Ilumetsa raudteejaama lähedal Võrumaa männimetsade värskuses on põnevad „hauad”, mis avastati alles möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, kui geoloogid otsisid savileiukohti tellisetehase jaoks. Siiski olid need kummalised lohud vanarahvale teada varemgi.

Võrreldes Kaali meteoriidikraatritega on Ilumetsa omad märksa vanemad ja veidi pisemad, kuid paiknedes hõredamalt asustatud ja varematel aegadel raskesti ligipääsetaval alal, on nende esialgne ilme paremini säilinud [1, 2].

Kui Kaali meteoriidiplahvatust on püütud seostada Kreeka päikesepojaga, siis ka Ilumetsa kraatrite kohta käivad omad uskumused ja legendid. Kunagi neile pandud rahvapärased nimed – Põrguhaud, Tondihaud, Kuradihaud ja Sügavhaud – viitavad vanapagana eluasemetele. Kui kaua kohalikud elanikud „haudu” on tundnud ja mis põhjusel on neile säärased nimed antud, jääb saladuseks. Ka Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivist ei leia Ilumetsa kraatrite kohta mingeid andmeid. Seetõttu on ülimalt tänuväärsed toonase Põlva rajooni looduskaitseinspektori Henn Neemre kirja pandud meenutuskillud, mis on 1975. aastal avaldatud kohalikus lehes Koit [7]: „82-aastase Huule küla elaniku Rosalie Huule jutustuse järgi asunud siinses ümbruses kunagi kirik. Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.”

Veel olevat toona kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma. Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama.

Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde. Vanasti käidi lähedal olevast Rebasemäe ja Huule külast otse Põrguhauast mööda, Veriora mõisa aladele. Põrguhauast möödudes hoiti kõvasti keelt hammaste taga, et halb sõna üle huulte ei libiseks. Iseäranis olid kimbatuses karjapoisid ja lapsed, kes seda kanti kartsid.

Henn Neemre on märkinud ka seda, et legendi teket oli raske kontrollida, sest enamik vanu inimesi oli surnud ja nooremad ei teadnud sellest midagi.

Teadusuuringute algus. Ilumetsa kraatrites alustati teadusuuringuid kohe pärast nende avastamist 1938. aastal. Sel ajal juhendas töid tuntud eesti geoloog Artur Luha, kes oletas, et Ilumetsa „hauad” võiksid olla meteoriidikraatrid. Paraku ei toonud esialgsed napid tööd kraatrite tekke kohta selgust. Algav Teine maailmasõda katkestas uuringud aga sootuks.

Uuesti asuti Ilumetsa kraatreid uurima 1956. aastal TA geoloogia instituudi geoloog Ago Aaloe algatusel ja juhendusel. Juba esimeste välitööde tulemuste põhjal võidi üsna kindlameelselt järeldada, et sealsed lohud on meteoriitse tekkega. Uurimistööd jätkusid ja Ago Aaloe kirjutatud teadusartiklites esitatud andmed kraatrite kuju ning ehituse kohta olid küllaldased, et 1961. aastal väita: „Ilumetsas on tüüpilised meteoriidikraatrid.” [1] Sellest kolm aastat hiljem võeti Põrguhaud ja Sügavhaud üksikobjektidena ka riikliku kaitse alla.

Praegusajal eristataks viit kraatrit meenutavat lohkvormi, millest vaid kaks – Põrgu- ja Sügavhaud – on vaieldamatult meteoriitse päritoluga. Ülejäänud kolmest – Ingli-, Tondi- ja Kuradihauast pakub uurijatele tähelepanu vaid viimane: selle ühest küljest soosse avaneva ja vaid ebamäärase katkeva ümbrisvalliga madala lohu meteoriitne teke on kaheldav [2].

Suurim Ilumetsa kraatritest on Põrguhaud, mis asub Ilumetsa raudteepeatusest umbes 950 meetrit lõunaedelas. Kraatri läbimõõt valli harjalt on kuni 80 meetrit ja sügavus 12,5 meetrit. Kraatri põhja katab kuni 2,5 meetri paksune turbakiht.

Kujult samalaadne on ka teine kraater: Sügavhaud. See kõrge metsaga kaetud lohk asub Põrguhauast umbes 900 meetrit lõuna pool Sügavhaua metsavahikoha lähedal. Kraatri läbimõõt valli harjalt on keskmiselt 50 meetrit ja sügavus 4,5 meetrit. Nende mõlema kraatri plaane vaadates võib märgata, et valli kõrgem osa jääb põhiliselt kraatri idapervele. See viitab meteoriidi langemisele lääne poolt.

Ilumetsa kraatreid on hulga aastate vältel uuritud nii kaevetööde, puurimiste [1, 2, 3] kui ka geofüüsikaliste mõõdistuste abil [8]. On tehtud kindlaks, et Põrguhaua piires on aluspõhja Devoni liivakivid kuni 30 meetri sügavuseni purustatud, õigemini pihustatud lahtiseks liivaks. Kraatri külgmises osas on aluspõhja- ja pinnakattekihid järsult üles painutatud ja moodustavad kurru, mida omakorda läbivad lõhed ja murrangud [2].

Ilumetsa kraatrite ehituse põhjalik uurimine andis Ago Aaloele aluse väita, et tegu on täiesti iseseisva nn. löögi-plahvatuskraatri tüübiga: meteoriit plahvatas juba enne põrkumist aluspõhjakivimitega.

Kraatrite vanust on uuritud eri meetoditega. Üks põhiküsimus Ilumetsa meteoriidikraatrite uurimisel on olnud nende tekkeaeg. Seda on mitmel korral püütud selgitada, kasutades eri meetodeid, seejuures on saadud ka erilaadseid tulemusi.

Esimestes Ilumetsa kraatreid käsitlevates artiklites pakkus Ago Aaloe nende vanuseks vähemalt 2000 aastat, lähtudes sealjuures Põrguhaua põhjal lasuvate organogeensete setete õietolmu analüüsi esialgsetest tulemustest. Üksiti sidus ta need naabruses asuvast siirdesoost saadud andmetega. Nii Ago Aaloe kui ka palünoloog Helgi Kessel pidasid seda tulemust vaid esialgseks.

1970. aasta algul arutati võimalust määrata kraatrite vanust radiosüsinikumeetodil. Suvel korraldatigi TA zooloogia ja botaanika instituudi ning geoloogia instituudi ühisekspeditsioon Ilumetsa. Andmeid koguti ka seekord Põrguhaual, kasutades turbapuuri: proove võeti nii radiosüsiniku- (Arvi Liiva) kui ka õietolmuanalüüsi tarvis (Helgi Kessel). Töödel osales ja neid juhendas Ago Aaloe.

Välitöödel selgus, et turbakiht ulatus seal kuni kahe meetrini, selle all oli 15-sentimeetrine söeosakesi sisaldav liivakas järvemuda (sapropeel) ning seejärel sinakashall vähest orgaanikat sisaldav aleuriitliiv.

Kuigi laboris määrati ka alumise turbalasundi ja sapropeeliga piirneva kihi vanus, pälvis ennekõike tähelepanu kõige sügavam söeosakesi sisaldav sapropeel: selle vanuseks määrati 6030 C14 aastat. Koos Helgi Kesseli palünoloogilise analüüsi andmetega avaldati saadud tulemused ühisartiklina 1979. aastal ajakirjas Eesti Loodus [3].

Alles pärast neid uuringuid leiti TA geoloogia instituudi fondist Ilumetsa esimesele uurijale Ants Laasile l940. aastal tehtud õietolmudiagramm ja viimast kommenteeriv kiri. Selle järgi peeti alumiste organogeensete setete tekkeajaks boreaalsete setete teist poolt, mille põhjal oleks Ilumetsa kraatrite vanus olnud vähemalt 7500 aastat. Tekkis kahtlus, et 1970. aasta suvel sapropeelikihist võetud proov võis olla saastunud ülemistest kihtidest pärinevate hilisemate huumusainetega, mistõttu proov võidi määrata vanuse poolest nooremaks. Seepärast otsustati korraldada kontrollproovide võtmiseks uus ekspeditsioon 1973. aasta septembris. Tol aastal oli suve teine pool olnud üsna kuiv, nõnda õnnestus kaevata surf läbi terve põhjasetete lasundi, ühtlasi oli võimalik võtta rohkelt proove ning paremini uurida sügavamate kihtide koostist ja lasuvust. Tööde peasiht oli kontrollida varasemate dateeringute õigsust. Samuti vajas täpsustamist õietolmudiagrammi alumine, väga raskesti interpreteeritav osa.

Nende kontrolluuringute käigus sapropeelikihi alumisest osast võetud proovi vanuseks saadi laboris radiosüsinikumeetodil 6030 C14 aastat, mis vea piirides langes siiski kokku varasema, 1970. aasta dateeringuga.

Uued uuringud Ilumetsa kraatrite vanuse määranguks tehti akadeemik Anto Raukase eestvõttel 1996. aasta suvel [10]. Seekord ei keskendutud niivõrd kraatrite uuringutele, vaid püüti leida jälgi meteoriidi plahvatusega kaasnenud ja ümbrusse paiskunud ainesest. Ilumetsa kraatritest kuus kilomeetrit edelas paikneva Meenikunnu soo turbasetetest leitigi 5,7–5,8 sügavuselt klaasjaid terakesi sisaldav kiht. Neid osakesi laboris analüüsides tuli ilmsiks selge seos meteoriidi langemisega kaasnenud plahvatusega. Turbakihi radioaktiivse süsiniku dateering andis tulemuseks 6600 aastat. Seda võib pidada Ilumetsa kraatrite täpsustatud tekkeajaks, sest senine Põrguhaua põhjast saadud vanimate kihtide vanusemäärang – 6000 ja 6030 aastat – ei andnud otsest vastust kraatrite tekkeaja kohta, vaid kajastas üksnes orgaaniliste setete kogunemise algust, seega “haudade” vähimat võimalikku vanust.

Miks oli sealne kant kardetud ja neetud? Tulles tagasi Ilumetsa kraatritega seotud rahvapärimuste juurde, võib öelda, et muistendeid järvepõhja või maa sisse vajunud kirikutest on Eesti rahvaluules teada mitu. Näiteks pärimus Palamuse ligidal paikneva Jaani oidu kohta pajatab: “.. enne seisnud seal Jaani kirik, mis aga kõikide imestuseks häkitselt maa alla vajunud. Kes praegu veel jaanipäeva öösel Jaani oidu lähedal juhtub magama, kuuleb selgesti maa all kiriku kellade löömist ja inimeste laulu häält.” [4] Ka Koorküla Valgjärve naabruses paikneva Udsu järve põhi pidi varjama sinna kunagi vajunud kirikut [5].

Paratamatult tekib küsimus, miks on aegade jooksul Ilumetsa kraatreid nimetatud just sääraste nimedega: Põrguhaud, Tondihaud, Kuradihaud. Miks pidasid lähikonna elanikud sealset kanti neetud ning kardetud kohaks? Samasuguse meteoriitse tekkega Kaali järve kohta on arheoloog Vello Lõugase andmeil teada, et seda paika on aegade jooksul peetud hoopis pühaks veekoguks, kuhu toodi ka ohvriande [6]. Selle veekogu kaldale ehitati koguni kindlustatud asula – muinaslinn. Kas oli Ilumets kraatrite puhul tegu tõesti mingi paganliku rituaalse paigaga, mille kirikutegelased oli ära neednud ning mida rahvas seepärast pelgas? Või on see siiski üksnes rahva mõttekujutus: tunti suurt hirmu põlismetsa sügavuses paiknevate omapäraste pinnavormide ees. Säärased mälestused kandusid aga rahvamuistendina põlvest põlve edasi.

Rahvaluuleteadlane professor Ülo Valk selgitab „haudade” kartust nõnda: „Aastatuhandete vältel paiksena püsinud eestlastel on oma kodukandi maastiku ja loodusega kujunenud lähedane suhe. Jutupärimus on andnud paikadele tähendusi, suhtumised põldude kultuurmaastikusse ja puutumata loodusesse on olnud erinevad. Hiied ja pühakojad on sageli asunud külade piirialadel, kus saab alguse see territoorium, mida ei asusta inimolendid, vaid nähtamatud jõud. Et rahvajuttude ja uskumuste levik on laialdane, pole Ilumetsa muistendites midagi harukordset. See traditsioonilisus aga vaid kinnitab pärimuse ehedust. Küllap on kohaliku rahva tähelepanu äratanud kraatrite ebatavaline kuju, mis on soodustanud põnevate hirmulugude püsimist. Eestis oli laialt tuntud kristlik legend Jumala vastu mässu tõstnud langenud inglitest, kes karistuseks maa peale paisati ja kellest said inimestele ohtlikud kuradid ning loodushaldjad. Kas kummalise kujuga Kuradi-, Tondi-, Põrgu- jt. haudu Ilumetsas on kunagi seostatud ka selle legendiga, võib vaid oletada. Siit edasi võib mõelda, et kuivõrd ingleid ja taevakehi on Euroopa ning Eesti traditsioonis seostatud, siis annab just langenud inglite legend tõepärase, ehkki müütilise seletuse Ilumetsa kraatrite tekkele. Aga rahvaluule on avatud paljudele tõlgendustele ja oletustele, kohapärimusest inspireeritud mõttelendu hoiavad teatud raamides vaid needsamad paigad maastikus, mis ühendavad meid eelnevate põlvkondadega, kes on mõelnud, arutlenud ja usaldanud teadjamate inimeste arvamust nii nagu meiegi.”

1. Aaloe, Ago 1961. Ilumetsa kraatrid. – Eesti Loodus 12 (5): 26–31.

2. Aaloe Ago 1979. Meteoriidikraatrid Ilumetsas. – Eesti Loodus 30 (12): 758–761.

3. Liiva, Arvi; Kessel, Helgi; Aaloe, Ago 1979. Ilumetsa kraatrite vanus. – Eesti Loodus 30 (12): 762–764.

4. Liiva, Arvi 2007. Palamuse kirik ja legendid. – Palamuse Valla Teataja, 7.

5. Liiva, Arvi 2008. Mõistatuslik ehitis Koorküla Valgjärves. – Eesti Loodus 59 (4): 182–186.

6. Lõugas, Vello 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Tallinn.

7. Neemre, Henn 1975. Ilumetsa meteoriidikraatrid. – Koit, 17. mai.

8. Plado, Jüri; The ESIR Working Group 2006. The Ilumetsa meteorite crater field, SE Estonia – results of the geophysical campaign. – Bulletin of the Geological Society of Finland, Special Issue 1: 125.

9. Raukas, Anto 1988 Eestimaa viimastel aastamiljonitel. Valgus, Tallinn.

10. Raukas, Anto et al. 2001. The age of the Ilumetsa meteorite craters in southeast Estonia. – Meteoritics & Planetary Science 26: 1507–1514.