Eesti Looduse fotovõistlus
2008/4



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2008/4
Õisu mõis ja park

Viljandimaa üks suurejoonelisem ning kunagiste omanike kaudu tuntum on Õisu (sks. Euseküll) mõisakompleks. 1918. oli siin välja kujundatud mitmekesine kultuurmaastik: mõisahoonestik, puiesteed, park, Vidva ojal paisutatud Veski- ja Kalvre järv koos ürgoru ja metsapargiga, mõisakalmistu ja Lättelohu lehisepuistu. Seda kõike täiendas looduslik Õisu järv. Korraldatud olid mõisametsad, siin kasvatati tollal moes olevaid võõrliike.

Õisut on esimest korda kohanimena märgitud 1551. aastal. 1638. aasta revisjoni andmeil oli mõis olemas juba enne Liivi sõda. 1640. aastast selgub, et Sammaste külas Öse mõisa all asunud Lorenzi kabel, mille juures rahvas pidu pidanud ja kõiksuguseid ebausutempe teinud. Mõisavalitsejale antud kümne riigitaalri suuruse trahvi ähvardusel käsk kabel ära hävitada ja edaspidi järele valvata, et rahvas seal ei ohverdaks ega peaks ebausupidusid.

Esimene mõisakeskus asus Ümarkuusikus, praegusest kilomeeter kagu pool. 16. ja 17. sajandi vahetusel kuulus mõis Karksi piirkonna valdajale. 1630. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma varahoidjale Jesper Matsson Krusele. 1681. aastal sai mõisa haldajaks ooberst Gustav Krus (Crus). 17. sajandi lõpul võeti mõis pärijatelt riigile tagasi; ka pärast Põhjasõda jäi mõis riigi kätte. Mõisahooned said Põhjasõjas kaks korda põlengus kannatada ning samas kohas neid üles ei ehitatudki.

1744. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Õisu ühes Heimtali ja Morna mõisaga omaaegse Vene laevastiku juhataja admiral Peter Siversi (1674–1740) lesele. Järgnevail aastail kinnitati mõis admirali pojale Friedrich Wilhelm von Siversile (1716–1781).

Friedrich Wilhelm von Sivers läks 1759. aastal majorina erru ja võttis käsile mõisa korrastamise, ehitas hooneid, rajas teid, raius võsa ja kaevas kraave. Mõisakeskuse uued hooned rajati vanast keskusest kilomeeter loode poole, praegusesse asukohta, ajaloolise Viljandi–Halliste maantee äärde Õisu järvest idasse.

Mõisakeskuse üleviimise tingis eelkõige vesi, mida vajati arenevas mõisamajanduses, samuti oli siin välja kujunenud teedevõrk ja ka mitmekesine maastik. Järgnevatel aastatel ehitati välja suurejooneline, üks Liivimaa kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse.

Härrastemaja valmis 1760–1767, suur kõvertall ja viljaait 1762, teenijatemaja 1777. Samal ajal rajati laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda, õlle- ning viinaköögid jne. Kunstiväärtuslikud hooned olid üles ehitatud maitsekalt ja asjatundlikult, pelgamata uuendusi [1, 4, 7, 8].

1790. aastast sai mõisaomanikuks Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers (1766–1823). Tema ajal rajati Õisusse nii tubakavabrik kui ka treimis- ja vasksepakoda. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast sisse toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma tubakaistandus [3].

1809. aastal külastas mõisat Aleksander I, selle mälestuseks püstitati hiljem ka monument, mis praeguseni pole ilmselt säilinud. Kaks silmapaistvat marmorfiguuri paiknesid esialgu pargis (praegu mõisa peahoones): “Justitia” – õigluse ja õigusemõistmise jumalanna ja “Prudentia” – tarkuse ja ettevaatlikkuse võrdkuju. Need on ühed väärtuslikumad hilisbaroksed pargiskulptuurid Eestis, nende autoriks on peetud Itaalia Carrara meistrit Giovanni Antonio Cybeid [1].

Õisu mõisa omanik oli 1829. aastast Friedrich von Sivers, 1870. aastast August von Sivers ning viimane omanik 1911. aastast kuni maareformini 1919 Edward von Sivers [1, 8]. Nad on tuntud oma laialdase majandusliku ja poliitilise tegevuse ja vaimsete huvide poolest, eriti olid nad huvitatud võõrliikide kasvatamisest.

1922. aastal alustas mõisahoonetes tegevust Õisu piimamajanduse kool. Aastatel 1937–1941 tegutses siin piimanduse katsejaam ja 1941–1944 piimandusinstituut. Nende kahe asutuse juhataja ja asedirektorina töötas rahvusvaheliselt tuntud piimandusteadlane, Tallina tehnikaülikooli biokeemiaprofessor Nikolai King (1900–1973). Pärast 1944. aastat tegi ta teadustööd Saksamaal, Hollandis, Rootsis ja USA-s.

Aastatel 1944–2007 tegutsenud koolil oli läbi aegade mitu nime, 85 aasta jooksul (1922–2007) õpetati siin välja ligi 4000 toiduainete töötlejat.

Kokku kuulub Õisu mõisa kompleksi 32 hoonet, nende hulgas puukuurid, keldrid ja elumajad. 2007. aasta lõpus omandas oksjonilt 16 miljoni krooni eest Õisu mõisa peahoone, kõvertalli, jääkeldri, võimla, ühiselamu, mitu hoonet ja maa OÜ SIO Investments ning kogu kompleksi arendamine seisab veel ees.


Pargiansambli kujundus. Wilhelm Hupeli kirjelduse järgi alustati inglise stiilis pargi kujundamist juba 1770. aastate teisel poolel. Õisu oli esimesi mõisaid, mille haljastus vormiti uutel alustel, laienedes senisest kitsavõitu iluaiast hoopis avaramasse maastikku [1, 4].

Õisusse kerkis Liivimaa uhkemaid mõisaansambleid. Ants Hein on kirjutanud selle kohta [4: 82]: “Vähe on mõisaid, mis mõjuvad nii väärikalt. Mõisasüda kesk avarat, järvele laskuvat Sakala maastikku. Eriti uhke vaade avanes sellele just kagust, Morna poolt tulevalt sissesõiduteelt: sealt viib mõisani pikk ja sirge, tugevatest tammedest palistatud puiestee. Vanasti, kui haljastus polnud veel nõnda üle kasvanud kui praegu, paistis mõis sealtpoolt kui peopesal: keskmeks kõrge sokliga ühekorruseline häärber, selle ees aga avar paraadhoov, mida ühelt küljelt embab hiiglaslik aidahoone, teiselt samasugune tall-tõllakuur. Nende hoonetega oli pandud kindlalt paika kogu mõisasüdame sümmeetriatelg, mis jätkus keskse vaatesihina ka teisele poole härrastemaja, küündides mitte üksnes Õisu järveni, vaid ka üle selle, nii kaugele kui silm ulatus.”

Teisal on Ants Hein lisanud [2: 49]: “Kaasa aitas reljeefki: kui peahoonetagust järsakut oli võimalik kujundada laskuva terrassaiana, siis sealt edasi planeeriti kogu ala juba vabalt vahelduvate lagendike ja puuderühmadega. Kõik see mängiti läbi justkui teatrilaval: keskel hele, järvele avanev vista, külgedel aga kõrged puud kui kulissid. Otse teljele kaevati pikk kitsas tiik ning ka sealt läbivoolavat Vidva oja täiendati soodiga, tekitades sellele niimoodi uue saare. Kõrgekaarelised sillad, mis nii tiigile kui ojale ehitati, täiendasid kui hiiglasuured lehvikud seda ilu.”

Püüdes tänapäeva taimestiku järgi pilti rekonstrueerida, on alust arvata, et pargi suursugusus algas juba peahoone eest esindusväljakult. See oli kujundatud lehiste, kuuskede ja nulgudega ning üksikute tammede ja pärnadega. Peahoone tagusel kõige ülemisel terrassil annavad tänapäeval tooni neli kõrget elupuud, säilinud on ka osa alleest. Mitmekesisust lisavad suured sarapuud ja himaalaja hortensiad.

Järvepoolsel astangul on silmatorkavad suured vanad sarapuud ning erivanuselised vahtrad, pärnad ja jalakad, laialdaselt kasvab harilikku ja suurelehist ebajasmiini. Üks kujunduselemente on piki moonakatemaja teed kulgev kitsas pärnaallee, mis on tuntud “filosoofi alleena” [7]. Edasi järve poole tuleb juba tavaline pargipuistu tammede, pärnade, vahtrate, saarte ja jalakatega.

Eestit on hakatud õigustatult tutvustama tuhande mõisa maana, aga mis mõis see oli, kuhu ei viinud puiesteed. Igal suuremal mõisakompleksil olid ulatuslikud puiesteed, need muutsid mõisasse tuleku või sealt lahkumise ülevamaks ja elamuslikumaks. Õisu vanim puiestee viis arvatavasti Veskijärveni ja sellest üle tee oleva Vidva metsapargini. See ei ole praeguseks tervenisti säilinud, alles on ainult läänepoolne rida 11 tammega.

Ennekõike hakkab Õisus silma Mornasse suunduv enam kui saja-aastane puiestee, mis viib mõisakalmistuni. 1,8 km pikkust puiesteed palistab praegu 343 puud. Tegelikult on puid olnud rohkem: leitud on ka 28 kändu. Enamjaolt on puud kahjustatud, mõni nõrgalt, mõni tugevasti. Levinuim puuliik on tamm, kuid 19 puu seas leidub ka saart, sangleppa, vahtrat ja künnapuud.


Pargi puittaimestik. 1925. aastal kasvas pargis 50 liiki [12]. Marjapõõsaid ja viljapuid arvestamata pani Aleksei Paivel 1960. aastal kirja 57 ning Jüri Elliku ja Urmas Roht 1988. aastal 63 nimetust võõrpuittaimi. 2005. aastal registreeriti 84 nimetust puittaimi, neist 21 olid okaspuud. Võõrpuittaimi oli 62 nimetust, seega pole viimastel aastakümnetel suuri muutusi toimunud.

Suuremaid puid registreeriti 36 nimetust ja 943 isendit, millest okaspuid oli kõigest 73. Enamuspuuliigid on kodumaised pärn, vaher ja tamm. Märksa vähem oli saart ja jalakat. Võib arvata, et esialgu rajati park pärna-tamme-vahtra puistuna. Pargipuistut on laastanud tormid, viimati 2005. aastal: murdus üle 50 puu. Praegused vanimad puud on 130–150-aastased.

Üle 300 cm rinnasümbermõõduga puid oli 23, neist tammesid 12 ja pärnu 6. Kõige jämedamad on kaks põlistamme, nende ümbermõõt on 497 ja 418 cm. Okaspuudest on silmapaistvamad peahoone ees kasvavad kuus euroopa ja üks siberi lehis, nende ümbermõõt jääb vahemikku 244–316 cm. 1925. aastal oli suurim puu hõbepappel (ü = 600 cm) [10], praeguseks hävinud.

Õisu pargis on säilinud mitu haruldast vana võõrpuud. Silmatorkavad on tundmatust sordist mitmeharulised neli elupuud [11] ning Eesti ainukese vana puuna hariliku tamme vihmavarjukujuline sort ‘Umbraculifera’ (h = 8 m, ü = 113 cm, võra laius 8 m) ja arukase rippuvate okstega lõhislehine sort ‘Crispa Tristis’ (ü = 188 cm). Tähelepanu väärib vana hall pähklipuu (ü = 288 cm), arvatavasti kasvas sama puu seal juba 1925. aastal. Võrreldes 1960. aastaga on kadunud amuuri korgipuu ja virgiinia toomingas.


Vidva jõeoru metsapargi kohta on andmeid 19. sajandi algusest. Metsapark algas Veskijärve juurest ja ulatus idas Kalvre järveni. Sinna rajati jalutusteid, vaatekohti, paviljone, sildu, palkpurdeid, pinke ja laudu, ligi kaheksa meetri kõrgusesse liivakivipaljandisse avar grott, laiendati vaateid ning istutati puid. Võsast hoiti org puhas, samuti olid vabad vaated liivakivipaljandeile, ojale ja orujärvele [1–4, 6]. Oru veerul kõrgel platool paiknes kunagi torn. Tartu kõrgema kunstikooli Pallas üliõpilane Elsa Põld lõikas 1938. aastal Oru liivakivipaljandisse Veekandja neitsi reljeefse kujutise, mis on seal vastu pidanud tänini.

Kõike seda võib tänapäeval kaudselt aimata, võõrpuudest on alles üksik harilik ebatsuuga. Kivide järgi leiab üles ka ligi saja aasta vanuse tornijalami. 2005. aasta suvel oli see paik müstiline ja üksiti õdus: jõesäng sammaldunud kivikülvidega, kõrged kaldad liivakivipaljandite ja koobastega, põlised pärnad, tammed ja kuused, tormi räsitud ja murtud puud, vaatekohad, palkpurded jne. Kõik see kujutab nagu omaette võluriiki. 2000. aastal kujundati orupargis looduse õpperada.


Õisu kooli õpetaja Heino Seina iluaed. Heino Sein (1911–2002) oli Õisus keemiaõpetaja 1938–1971. Kolmekümnendate aastate lõpus sai Sein endale mõisapargi edelaserva krundi, kus enne asus mõisa kanala. Elumaja ehitasid tema projekti järgi kohalikud töölised 1940. aastal. Krundile jääva kanala vundamendiga polnud suurt midagi teha ning sellele rajas iluaiandushuvidega mees kiviktaimla, mille tugimüür on põllukividest.

2002. aastal sai maja ja krundi omanikuks Õisu toiduainetööstuse kool, 2007. aastast kuulub see praegustele mõisaomanikele. Omaaegne mõisakanala ümbrus oli haljastatud, krundil kasvasid suured puud, need jäeti alles. Praegugi sirgub siin hulk põlispuid – jalakaid, pärnasid, saari ja tammesid koos järelkasvuga, nende tõttu sulandub Seina aed kenasti pargiga.

Aed ei ole olnud eriti liigirikas, 1960. aastal pandi siin kirja 34, 1990. aastal 39 ja 2005. aastal 44 nimetust võõrpuittaimi, neist 13 okaspuud ja 31 lehtpuud. Koos marjapõõsaste ja viljapuude ning looduslike liikidega leidus aias aga 52 nimetust puittaimi. Haruldased olid neist ida- ja kanada jugapuu, drüüas, naistepunalehine enelas, väike kikkapuu ja punane tamm, kultivaridest aga püramiidse võraga ja suvel kuldkollaste võrsetega harilik elupuu ‘Ellwangeriana Aurea’ ja madal rippuvate okstega arukask ‘Youngii’.

Kunagine Heino Seina kiviktaimla oli üks Õisu kaunimaid vaatamisväärsusi. Seal on Tallinnfilm salvestanud osa filmi “Lill kivis” kaadreid [7].


Siversite perekonnakalmistu. Üks Eesti mõisate vaatamisväärsusi on nende juurde kuuluvad perekonnakalmistud [9]. Õisu mõisakalmistu asub mõisasüdamest umbes kahe kilomeetri kaugusel – künkal, mis paikneb Morna mõisa maanteest paarisaja meetri kaugusel. Taavi Pae väitel on ligi 50 kalmuga kalmistu üks suuremaid Eestis.

Kalmistut piirab maakividest kiviaed ning alles on maakividest väravapostid. Esimesena maeti sinna 3. jaanuaril 1781 (vkj.) Õisu mõisa esimene omanik ja pühapaiga rajaja Friedrich Wilhelm von Sivers, viimasena 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers (sünd. Oettingen). Kalmistul on säilinud Anna Dorothea Elise von Siversi (1798–1869), Aleksander Gustav von Schrencki (1816–1876) ja Armin von Siversi (1842–1878) hauatähised.

Kuulsaim nendest on Aleksander Gustav von Schrenki mustast graniidist hauasammas. Loodusuurijate seltsi asutajaliige ning tuntud mineraloog, botaanik ja maadeuurija oli Õisu mõisaomaniku Friedrich von Siversi väimees, tema abikaasa Julie Helene Sivers aga (1819–1869) Pühajärve mõisaomanik [5].

Kalmistu ja maantee vahel on praegu raiesmik, 2005. aasta jaanuaritormi tulemus. Kalmistul on säilinud 14 tamme ja üksikud kuused, sirel, ebajasmiin ja kuslapuu ning laialdaselt väike igihali. Maantee ja kalmistu vahelisel alal oli jäänud kasvama ka üksik lehis (h = 30 m ja ü = 213 cm). Kunagised siberi nulud on andnud looduslikku järelkasvu, suurima puu kõrgus on 5,5 m, ümbermõõt vahemikus 19–42 cm.


Puittaimede metsistumine. Kõige levinum võõrpuittaim on Õisus väike igihali. Eestis on igihali teada 1807. aastast Tartu ülikooli botaanikaaiast. Selle taime suuri kogumikke leidub Vidva jõeorus, mõisakalmistu esisel ja pargis sadadel ruutmeetritel. Mõisakalmistult on igihali vallutanud peaaegu kogu kalmistuesise raiesmiku.

Väikse igihalja kõrval on Õisus võõrrohttaimedest levinud väikeseõiene lemmalts, mis samuti kasvab mitmel pool ja pargis tihti igihaljaga koos, omavahel konkureerides. Mõisakalmistul annab järelkasvu siberi nulg, pargis palsami ja siberi nulg, rohkesti harilik ebajasmiin, punalehine kibuvits, siberi kontpuu, punane leeder, kanada ja villane lodjapuu, väike läätspuu, hõbepappel, harilik pihlenelas, harilik sirel, punane sõstar, tähk-toompihlakas, mägivaher, saarvaher ja Douglasi viirpuu. Heino Seina aias annab järelkasvu läiklehine mahoonia ja harilik jugapuu.


Tulevikule mõeldes: mis saab edasi? Mõisaparkide hiilgeaeg on meil jäädavalt kadunud. Omaaegsele suhtumisele on viidanud dendroloog Eduard Viirok: “Möödunud parkide laastamise ja rüüstamise aegadel kuuldus tihti ütlusi, et park on mälestus endisilt mõisnike võimupäevilt ja et see kõik tuleb hävitada.” [10: 166]

1930. aastal tekkis kohaliku rahva seas ja Viljandi metsaühingus kartus, et Õisu mõisa kaunist parki ja selle lähedal asuvat põlismetsaga kaetud orgu tabab sama saatus mis Loodi Põrguorgu: see raiuti lagedaks. Metsaühing pöördus Viljandi maavalitsuse poole palvega võtta Õisu park ja org tervishoiu kaitse alla (Postimees, 26.11.1930), seda tehtigi. Praegu hõlmab kogu mitmekesist kultuurmaastikku Õisu maastikukaitseala [6]. Küllap on Õisu mõisakompleksil ja suurepärasel pargilgi paremad päevad veel ees.


1. Hein, Ants 1999. Viljandimaa mõisad. Hattorpe, Viljandi.

2. Hein, Ants 2006. Grott ja koobas. – Eesti Loodus 57 (9): 12–16.

3. Hein, Ants 2006. Õisu. – Pullat, Raimo jt. (toim.). Brotze, Johann Christoph. Estonica. Estopol, Tallinn: 568–571.

4. Hein, Ants 2007. Viljandimaa vanad pargid. – Tammet, Tiina (toim.). Eesti parkide almanahh. Tallinn, muinsuskaitseamet, keskkonnaamet: 48–52.

5. Laane, Mati 2006. Tartu ülikooli kuulsate geoloogide eraelust. – Eesti Loodus 57 (1): 34–38.

6. Lapp, Hille 1998. Õisu maastikukaitseala. – Eesti Loodus 49 (11/12): 498–499.

7. Niilus, Leonhard 1967. Õisu. Eesti Raamat, Tallinn.

8. Niilus, Leonhard; Tiko, August 1967. Minu kodukotus Õisu. – Eesti Loodus 18 (4): 242–243.

9. Pae, Taavi 2003. Baltisakslaste perekonnakalmistud Eestis. – Eilart, Jaan jt. (toim.). Looduskaitsealaseid töid 7: 104–112.

10. Rühl, Arthur 1926. Pärnumaal leiduvatest võõramaa puuseltsidest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetised 9: 1–73.

11. Sander, Heldur; Helimets, Tiiu 2005. Õisu mõisapargi haruldased elupuud. – Eesti Loodus 56 (11): 50.

12. Viirok, Eduard 1936. Uued ja vanad puiestikud. – Eesti Mets 16 (5): 165–168.



HELDUR SANDER, TIIU HELIMETS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet