2009/5



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/9
Millest või kellest oleneb jõevähi saatus?

Kaks peaohtu Eesti jõevähile on praegu vähikatk ja vähi võõrliigid. Vähikatk jõudis 2006. aastal juba Saaremaale, elusaid võõrvähke aga leiab seaduse keelust hoolimata poodidest, kust miski ei takista neil uudishimulike või kaastundlike käe läbi meie veekogudesse jõuda.

Jõevähk on tähtis mitmeti. Inimestele on vähipüük väärt harrastus ja vähk toiduna delikatess. Nii on vähil suur majanduslik väärtus. Kuna nõudlus turul on suur, kasvab järjest huvi ka vähi kasvatamise vastu.

Jõevähil on väga tähtis koht veekogu ökosüsteemis. Arvukas vähiasurkond pidurdab veetaimestiku kasvu ja orgaanilise ainese settimist, mis kipuvad kaasnema meie veekogude tavalise häda, liigtoitelisusega.

Berni konventsiooni, Euroopa Liidu elupaigadirektiivi ja IUCN punase raamatu järgi peetakse jõevähki kas ohustatud või ohualtiks liigiks, seega on ta looduskaitse mõttes väga väärtuslik, ja mitte ainult Eesti mastaabis. Jõevähk (Astacus astacus) on ainuke Eesti looduses elutsev liik jõevähklasi (Astacidae). Oleme üks viimaseid Euroopa maid, kus teadaolevalt ei leidu selle või lähisugukondade võõrliike.


Kuidas vähi leviku kohta teavet kogutakse? Jõevähi levikut ja arvukust on viimasel 15 aastal hinnatud peamiselt katsepüükidega, kasutades selleks vähimõrdasid. Arvukust näitab katsepüügi saagikus: püütud vähkide keskmine arv mõrraöö kohta (ingl. catch per unit effort, CPUE). Näiteks, kui 20 mõrraga püüti ühe öö jooksul 70 vähki, on saagikus 3,5. Vähipopulatsiooni suhtelise tiheduse skaala [6] järgi on üle 10 ulatuva saagikuse puhul vähipopulatsioon väga tihe, 4–10 puhul tihe, 1–4 puhul mõõdukas ning alla 1 puhul hõre või väga hõre.

Peale arvukuse mõõdetakse katsepüükide vähke, analüüsides paljusid teisigi populatsiooni iseloomustavaid näitajaid. Mõrdadega katsepüük vähke ei kahjusta. Taludes hästi mõnetunnist veeta olekut, on nad pärast mõõtmist-kaalumist vette pääsedes täiesti elujõulised.


Jõevähi olukord ei ole kiita. Nii Eestis (# 2) kui ka mujal Euroopas on jõevähi varude seisund viimase sajandi jooksul tunduvalt halvenenud. Peamine põhjus on vähikatk. Vähipopulatsioone kahjustavate asjaoludena on teada veel reostus, elupaikade rikkumine, looduslikud vaenlased ja röövpüük. Tõsine ohutegur on võõrliikide sissetoomine või looduslik invasioon.

Paljudest Eesti, aga ka Soome, Rootsi jt. riikide veekogudest, kus 20. sajandi alguses püüti hooajal kümneid tuhandeid vähke [1], on jõevähk praeguseks kadunud või leidub teda seal väga vähe. Aastatel 1993–2007 tehtud katsepüükide põhjal elab meil vähki umbes 270 veekogus, nende seas on tihedaid või väga tihedaid vähipopulatsioone vaid 15% ja mõõduka tihedusega 33%. Üle pooltes leiukohtades on populatsioonid hõredad: vähki küll leidub, kuid ei saa kõnelda püüki taluvast varust. Kõige rohkem vähirikkaid veekogusid on säilinud Saaremaal. Suhteliselt vähiveekogude rikkad on ka Kagu-Eesti maakonnad (# 1).


Vähikatk: jõevähi suurim hävitaja. Jõevähi ja teiste Euroopa suurte mageveevähkide varude kahanemises on ennekõike süüdi vähikatk, mis toodi Euroopasse 19. sajandi keskpaiku Ameerikast sealsete vähkidega. Vähikatku tekitab seen oomütseet Aphanomyces astaci. Eestisse jõudis katk tõenäoliselt vähipüüdjate ja vähiga kauplejate kaudu. Vähikatk kandub edasi haigete vähkide, nakatunud vähkide, vee, märgade püügivahendite jm. esemetega. Euroopa vähiliikidele on vähikatk surmav. Ameerika vähid on immuunsemad ja kannavad katkuseent edasi.

Nii-öelda klassikalise teooria järgi surmab vähikatk jõevähi alati, kogu nakatunud veekogu vähistik hävib ning vähikatk ei püsi veekogus ilma vähita kauem kui mõni nädal. Kuid viimase aja uuringud on näidanud, et haigus võib püsida vähese vähi arvukusega veekogus mitu aastat ja puhkeda taas vähipopulatsiooni suurenedes [4].

Vähikatku saab diagnoosida vaid laboris. Vanem meetod on kasvatada elusalt (surnud ei sobi) vähilt eraldatud seent söötmel ja määrata see mikroskoobi all. Ajakohasem meetod põhineb DNA-analüüsil, selle usaldusväärsus on suurem ja võimaldab katku määrata ka surnud vähist. Meetodit arendatakse ja katku määratakse Norras, Soomes, Inglismaal ning praegu juba ka Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi kalakasvatuse osakonnas.


Vähikatku ajalugu Eestis. Vähikatku ulatuslikke laineid on Eestis ette tulnud alates 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani [1]. Hiljem on katkupuhangud olnud harvemad ja vähese levikuga. Vähikatku all on kannatanud enamik Mandri-Eesti veekogusid. Hiljuti on kindlalt või arvatavasti katku tõttu suuremal hulgal vähke hukkunud Vääna (2000) ja Soodla jões (2001) ning Nõuni järves (2001–2002). Veel mitme veekogu puhul pole täpsemalt teada, kuidas vähistik on sealt kadunud.


Vähikatk nüüd ka Saaremaal. Kuni 2007. aastani ei olnud vähikatku teada Saaremaal ning püsis lootus, et sinna see haigus ei satu. On isegi arvatud, et Saaremaa veekogude keskkond (vee suur kaltsiumisisaldus vm.) ei võimalda katkuseenel areneda.

2006. aasta suvel hakkasid vähid surema Lõuna-Saaremaal Pihtlas, OÜ Veteko vähikasvanduses. Põhjus jäi siis teadmata, katku ei osanud keegi kahtlustada. Mullu jaanuaris said vähid hulgi hukka Pähkla vähi- ja kalakasvanduse tiigis, mille väljavool suubub Pähkla peakraavi ning sealt omakorda Põduste jõkke. Läinud aasta aprillis hakkasid vähid surema Põduste jões, taud levis kiiresti nii alla- kui ka ülesvoolu. Vähke suri ka Põdustesse suubuvas Laugi peakraavis (# 4).

Vähkidelt võetud proovid saadeti Norra veterinaarinstituuti, kus tehti kindlaks, et nii 2007. kui ka juba 2006. aasta vähkide suremise Saaremaal põhjustas vähikatk. Saaremaa keskkonnateenistus paigaldas 21.–25. juunil Laugi peakraavi kolm tõket, et vältida vähikatku levikut Lõve jõe veesüsteemi, mis on kraavi kaudu ühenduses Laugi peakraavi ülemjooksuga.

2007. aasta suve kahel perioodil tehtud katsepüügid näitasid, et Põduste jões oli vähistik kadunud lõikudest, kus seda varem leidus. Laugi peakraavis oli vähikatk hävitanud valdava osa vähivarust, kuid siiski leidus seal vähke veel ka augusti lõpul, seejuures ka tõketest allavoolu ja suhteliselt suurel arvul. Seega tundub, et mingil põhjusel oli katku levik juba enne tõkkeid peatunud.

Tänavu suveks olid vähid alumise tõkke ümbrusest, nii alt- kui ka ülaltvoolu, kadunud. Vahetult keskmise tõkke all neid leidus. Seega on vähikatk levinud ülesvoolu ja suutnud läbida ka tõkke. Selle suve viimased uuringud Põduste jõestikus tehti augusti lõpunädalal, praegu võtame tulemusi kokku.


Vähikatku leviku võimalused. Vähikatk saab levida kas vähikatku nakatunud elusa või surnud vähiga, ka vähilaiba osakestega või siis vähikatku seene zoospooridega saastunud veega. Haigust võivad levitada järgmised tegevused:

• vähi asustamine, eelkõige juhuslik, ilma loata;

• kalade asustamine, nt. kasvandusest: enamik kasvandusi on ühenduses looduslike veekogudega ja võivad seetõttu olla vähikatkuga saastunud või siis vähikatkuga saastudes levitada seda omakorda looduslikku veesüsteemi;

• vähi- ja kalapüük: kuivatamata püügivahendite (mitte ainult vähipüügivahendite) kasutamine eri veekogudes (täielikult läbikuivanuna katkuseen hävib), teisest veekogust pärit kala kasutamine elussöödana.

• muud veekogudega seotud tegevused, tarvitades kuivatamata varustust eri veekogudel, nt. seire (veeproovide võtmine jne.), järelevalve jm. käigus;

• maastikul liikumine, läbides jalgsi või sõidukil eri veekogusid: nt. matkamine, jaht;

• vähkide ja vee kandumine ühest veekogust teise loomadega.

Kui vähikatk ei tapa veekogus kõiki vähke ja püsib seal pikemat aega, on tema leviku võimalused peaaegu piiramatud. Rohkesti on meil teada pealtnäha jõevähile sobivaid veekogusid, kust vähk teadmata põhjusel on kadunud või säilinud vaid vähesel arvul. Mõelgem nüüd, kui palju on aastakümnete jooksul Eesti järvede ja jõesüsteemide vett segatud kalu asustades, neid kasvanduste vahel ümber paigutades jm. tegevusega. Neid kordi on sadu või isegi tuhandeid. Kas mõnelgi puhul oli katkutekitaja edasikandumine kindlalt välistatud? Loomulikult ei levi katk kalu asustades või ühe veekogu vee teise sattudes tingimata ja alati, kuid veesüsteemi vähivarude nakatamiseks ei olegi palju vaja. Eestis kaasneb kalade asustamise ja kasvandustesse kala sissetoomisega (tuuakse ka välismaalt) küll veterinaarkontroll, kuid vähikatku tekitaja võimalikku edasikandumist see ei kontrolli.


Võõrvähiliigid: tõsine oht meie niigi kesistele vähivarudele. Võõrvähkidest ohustavad meie jõevähi populatsioone eelkõige kolm liiki: kitsasõraline vähk (Astacus leptodactylus; # 5, 6), signaalvähk (Pacifastacus leniusculus; # 7) ja ogapõskne vähk (Orconectes limosus; # 8). Kõiki neid liike leidub juba meie naabermaades ja Eesti vetesse võivad nad sattuda nii inimtegevuse kui ka loodusliku invasiooni teel. Nimetatud vähid on jõevähist agressiivsemad, vastupidavamad keskkonnaolude suhtes ja viljakamad ning seetõttu on võimelised jõevähi tema elupaikadest ja levilast välja tõrjuma. Täpsemalt tasub kolme võõrliigi kohta lugeda maaülikooli teadlaste koostatud ja Internetiski leitavast voldikust [2]. Võõrliike loodusest kõrvaldada on väga raske, kuigi maailmas püütakse selleks rakendada mitmesuguseid meetodeid [4]. Muuseas, võõrvähid võivad jõevähiga ka paarituda, andes enamasti elujõuetuid järglasi.

Ameerika päritolu signaalvähk ja ogapõskne vähk on harilikult immuunsed vähikatku suhtes, kuid samas kannavad haigust edasi. Nagu eespool juba öeldud, tõid vähikatku Euroopasse just Ameerika liigid ning see haigus on peapõhjus, miks jõevähi ja teiste Euroopa päritolu vähkide varud on katastroofilise kiirusega vähenenud. Jõevähile ohtlikke haigusi võib levitada ka Lõuna-Euroopa päritolu kitsasõraline vähk.


Kas me suudame kaitsta jõevähki võõrliikide eest? Looduskaitseseadusega on keelatud võõrliikide elusaid isendeid loodusesse lasta. Olgu öeldud, et keskkonnateenistuse luba on vaja ka selleks, et asustada jõevähki ja kodumaiseid kalu loodusesse, sh. viia ühest veekogust teise.

Looduskaitseseaduse alusel on kehtestatud nimekiri looduslikku tasakaalu ohustavatest võõrliikidest, mille elusaid isendeid ei tohi Eestisse sisse tuua. Nimekirjas on nii kitsasõraline, signaal- kui ka ogapõskne vähk. Seaduse keelust hoolimata on Maxima Eesti OÜ kauplustes korduvalt müüdud Armeeniast pärit elusaid kitsasõralisi vähke. Kuigi need loomad on jõevähist kergesti eristatavad – kare pearindmik, kitsad, sirge lõikepinnaga, ilma nn. hambata sõrad – on enamiku inimeste silmis tegu lihtsalt vähiga. Elus vähk jää peal võib tekitada inimestes igasuguseid mõtteid. Olgu selleks siis haletsus vaese looma suhtes, tuhin täita kodulähedane veekogu vähiga või lihtsalt huvi vaadata, mida vähk vette lastuna teeb – ja olemegi teinud karuteene kodumaisele jõevähile. Praegu jääb üle vaid loota, et midagi säärast ei ole veel juhtunud. Ent on ilmselge, et nende vähkide müük kui Eesti looduslikku mitmekesisust ähvardav avalik õigusrikkumine tuleb välistada.


Tähtis ja vähem tähtis jõevähi kaitses. Alul loetletud jõevähi ohuteguritest ei käsitletud siin veekogude reostamist ja elupaikade rikkumist, mida tuleb kahtlemata vältida. Praegu kehtivad õigusaktid, eeskätt veeseadus ja looduskaitseseadus, on jõevähi elupaikade kaitseks iseenesest üsna piisavad. Ent tähtis on korraldada keskkonnakasutus ja järelevalve nii, et piiranguid ja nõudeid järgitaks.

Kõige levinum kaitsevõte on püük keelata. Täielik püügikeeld tundub allakirjutanule siiski pigem loosungitega lehvitamise ja seaduskuulekate püüdjate ahistamisena. Püügikeeld ei tähenda paraku, et röövpüüdjad püügi lõpetavad. Olgu lisatud, et täites harrastusliku vähipüügi nõudeid, sh. pidades kinni alammõõdust, vähivaru ei kahjustata. Loomulikult, maakondades, kus vähirikkaid (vähi arvukus vähemalt mõõdukal tasemel) veekogusid peaaegu ei ole, pole otstarbekas pakkuda püügivõimalust. Äärmiselt vajalik on aga välistada ebaseaduslik vähi kokkuost, mis on röövpüügi suur ajend.

Kuid esmatähtis on praegu peatada vähikatku levik ja hoida ära võõrliikide sattumine loodusesse. Vähihaiguste leviku tõkestamiseks tuleb välja töötada toimivad õigusaktid; see on mahukas ja mitut ametkonda hõlmav töö. Jõevähi kaitseks vajalikke tegevusi on täpsemalt kirjeldatud dokumendis “Tegevuskava jõevähi (Astacus astacus) kaitseks, varude taastamiseks ja kasutamiseks Eestis” [3].


Vähipüügiks nõutav kalastuskaart tuleb taotleda püügikoha maakonna keskkonnateenistusest. Tänavu oli vähipüük lubatud vaid augustikuus ning vaid Harju, Jõgeva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakonnas. Vähi röövpüüki või ka muud keskkonnaõigusrikkumist kahtlustades on iga loodusest hooliva kodaniku kohus teatada keskkonnainspektsioonile telefonil 1313.


1. Järvekülg, Arvi 1958. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu.

2. Kaldre, Katrin jt. (koost.). Jõevähk ja teda ohustavad võõrvähiliigid. Eesti Loodusfoto. http://www.kalastusinfo.ee/media/voldik_trykifail.pdf

3. Laanetu, Nikolai; Hurt, Margo 2005. Tegevuskava jõevähi (Astacus astacus) kaitseks, varude taastamiseks ja kasutamiseks Eestis. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

4. Taugb¸l, Trond; Skurdal, Jostein 1993. Crayfish plague and management strategies in Norway. – Biological Conservation 63: 75–82.

5. Tulonen, Jouni jt. 1998. Rapuvedet tuottaviksi. Riista- ja kalatalouden tutki-, Helsinki.

6. Souty-Grosset, Catherine et al. (eds.) 2006. Atlas of Crayfish in Europe. Museum national d´Histoire naturelle, Paris. – Patrimoines naturels: 64.



Margo Hurt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012