Eesti Looduse fotovõistlus
2008/1



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/1
Ranniku, teejuht looduskaitses ja rännurajal


Veljo Ranniku on sündinud 27. juunil 1934 Võsul. Oli koolinoorte rahvuslikus liikumises osalemise eest Siberi vangilaagrites 1950–54. Töötanud 1961–63 Tartu rajooni TSN TK-s, aastast 1963 looduskaitse alal (aastast 1966 ENSV metsamajanduse- ja looduskaitseministeeriumis, hilisemas keskkonnaministeeriumis juhtametnik). Korraldanud Eesti maastike ja parkide kaitset ning mõisasüdamete hoidu, osalenud kaitsealade loomisel ning ranna- ja kaldakaitse seaduse väljatöötamisel, vaadanud läbi loodust muutvaid projekte. Õpetanud ühiskondlikke looduskaitseinspektoreid ja giide, olnud TPÜ looduskaitse ja kultuuriloo lektor. Propageerinud looduskaitset ajakirjanduses, sh. raadios ja televisioonis. Juhendanud kultuuriloolisi ja loodusekskursioone. Eesti looduskaitse seltsi (1966) ja Eesti muinsuskaitse seltsi (1987) asutajaliige. ENSV teeneline looduskaitsja (1989). Autasustatud ENSV suure looduskaitsemärgi, Valgetähe teenetemärgi V klassi (1998) ja Eerik Kumari preemiaga (2000).


Praegu kuuleb avalikkus Veljo Rannikust enamasti siis, kui ta on giid Looduse Omnibussi või mõne turismifirma reisiseltskonnale. Minu põlvkond ja ka natuke nooremad inimesed teavad Veljo Rannikut aga seostada paljude lehekülgedega Eesti looduskaitses alates 1960ndatest aastatest.

Lapsepõlv: Võsult vasemaardlani


Alustuseks tasub piiluda tagasi lapsepõlve. Kust sa pärit oled?


Väga ilusast kohast – Võsult: selja taga mets ja ees meri, imepärane suvitusküla. Pooled majad olid väljaüüritavad, ise elati suvel kuskil tagasihoidlikus kunkas, aga linnarahvas suvitas rannas. Nii et minu lapsepõlv möödus jalad vees – ja kui vähegi aega, siis jälle metsa.


Kas sa olid väiksest peale n.-ö. loodusepoiss, keda tõmbas rohkem metsa ja mere äärde kui raamatute taha?


Ma olin siis nii väike, et Võsult lahkudes ei osanud veel lugedagi. Aga metsas ja mere ääres käisin küll. Isa pidas ümbruskonnas jahti ja viis minu, viie-kuueaastase jõngermanni alati kaasa: olin koerapoiss.


Kuhu viis elutee Võsult?


Aasta olime vahepeal ka Tapal, aga koolis hakkasin 42. aastal käima Tartus ja pärast sõda jäin ikka Tartusse kooli – kuni 50ndate alguseni.


Mis ametit su vanemad pidasid?


Mu ema oli juuksur. Samas õpetas ta tüdrukuid juuksuriteks välja. Nii et töökoda oli ka õppekoda. Aga isa tegeles lihaäriga ja ei pidanud vajaduse korral paljuks ise leti taga seista. Tõsine mees, pärast Vabadussõda erru jäänud sõdur.


Kas elasite Tartus kusagil rohelises kandis? Kas loodus jäi su ellu alles?


Mina olen Supilinna poiss. Tähtvere tänav ei ole kuigi roheline. Munakivisillutis kõmises alati, kui A. Le Coqi tehase raskeveohobused läksid hommikul koormaga linna ja tulid õhtul tühjade pudelitega tagasi. See oli osa mu lapsepõlvest. Aga Emajõe luht oli ligidal, samuti Tiksoja mets. Ja kui vähegi mahti sain, siis sinna ma kadusin.


Siis algas ränk ajajärk su elus, millest küllap eriti palju ei teatagi. Sest ma ei mäleta, et sina oleksid ennast kunagi kuskil vabadusvõitlejaks kuulutanud, aga võiksid ju küll?


(Muiates) Noh, kui ellujäämist pidada võitluseks, siis võiks küll. Koolipoisid olid tookord mõtlejad mehed ja patrioodid ning vana 6. keskkool, kus ma õppisin, oli enamasti maapoiste kool ja üsna tugeva rahvusliku kallakuga. Eks sealt jõudnud need ideed ka minusse – ja lõpetasid mu kooliskäimise: sain 15-aastasena 58. paragrahvi järgi (kodumaa reetmine – toim.) oma 25 aastat kätte ja saadeti Siberisse.

Viis aastat pidin ära olema, kuni tuli amnestiate periood, kuid võeti uuesti uurimisele. Ja Pagari tänava kaudu astusin jälle vaba inimesena ellu tagasi.


Ja teatud osa sellest viiest aastast möödus siis paraku ka vase- ja tinakaevandustes?


Jah, suurema osas sellest ajast olin ma seal küll ehitustöödel, aga eks õhk olnud vase- ja tinatolmu täis. Nii et mingi jälje on see tervisele jätnud ja praegu hakkab probleeme tekkima nägemisega.


Töömehetee: kojamehest looduskaitseloojani


Kui tagasi tulid, said jälle kooli?


Nojah, läksin Tartu 1. töölisnoorte kooli, vanasse “Videvikku”. Ja seal, kummaline küll, (naerab) jõudsin isegi õpilaskomitee esimehe kohale välja. Keskhariduse sain kätte, aga ülikooli mind ei võetud. Eks ma tahtnud ju ajalugu õppida. See saigi komistuskiviks: sinna sobisid ideoloogiliselt kindlamad poisid, kuidas sa ikka 58. paragrahviga meest võtad.


“Videviku”-poiss pidi ju ka elatist teenima?


Alguses olin kojamees: päeval tegin majavalitsusele ehitus- ja remonditöid, hommikuti pühkisin tänavaid. Nii panin enda riidesse; vangiriided vahetasin üsna varsti normaalsete rõivaste vastu.

Pärast kooli lõpetamist olin kommunaaltöötaja, mõne aja ka maamõõtjate juures latipoiss. Tartus jõudsin lõpuks olla isegi rajooni vanem-arhitekt ja mõnda aega koguni kommunaalosakonna juhataja. Kuni lõpuks Heino Luik kutsus mu Tallinna looduskaitset tegema: kõikidesse metsamajanditesse tuli luua looduskaitseinspektori koht. Olin Eesti NSV esimene maakondlik looduskaitseinspektor ja pidin aitama Luigel selle plaani ellu viia.


Kuidas sa Heino Luigele silma jäid?


Tookord olid kõikides rajoonides täitevkomiteede juurde loodud looduskaitsekomisjonid. Arhitektitöö tõttu sattusin selle komisjoni etteotsa: pidin ju maastikuprobleemidega kursis olema. Sealt ma silma jäin. Luik tegi katseks koha, alguses töötasin Tartus, siis kutsuti Tallinna. Seal tuli juba maakondlik süsteem luua: leida mehed, mõelda neile välja töö, natuke juhendada. Ja nii ta läks – kuni pensionini välja!


See oli 60-ndate aastate keskel, mis teadupärast oli ju veidi vabama hingamise aeg. Siis vast ei pööratud ka nii suurt tähelepanu sinu “patusele” eluloole?


Eks see tähendas muidugi ministeeriumi juhtkonna väga suurt tolerantsust, et nad riskisid sellise mehe tööle võtta. See oli Heino Tedre ja Heino Luige tore tegu, et nad andsid mulle terve elutöö võimaluse.


Isetehtud looduskaitse: toona oli lihtsam


Seda võib nimetada Eesti looduskaitsesüsteemi taastamiseks. Kui palju oli toona võimalik kasutada või eeskujuks võtta seda, mis oli olnud 30-ndatel?


Õigupoolest polnud midagi võtta. Eesti-aegsest süsteemist polnud mingeid jälgi. Oli küll mehi, kes nõu andsid ja Vilbaste töid tutvustasid. Kätte sattus ka käsikirjalisi arhiivimaterjale, kus Vilbaste oli 1942. aastal hinnanud loodusobjektidele tekitatud sõjakahjusid. Aga tookordsed seadusandlikud aktid olid oma vormilt ja keelelt ikka väga teistsugused. Nii et tegime ise – “käsitsi ja põlve otsas”!


Kas sa Gustav Vilbastega isiklikult oled kokku puutunud?


Olen küll. Aga sain lihtsalt tal koolipoisina kõrval kõndida ja kuulata, mitte rohkem. Nii et oma õpetajaks ei saa ma teda kahjuks kuidagi pidada.


1957. aastast oli olemas Eesti NSV looduskaitseseadus?


Jah, see esimene sellealane välgatus terves Nõukogude Liidus. Enne seda oli olemas kuulus Kumari komisjon teaduste akadeemia juures (loodud 1955 – toim.), mis sisuliselt juhtis meie klassikalise looduskaitse teket. Keskkonnakaitset polnud tookord veel teemanagi olemas. Tasapisi lisandus klassikalisele looduskaitsele maastikukaitse, siis ressursside kaitse ja seejärel keskkonnakaitse, mis lõpuks omandas kõige avarama kaalu looduskaitses.


Milline oli tookord, laias laastus pool sajandit tagasi, keskmise Eesti inimese hoiak looduse ja looduskaitse suhtes?


Eestlane tervitas looduskaitset. Inimesed käisid ise teatamas kodutalude juures kasvavaist suurtest puudest ja muust vaatamisväärsest. Meil tuli vaid valida ja seada kriteeriumid. Siin oli tõesti palju kasu sõjaeelsetest nimekirjadest, mille alusel objektide nimistu taastada. Püüdsime objektidele alati leida ka lisaväärtust, eriti seost kultuurilooga. Niiviisi sai sisuliselt kaitsta ka kultuuri- ja ajaloomälestisi.


Sa olid siis ju päris noor mees: veel mitte kolmekümnenegi. Kui tõsiselt inimesed sellist noormeest võtsid?


Noh, natuke piinlik on ise seda rõhutada, aga eks ma olnud (muheleb) üsna osav jutumees. Kõik sõltus ju sellest, kuidas sa inimesega jutule said. Mulle aeti ainult ühes kohas – see oli Kodavere-kandis – koer peale, kui ma väravast sisse läksin. Tegin küll kõik nii, nagu peab: teretasin eemalt ja võtsin mütsi peast. Aga mees oli väga vihane: “Võõras mees minu hoovi ei tule!” Aga ma pärast sain ikkagi jutule; mees vabandas ja ütles, et käib igasuguseid untsakaid, vaja valvas olla.

Üldiselt oli suhtumine väga heatahtlik. Nüüd võib-olla isegi enam nii ei ole: looduskaitses nähakse vaid piiranguid omandile. Eks hiljem saanud välja mõelda maksusoodustused ja muud seesugused ergutused. Aga inimesed leidsid ka ise, et kaitstav objekt annab nende eluasemele ja kodutundele lisaväärtuse. Ei hoolitud sellestki, kui hoovis kasvav hiidpuu kippus õunapuid varjama või katust mädandama.


Eraomandita oli kõik lihtsam?


Kindlasti. Sovhoosidega oli väga lihtne asju ajada: need olid riigi majandid – tuli ainult riigi nimel esineda ja oligi asi ažuuris. Kolhoosidega oli natuke keerukam, aga ma ei mäleta, et oleks konflikte tekkinud. Ega ka majaomanikega; maatükid olid inimestel siis ju tillukesed.

Keerukam oli tee-ehituse, maaparanduse ja lageraietega. Aga isegi seal aitas toonane olukord: kaitstav mets oli nn. esimese grupi mets. Suuri lageraieid seal teha ei saanud ja selle arvel võis sisse tuua rohkem puitu Siberist, võita Moskvast fonde. Majanduspoliitilisi nüansse tuli osata ära kasutada.

Mõnegi asja aitas korda ajada ka piiritsoon. Näiteks Ontika paekalda-alune oli väga range piiritsoon ja piirivalvel polnud midagi vastu, kui see ka looduskaitsealaks kuulutati.

Kõige raskem oli parkidega. Need olid kasutusel näiteks traktorijaama või muu sellise territooriumina. Kõige paremini olid korras vanadekodude pargid ja koolide pargid, kõik muu oli nii pilla-palla.


Pargid, kingitus minevikust


Pargid ongi olnud üks sinu erilisi huviobjekte?


Jah, kuna ma hakkasin mingil hetkel tegelema mõisatega, nende arhitektuuri ja planeeringutega, siis kuulusid pargid muidugi lahutamatult sinna juurde. Hoonestu, puistu selle ümber ning juurdepääsuteede ja alleede süsteemid on suurepärane pärand, mille andis meile põhiosas 19. sajandi teine pool ja 20. sajandi algus.


Just veidi enne meie intervjuu aega vallandus loodustundlike inimeste ringis arutelu parkide üle: selle tõttu, et mitu parki otsustati kaitse alt ära võtta, kuna nad on kaotanud oma looduskaitseväärtuse. Mida ütleb sinu loodusemehe süda?


Kahjuks ma pean paljudel juhtudel nõustuma, sest pargi algne kompositsioon on peaaegu jäägitult kadunud. Arvestame sellega, et põõsarinnet ju alles pole, on ainult suured puud. Omal ajal oli pargis kolm elementi: lagendikud, kõrged puud ja põõsastikud. Sellest algsest kompositsioonist on alles suhteliselt vähe.

Kuid ma lähtun parkide puhul eelkõige sellest vaatevinklist, et need on põlispuude kogumid. Kõige põlisemad lehtpuud on ju parkides. Metsas selliseid pole: on ammugi läinud küttepuuks või millekski muuks. Kunagi oli kolmandik pargipuudest männid ja kuused, nüüd on neist alles vaid ükskikud. Aga põliseid vahtraid ja tammesid leiab parkidest veel küllalt.


Eks parkidega ole sama moodi nagu mõisatega: kuidas ühel või teisel vedas. Nii nagu on korras paljud koolide käes olnud mõisad.


Siin on väga suur erinevus: pargid lihtsalt saavadki ükskord vanaks. Hoonetega on lihtsam: neid saab restaureerida, esialgsel kujul taastada. Aga park kasvab, saab täiskasvanuks ja hakkab siis välja surema. Asendada on teda erakordselt raske, sest osa põlispuid säilib, need laiutavad ja ei lase noortel kasvada. Nii et kui me tahaksime mõne tõelise barokkpargi taastada, tuleb teha halastamatu lageraie ja siis istutada sinna täiesti uus põlvkond, mida kujundatakse ja pügatakse. Aga niisugust riski keegi praegu naljalt ette ei võta. Seda enam, et see oleks ju ka kurb: on olemas roheline mütsakas kuskil teede ristis või teede kõrval, kus inimesed saavad puhata ja nautida haljastust ja linnulaulu. Üks parkide funktsioone on kahtlemata olla “lindla”; lindudele on park paradiis kõigil tasanditel puulatvadest muruni välja. Ja eriti olulised on muidugi õõnsustega põlispuud.

Ma tahaksin näha, kes julgeks praegu öelda, et hakkame näiteks taastama Saare parki Jõgevamaal, kus olid haruldased pügatavad ristuvate alleede ja piirnevate alleede süsteemid. Seal lageraiet teha ei riskiks keegi: ta on maastikus kõrgel voorel briljantne dominant.


Mida arvasid seltsimehed keskkomiteest


Tuleme nüüd jälle 70-80-ndate aastate looduskaitse juurde. Su jutust jäi mulje, et kõik läks ladusalt ja kenasti ning inimestega konflikte polnud, aga ma kaldun arvama, et küllap oli ka neid momente, kus keegi ütles, et “seltsimees Ranniku, me teame küll, mis mees te olete. Nii et lõpetage parem ära!”.


Oli muidugi. Kui tahad lüüa mingit looduskaitse ettevõtmist, siis tuleb lüüa tema tegijaid. Ja neid mehi oli küll, kes mulle mu minevikku meelde tuletasid. Mitte siiski väga palju, sest õnneks hakkas kujunema selline hoiak, et kui tahad hea esimees olla, siis pead ka natuke loodust kaitsma. Rinnaga pealetulemist enam polnud, inimene oli muutunud; hea kirjandus, raadio ja televisioon mõjutasid inimest oluliselt. Ja eks seda raadio- ja teletööd sai tookord ka omajagu tehtud. Teravalt vaenulikku hoiakut meie ideedesse ei olnud, lõpuks tundus, et inimesed muutusid nende suhtes tolerantseks.


Kas selliseid momente polnud, kus näiteks keskkomiteest tuli “signaal”, et Ranniku tuleb lahti lasta?


Ilmselt mõned sellised hetked olid, aga selleks olid meil tipud: Luik ja Teder suutsid need ohud eemale juhtida. Ma mäletan üht juhust, kui tegime Moskva põllumajandusnäituse jaoks brošüürikese Eesti loodusest. See oli trükitud muidugi valgele paberile musta tekstiga ja taevasse oli ka natuke sinist lisatud. Kus oskasime meie tulla selle peale, et see on sinimustvalge! Raamatuke trükiti Moskvas. Eks keegi käinud Moskvas näitusel, leidnud selle trükise ja toonud kaasa – ja kus siis läks uurimine lahti!

Ma mõistsin, et midagi toimub: kuklakarvad tundsid tuult. Ilmselt küsiti ka Tedre ja Luige käest aru, et kuidas sai selline asi juhtuda. Kes teksti kirjutas? Ranniku. Kes kujunduse tegi? Keegi moskvalane (muheleb). Kas meile näidati? Ei näidatud! Ja nii see pauk meist mööda läks. Just sellised tühised asjad võisid tookord tõesti üles kerkida.


See ”valvas kodanik” seal Moskva näitusel oli kindlasti Eestist?


Loomulikult. Mees, kes teadis, mis on sinimustvalge ...


Sa oled nüüd mitu korda maininud oma häid ülemusi, Tetre ja Luike. Kes tuleb Sulle esimesena meelde headest kolleegidest?


(Hetkegi mõtlemata) Madis Aruja, minu toakaaslane. Mul on hästi meeles, et kui ta pidi “40 kirja” ühe allkirjaandjana meie juurest lahkuma, läks ta väga valuliselt. Eks tookord kerkinud üles ka minu isik – et kes ikkagi Aruja mõtlemist on mõjutanud. Minust läks see karikas siiski tookord mööda.

Aruja oli väga hea sõnaga, suurepärane esineja. Aga ka natuke liiga julge ütlemisega, nii et kogus juba varakult endale tuliseid süsi pea peale. Samas oli ta tõeliselt helge mõtlemisega, nii et see, et ta pidi kõrvale astuma, oli meile suur kaotus. Ja peagi halvenes ka tema tervis.

Siis oli meil inimene, kes hoidis kõik asjad ideaalselt korras – Herta Kuulpak. Haruldane inimene, kelle väga keerukas majapidamises valitses absoluutne kord. Kaitsealuseid objekte oli kõikjal ning eraldi vabariiklikud ja kohalikud objektid. Vaja oli jälgida, et ei tekiks topeltkaitset, või hoolitseda, et tehtaks ülevaatus: võib-olla on pikne midagi puruks löönud või tuleb mõni paik muul põhjusel nimistust maha võtta. Tänu Hertale oli kord ideaalne. Kui mingigi kõhklus tekkis, siis sai tema kartoteekidest alati sajaprotsendilise kindlusega teada, kuidas olukord on.


Looduskaitsjast raadiomees


Sa korra juba mainisid raadio- ja teletööd. See on ju jälle üks väga põnev etapp sinu elus, pealegi veel mitme tahuga. Looduskaitsetahk Eesti Raadios kandis nime “Looduse kaitsel” ja sinu partner oli mees nimega Olaf Gehrke.


Gehrke oli pärit 20. sajandi alguses Volga äärest Eestisse tulnud sakslastest põllumeeste suguvõsast. Kodu oli tal Põlva kandis, aga käänulisi teid pidi oli ta sattunud raadiosse toimetajaks. Temaga me sellise saatevormi välja töötasimegi, et laupäeval kõlas mingi kriitiline sõnum, millele otsisime esmaspäevaks vastuse. Saatel oli hea minek ja ega meid kuigivõrd ei segatud.

Nii palju tsensor küll lausa palus, et ärge andke tekstis kuidagi mõista, et asi puudutab merd! Eks me siis rääkinudki jõgedest. Muidugi oli lapselegi selge, et Pirita või Purtse jõgi läheb lõpuks Soome lahte ... Nii ei tekkinud meil tsensoriga kordagi tõrget; selle kännu taha me ei komistanud. Ehkki me tekst oli kohati üsnagi mürgine ja julm (naerab).

Aga me tegime ära väga hea töö, nii et meie häält tunti. Rohkem kui korra juhtus, et kui kusagil maal kauplusse midagi ostma läksime, öeldi kohe: “Tere, Veljo!”. Kui küsisin, kus sa mind tunned, siis vastati, et ega ei tunnegi, aga su häält tunnen.

Siis tuli ka mõte teha väikseid paigalugusid. Sõitsime kuhugi kriitilise loo pärast välja ja sattusime läbisõidul mõnda ilusasse kohta, kus oli midagi juurde rääkida. Nii need lood sündisid ja ka neile oli omajagu vastukaja. Alustasime loodusteemaliste saadete tegemist Toivo Makiga.


Mina mäletan neid sinu ja Gehrke saateid väga hästi: olin üks neist, kes neid ootas. Aga küllap oli ka neid, kes pidid neid kartma?


Oli-oli! Mul tuleb sellega seoses meelde see oluline aspekt, et me tegime ju saateid ka helikopterilt. See oli küllalt uudne asi; mina kartsin küll, et need ei lähe tsensori juurest läbi. Aga Gehrke suutis nad ka sealt läbi suruda.

Mäletan, et ühes kohas nägime kord võsa serva maha jäänud heinapalle. Viskasime saatesse vaid pisikese repliigi, et näe, paha peremees. Kuramus, (naerab) pärast oli kolhoosis suur pahandus olnud. Ja olidki pallid ära toodud. Ja esimees helistanud raadiosse ja küsinud, et kus see Ranniku elab, ma saadan need pallid talle koju.


Kas sul on meeles, mitu saadet te kokku tegite?


Ei mäleta. Suviti oli iga nädal üks-kaks saadet. Aga mitu aastat? Sellele jään vastuse võlgu. (Paraku jäi samale küsimusele vastuse võlgu ka Eesti Raadio. Väidetavasti pole seal säilinud AINSATKI Ranniku ja Gehrke saadet! – TJ.)


Eesti selge kui vestitasku sisu


Aga su raadiotööl on olnud ka üks hoopis teine tahk. Ja mina sain sinuga tuttavaks just tänu sellele – kui sa olid raadiomatkade reisijuht. Eesti Raadio “Muusikalise tunni” võistlusmängude võitjad sõitsid igal suvel reisile ja peaaegu alati olid sina seal reisijuht.


Jah, pärastpoole olingi ainult mina, alguses olid mõned teised ka. Eks mind seetõttu kutsutud, et ühtaegu kutsetööga oli toona mu teine põhiline tegevusala ekskursioonide juhtimine, giidi amet.

Need “Muusikalise tunni” sõidud olid enamasti kolmepäevased. Raadiomees oskab linti tükeldada nii, et saateid tuli neli kuni kuus – nagu oleksime terve nädala väljas olnud. Jõudsime selle saatega kogu Eesti läbi sõita. Mina arvates avardasid need sõidud päris hästi inimeste Eesti-tundmist.


Kusjuures mitte ainult nendel neljal-viiekümnel inimesel, kes sinu selja taga istusid, vaid tänu Helve Võsamäe ja Edgar Selbergi toredatele saadetele ka väga paljudel raadiokuuljatel. Aga meie, kes me seal sinu selja taga istusime, mõtlesime alati seda, et kuidas küll on võimalik, et üks mees tunneb kõike: ajalugu, loodust, arhitektuuri, parkide struktuuri. Kust see kõik sul pärit on?


See on sellest, et töös tuli läbi vaadata palju projekte, mis maastikku kujundavad. Et õige otsus teha, tuli kõigega tutvuda: parkide, kultuuriloo, alleedega. Kui käisin oma tavalisi inspektsioonisõite tegemas, pidin sõitma lahtiste silmadega, et kõik mällu jääks. Kui pidid terve Eesti maaparanduse üle vaatama ja seda kooskõlastama, andis see tohutu materjali: ole mees ja püüa kõike mäletada. Niiviisi tuli üpris terviklik käsitlus Eestist tervikuna. Aga ega see olnud ainult minul nii, vaid kõigil meie poistel.


Kas sul on Eestis ka mõni selline kant, mida sa väga hästi ei tunne? Ja teistpidi: kus on sinu lemmikkandid Eestis?


Ma ei julgegi öelda, kas on selliseid kohti, mida ma ei tunne. Võib-olla Kesk-Pärnumaa, kus on suured soode ja metsade alad. Üle olen lennanud kõikjalt (naerab), aga maas võib-olla igal pool siiski käinud ei ole.

Ja kui küsid lemmikalasid, siis ka neid on väga raske öelda. Igal alal on oma võlu; tuleb vaid ära tabada piirkonna omanäolisus ja siis muutub ta sulle väärtuseks, jääb mingi emotsionaalse pildina sinu sisse. Võib-olla julgen siiski esile tõsta Saaremaad, eriti Muhumaad – seda pean eriti võluvaks maaks.


Maailm mälus ja seinal


Sa oled saanud omajagu ringi vaadata ka maailmas. Kas seal on mingeid eelistusi: tahad sa pigem suunduda põhja või hoopis lõuna poole? Või lähed kuhu tahes – peaasi, et saab minna?


Olen Põhja-Euroopa poiss: mulle meeldib Skandinaavia. Ükskõik, kust poolt sinna lähed, on ta ikka võrratu. Rootsi võib-olla pole nii võluv, aga just Norra ja Põhja-Soome.


Ja Island muidugi ka, eks ole?


Islandi tegin endale kingituseks. Kui sain seitsekümmend, saatsin sõpradele sünnipäevakutsed ja kirjutasin juurde, et ärge mulle kingitusi tooge, aga ma tahan sõita Islandile. Kõik said suurepäraselt aru; mul oli tehtud Islandi kaardiga karp ja sinna pandi ainult raha. Nii ma saingi juubelisünnipäeva kingituseks sõiduraha Islandile ja tagasi, endal tuli lisada vaid kohalike sõitude ja taskuraha kulud. Tartus elav poeg Indrek tuli kaasa ja nii kaks Rannikut tuuritasidki suures seltskonnas mööda unistuste maad Islandit. Ja käisid õhtul kuumaveeallikas suplemas. Võrratu maa!


Sinu reisisihte reedab üks kollektsioon, mis hakkab sulle külla tulles esikus kohe silma.


Noh, igasuguseid asju tuuakse väljamaalt kaasa. Mina avastasin enda jaoks seinataldrikud, millel peal mingi iseloomulik pilt ja koha nimi. Tore on selle taldrikurea ees seista ja meenutada, milliseid elamusi ühe või teise koha peal said.


Aga ka Eestis reisid sa siiani ja mitte lihtsalt ei reisi, vaid teed ka giiditööd, eelkõige Looduse Omnibussile.


Eelkõige Looduse Omnibussile, aga on ka teisi tellijaid, kes mind mäletavad. Enamasti on see keskealine ja ka vanem rahvas ja mulle meeldib nendega käia. Sest peaaegu alati on seltskonnas mõni inimene, kes on just reisi sihtkohast pärit, kes oskab sulle mingi nüansi juurde rääkida ja kellele see käik on topeltelamus, kui saab oma lapse- või noorpõlvepaigust läbi sõita. Minu jaoks on see vastastikune rikastumine.


Mis teeb erus looduskaitsjat murelikuks


Räägime lõpetuseks ka nüüdsest looduskaitsest. Enne mainisid, kuidas 70-ndail inimesed loodushoidlikumaks hakkasid muutuma. Kas sullegi tundub praegu vahel, et toimumas on vastupidised muutused?


(Mõtleb üsna pikalt) Mul on kurb vaadata omaaegseid maaparanduslaamasid, mis praeguses maaviljelussüsteemis ei haaku taastuvate taludega kuigi hästi. Ma kardan neid rivist välja minevaid süsteeme, kus algab meeletu võsastumine; väheväärtusliku metsa pealetung viljeldavale maale.

Meil on välja kujunenud oma maastikupilt. Ta võib olla väga vastuoluline: mõned liiga suured laamad või siis harjumatult sirgete joontena looduslikesse metsamassiividesse lõikunud maaparandusobjektid. Eesti kohal lennates näed, kui korrastatud ja sirgete servadega ta on; vabakujulist näeb vaid Lõuna-Eestis. Aga see on väljakujunenud maastikupilt, mis on muutunud üheks osaks meist endist. Näha, kuidas praegu tuleb esimene põlvkond kasevõsa peale mõnele ülesharitud, torutatud, dreenitud põllule, on valus. Minu arvates Eestit ei kuivendatud üle. Eesti metsasus oli suhteliselt talutavas vahekorras haritava maa ja avamaastikuga. Tasakaalu leida on siin pagana raske. Lasta torutatud põld metsa kasvada on kahju. Peab toimuma mingi muutus, tuleb anda mingi hinnang. Ei taha näha seda nii laialdast esimese põlvkonna lehtpuuvõsa, me oleme ikka okaspuu- ja segametsade maa.

Minu arvates peaks säilima kuldne jaotusprintsiip: avamaastik, poolsuletud maastik ja suletud maastik peavad vahelduma. Praeguseid maastikuelamusi hinnatakse autoaknast, jalgratturil pole mahti kahele poole vaadata ja jalakäija areaal on liiga ahtake, ainult koduümbrus. Ikka autosõitja on see, kelle jaoks me peame maastikku hoidma, kaitsma ja (rõhuga) kujundama.

Eks Eesti looduskaitse alanudki esmajoones esteetiliste väärtuste kaitsest. See on mõneti säilinud, aga Euroopa kontekstis on prioriteedi saanud liigikaitse. Muidugi on see vajalik, aga selle alla ei tohi meil mattuda esteetiline pool, maastike pool. Looduskaitse sündis nii, et hakati kaitsma ilusat, Eestile iseloomulikku. See ei tohi ununeda!

Linnastuva eestlase on jaoks on maakodu ning võimalus minna seenele ja marjule väga oluline. Eestlane pole korilane klassikalises mõttes, talle on metsa minek eelkõige mõnu. On väga tähtis, et see võimalus säiliks. Suurepärane, et meil on nüüd puhkekohti ja turismitalusid, et me kõik jääksime natuke maainimesteks.



Legendaarsel looduskaitsjal Veljo Rannikul käis külas Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet