Loodus on alati tähendanud minu jaoks palju. Käies mööda tuttavaid radu, olen avastanud, et ükski retk ei sarnane teisega. Loodus köidab oma mitmekesisusega.

Kogumisind sunnib mind midagi põnevat retkedelt kaasa võtma. Puuoks, käbi, kivi – ei, see oleks igav. Tahaks midagi enamat. Midagi sellist, mis talletaks kogetud emotsiooni. Niisuguse mooduse olen leidnud pildistamises – fotod. Kummalisel kombel on mind lapsest peale köitnud linnud. Miks see kummaline on? Ilmselt seetõttu, et ma pole senini avastanud tõukejõudu, mis viis ühe põlise linnapoisi ahvatlusi täis keskkonnast “igavasse” loodusesse.

Kuigi minu lemmikuteks on tagasihoidlikud metsalinnud, on mul eriline side suurte mustade tedrekukkedega. Kooliajal sattusin väikest tedremängu vaatama. See kõik tundus müstiline: pikk aprilliöine jalgsiretk turbaväljale paigaldatud vaatlusonni. Ootusärevus: kas kuked ikka tulevad. Külmakangete jalgade sirutamine kevadpäikese käes.

Tedreturniirid on jätnud kustumatu mulje, mis on mind kutsunud üha uuesti rappa kukkede võitlust kaema. Juba kümmekond aastat järjest.

See pilt on tehtud ühel külmal maihommikul. Mäng oli loid. Kanad olid saanud oma tahtmise ja kuked ülesande täitnud. Mind rõõmustas päike, mis metsa tagant tõustes kogu soo punaseks värvis. Vaatemängule lisasid vürtsi sätendavad jääkristallid. Üksik kukk otsustas pea tõsta ja susiseda, ilmselt igavuse peletamiseks. Mina kasutasin võimalust ja vajutasin päästikule. Külmetades veedetud öö eest sain tänutäheks foto, mis ei lase kogetud tundeelamusel kustuda.

Fotografeerimisel kasutan Canoni peegelkaamerat ja L-seeria objektiive. Erilisteks lemmikuteks on kujunenud pikk teleobjektiiv ja lainurkobjektiiv.