Eesti Looduse fotovõistlus
2008/3



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/3
Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Tuhala-Nabala karstimaastik on Euroopas üks unikaalsemaid looduskaitseväärtusega alasid. Peale maapealsete silmale nähtavate karstivormide on seal kandis maa-all peidus mitu karstijõge, mida mullu välitööde käigus ka kaardistati.

Kohila karstivaldkonna kirdeservas, Pirita ja Keila jõgede vahelise Tuhala-Nabala paekivimaardla piirkonnas asub üks Eesti tähelepanuväärseim karstimaastik. Tegu on tugevasti karstunud karbonaatkivimitest koosneva paetasandikuga, kus on rohkelt erisuguseid karstivorme: karstiorud, -lehtrid ja -lohud, kurisud, karstikoopad jne. Siit voolavad läbi Angerja, Tuhala ja Vääna jõgi, neist Angerja ja Tuhala toovad oma lähtelt Mahtra soostikust kaasa humiinhappeid sisaldavat, seega karbonaatkivimeid hästi lahustavat vett. Selles karstipiirkonnas liigub surveline põhjavesi põhiliselt paekihtide vahelistes karstilõhedes ja tõuseb maapinnale Tuhala jões (Veetõusme allikad), mitmes allikasoos või Paekna allikajärves. Siin asuvad ka Tuhala ja Kurevere karstiala [5].

See ulatuslik karstiväli peidab endas ka mitut maa-alust karstijõge. Et saada parem ülevaade nende jõgede kulgemisest, tellis Tuhala looduskeskus kaardistamise katsetöö. Seejuures oli oluliseks ajendiks akadeemik Anto Raukase ettepanek kanda Tuhala maastikukaitseala UNESCO looduspärandi nimistusse. Kaardistustööde tulemuste põhjal võib tõdeda, et väärtuslik loodusmaastik hõlmab Tuhala maastikukaitsealast tunduvalt suurema ala.

Maa-aluste karstijõgede ehk salajõgede kaardistamiseks kasutati seejuures esimest korda (katseliselt) geobioloogilist sondeerimist koos topograafiliste mõõdistusvõtetega. Töörühma kuulusid loo autor Heiki Potter, Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja vabakutseline geobioloog Rein Hanstein. Tuntud geobioloogi Rein Weberi õpilast Rein Hansteini võib teatavas mõttes pidada geoloog Ülo Heinsalu (1928–1994) karstiuuringute jätkajaks. Kaardistusandmete digitaaltöötluse tegi infotehnoloog Lui Hubel.


Geobiotopograafiline kaardistus. Maa-aluseid vooluveeteid Tuhala-Nabala piirkonnas otsiti geobioloogilise (biolokatsiooni) meetodiga, see põhineb radiesteesia õpetusel. Vastava pendliga saab kogenud sensitiiv välja selgitada maa-aluse jõe või veesoone asukoha ja kulgemise, kuid ka jõe laiuse, sügavuse ja isegi voolu suuna. Nende uuringute põhjal asuvad Tuhala-Nabala karstipiirkonna alalise vooluga, keskmiselt 4 meetri laiused salajõed 5–8 meetri sügavusel paekihtide vahel; veesoon on tavaliselt 0,3 meetri laiune.

Pendli abil leitud salajõge saab kaardile kanda peaaegu kõikidel geodeesias tuntud mõõdistusviisidel. Kõige käepärasem ja odavam on kasutada GPSi asukohamõõdikut (käsi-GPSi). Seda tarvitasime oma töös ka meie, kuigi see pole kõige täpsem mõõdistusviis.

Liikudes ühte jõe kallast pidi, määrati asukohamõõdikuga tugipunktide koordinaadid 2–7 meetri täpsusega, see on piisav 1:10 000 või väiksemas mõõtkavas kaardistamiseks. Tugipunktid võeti esmajoones jõesängiga ristuvatel teedel, kuivenduskraavidel ja teistel maastikul hästi ära tuntavatel ja ligipääsetavatel objektidel, aga ka võimalikult metsalagedatel aladel, sest suletud horisondiga tihedas metsas ei anna GPSi mõõtmisandmed kuigi täpset tulemust. Avatud maastikul määrati tugipunkte jõesängi kulgemise ekstreemsemates kohtades. Punktidevahelised lõigud kaardistati silma järgi, kasutades abimaterjalina suuremõõtkavalist ortofotot või põhikaarti.

Mõõdistusandmete põhjal tehti põhikaardi alusele salajõe teekonda näitav kaart, 1:10 000 või väiksemas mõõtkavas. Tugipunktide maapinna kõrgused (Balti kõrguste süsteemis) on võetud samas mõõtkavas topograafilistelt kaardilt. Nõnda valmis salajõe digitaaltopograafiline andmekogu (koordinaadid, maapinna kõrgus, voolusängi sügavus, topograafiline kujutis jms.), mille järgi saab salajõed kanda ka Eesti topograafilisse andmekogusse, ühtlasi on võimalik koostada erikaarte, profiile jms.


Tuhala kaitseala salajõgi on mitmeharuline. Juba ammust ajast on tuntud Tuhala karstiala ning seda läbiv 1,5 kilomeetri pikkune maa-alune karstijõgi. Esimest korda on seda kirjeldanud August Wilhelm Hupel 1782. aastal ja kaardistanud Ludvig August Mellin oma Liivimaa atlase tarvis 1796. aastal [3]. Põhjalikult on Tuhala karstiala uurinud teaduste akadeemia geoloogia instituudi vanemteadur Ülo Heinsalu [1] ja Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja [2]. Salajõe ja teiste inimtegevusest rikkumata karstivormide kaitseks rajati sellesse piirkonda 1998. aastal maastikukaitseala.

Üsna pikka aega arvati, et Tuhala maapõues on peidus üks voolusäng. Mõned aastad tagasi tuli Rein Hansteini mõõtmiste põhjal aga ilmsiks, et Tuhala karstiala läbiv salajõgi on tegelikult kolmeharuline: kokku kuus kilomeetrit maa-alust voolusängi [4]. Neid kolme jõeharu käidigi mullu uurimas: tehti geobiotopograafiline kaardistus ja koostati digitaaltopograafiline andmekogu (vt. # 1).

Kõik kolm maa-alust jõeharu algavad Tuhala jõe maapealse voolusängi katkemise kohast, Kata külast Ämmaaugust ja selle all olevatest koobastest. Sealt edasi on jõevesi uuristanud kolm voolusängi kuni Tuhala jõe alamjooksu maapealse voolusängini, mis algab Sulu talu lähistelt.

Kõige idapoolsem, nn. Kiriku haru kulgeb 1,8 kilomeetri pikkusena Ämmaaugust Veetõusme allikateni. Jõesängi tähistavad maapealsed langatuslehtrid, nagu Kirikuauk, Maaru auk, Nogliku augud jt.

Keskmine, 2,2 kilomeetri pikkune Nõiakaevu haru ulatub Ämmaaugust Nõiakaevuni, sealt edasi voolab poole kilomeetri jagu põhja poole ja käänab siis järsku tagasi, tõustes maapinnale samuti Veetõusme allikatest. Ka seda salajõe haru tähistavad huvitavad maapealsed karstinähtused: Hundikuristik, Kirstuauk, Püksireie org, Vanakubja org, Polli auk ja Sulu tõusuallikad koos kuulsa Nõiakaevuga. Suurvee ajal pressib siin vesi välja viiest tõusuallikast ja voolab ajutise sängi kaudu Tuhala jõkke 150 meetrit allpool Veetõusme allikatest. Nõiakaev on rajatud ühele neist tõusuallikatest ja seepärast „keeb” ta ainult suurvee ajal.

Läänepoolseim, kahe kilomeetri pikkune Pärtlimäe haru kulgeb põhiliselt maapealse Kuie karstijõeoru suunda järgides ning korduvalt sellega ristudes kuni Kalda (tõusu)allikani. Sealt voolab karstijõgi Kuie jõeoru maapealse sängi kaudu Tuhala jõkke 1,8 kilomeetrit allpool Veetõusme allikatest. Karstijõeoruga on see haru seotud arvukate langatuste ja kuristike kaudu.

Topograafiliste andmete analüüsist selgub, et Nõiakaevu ja Kirikumäe harude voolusängid on ühtlase langusega Ämmaaugust kuni Veetõusme allikateni (kõrgusvahed vastavalt –6 ja –7 m). Pärtlimäe haru puhul ei saa me väheste mõõdistusandmete tõttu valdavat languse suunda määrata; üldine kõrgusvahe on aga –2 meetrit, kuid voolusängi keskosas tuleb ette kõrgemaid punkte; jõeoru koobastes ja kuristikes võib olla ka sügavamaid neelukohtasid. Suurvee ajal täitub Kuie jõeorg veega ja tekib pideva maapealse vooluga Tuhala jõgi.


Piirkonna teised maa-alused karstijõed. Ants Talioja teada oli Ülo Heinsalu omal ajal uurinud ka Tuhalast loodesse jäävat Kurevere karstiala. Koos Rein Hansteiniga käidi sealsete maa-aluste jõgede olemasolu uurimas.

Kohalik Kõrtsu talu peremees Elmar Kaseoja näitas neile kätte viie allika kohad: kõik avanevad Paekna allika(pais)järve põhjas. Algul arvati, et nende allikate kaudu avaneb viieharuline maa-alune jõgi. Täpsema uurimise käigus selgus, et Kurevere karstiala läbivad viis omaette kulgevat maa-alust voolusängi, mida võis pidada vooluveekoguks (salajõeks).

Seni on Ants Talioja ja Rein Hanstein Tuhala-Nabala piirkonnas välja selgitanud kaheksa salajõe ligilähedase asukoha, need on Kirdalu, Kurtna, Kassaru, Kurevere, Lutsa, Nõmme, Tammiku ja Übina karstijõgi. Lutsa, Nõmme, Tammiku ja Übina algavad Tuhala jõe ülemjooksu kurisutest, koobastest või võrendikest ning lõpevad Tammiku looduskaitseala allikasoodes. Neist nelja – Kirdalu, Lutsa ja Tammiku (tervikuna) ning Kassaru (osaliselt) karstijõe voolusängide maa-aluse teekonna kandsid nad kaardile 2007. aasta välitööde käigus (vt. # 2).

Kirdalu salajõe voolusäng ühendab Paekna allikajärve ja Kirdalu külas asuva Kõrnumäe kruusakarjääri põhja tekkinud allikajärve, läbides 9,3 kilomeetri ulatuses Arusta, Tagadi ja Kurevere külade maid. Arusta külas Tagalepa talu juures on salajõgi tekitanud karstilehtri, kus suurvee ajal laiutab väike karstijärv. Topograafiliste andmete analüüs näitab, et kogu voolusängi kõrgeim punkt asub keskosas (maapind 52,5 m), kust on langus mõlemas suunas. Läänepoolses harus liigub vesi Kõrnumäe allikajärvest Tagalepa poole üle tõusu (3 m) – ilmselt on siin tegu survelise põhjaveega [5]. Ida suunas voolav haru langeb (–14 m) Paekna allikajärve.

Lutsa salajõe pikkus on 8,6 kilomeetrit. Voolusängi lähtekoht (alumine ots) asub Tuhala jõe loodusliku voolusängi (jõgi on siin kanaliseeritud) võrendikus ja avaneb Tammiku kaitsealal Möllu allikasoos. Kuigi allikasoo on Tuhala jõeorust 14 meetrit kõrgemal ja voolusängi topograafiline langus on jõeoru suunas (2 ‰), näitab geobioloogiline lokatsioon siiski vastupidist voolusuunda. Ilmselt on põhjavesi ka siin surveline.

Tammiku salajõe voolusäng algab Kata külas Kärneli talu all Tuhala jõe urgetest (pugemitest) ja kulgeb 3,2 kilomeetri pikkuselt loodesse ning pressib maapinnale Tammiku külas Nõmme allikate kõige veerohkemast tõusuallikast. Topograafilised andmed näitavad, et voolusäng on siin ühtlase langusega Tuhala jõest Tammemäe allikateni.

Ants Talioja arvates on üks Tuhala-Nabala karstimaastiku huvitavaim ja kaitset väärivaim paikkond just see, ajaloolise Nõmme kõrtsi juures asuv Nõmme (nimetatud ka Tammemäe) allikasoo [4]. Millegipärast on suurem osa sellest looduslikult ja kodulooliselt huvitavast soost välja jäänud nii Tammiku looduskaitseala piirest kui ka hiljuti rajatud Rahkvälja maastikukaitsealast [6]. Peale botaaniliste harulduste on seal vähemalt neli suuremat tõusuallikat; suurvee ajal pressib maa-alune vesi välja ka allikaimbega pindadest. Peale Tammiku salajõe tungivad allikasoos maapinnale (veel kaardistamata) Übina ja Nõmme salajõed. Kogu see vesi voolab Übina oja kaudu uuesti Tuhala jõkke allpool Tuhala mõisat.

Ants Talioja teada on Nõmme allikasoos (see jääb siiski Tammiku kaitseala piiresse) koduloolise tähtsusega Silmaallikas, mida on teatud ka Terviseallika nime all. Rahvapärimuse kohaselt olevat selle allika veel imepärased raviomadused; siia tuldi silmanägemist ravima nii ümbruskonna taludest kui ka kaugemalt. Nõmme kõrtsi juurest algas ka omaaegne Mahtra meeste talitee, mis lookles üle soode ja läbi metsade otse Tuhala-Nabala maantee ääres asuva Sagri kõrtsini.


Mis kaitseks maa-aluseid jõgesid? Kuni 2004. aastani kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduses oli vooluveekoguna mainitud ka karstijõge, praegusest looduskaitseseadusest niisugust mõistet enam ei leia. Küll on seal kaitstava looduse üksikobjektide loetelus mõiste „karst”, kuid selle täpset määratlust pole antud ega kaitseabinõusid selgitatud. Ometi on teada, et Eestis on vähemalt poolsada maa-alust jõge.

Või tuleks maasisest karstijõge käsitleda veeseaduse mõistes vooluveekoguna? Sel juhul peaksid olulisemad maa-alused karstijõed olema kantud ka avalike veekogude nimistusse; alles siis laieneks neile seadusega kehtestatud avaliku kasutamise kord. Paraku näib, et selliste karstijõgede kaitse, omandisuhted ja kasutuskord pole praegusajal seadustega korralikult sätestatud.

Tuhala-Nabala ümbruskonnas on siiski mitu kaitseala: Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala ja Rahaaugu hoiuala; Tuhala ja Angerja jõe ülemjooksul asub Mahtra looduskaitseala; Kose vallavolikogu mullu detsembris tehtud otsusega on loodud ka Rahkvälja maastikukaitseala [6]; loomisel on veel Tagadi (Saku vald), Kurevere (Kiili vald) ja Pahkla (Kohila vald) kaitseala. Kuid ka need ei hõlma kogu seda karstoloogilise, maastikulise, kultuurilise ja veekaitselise tähtsusega piirkonda, mida läbib vähemalt üheksa salajõge.

Kui pidada silmas sihti pääseda UNESCO maailmapärandi nimistusse, on Tuhala-Nabala karstipiirkonnas avastatud salajõed, nende kaardile kandmine kindlasti suurendanud selle ala looduskaitseväärtust. Ühtlasi tähendaks see vajadust ulatuslikuma kaitserežiimi järele.

Igatahes on tegu meie loodusuhkusega, mida tasub hoida ja teistele näidata. Seepärast tuleb tõsiselt mõelda, kas kava rajada Tuhala-Nabala paekivimaardlasse kaevandused on mõistlik või mitte: kõiki neid alasid läbivad maa-alused karstijõed, mida geoloogilistes uuringutes ei ole kahjuks arvesse võetud.

Küsitavusi tekitab ka elamuehitus: Kata külas ja ilmselt teisteski piirkonna asulates rajatakse uusi eluasemeid, arvestamata seejuures salajõgedega ja neist tulenevate tervist kahjustavate mõjudega.


1. Heinsalu, Ülo 1978. Kata karstiväli Tuhalas. – Eesti Loodus 29 (12): 802–806.

5. Kink, Hella 2006. Veeobjektid “Eesti ürglooduse raamatus”. Teaduste Akadeemia Kirjastus.

6. Silberg, Uno 2008. Mida annab Kose vallale Rahkvälja maastikukaitseala loomine? – Eesti Loodus 59 (1): 13.

2. Talioja, Ants 1999. Tuhala salajõe jälil. – Eesti Loodus 50 (4): 130–132.

3. Talioja, Ants 2001. Tuhala. Maalehe Raamat.

4. Talioja, Ants 2005. Hävimisohus on Tuhala Nõiakaev ja mitte ainult see. – Eesti Loodus 56 (10): 524–527.



Heiki Potter
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet