2008/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/8
Loodusdirektiivi metsaelupaigad: kui palju me nende seisundist teame?

Eesti riik ei hoia oma metsi piisava hoolega. Põhjust muretseda annavad nii puudulikud õigusaktid kui ka see, et riigil on kaitset väärivatest metsadest väga vilets ülevaade.

Euroopa Nõukogu 1992. aastal vastu võetud direktiivlooduslike elupaikade ja loodusliku elustiku kaitse kohta, nn. loodusdirektiiv, [2] on üks peamisi looduskaitsetegevust korraldavaid seadusandlikke akte EL-is. Direktiivi I lisas on loetletud ohustatud ja kaitset väärivad elupaigatüübid [10, 11]. Oluliseks peetakse elupaigatüüpe, mis oma loodusliku levila piires on kadumisohus, mille levila on küllaltki piiratud või kus vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas leidub märkimisväärselt elupaigale eriomaseid tunnuseid. Direktiivi täitmiseks on loodud üleeuroopaline kaitsealade võrgustik – Natura 2000. Iga kuue aasta tagant peavad riigid esitama Euroopa Komisjonile aruande selle kohta, kui palju leidub mingit tüüpi elupaiku, kas need on piisavalt kaitstud ning mismoodi ja miks on muutunud paikade pindala ja kvaliteet [2: artikkel 17]. Aruanded avalikustatakse [1] Direktiivis loetletud metsakooslusi leidub Eestis 11 tüüpi [10, 11]. Nende kohta on keskkonnaministeerium Euroopa Komisjonile aru andnud kahel korral: 2005. ja 2007. aastal. Mullu esitati ülevaade ka vahepealsete muutuste kohta (tabel 1), milles hinnati enamiku metsaelupaikade pindala Eestis stabiilseks. Samas peeti looduskaitseseisundi poolest soodsaks ainult panga- ja luitemetsade olukorda.

Mida tähendab “soodne looduskaitseline seisund”? “Soodsa” seisundi kirjeldus on loodusdirektiivis üsna üldsõnaline: “elupaiga looduslik levila ja alad, mida see oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas; elupaiga pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad ning tõenäoliselt jäävad toimima ka prognoositavas tulevikus; elupaigale tüüpiliste liikide looduskaitseline seisund on soodne ..” [2: artikkel 1e].

Pole üheselt selge, mida on silmas peetud “loodusliku levila” all, või kuhu tõmmata piir, millest varasemat kooslust võib nimetada looduslikuks. Üksnes abiootilise keskkonna järgi ei saa sellele vastavat looduslikku kooslust kuigi kindlalt oletada, sest ligikaudu samalaadsetes kasvuoludes võivad kujuneda eri kooslused, eeskätt muidugi inimtegevuse tagajärjel. Nii võib Eestis samasugustes mulla- ja niiskusoludes kasvada laialehiseid lehtmetsi või salukuusikuid (loodusdirektiivi mõistes “rohundirikas” kuusik). Inimese vahelesegamiseta areneks kummastki kooslusest umbes kolmesaja aasta jooksul segamets, kus paiguti valitseb kuusk laialehise alusmetsaga, teisal aga laialehised puud kuuse alusmetsaga. Toimuks koosluse loomulik vaheldumine ja ühtlasi teiseneksid kasvuolud. Säärastele looduslikult muutuva struktuuriga metsadele vastavat elupaigatüüpi loodusdirektiivi loendis ei olegi.

Loodusdirektiivi täitmise aruande [2: artikkel 17] ehk nn. seirearuande vorm annab siiski “soodsa seisundi” hindamiseks selgemad mõõdupuud: selle järgi ei ole elupaigatüübi seisund riigis soodne näiteks siis, kui selle pindala väheneb aastas üle ühe protsendi.



Seiremetoodika tuleks ühtlustada naaberriikidega. Elupaigatüüpide aruandes peab riik tuginema parimale teabele või kui see on napp, siis parimale ekspertarvamusele ning suutma näidata, et riigis on elupaikade asukoha ja pindala kohta täpne ülevaade. Aruanne peab kirjeldama ka muutuste jälgimiseks kasutatud seiremetoodikat. Ühtseid nõudeid metoodikale küll ei ole, kuid et riikide andmed oleksid omavahel võrreldavad ning tulemusi saaks üldistada kogu Euroopa kohta, kasutatakse elupaikade soodsa seisundi hindamise tabelit [3].

Siiski on soovitatud seiremetoodika piirkonniti ühtlustada. Sel eesmärgil tegi riikidevaheline mittetulundusühing Balti Keskkonnafoorum 2006. aastal Euroopa Liidu Phare piiriülese koostööprojekti “Boreaalsete metsade soodne seisund – kogemuste vahetus Baltikumi ning Põhjamaade ekspertide vahel”. Projekti tulemusi kajastavas trükises [6] analüüsitakse põhjalikult aruandluse võimalikke probleeme. Näiteks rõhutatakse selles nõuet, et riikide aruanded peavad sisaldama andmeid ka nende elupaikade seisundi ja pindala kohta, mis asuvad väljaspool Natura 2000 võrgustikku.

Projekti käigus valiti välja ühtsed tunnused, mille alusel hinnata metsaelupaikade looduskaitseseisundit. Eksperdid jõudsid kiirelt üksmeelele, milliseid tegevusi pidada metsaelupaikade soodsale seisundile eriti ohtlikuks (sisuliselt hävitavad need kogu elupaiga): lageraie, uute kuivendussüsteemide rajamine, intensiivne metsauuendus, maa-ainese kaevandamine.

Kuigi projekti tulemused olid kasutusvalmis juba 2006. aasta sügiseks, pole välja töötatud hindamisaluseid meie teada mulluses aruandes tarvitusele võetud, samuti pole kuulda, et keskkonnaministeerium oleks astunud edasisi samme, loomaks naaberriikidega ühtset seiresüsteemi.



Keskkonnaministeeriumi andmed on puudulikud. Kuidas Eestis on seniajani metsaelupaikade muutusi jälgitud? Üks peamisi allikaid on kolm aastat tagasi keskkonnaministeeriumi algatatud metsaelupaikade seire projekt [vt. 14].

Selle projekti välitööd on toonud päevavalgele väga murelikuks tegeva asjaolu: vead keskkonnaministeeriumi kasutatavas elupaikade andmebaasis. Seal märgitud 22 alast, mida projekti raames aastatel 2005–2007 seirati, vastas tegelikult kvaliteedinõuetele ja oli loodusdirektiivi tüübinimetuste kohaselt [10, 11] õigesti määratud vaid kuus! Maha raiutud või valdavalt mitte ühegi elupaigatüübi kirjeldusele vastavaid alasid oli samuti kuus. Ülejäänud kümme ala hõlmasid tegelikult mitut elupaigatüüpi (# 1), nende klassifitseerimisüksuse nimetus oli vale või olid alad osaliselt viletsa kvaliteediga [13]. Kuigi seni läbi vaadatud valim on suhteliselt väike, on põhjust muretseda.



Kust saada paremaid andmeid? Metsaelupaikade riikliku seirega hõlmatud alade väike arv ei luba teha üldistusi metsaelupaikade muutuste kohta kogu Eestis. Tänavusest aastast alates seiratakse selle projekti raames kümmet ala aastas (välja arvatud pangametsade tüüp, millel on eraldi valim).

Üks allikas, kust saab hankida teavet metsaelupaikade pindala ja selle muutumise kohta, on keskkonnaministeeriumi metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse statistiline metsainventuur (SMI). Selle 2005. ja 2006. aasta andmed (# 2) näitavad selgelt, et enamiku elupaigatüüpide pindala ei ole stabiilne, vaid on aasta jooksul tunduvalt vähenenud, ning et kaitse alla on võetud ainult osa väärtuslikest metsaelupaikadest. Kuigi SMI-d on tehtud alates 1999. aastast ja metsaelupaikade määramise kriteeriumid olid kirjeldatud juba 2001. aastal, lisati metsaelupaikade kirjeldus SMI programmi alles 2005. aastal ning seetõttu pole andmeid pikema aja kohta.



Riigikontrolli audit. 2007. aastal auditeeris riigikontroll keskkonnaministeeriumi tegevust aastatel 2000–2007, et hinnata, kuidas ministeeriumil on õnnestunud saavutada loodusdirektiivi sihti Eesti metsaelupaikade hoiu kohta [15]. Mullu suvel kontrolliti selle auditi käigus kolme tüüpi metsaelupaiku: vanu loodusmetsi, raba- ja siirdesoometsi ning lammi-lodumetsi. Kontrollinventeerimine pidi hindama, kas keskkonnaministeeriumi teave kaitse alla võetud metsaelupaikade kohta on õige ja kas seda saab kasutada praktilises looduskaitse korralduses.

Tagamaks, et kontrolli tulemusi saaks usaldatavalt üldistada kogu Eestile, lähtuti kõigi kolme elupaigatüübi inventeeritava valimi suurust määrates sellest, et 95% tõenäosusega jääks tulemuste juhuslik viga 10% piiresse. Arvutused näitasid, et nii vanade loodusmetsade kui ka raba- ja siirdesoometsade puhul on vaja üle vaadata vähemalt 90 juhuslikult valitud ala; lammimetsade hulk ministeeriumi andmebaasis on aga väiksem ja üldistatavate tulemuste saamiseks tuleb kontrollida 50 ala. Üksiti näitavad need arvud, et ülalkirjeldatud metsaelupaikade seire projekti kümme ala aastas kümne elupaigatüübi peale kokku on selgelt liiga vähe.



Taas selguvad valesti määratud elupaigad. Ka riigikontrolli auditi käigus tuli selgelt ilmsiks, et keskkonnaministeeriumi loodud ja kasutatavas loodusdirektiivi elupaikade andmebaasis on alasid, mis tegelikult loodusdirektiivi nõuetele [11, 12] ei vasta (# 3, 4). Näiteks siirdesoo- ja rabametsadeks ning vanadeks loodusmetsadeks määratute seas leidus mitmel puhul looduskaitse poolest väheväärtuslikke kõdusoometsi (# 5). Paiguti tuli ette ka seda, et elupaigatüübi kood oli vale, kuigi mets vastas teise elupaigatüübi nõuetele (# 6). Nii näiteks olid paljud tunnuslikud soolehtmetsad arvatud lammi-lodumetsade hulka (# 7).

Elupaikade pindala oli sageli üle hinnatud ning hõlmas loodusdirektiivi kriteeriumidele mittevastavaid alasid, näiteks metsakultuure või võsastunud heinamaid. Sääraseid alasid tohiks puhvritena kaasata väga piiratud ulatuses üksnes suure pindalaga vähekillustatud elupaikade puhul, ent kindlasti mitte siis, kui need võtavad enda alla olulise osa kogu elupaigana määratletud alast.



Andmebaasi vilets tehniline lahendus. Välitöödel leitud sisuliste puudujääkide kõrval leiti andmebaasis ka tehnilisi vigu: oli kirjeid, mille kohta kaardil puudus vaste, või kirjeid, millel oli mitu kattuvat vastet jms.

Kogu praegune andmebaasi lahendus on ebaõnnestunud nii andmete sisestamise, täiendamise kui ka töötlemise seisukohalt: ühele andmebaasi reale vastab sageli kaks kuni mitukümmend eraldi asuvat ala. Pole usutav, et need arenevad pika aja jooksul samamoodi. Praeguse lahenduse korral pole aga võimalik nende muutusi täpsemalt kajastada.

On teada, et ekspertide algseid sissekandeid tabeleis on korrastatud, muudetud alade piire ja elupaigatüüpide koode. Kahjuks aga ei kajastu andmebaasis, kes, millal ning miks muutuse tegi ja milline oli olukord enne seda. Loodusdirektiivi elupaigad kaardistati Natura-protsessi alguses [9] n.-ö. parimal kogemusel põhineva eksperditööna. Kui kaardistajate kogutud infot on hiljem keegi muutnud, saab seda käsitleda autoriõiguste rikkumisena. Ekspert, kelle nimi seisab vastaval andmereal, ei saa enam andmete eest vastutada. Loomulikult tuleb andmebaasi korrastada, kuid lubamatu on meetod, kuidas seda senini keskkonnaministeeriumis on tehtud.



Loodusdirektiivi metsaelupaiku raiutakse maha. Siiani ei ole Eesti riik suutnud jätkusuutlikult majandada isegi kaitse- ja hoiualadel asuvaid metsaelupaiku. Kaitse-eeskirjad lubavad piiranguvööndis nii turbe-, harvendus- kui ka sanitaarraiet, kuid nõnda hävitatakse sageli loodusmetsade vaheldusrikas struktuur.

Alates tänavu kevadest on loodusdirektiivi elupaikade maaomanikel võimalik taotleda Natura-aladel olevate metsade eest loodushoiutoetust: toetust saanu võtab endale kohustuse mitte teha lageraiet. Paraku on paljud Natura-alade hulka arvatud metsad juba hävitatud [8] (# 8).

Väljaspool Natura-alasid või kaitsealasid pole väärtuslikke metsaelupaiku üldse võimalik kaitsta. Kui neid pole õnnestunud ametkondliku kadalipu kaudu vääriselupaikadeks kinnitada, ei keela nende maharaiumist ega hüvita nende hoidu ükski õigusakt isegi siis, kui alad on saanud neid inventeerinud ekspertidelt kõrge looduskaitsehinnangu (esinduslikkusklassid A ehk “suurepärane” ja B ehk “hea”, Natura 2000 kandidaatalade kirjelduse juhendi järgi [5]).



Kaitse all on liiga vähe elupaiku. Metsaelupaikade seisundi, kaitsemeetmete ja seire üle on ametnikud, teadlased, metsamehed ja maaomanikud juba aastaid vaielnud. Paraku on nende huvid täiesti eri laadi ja seetõttu pole jõutud kaugeltki üksmeelele, mismoodi ja kui suurt pindala eri tüüpi metsi Eestis kaitse all hoida.

Arvestades boreaalsete metsade keskmist looduslike häiringute sagedust, peaks vanu ja loodusliku struktuuriga metsi range kaitse all ehk igasugusest inimtegevusest puutumatuna hoidma iga elupaigatüübi kogupindalast vähemalt 10–20%: siis ei kao nende ajalooline järjepidevus ja nad suudaksid säilitada elupaikade senist kvaliteeti [7]. Ent elustiku mitmekesisust suudab säärane kaitstavate metsade hulk tagada siiski vaid laialt levinud elupaigatüüpides – haruldasi ja eraldatud elupaiku peaks kaitse alla võtma tunduvalt suuremal hulgal.

Kuigi ei saa täpselt kindlaks määrata alampiiri, kui väiksena ja kui kaugel teisest sama tüüpi elupaigast võiks metsaelupaik veel loodusliku kooslusena toimida, oleme Eesti metsade puhul sellele piirile ilmselt väga lähedal. Meie metsamaastikke ähvardab kiire elurikkuse vähenemine ning sellest ei jää puutumata ka saartena muu maastiku vahel paiknevad kaitsealad. Rääkimata metsa vääriselupaikadest, mille elustikku hoidev roll nende liiga hõreda paiknemise tõttu sisuliselt kaob. Soome ja Rootsi uuringute põhjal võib arvata, et meiegi metsi ootab peagi ees elustiku vaesumine nn. liigivõla tõttu (st. eri liikide populatsioonid on praegu küll veel alles, kuid ei ole enam jätkusuutlikud).



Mida teha? Kõik eelnev paneb meie väärtuslike metsade pärast muretsema. Eesti metsade kasutamine ja kaitse vajab ühtset ruumilist planeerimist. Esmatähtis on võtta arvele kõik väärtuslikud elupaigad ning koostada selged juhised, kuidas loodusdirektiivi kriteeriumidele vastavaid elupaiku hooldada ja majandada. Mõeldes Eesti riigi järgmisele aruandele 2013. aastal, tuleb luua tõhus metsaelupaikade seire süsteem: elupaikade kvaliteedi pistelise kontrolli kõrval tuleks kindlasti kasutada ka metsade statistilise inventuuri (SMI) andmeid. Viimase vaatluskohtade hulka peab suurendama, et saada täpsemaid tulemusi. Säärane meetod annaks levinumate elupaikade seisundi kohta infot nii Natura-aladel kui ka neist väljaspool.



1. Eesti aruanne Euroopa Keskkonnaagentuuri keskkonnainformatsiooni võrgustiku veebilehel: http://cdr.eionet.europa.eu/ee/eu/art17/

2. Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta: http://www.envir.ee/natura2000/files/doc/loodusdirektiiv.pdf

3. Habitats Directive. Notes & Guidelines – Reporting under Article 17: http://www.circa.europa.eu/Public/irc/env/monnat/library?l=/habitats_reporting/reporting_2001-2007/guidlines_reporting/notesguidelines_1/_EN_1.0_&a=d

4. Habitats reporting. Reporting 2001–2007: http://www.circa.europa.eu/Public/irc/env/monnat/library?l=/habitats_reporting/reporting_2001-2007/ms-reports_2001-2006&vm=detailed&sb=Title

5. Komisjoni otsus, 16. detsember 1996, Natura 2000 kandidaatalade andmevormi kohta. Euroopa Liidu Teataja L 107, 24/04/1997; L 0001–0156; http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=DD:15:03:31997D0266:ET:PDF

6. Kuris, Merle; Ruskule, Anda 2006. Favorable conservation status of boreal forests: monitoring, assessment, management. Baltic Environmental Forum. Tallinn; http://files.bef.ee/metsatrykis.pdf

7. Lõhmus, Asko jt. 2004. Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia. – Ecol. Bull. 51: 401–411.

8. Maa-ameti Geoportaal (http://xgis.maaamet.ee/), Erametsakeskuse Natura 2000 metsatoetuste rakendus.

9. Möller, Kadri 2001. Natura 2000 – mis see on? Eesti Loodus 52 (1): 8–11.

10. Paal, Jaanus 2000. “Loodusdirektiivi” elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ, Tallinn.

11. Paal, Jaanus 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Auratrükk, Tallinn.

12. Palo, Anneli 2004. Natura 2000 metsaelupaigad. EV Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto, Tartu.

13. Palo, Anneli 2005, 2006, 2007. Arumetsade seire. Looduse mitmekesisuse seire programm: http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/

14. Palo, Anneli jt. 2005. Natura 2000 elupaikade seire integreerimine looduse mitmekesisuse seire taimekoosluste seire allprogrammi. – Frey, Toomas (toim.) 2005. Eesti XV ökoloogiapäev. Natura 2000 Eestis. Tartu: 25–35.

15. Väärtuslike metsa-elupaikade kaitse Natura 2000 võrgustiku aladel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 28.05.2008: http://www.riigikontroll.ee/upload/failid/ka_40049_natura_28.05.2008_lopp.pdf



Anneli Palo, Rainer Kuuba, Matis Mägi, Jaanus Paal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012