2008/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Kaitsealused taimeliigid Võrumaal

Võrumaa kangastub meeltes kuplilise ja järverohke maana. Metsased alad vahelduvad ühtäkki avamaastikega – põldude ja niitudega; kuplid orgudega, kus asuvad järvesilmad, jõed ja ojad ning soolaigud. Võrumaa eripära ilmneb ka maakonna geograafilises asendis, ülejäänud Eestist kontinentaalsemas kliimas ja Devoni ladestu aluspõhjakivimites, mis on loonud eeldused mitme haruldase taimeliigi kasvuks.

Kirjanduses on keskendutud eeskätt oligotroofsete järvede taimharuldustele [7, 8], haruldaste võtmeheinade käekäigule ja stepitaimkonna levikule Kagu-Eestis. Stepitaimede suurem kasvuala jääb siiski Põlvamaale. Mõistagi on kaitsealused taimed pälvinud enim tähelepanu kaitsealadel, kust pärineb enamik EELISe andmebaasi kantud kirjetest. Praegu on Võrumaal registreeritud 52 kaitsealust taimeliiki: esimeses kaitsekategoorias kolm liiki, teises kategoorias 21 liiki ja kolmandas omakorda 28 liiki [1].

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Võrumaa pakkunud uusi taimeleide ning meeldivaid taaskohtumisi mitut liiki taimedega, keda ei olnud siit aastaid õnnestunud leida. Esmalt leiti 1995. aastal Haanjast Brauni astelsõnajalg, mis tõenäoliselt oli avastatud juba 1922, kuid määrati siis ogaseks sõnajalaks [9]. See on Brauni astelsõnajala ainus leiukoht Eestis ja tõenäoliselt ka kõige põhjapoolsem koht, kust taime on leitud [5]. 2006. aastal avastas Jaanus Paal Haanja looduspargist nii Euroopa Liidu piires kui ka Eestis haruldase hariliku kobarpea uue leiukoha. Siiani viimased leiud Võrumaalt olid pärit eelmise sajandi algupoolest ja keskpaigast – ehkki kontrollkäike tehti korduvalt, ei leidnud selle liigi olemasolu siin vahepeal kinnitust [5].

Haanja looduspargi kahe kõige haruldasema taimeliigi, Brauni astelsõnajala ja hariliku kobarpea kõrval leidub siin veel nii mõndagi. Paljudes kohtades on levinud tähk-rapuntsel, niisketel niitudel ja soolaikudel leidub kokku 16 liiki käpalisi, Kütioru kandis kasvab karvast maarjaleppa ja ühtlasi mõned stepitaimed: harilik käokuld ja võsu-liivsibul. Peale Kütioru on võsu-liivsibula stabiilne asurkond ka Plaksi ümbruses.


Piusa jõe ümbruses kohtame üha enam kuivi liivaseid männimetsi, mis pakuvad stepialadelt pärit sisserännanud liikidele sobivaid kasvupaiku. Siin kasvavad palu-karukell, liiv-esparsett, sale haguhein, palu-põisrohi, ahtalehine ängelhein ja nõmmnelk. Liigirohkusest hoolimata kujutab siinne kant endast pelgalt Setumaa taimestiku iseärasuste eelposti. Seda illustreerib ilmekalt Jaan Eilarti artiklis toodud joonis pontilise ja pontosarmaatilise elemendi leviku kohta Eestis [2].

Maakonna kagunurk paistab eelkõige silma lobeeliajärvede poolest. Need oligotroofsed järved on kahe teise kaitsekategooria kaitsealuse taimeliigi – vesilobeelia ja järv-lahnarohu kasvupaik. Möödunud sajandi teise poole põllumajandusreostuse tõttu muutus paljude selgeveeliste järvede seisund halvemaks, sestap on vesilobeelia mitmest Eesti järvest kadunud või kadumas [7]. Kuigi vahepealsed aastad on järvi säästnud, mõjutab kunagine reostus ikka järvi. Alates 1962. aastast on Võrumaal kaitse all mitu oligotroofset järve [1]. Nende järvede tulevikust oleneb suuresti ka vesilobeelia ja järv-lahnarohu püsimajäämine Eestis. Tähelepanuväärne on ka Ida-Eestis väga haruldase jumalakäpa leidumine Parmu kaitseala lõunaosas.

Koiva jõe valgalalt leiame kaks kolmanda kaitsekategooria kaitsealust puuliiki – künnapuu ja hariliku kikkapuu. Need liigid on vahest tuttavamad parkidest või iluaedadest ning vähem teatakse, et neid võib kohata ka looduslikult kasvamas. Peetri jõe kaitsealal kasvab loodusdirektiivi II lisa ja teise kaitsekategooria kaitsealune liik kaunis kuldking. See on praegu teadaolevalt ainus säilinud leiukoht Võrumaal, kuid viimasel kontrollkäigul ei leitud ühtegi õitsevat taime. Peale kuldkinga võib Peetri jõe kaitsealalt leida veel oja-haneputke, balti sõrmkäppa ja kahelehist käokeelt.

Kahtlematult kuulub Võrumaa suurimate harulduste hulka ka haruline võtmehein, kelle kõige esinduslikum kasvuala Eestis asub Karula rahvuspargis [6]. Ühtaegu pakuvad Karula rahvuspargi lõunaosa metsad kasvupaika roomavale öövilkele, karukollale ja mets-vareskollale. Kaitseala põhjaosas võib kuivadel nõlvadel kasvamas leida karvast maarjaleppa ja niiskematel aladel käpalisi.

Lasva tammiku hoiualal võime näha austria roidputke. Selle liigi levik piirdub meil Kagu-Eestiga [3]. Verijärve maastikukaitsealal leidub palu-karukella, karvast maarjaleppa ning nii kahelehist kui ka rohekat käokeelt. Luhasoos asub hariliku käoraamatu kõige lõunapoolsem leiukoht Eestis.


Maakonnas on sagedasemad kolmanda kaitsekategooria käpaliste liigid. Eriti märkimisväärne on roomava öövilke ohtrus Vastseliina ja Lindora ümbruses [4]. Teise kaitsekategooria liikidest on Võrumaal levinud ka kollane kivirik ja vahelmine lõokannus. Kollase kiviriku leiukohti on praegu teada vaid üks, kuigi sobivaid kasvukohti peaks sellele liigile leiduma märksa enam.

Hoolimata mitmest uuest leiust ja taasavastatud leiukohtadest tuleb tõdeda, et ilmselt on mitu liiki Võrumaal aja jooksul hävinud. Selleks et kaitsealused, ohustatud ja haruldased liigid saaksid kasvada, tuleb ettevaatlikult suhtuda tegevusesse, mis võib seada ohtu nende liikide püsimajäämise: mõju võib ilmneda alles aastate pärast. Kuid siis võib olla liiga hilja leiukohta päästa.



1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem): http://eelis.ic.envir.ee.

2. Eilart, Jaan 1958. Stepipäritoluga taimede levikust ja taimegeograafilistest piiridest Eestis. – Eesti Loodus 9 (2): 87–91.

3. Kukk, Toomas 1999. Eesti taimestik. Teaduste akadeemia kirjastus, Tartu–Tallinn: 95.

4. Kukk, Ülle 1994. Käpalised Lõuna-Eestis. – Ööviiul 1: 12–18.

5. Kukk, Ülle 2001. Võrumaa taimharuldustest. – Paal, Taimi (toim.) XXIV Eesti looduseuurijate päev. Lõuna-Eesti loodus. Tartu: 102–112.

6. Mesipuu, Meeli; Kurbel, Rainar 2004. Võtmeheinad. OÜ Digimap, Tallinn: 14–17.

7. Mäemets, Aime 1981. Vesilobeelia ja lobeeliajärved. – Eesti Loodus 32 (4): 238–241.

8. Mäemets, Aime; Mäemets, Aare 1967. Vesilobeelia ja lahnarohud Eesti järvedes. – Eesti Loodus 18 (9): 556–560.

9. Rünk, Kai 2000. Avastuste aeg pole veel möödas: Brauni astelsõnajala lugu. – Eesti Loodus 51 (6): 224–225.



Toomas Hirse
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012