2007/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Pisikesed inimkaaslejad EL 2007/12
Puukoi ehk toonesepp närib puitu ja tekitab ebausku

Kui armastate muretseda koju vana mööblit, peate arvestama võimalusega, et sellega koos tulevad majja toonesepad – kuivast puidust toituvad väikesed mardikad. Pealtnäha soliidse mööbli võivad nad olla seestpoolt nii läbi uuristanud, et ühel päeval pudeneb see peeneks puruks.

Toonesepad ei näri värsket puitu. Et toit muutuks neile suupäraseks, peab see seisma aastaid, isegi aastakümneid. Nüüd, pimedatel õhtutundidel, on paras aeg vaadata toas ringi ning tähelepanelikult uurida vana kummutit või diivanit. Kui leiate sellest justkui puuriga tehtud pisikesi auke, siis teadke, et ka teie mööblis elavad toonesepad. Mööblit närides satuvad tõugud kergesti ka mööbliga kokku puutuvatesse hoone puitkonstruktsioonidesse.

Neid mardikaid tundsid hästi juba meie esivanemad. Mardika nähtud või kuuldud tegevuse järgi on neile antud üle kümne rahvapärase nime. Puukoi viitab närimisele ja õõnestamisele, puutõuk märgib putuka vastsestaadiumi, tiksutaja või toonesepp viitab mardikate tekitatud helile. Toonesepp ongi nende mardikate kõige levinum ja ühtlasi teaduslik nimetus.


Elukäik. Valmikud on väikesed 2,5–6mm pikkused mustad või pruunid rulja kehaga mardikad. Emane muneb pisikesed, umbes 0,3 mm läbimõõduga munad ühekaupa sobiva puidu pinnale, pragudesse, vanade väljumisavade lähedusse või mujale varjatud kohta. On arvatud, et toonesepp muneb üksnes sellisele puidule, mis sisaldab niiskust vähemalt 12%. Selleks peab suhteline õhuniiskus puidu ümber olema ligikaudu 60%. Tuleb aga arvestada, et põranda lähedal on õhk alati niiskem kui kõrgemal õhus mõõdetud, eriti halva soojusisolatsiooni puhul. On arvatud, et kuivemas puidus vastsete areng küll aeglustub, kuid nad ei hukku. Eestis tehtud vaatlused näitavad, et toonesepad tavatsevad asustada elamute puitkonstruktsioone, mida on mõnda aega kahjustanud vesi või liigniiskus. Eriti sobivad neile vahetult müürile asetatud konstruktsioonid – palgid ja talad, kuhu pääseb ligi niiskus, näiteks veetorudeta räästastest pritsiv vihmavesi.

Kokku muneb emane kuni 80 muna. Nelja-viie nädala pärast kooruvad munadest usja kehaga vastsed, kes läbi munakesta kohe puitu tungivad. Kuna kuivanud puit on väga energiavaene toit, kulub tõugul kasvamiseks neli-viis aastat. Vastne närib puitu umbes 1 mm läbimõõduga käike. Tema tegevust reedab valkjas tolmutaoline näripuru, mida käikudest välja lükatakse – nõnda pudeneb see põrandale või seinapalkidele.

Kui õnnestuks vaadata käigu sisse, näeksime seal 4–6 mm pikkust valkjaskollast veidi kõverdunud kehaga vastset ehk tõuku. Enne nukkumist närib vastne end peaaegu puidu pinnani. Kuue kuni kaheksa nädala möödudes väljub nukust mardikas, tavaliselt suvekuudel, harvemini talvel. Noor mardikas närib end puidust välja, sellest jääb järele nn. väljumisauk ehk väljalennuava. Mida vanem on mööbliese või puitsein, seda rohkem väljalennuavasid sinna aja jooksul on tekkinud.

Paljudel putukaliikidel asuvad valmikud pärast koorumist toitu otsima, et järglaste soetamiseks energiat koguda. Toonesepal pole seda vaja teha: vastne on talletanud oma kehasse piisavalt toitaineid täiskasvanud mardika elutegevuseks 3–4 nädala jooksul. Et täiskasvanud mardikad ei toitu, võivad nad kohe asuda partnerit otsima. Emane liigub vähe, istudes selle asemel käigus ja tekitades peaga vastu käigu seina lüües pidevat tiksuvat heli, et isane kuuleks ja kohale lendaks. Inimesed on seda heli nimetatud ka “surmakellaks”, tegelikult on see aga hoopis kutse pulmapeole. Vaikselt vana puumaja toas istudes võite teiegi sattuda selle kutse tunnistajaks.


Liigid. Inimesele on kõige tülikamad need liigid, kes tegutsevad hoonete sise- ja välisseintes. Toonesepad suudavad tungida ka väga kõvadest puuliikidest valmistatud mööblisse, kuid siiski mitte kõvematesse troopikapuitudesse. Kõige suuremat kahju teeb enim levinud mööbli-toonesepp (Anobium punctatum). Suur kahjur on ka suur-toonesepp (A. partinax, # 1). Harvem võime leida hääletut tooneseppa (Ernobius mollis). Üldse on Eestis leitud 28 liiki tooneseppi, näiteks Soomes elutseb aga ligi 40 liiki. Õnneks ei toitu need kõik puidust: mõnede liikide vastsed elutsevad ka murumunades, torikseentes ja käbides.


Vaenlased. Tooneseppadel on muidugi ka oma parasitoidid (kile- ja kahetiivalised putukad), kes nende vastseid hävitavad. Parasitoidid ei suuda siiski hävitada kogu populatsiooni. Tooneseppadega võib seostada veel üht putukaliiki, nimelt elutseb vanades majades üsna suur röövtoiduline tolmulutikas (Reduvius personatus # 6). Tolmulutika vastse kehal on imepeened nn. ankurharjased. Nende külge korjab ta tolmus püherdades kaitsva ja ümbrusega hästi ühtesulanduva katte. Sellises varjeülikonnas otsib lutikas ohvreid. Võib arvata, et oma pikkade suiste abil saab ta kätte ka tooneseppade vastseid, vähemasti tugevama kahjustuse korral, kui puupind on juba piisavalt näritud ja osa käike ligipääsetavaks muutunud.

Tooneseppadega on väga raske võidelda, sest mürk ei jõua sügaval käikudes olevate vastseteni. Ainult täiskasvanud putukate hävitamisest ei ole kasu. Nii tulebki meil leppida nende väga varjatud eluviisiga kaaslastega ning aeg-ajalt järjekordne mööbliese välja vahetada. Siiski saab kahjustust edasi lükata või hoopiski vältida. Nimelt on tähele pandud, et mardikad elavad meelsamini maltspuidus, st. tüvepuidu välimises, elusas puus toitaineid juhtinud osas, ja väldivad lülipuitu – puutüve keskosa. Seega tuleks majade põhikonstruktsioonide ja mööbli materjali valikul eelistada lülipuitu. Iseasi, kuivõrd see nüüdisajal reaalselt võimalik on.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012