2008/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/7
Kuidas elab Saadjärv?

Saadjärve, pindalalt viiendat Eesti järve, on peetud Vooremaa looduse pärliks. Tema maastikuline ilu, selge vesi, suur pindala, rikkalik elustik, sealhulgas kalastik, on olnud tähelepanuväärsed.

Saadjärvele on loodus andnud tugeva ökosüsteemi: järv hõlmab suure maa-ala (708 ha), ta on sügav (25 m) ja veemahukas (56 608 000 m3) ning kareda veega. Osalt nende omaduste tõttu on järvele omane ka rikkalik elustik. Samas on Saadjärve veevahetus nõrk [4]: üks kord 7,7 aasta jooksul. See kahandab pisut ökosüsteemi vastupanuvõimet erisugustele mõjutustele. Tema ökosüsteemi tugevust on tublisti varjutanud juba 1980. aastatel ilmnenud ökoseisundi muutused. Toona juhtis neile tähelepanu Eesti esilimnoloog ja tuntud looduskaitsja Aare Mäemets. Kahjuks ei võetud tol ajal tarvitusele tõhusaid looduskaitsemeetmeid.

Saadjärv on võrdlemisi ulatuslik süsteem, mistõttu paljud mõjud võivad avalduda alles pikema aja jooksul: järves aset leidvad muutused on n.-ö. suure inertsiga. Kui seisund on juba nihkunud halvemuse poole, siis selle tervendamine võib inimesele üle jõu käia. Seepärast nähti vajadust teha Saadjärvel põhjalikud uuringud, mis aitaksid hinnata praegust olukorda ning leida veekogus toimivad seosed. Seega oli üks siht jõuda uuringute abil muutuste põhjusteni, et seejärel kavandada Saadjärve kaitseks vajalikud abinõud. Uuringud tehti Saadjärvel 2006.–2007. aastal (vt. kaarti # 1).


Enamikule meie järvedele on omane eutrofeerumine. Teisisõnu on see järve loomulik vananemine, mille käigus rikastub veekogu toitesooladega, ennekõike lämmastiku ja fosforiga. Järve troofsuse aste ehk toitelisus kasvab, mistõttu suureneb eelkõige ka primaarproduktisoon. Eutrofeerumise tõttu kahaneb vee läbipaistvus ja halveneb hapnikuga varustatus: hapnik ei jõua enam sügavamatesse veekihtidesse ja talvel võib veekogu sootuks ummuksisse jääda. See omakorda põhjustab järve elustiku vaesumise või huku. Looduslikult võib eutrofeerumine väldata tuhandeid aastaid, hoolimatu inimtegevuse tõttu aga kulgeda mitu korda kiiremini.

Toitesooladel ei ole aga üksnes negatiivne mõju, sest mõõduka hulgana on nad järves vajalikud autotroofidele orgaanilise aine sünteesiks. Toodetud orgaanilise aine hulgast oleneb toiduahela kõrgemate lülide produktsioon. Üldiselt on biogeenide vaeguse korral ökosüsteemi seisund hea, kuid enamasti ebastabiilne. Nende lisandumisel stabiilsus suureneb kuni teatava piirini. Ülekülluse puhul suureneb ebastabiilsus jälle, mistõttu ökosüsteemi seisund halveneb. Kuna paljude tegurite hulgast mõjutab biogeenide hulk ökosüsteemi kõige enam, siis sageli hinnatakse nende abil ka järve seisundit.

2005.–2007. aastal oli keskmine üldfosfori hulk pindmises ja põhjalähedases veekihis madalal oligotroofsel tasemel, vastavalt 13 ja 17 mg/m3. Tüüpilises eutroofses järves jääb see väärtus vahemikku 30–50 mg/m3. Üldlämmastiku sisaldus oli keskmisel eutroofsel tasemel, varieerudes 700–900 mg/m3 vahel. Saadjärve naabruses asuvate, kuid oluliselt eutroofsemate järvede Kaiavere, Raigastvere ja Soitsjärve fosfori- ja lämmastikusisaldus ületasid 2007. aastal Saadjärve näitusid peaaegu kaks korda.

2006. ja 2007. aasta uuringute alusel võib halvaks näitajaks pidada ammoniaagi suurt sisaldust, sest mitme mõõtmise puhul ületas see kehtestatud keskkonnanormi ehk 25 mg/m3 normi kaldalähedases vees ja järve Kukulinna-poolses osas. See pole suur kogus vee alumiste kihtide jaoks, küll aga pinnakihi kohta. Saadjärve fosforisisaldus on varasematel aastatel kõikunud madala mesotroofse taseme ja keskmise eutroofse taseme vahel. Fosfori suuremat hulka on täheldatud põhjalähedastes kihtides 1980. aastatel. Lämmastiku hulk on aga 1990. aastatel olnud praegusest väiksem. Kuigi mõlema toitesoola ehk toiteelemendi (P ja N) sisaldus järvevees on aja jooksul ühtesoodu muutunud, ei saa nende andmete põhjal välja tuua kindlaid suundumusi. Tegu on küllaltki muutuvate näitajatega, mis võivad ühe aasta vältel varieeruda palju rohkem, kui praeguste andmete võrdlus aastakümnete tagustega seda näitab. Kõrvutades mitme fosforist sõltuva näitaja muutusi (vee läbipaistvus, fütoplanktoni biomass ja liigiline koosseis), tuleb ilmsiks, et näitajate väärtused on isegi paranenud.


Reostust saab vähendada. Eesti väikejärvede eutrofeerumine oli kõige intensiivsem 1970–1980. aastatel, see aeglustus 1990. aastatel. Peamiselt oli eutrofeerumine seotud põllumajandusega järvede valglal. Asulate läheduses paiknevad järved võisid reostuda ka puhastamata olmeveest (nt. Verevi järv Elvas). Saadjärve reostuse puhul tuleb arvesse võtta mõlemat asjaolu, sest peale intensiivse põllumajanduse on järve ääres küllaltki tihe inimasustus.

Järve sissevoolu analüüside põhjal selgus, et enim reoaineid pärineb Kukulinna peakraavist (vt. # 2), mõnevõrra vähem järve põhjaosas asuvast Kabelisoo peakraavist. Biogeenidest on järvevees ülekaalukalt lämmastikku, üksiti on lämmastikureostus sattunud järve peaaegu pidevalt, seevastu fosforireostust on olnud palju harvem. Loodusoludes varieerub fosfori ja lämmastiku kontsentratsiooni suhe 1:10 kuni 1:30. Saadjärve sissevooludes oli sama näitaja aga keskmiselt 1:225. On loomulik, et kasvuperioodil sarnaneb N ja P suhe pigem loodusolude suhtarvudega ja muul ajal vastupidi. Ent Saadjärve puhul on alati lämmastiku osatähtsus olnud suurem kui fosforil. Võrdluseks võime tuua 2005. aasta Viljandi järve sissevoolude andmed: seal küündis see näitaja vaid 1:65-ni.

Toitesoolade koormuste puhul tuleb peale sissevoolude arvestada ka hajureostust, kuid selle kohta on andmeid koguda võrdlemisi keeruline. Saadjärve 2006.–2007. aasta uuringus seda ei tehtudki. Paiknedes Saadjärve, Tabivere ja Sootaga voorte vahelises nõos, koguneb siia suur osa nõlvadelt valguvatest ainetest. Limnoloogiakeskuse 1988. aasta uurimuse [8] järgi olid siis Saadjärve valglal laudad, kus peeti 950 siga, 450 lehma ja 600 veist. Aastas lisandus tollal punkt- ja hajureostusena järvepinna ruutmeetri kohta 0,081 grammi fosforit ja 2,23 grammi lämmastikku. 2006.–2007. aasta uuringute vastavad väärtused olid aga 0,028 g P ja 8,6 g N ruutmeetrile. Seega on fosfori kogus viimaste uuringute alusel peaaegu kolm korda kahanenud. Seevastu lämmastikukoormus on suurenenud umbes neli korda (2006.–2007. a. uuriti vaid sissevooludest tulenevat reostust).

Kuna lämmastikureostus ilmnes peaaegu kõikides sissevooludes ja ka järveproovides, siis viitavad need punktreostusallikatele valglal. Tartumaa keskkonnateenistuse andmetel suubuvad Kukulinna peakraavi selle läheduses asuva seafarmi biotiikide veed. Kuigi alates 2006. aastast lõpetati heitvee suunamine tiikidesse, on nende vesi ilmselt endistviisi üks suurim Saadjärve reostaja (vt. # 2). Praeguste plaanide järgi likvideeritakse tiigid tänavu või järgmisel aastal; nõnda on lootust, et reostus väheneb tunduvalt.


Saadjärv on kihistunud peaaegu aasta ringi. Saadjärv on oma suure sügavuse tõttu valdava osa aastast kihistunud. Vee tiheduse erinevuste tõttu ei segune järve sügavamad veekihid sel perioodil ülemistega. Kogu veesammas seguneb täielikult vaid lühikese aja vältel kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Sel ajal pääseb põhjakihtidesse hapnikurikas pinnavesi, samas tuuakse sügavamalt ülemistesse veekihtidesse toitesooli. Muul ajal on pinna- ja põhjakiht justkui eri järved, kus domineerivad kas sünteesi- või laguprotsessid. Selle käigus muutuvad paratamatult vee keemilis-füüsikalised näitajad, nagu toitesoolade ja hapniku sisaldus ning pH. Nende muutuste alusel mingi perioodi vältel võib kaudselt hinnata ka järve troofsuse ning selle kaudu ka järve üldseisundi muutusi.

Troofsuse kasvuga suureneb erinevus pinna- ja põhjakihi vahel. Näiteks hüpertroofses järves võib toitesoolade sisaldus põhjakihis ületada pinnakihi oma üle tuhande korra. Hapniku vertikaalne jaotus on aga vastupidine toiteelementide omale, sest laguprotsesside käigus tarvitatakse seda põhjakihis kiiremini. Kui vaadelda neid erinevusi Saadjärves, siis toitesoolade ja pH puhul midagi märkimisväärset ei täheldatud. Hapnikusisaldus põhjakihtides oli väga väike, mõnes punktis näitasid mõõtmised lausa selle puudumist (Kukulinna järveosas). Üldiselt on Saadjärve põhjakihtides hapnikuolud kasinad olnud ka varasematel aastatel, isegi 1950. aastatel. Arvestades vee sügavust (kuni 25 meetrit) ning settiva orgaanilise aine kogust, on hapniku kontsentratsioon seda tüüpi järve puhul üsna ootuspärane. Ent hapnikureþiim sõltub peale troofsuse paljuski ka ilmastikuoludest, eelkõige õhutemperatuurist.


Mida näitavad setteproovid? Esmapilgul on ehk väheusutav, et kehvad hapnikuolud põhjakihtides võivad suurendada toitesoolade hulka järves. Veesambast vajuvad ained järvesettesse, muu hulgas toitesoolad. Hapnikuküllastes tingimustes seob kolmevalentne raud fosfori ning tekkiv vähelahustuv raudfosfaat talletub setteis. Seotuna püsib see seni, kuni põhjalähedastes veekihtides leidub piisavalt hapnikku või fosforit siduvaid ühendeid (rauda ja mangaani). Redokspotentsiaali vähenedes redutseerub kolmevalentne raud kahevalentseks. Selle käigus raud(III)hüdroksiid lahustub, samuti ka hüdroksiididega seotud fosfor. Võimalik on olukord, kus settest vette lahustuva aine hulk on suurem veest settesse liikuva aine hulgast. Sellist nähtust nimetatakse sisekoormuseks (see on vastand järve väliskoormusele, mille puhul lisanduvad järvevette ained sissevoolude ja pinnase nõrgvee kaudu, samuti atmosfäärist). Seda laadi olukord võib tekkida järves pärast intensiivset välisreostust. Seega toimivad setted enamasti kui puhversüsteemid, sidudes toitesooli ning vähendades seeläbi reostuse mõju. Kuid säärane puhverdamine ei ole piiramatu, sest eutrofeerumise käigus halvenenud hapnikuolud sügavamates veekihtides võimaldavad talletatud toitesooladel uuesti ringlusse pääseda.

Saadjärve setteproovidest määratud fosforisisalduse summa ulatus sette pinnakihis 860 µg P/g kuivaine kohta. Juba 10 cm sügavusel settes kahaneb fosforifraktsioonide summa väärtuseni 500 µg P/g kuivaine kohta. Sügavamal väheneb see näitaja veelgi. Selle põhjal võib väita, et Saadjärve sette fosforisisaldus on võrreldes paljude teiste Eesti järvede setetega tagasihoidlik. Mõnedes reostunud järvedes on nimetatud fosforifraktsioonide summa umbes neli korda suurem, näiteks Neitsijärves [6], Köstrejärves ja Arbi järves. Saadjärve lähedal asuva Kaiavere järve setteis oli see näitaja setteproovide pinnakihis 1000–1400, Viljandi ja Verevi järves ligikaudu 1000 µg P/g kuivaine kohta. Uuriti ka settefosfori vabanemist – kolme nädala pikkuse inkubatsiooni käigus fosforit vette ei lekkinud. Järelikult pole sete fosforiga küllastunud ning järvesetted ei kujuta järveökosüsteemile praeguses seisundis olulist ohtu – eutrofeerumine seeläbi ei kiirene.

Samas näitasid sette koostise uuringud, et Saadjärve settes on rauda võrdlemisi vähe ning eriti sette pinnakihtides jääb fosfori ja raua suhe tagasihoidlikuks: 0–4 cm sügavusel oli see 1:8. Tegu on üsna olulise näitajaga, mis kajastab, kuivõrd hästi suudab sete fosforit siduda. Sette rauaga seotud fosforifraktsiooni peetakse aeroobsetes oludes stabiilseks juhul, kui rauda on settes 15 korda rohkem kui fosforit.


Paleolimnoloogia abil pilk minevikku. Et hinnata järve seisundi muutusi, on vaja teada, millised olid Saadjärve looduslähedased ehk fooniolud. Esimesed põhjalikumad uuringud tehti järves 90 aastat tagasi. Varasemate olude kohta saab aga teavet setetest: neis on säilinud mikroskoopilised organismid või nende jäänused, samuti annab olulist infot sette keemiline koostis. Seega saame setete uuringu põhjal mõndagi teada varasema limnoloogia ja kliima, samuti inimtegevuse kohta järves ja selle ümbruses. Eestis on järvede foonitingimuste väljaselgitamisel tuginetud just setete ränivetikate kooslustel põhinevatele rekonstruktsioonidele [2].

Saadjärve setteläbilõike sügavusvahemik 0–120 cm vastas ajale umbes 1820.–2005. aastat (# 5). Tegu oli looduslähedases seisundis kihistunud karedaveelise vähetoitelise järvega. Setetes sisalduvate ränivetikate põhjal modelleeritud pinnavee üldfosfori sisaldus oli alla 10 μg l-1 [1]. Alates 1930. aastatest on Saadjärve hakanud kuhjuma rohkem orgaanilist ainet, kooslusesse on üha enam tulnud rohketoitelistele järvedele iseloomulikke ränivetikaid. Liikide põhjal modelleeritud järve pindmise veekihi üldfosfori sisaldus küll toona suurenes, kuid püsis endiselt väike ning järve ökoloogiline seisund oli Bray-Curtis indeksi järgi veel hea. Ränivetikate koosluse ja arvukuse ning Bray-Curtise indeksi järgi on Saadjärv alates 1980. aastatest foonitingimustega võrreldes muutunud ja viimaste aastate jooksul on tema ökoloogiline seisund vastanud keskmise või isegi halva veekogu klassile (# 6).


Veekogu muutused kajastuvad hästi tema elustikus. Reaktsioon keskkonnamuutustele võib elustiku eri rühmadel olla erilaadne: mõned reageerivad muutustele kiiresti, teised jälle teatava ajakuluga. Iseküsimus on, millised elustiku näitajad kajastavad järve seisundi muutusi kõige paremini.

Kui koosluses liikide arv, isendite arvukus, eri liikide arvukuse suhe ja eriti liigiline koosseis muutub, siis on tegu koosluste vahetuse ehk suktsessiooniga. Sellised muutused võivad toimuda pikema aja vältel, kuid intensiivse reostuse korral ka juba mõne aastaga. Järve ökoloogilist seisundit iseloomustavad just muutused koosluses. Seda laadi muutuste väljatoomiseks on vaja pikka andmerida. Kahjuks on säärane andmestik olemas vaid mõne järve kohta. Saadjärve puhul võib jätta kõrvale matemaatilised-statistilised mudelid ning lähtuda teadustöötajate kogemustest.

Planktonorganismide puhul on koosluse muutusi üsna keeruline hinnata, sest eriti arvuliste näitajate (arvukus ja biomass) puhul ei ole lihtne teha vahet lühiajaliste, ajutiste ja pikemaaegsete ökosüsteemi mõjutavate muutuste vahel.

Ent koosluse ning selle liikide ökoloogiliste nõudluste uurimine annab väärtuslikku teavet. Selleks saab kasutada ka indekseid, millest levinum on fütoplanktoni liigilise koosseisu alusel arvutatav koondindeks (FKI). Saadjärves on FKI olnud keskmisel kuni kõrgel ehk meso- ja eutroofsel tasemel. 1980. aastatel oli koosluses rohkem suurema troofsusnõudlusega ränivetikaliike. See aeg langeb kokku järve intensiivse reostuse perioodiga. 2005.–2006. aastal oli nende liikide osakaal taandunud ning praeguseks ei ole Saadjärve fütoplanktoni näitajate järgi näha olulisi muutusi järve seisundis. Domineerib räni- ja sinivetikate kooslus; nende biomass on alati olnud väga väike – oligotroofsel tasemel (< 3 g m3). Vetikavohanguid on ette tulnud ainult 1950. aastatel (mesotroofse nõudlusega sinivetikas Anabaena lemmermanni). Zooplanktonis ei saa välja tuua varasemate näitajatega võrreldes märkimisväärseid muutusi. Troofsust kajastavate zooplanktoni indeksite alusel on seisund aga pisut halvenenud.


Seisundi hinnang taimestiku põhjal: hea või kesine. Helle Mäemetsa tehtud suurtaimede inventuuri käigus leiti kokku 30 kaldavee-, 5 ujulehtedega ja 14 veesisest taime [7]. Peale nende seitse liiki mändvetikaid, kaks liiki samblaid ning haruldane järvepall (Cladophora aegagropila, vt. # 10) ja järveploom (Nostoc sp.). Kõik Saadjärve taimestikus praegu domineerivad taksonid on enamasti lämmastikulembesed – nii kardhein, ogaterav penikeel kui ka rohevetikate hulka kuuluvad niitvetikad ja neile lähedased mändvetikad.

Nagu varemgi arvatud [5], seob rikkalik taimestik järve tulevaid biogeene, mistõttu püsib järv heas seisus. Taimestiku järgi otsustades ongi nüüdne olukord reostuse poolest kõige halvem Tartumaa-poolses osas ja Kukulinna kandis. Tabivere (Voldi) pool on muutus ilmselt toimunud varem ning nüüd on selle taimestik juba iseloomulik kõrgema troofsustasemega järvele. Eesti väikejärvede klassifikatsioonis kasutatavate näitajate põhjal on Saadjärv praegu taimestiku järgi hea ja kesise seisundi piiril.


Kalastiku poolest liigirikas. Hea on tõdeda, et Saadjärve püükides on veel rääbist ja peipsi siiga. Siiga asustati järve suuremal hulgal 1964. aastal. 1982–1986 toodi sisse haugi-, rääbise- ja peledivastseid, vastavalt 652, 582 ja 212 isendit hektari kohta aastas. Paraku ei kajastunud see hiljem suuremates saakides. Proovitud on asustada ka koha, kuid selle liigi levik tähendaks rääbise ja siia kadumist. Alates 2000. aastast on uuesti hakatud Saadjärve angerjat tooma (5000 – 10 000 isendit aastas).

Järve läbipaistev vesi annab hea eelduse harrastada allveepüüki. Sellele püügiviisile sobivaid veekogusid on Eestis vähe. Saadjärve uuringu andmetel oli harrastuskalastajate põhilise püügiobjekti haugi varu 2006. aastal heas seisus ja praegust püügisurvet taluv [3]. Katsepüükidel tabati ka samasuviseid kalu, mis näitab, et haugil on siin looduslikku järelkasvu ja sobivaid kudemispaiku. Kalamajanduse jaoks on veekogu heas seisundis võrreldes teiste Eesti väikejärvedega.

Kalastiku pikemaajalisi muutusi on raske välja tuua, keeruline on leida ka seoseid järve eutrofeerumise ja kalavarude halvenemise vahel. Kalavaru oleneb mitmest asjaolust, kas või püügikogustest ja ilmastikuoludest. Väide, et järv on tugevasti eutrofeerunud ning seeläbi on veekogu kalavaesemaks jäänud, ei pea paika. Pigem annaks see Saadjärve puhul vastupidise tulemuse: toitesoolade lisandumisel suureneb vetikate mass (primaarproduktsioon), sellega suureneb toiduahelas järgmise lüli – zooplanktoni hulk. Zooplanktonist toituvad aga planktontoidulised kalad (särg, viidikas jt.), kes omakorda on söögiks röövkaladele. Seega sõltub primaarproduktsioonist kõigi järgnevate lülide elujõulisus. Siiski ei ole see ahel lõputu: mingil tasemel ületab vetikate hulk juba nende tarbimise ning järjest suurenev biomass viib vetikate vohanguni. Pealegi, toitesoolarikkas vees domineerivad sageli sinivetikad, mis oma suuruse tõttu pole zooplanktonile sobilikud. Seetõttu läheb aga suur osa primaarproduktsioonist raisku ning väheneb ka toiduahela kõrgemate tasemete produktsioon.

Saadjärve elustiku hulka kuulub taas jõevähk, kes vahepealsetel aastatel oli siit kadunud. Praegusajal kohtab teda siiski vaid mõnes üksikus kohas ning vähearvukalt, kuid sobilike olude korral peaks jõevähi levik peagi laienema.


Heledaveeline, keskmise kareduse ja kihistunud veega järvetüüp. Just nõnda võib seda Vooremaa pärlit lühidalt iseloomustada. Võrreldes teiste Eesti ja ka Euroopa Liidu Balti/Keskökoregiooni samatüübiliste järvedega on Saadjärv heas, vahel isegi väga heas seisundis. Veepoliitika raamdirektiivi (VRD) ökoseisundi klassifikatsiooni järgi hinnati 2005. aastal tema olukorda väga heaks ja 2006. aastal heaks.

Kuid olulisem on järve vaadelda eeskätte tema enda skaalas, st. kuivõrd on veekogu ajas muutunud. Saadjärv on väga pikka aega suutnud hoida oma seisundi püsikindlust, mistõttu on tegu ainulaadse veekoguga. Viimases, 2006.–2007. aasta uuringus kajastasid Saadjärve head seisundit näiteks vee suurem läbipaistvus, setete väike fosforisisaldus ning kalastiku ja planktoni näitajad. Ent siiski on praegusajal veel omajagu rahulolematust tekitavaid näitajaid: Saadjärve olukorra halvenemist võis järeldada paleolimnoloogialiste uuringute põhjal, suurenenud on eutroofse nõudlusega taimeliikide osatähtsus, täheldati ka epifüütoni vohamist; valgla uuringute käigus selgus, et ka nüüdsel ajal on juurdevooluga sisse kantav lämmastikukoormus järvele liiga suur. Kindlasti väheneks reoainete hulk, kui tõkestatakse Äksi sigala biotiikide väljavool Kukulinna peakraavi. Säärane võrdlemisi suur lämmastiku juurdevool pole siiski avaldunud järve primaarproduktsioonis, kuna fosforisisaldus on olnud väike.

Saadjärve eri osade ökoseisund pole ühesugune. Enim on reostunud Tartu-poolsed osad, avavee ala on püsinud paremas seisundis. Et Saadjärve hästi majandada, on vaja hoida optimaalset veetaset. Kehtib reegel: mida kõrgem veetase, seda parem ökoloogiline seisund. Sestap tuleks hoida veepinna kõrgus pool meetrit väljavoolu betoonrajatise servast allpool, paisu ava laius oleks sel juhul 120 cm.


2006.–2007. aastal tehti Tartumaa keskkonnateenistuse ja riikliku looduskaitsekeskuse tellimusel ning keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel Saadjärve uuring. Uurimistööst võtsid osa paljud EMÜ PKI limnoloogiakeskuse töötajad, üliõpilased ja kraadiõppurid: prof. Ingmar Ott (üldkoordineerimine, aruande koostamine), Aimar Rakko ( fütoplankton), Helle Mäemets ja Kadi Palmik (suurtaimed), Anu Kisand ja Anna-Liisa Kirsi (setted), Rainer Ott ja Anneli Pennaste (välitööd), Tiit Krause, Alo Laas ja Anu Palm (kalastik), Gerda Ratasepp (vee juurdevool, ainete koormused), Helen Tammert ja Katrit Karus (bakterplankton), Henno Starast (hüdrokeemia), Aini Lindpere (hüdrokeemia), Katrin Ott (hüdrokeemia). Paleolimnoloogilisi uuringuid tegid Atko Heinsalu ja Tiiu Alliksaar TTÜ geoloogia instituudist. Välitöödele aitasid kaasa ja olid nõuga abiks Äksi villaveski ja Saadjärve looduskooli töötajad.


1. Heinsalu, Atko; Alliksaar, Tiiu 2007. Saadjärve seisundi, eutrofeerumise kujunemise ja looduslähedaste foonitingimuste väljaselgitamine põhjasetete paleolimnoloogiliste uuringute abil. TTÜ geoloogia instituut. Tallinn.

2. Heinsalu, Atko; Alliksaar, Tiiu; Veski, Siim 2003. Reconstruction of past lake-water quality from sediment diatom assemblages: a pilot study. Viru-Peipsi Catchment Area Management Plan (LIFE00ENV/000925; Viru-Peipsi CAMP). Institute of Geology at Tallinn Technical University Report Series 16: 1−59.

3. Krause, Teet; Palm, Anu 2006. Eesti väikejärvede kalastik. KIK-i kalandusalaste teadusuuringute alamprogrammi projekti nr. 5 aruanne. EMÜ PKI limnoloogiakeskus. Tartu.

4. Loopmann, August 1984. Suuremate Eesti järvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. Tallinn.

5. Mäemets, Aare 1995. Mis saab Saadjärvest? – Tartu Postimees, 16. aug. lk. 6.

6. Ott, Ingmar; Kisand, Anu 2002. Neitsijärve noorendamisprobleemidest: ökosüsteemi seisund ja sette osatähtsus. – Jäätmed ja loodushoid. Teaduste Akadeemia Kirjastus: 69–85.

7. Ott, Ingmar (koost.) 2007. Saadjärve limnoloogilised uurimused II. EMÜ Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus. Tartu.

8. Pihu, Ervin (koost.) 1988. 40 järve seisundi hinnang, meetmed ja soovitused nende kasutamiseks I. Jõgeva rajooni järved. Käsikiri EMÜ PKI limnoloogiakeskuses. Tartu.
<



Ingmar Ott, Aimar Rakko
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012