2008/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/2
Valgepöögi põhjapiiril

Eestis kohtab tänapäeval valgepööki üksnes pargipuuna, kuigi veel tuhatkond aastat tagasi kasvas ta siin looduslikult. Nüüdisaja põhjapoolseimad looduslikud valgepöögi leiukohad asuvad Läti edelaosas.

Väljasurnud puuliik. Harilik valgepöök ei jätnud tosinkonna aasta eest esmakordsel kohtumisel mulle tõtt-öelda mingit muljet. Oli üks võsapuu nägu põõsasjas tegelane, lubatud silehallid tüvelooked varjavate samblikega kaetud. Saaremaa lääneservas, Kuusnõmme “Ameerika metsas”, suurte hiigelelupuude naabruses. Ta kasvab samas tänini, paraku näeb endiselt kuidagi äbarik välja.

Natukese hiljem leidsin enda jaoks Hiiumaa Vaemla pargi valgepöögid. Neis on juba tegu ja nägu. Üks trio vaevleb küll teiste puude vahel, üritades võimalikult ülespoole küünitada. Pargi hõredamas keskosas elavad kaks isendit seevastu pääsevad üpris hästi mõjule. Tänu paremale valgustusele on nad saanud kasvatada lopsakad võrad. Need täituvad igal aastal lisaks krabisevatele vaolistele jäikadele lehtedele rikkalikult seemnetega, heledad valgepöögilikud tiivad küljes, võrade taustarohelust kirjamas. Vahepeal, kui parki päris igal aastal ei niidetud, leidus ka looduslikku järelkasvu.

Hoolimata Vaemla valgepöökide külluslikest seemneaastaist ei näe seda liiki Hiiumaa haljastuses õigupoolest üldse. Vaid üks nooruke puu on Kärdla linnaparki eksinud, seegi sarapuude vahele peitu surutuna.

Valgepöök võiks olla levinud ilupuu parkides, aga ka koduaedades. Ei kasva ta ju nii suureks kui tamm või pöök. Pealegi, vähemalt saartel on ta täielikult külmakindel. Paraku ei tunta valgepööki peaaegu üldse. On teine üks võõrliik, mis eksitava nimesarnasuse tõttu tihti hoopis pöögiga ühte patta kipub sattuma.

Tegelikult kuulub harilik valgepöök kaseliste sugukonda ning polegi mingi võõrliik. Valgepöök oli kord Eesti metsades täiesti oma ja tavaline puu, levides kuni Soome laheni välja. Millalgi kuue kuni seitsme aastatuhande eest, atlantilisel kliimaperioodil ta sisse rändas, saartele ühtaegu teise uudisliigi hariliku kuusega [3].

Valgepöök kodunes muude laialehiste puuliikide seas päris hästi, ehkki omaette laialdasi metsi ei loonud siin kunagi. Ikka jäi ta ühe protsendi piirimaile. Ainult Saaremaal ulatus tema osakaal 2000 aasta eest alanud subatlantilisel kliimaperioodil 2%-ni, nagu tõestavad turbasse jäänud õietolmuterad.

Küll vähearvulisena, püsis valgepöök endiselt ka kõigest tuhande aasta eest. Kuigi Hiiumaal oli tema osatähtsus kahanenud poole protsendini, näis ta saare inimestest puutumatus keskosas Määvli raba ümbruses veel kord kosuvat. Ju aitas kaasa merelisemaks muutunud kliima, et valgepöögi osakaal selles kandis suurenes teiste puuliikide seas taas protsendini [5].

Kuid siis tuli kiire lõpp. Just ajaloolise aja saabudes valgepöök järsku kadus, jätmata kroonikaisse või rahvapärimustesse vähimatki jälge. Kadumine tundub seda veidram, et hoopis ürgpärasemad jugapuu ning luuderohi on saartel praeguseni alles. Küllap sai valgepöögile saatuslikuks nn. väike jääaeg (700–800 aastat tagasi). Luuderohi ning jugapuu on oma vegetatiivse paljunemisvõime tõttu tegelikult igavesed, elades ebasoodsad sajandid metsapõue süles roomates üle.

Valgepöök on märksa teise loomuga. Tema eluiga on lühikesevõitu, küündides haruharva kahesaja aasta ligi. Pealekauba paljuneb ta ainult seemnetega. Võib vaid kujutleda neid saarte metsade viimaseid valgepööke, üha ikaldumas, soodsate aastate hõre järelkasv sumbumas teiste puude all või sõralistest närituna. Kindlasti andis oma osa ka inimene, sest kõva puiduga valgepöök ahvatles kirve järele haarama.

Millal suri Eestimaa, Hiiumaa või Saaremaa metsade viimane valgepöök, seda ei saa me kunagi teada. Inimmälu on vahepeal selles osas katkenud. Nüüd aedadesse-parkidesse toodud valgepöögist räägime kui võõrliigist [1, 4].


Grobiòa Valgepöögimägi. Kura kurgu taga Kuramaa lõunaservas on lood seevastu teisiti, märksa paremad. Sinna on taanduv valgepöök pidama jäänud.

Rannikulinnast Liibavist (tänapäeval Liepâja) kõigest kümme versta sisemaale jääb ajalooline Grobiòa linnake. Tolle nimi tuleneb liivi keelest. Vähe sellest, et liivlased andsid nime suuremale naabrile (Liiva–Liibavi–Liepâja), ka Grobiòa nimel olevat kindel tähendus. Nimelt kutsunud liivlased lätlaste väitel muiste valgepööki sõnaga “groub”, ehkki minu meelest ei kõla see eriti soomeugrilikult. Ent nii või teisiti, mõte on ilus: nüüdseks sama hästi kui täielikult kadunud liivlased jätsid linnale päranduseks nime puu järgi, kes Kuramaalt samuti üsna lõpu piirile taanduda on jõudnud.

Kuid Grobiòas on valgepöögid alles tänapäevalgi. Seal üles paisutatud Âlande jõe äärsel neemekünkal, muistsel kurelaste linnamäel. Mäel on omaette nimi ka: Valgepöögimägi ehk Skâbarþkalns. Ja tõsi, seal avastad, et paljud puud ongi valgepöögid. Mööda järsaku nõlva järjest, veel ja veel, veel üks, veel paar. Kokku kasvavat seal 23 valgepööki, kuigi ma ise loendasin veidi vähem. Heade valgusolude tõttu on nende võrad hästi välja kujunenud ning kandsid kubinal kahvaturoheliste tiibadega vilikondi.

Põhja poolt tulnuna jättis paik loomulikult sügava mulje. Samas tärkas aga kahtluseuss. Kirjanduse andmeil ei ulatu valgepöögi areaal tänapäeval enam nii kaugele [2]. Ja pealegi, kuidas nad siin nõnda elus on, kui muu Grobiòa on muidu valgepöögivaba? Küllap mõisaajal nad ikka istutati siia – pakkus asine mõistus pealtnäha täiesti vastuvõetava lahenduse.

Kuid Ilmar Graudiòð arvas teisiti. Temale kuulub samas linnakeses Päikese (Saules) tänav 31 haruldusi täis erabotaanikaaed. Seal saad tõeliselt aimu, kui mahe on Liibavi kandi kliima ja kui kaugele võib viia julge katsetustahe. Paljude harulduste seas köitis suur viljuv kastanipuu (Castanea sativa), iseäranis aga viimasel kümnendil soetatud okaspuude valik. Võib-olla kasvavad seal talvi trotsides Eesti ja Läti ala ainsad peajugapuud (Cephalotaxus), kunningaamia, juba peagu mehekõrgune jaapani pähkeljugapuu (Torreya nucifolia). Muuseas sundisid seisatama igihaljad puuvõõrikud (Viscum album). Nood on Ilmar oma aia puudele külvanud. Seemet saab ta samast loodusest, kuna Grobiòani ulatub puuvõõriku leviku põhjapiir.

Nõndasamuti ulatuvat Grobiòani ka valgepöögi põhjapiir. Ilmari kinnitusel on valgepöögid sealsel Valgepöögimäel alati kasvanud. Varemalt oli neid rohkemgi, kuivama kippuvaid vanemaid puid on maha saetud. “Ei, istutatud nad pole,” kinnitas Ilmar veel kord. Ainult täienduseks nood paar nooremat, sekka paar pööki ka.

Andnud lahkudes lubaduse talvel puuvõõrikuseemnete järele tulla, läksin tagasi Valgepöögimäele, lõin telgi üles ning vaatasin nüüd veeäärse kaldanõlva valgepööke juba hoopis teise pilguga. Kas tõesti? Küllap siis tõepoolest pole sellel mäel valgepöökide järjepidevus iialgi katkenud. Vahepeal võis ju vahest alles jääda kõigest üks-kaks vanemat puud, ent pidev seemnesaak tagas järeltulevad põlved. See hooldatud paik linnakese servas osutus millekski otsatult reliktseks. Eesti ja Läti ala mõistes on Grobiòa Valgepöögimägi peagu nagu pühad seedrisalude riismed Liibanonis. Jäänud korra seda uskuma, ei soovi enam kõrvale muid tõdesid!


Lukne valgepöögimets. Lõplik kinnitus pidi siiski tulema Lukne valgepöögimetsas. Too on Läti ainus looduslik valgepöögimets, asudes Tiirsoo (Tîrspurvs) taga Kuramaa äärmises lõunaservas, otse Leedu piiri kõrval. Lätis on asula nimega Lukne ja samas lähedal Leedus Luknës.

Tegelikult ongi parem Lukne valgepöögimetsale läheneda Leedu kaudu, kuna seal on tihedam asustus, mis tingib ka parema bussiühenduse. Rahvarikas Leedu Þemaitija kätkeb endas avarat põllumajandusmaastikku. Kivimajadega Luknës asub otse piiri ääres. Kruusatee kukkus küla servast alla vesisesse orgu, mille põhjas kirendas tilluke kontrollpunkt. Tolle tagune metsapiir, kaugele paremale ja vasemale, oli kõik juba Läti.

Tuttavlik metsane Kuramaa, tuttavalt võsastuvate kultuurmaalappidega, tuttavalt mitme tühjaks jäänud majaga. See tuttavlikkus seob Eesti ja Läti ühte. Kuramaa edelaosa oma laialdaste metsadega on aastasadu eraldanud vastandlikke võimupiirkondi. Oleks see paikkond kuulunud Leedu riiki, oleks küllap rahvast rohkem ja vaadegi avaram. Justnagu Kuramaa Luknest üle võsastuvate heinamaalappide, üle oru lõunakaares paistab. Seal levivad silmapiirini üksikute puudega Þemaitija põllumaad, maanteel voorivad tillukesed autod. Siinpool saadab seevastu mahajäetus ja kinnikasvamine.

Ent küllap just seesugune hõre asustus päästiski valgepöögid. Siin Kuramaa hertsogiriigi ja teiste ajalooliste valduste ääremaal võisid nad kergemini püsima jääda. Paaril viimasel aastasajal hakati nende tarbeks raiumist ka piirama.

Sattusin siinpool Läänemerd kõige kaugemal põhjas kasvavasse valgepöögimetsa äkki ja täitsa muuseas. Viimane talu (asustatud) kandis nime Valgepöögi (Skabarþi). Lätis on ilus komme kõik talud ja maamajad nimesiltidega tähistada. Siis algas kohe mets. Ja siis algasid ka valgepöögid. Niisama suvaliselt, kõigepealt kraavipervede võsana, muu tavalise võpsiku seas. Ning juba käänas tee vastu esilekerkivat kinku, kus sirgus sihvakate kimpude viisi valgepööke. Olin päral.

Lukne valgepöögimets hõlmab nelja riigimetsakvartalit (553, 554, 556, 557), kokku 159 hektarit. Tõsi, kõik see pole üksainus valgepöögi puhtpuistu. On küll ka terviklikke valgepöögikogumikke, kuid enamasti kasvab ta koos muude liikidega, sagedamini pärna ning sanglepaga.

Tolles metsas on hulk valgepööke saavutanud liigi kohta päris tähelepanuväärsed mõõtmed. Sageli sirutuvad nad rohkem kui 20 m ülespoole. Suurimad puud kasvavad 554. kvartalis. Sealt on teada 24–26 m kõrgeid ja veidi üle kahemeetrise tüveümbermõõduga isendeid. Nad on kuni 140 aastat vanad, ent ometi hea tervise juures.

Ma ise rahuldusin aga vaid tolle mäekingu ning selle lähema ümbrusega. Sest rohkem ei olnudki tegelikult vaja. Ka see üksi oli juba paras ime. Või siis nõnda nägid kord välja Hiiumaa metsad! Seirasin kõiki neid valgepöögitüvesid enda ümber. Neid ajaga veidi rõmeliseks lõhenenud siledaid tüvesid, allosad samblarohelised, ülalpool samblikest helehallilapilised või suisa üleni helehallid. Kõrge lehekatus minu ja taeva vahel krabises lakkamatult kondenseerunud piiskades. Oli lämmatavalt palav, õhk ei liikunud. Sääsed inisesid. Leedu pool raksus lähenev äike.

Kuid mis siin ikka pikalt kirjutada korraga vallandunud äiksest ja paduvihmast, tormlevatest vetest punasavisel teel. Või hiljem korraks enne loojangut lahvatanud päikesest, heitmas kiirtevihke auravasse muinasmetsa. Või öösel telgis tabanud kummalistest unenägudest. Luknësis mind päeval piiripunkti poole juhatanud leedulanna oli tunnistanud, et tema kardab seda metsa. Mina ei kartnud, kuid MIDAGI oli seal selgelt õhus.

Uus lämbe hommik. Kõik kümbles niiskuses. Valgepöögivõrad ülal krabisesid. Asju pakkides mõlkus mõte hetke lõikuskuust eelseisvasse sügisesse. Ning tulevasse kevadesse. Kõige lummavam oleks see mets kindlasti sügiskullas, niisamuti kevade linnulaulus, päikeseküllasena, alles lehtivana. Seljataha jäi üks Euroopa põhjapoolsemaid valgepöögimetsi, viimane kui valgepöök teeveere võpsikus.

Kuid Palangas trehvasin valgepööke jälle. Pargiserva metsas, isetekkelise teise rindena. Leedus on valgepöök üsna tavaline omamaine metsapuu.

Pealekauba vohas samas rannamännikus lausaliselt harilik luudpõõsas. Toogi Kesk-Euroopa liik, kes muidu alles Poola männikutega seostub, näib Leedus end igati hästi tundvat.



1. Kasesalu, Heino 2006. Kas valgepöök ikka kasvab Eestis? – Eesti Loodus 57 (6): 48.

2. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.

3. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn: 47–58.

4. Leibak, Eerik; Kukk, Toomas 2003. Kas valgepöök kasvab nüüd Eestis looduslikult? – Eesti Loodus 54 (7/8): 77.

5. Rebassoo, Haide-Ene 1967. Hiiumaa floora ja selle genees. Valgus, Tallinn: 110–117.



TAPIO VARES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012