2008/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/11
Kui jätkusuutlik on maailma metsandus?

Huvi metsade kui maailma olulise rikkuse vastu on üleilmne ja mõistetav. Viimasel kümnendil on keskseks teemaks tõusnud metsade ja metsanduse jätkusuutlikkus, mille selgitamisel on püütud lähtuda korraga mitmest valdkonnast – nii majandusest, sotsiaalsest küljest kui ka keskkonnakaitsest.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO – Food and Agriculture Organization of the United Nations) 2005. aasta aruande [1] järgi võtavad maailma metsad enda alla neli miljardit hektarit ehk 0,62 hektarit ühe inimese kohta. Ent metsade jaotus on äärmiselt ebaühtlane. Näiteks 64 riigis, mille koguelanikkond küündib kahe miljardini, on metsi alla 0,1 hektari inimese kohta. Kümme metsarikkamat riiki hõlmavad aga 2/3 maailma metsade kogupindalast, seitsmel riigil pole metsi üldse ja 57 riigis on neid vaid alla kümnendiku maa kogupindalast (vt. ka # 1 ja 2).

Metsade tähtsus on ilmselge. Metsadest saadakse toorainet ja energiat; nad on loodusliku mitmekesisuse hoidjad ja kliimamuutuste leevendajad; metsad kaitsevad maapinda ja vett, võimaldavad puhkust, tagavad õhu kvaliteedi ja aitavad leevendada vaesust. Samas ohustavad metsi tulekahjud, õhusaaste ja putukarüüsted; paljudes riikides vähenevad metsaalad aga üsna jõudsasti laieneva põllumajanduse ja inimasustuse tõttu. Huvide kokkupõrge metsamaa ja metsavarude pärast on üleüldine ja vajadus analüüside ning konfliktide lahenduste järele on läinud aina teravamaks.

Tavapäraste teemade kõrvale, nagu metsade tootlikkus ja nende keskkonnakaitse aspektid, on nüüdsel ajal tõusnud uued mured, mis rõhuvad eeskätt metsapiirkonna elanikke ja maaelanikkonna vaesemaid kihte. Need teemad kätkevad küttepuuäri ja metsast saadavaid muid hüvesid, mis ei ole otseselt puiduga seotud. FAO maailma metsavarude hinnangu ehk GFRA (Global Forest Resources Assessment) raportist võib lugeda, et maailma metsade ebasoovitavate suundumuste ja vaesuse vahel on murettekitav seos. See sunnib tegema tõsiseid jõupingutusi, et paremini mõista põllumajanduse, metsanduse ja vaesuse omavahelist sõltuvust.


Mida tähendab jätkusuutlik metsamajandus? Termin “metsanduse jätkusuutlikkus” on viimase kümne aasta jooksul saanud paljude rahvusvaheliste metsandusorganisatsioonide lipukirjaks. Ent üsna keeruline on seda mõistet üheselt ja selge sõnaga defineerida. Nõnda on rahvusvaheliselt, nii FAO liikmesriikide kui ka UNFF-i (United Nations Forum on Forests) heaks kiidetud kokkuleppe järgi kasutusel seitsmele võtmeelemendile ehk teemale toetuv selgitus.

Neist esimese – metsavarude olemi all käsitletakse metsade levikut ja nende tagavara mõistmaks metsanduse sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnakaitse tähtsust. Näiteks ülevaade metsatüüpide levikust annab aluse korraldada mitme eriomase tüübi kaitset. See teemavaldkond ajendab otsima võimalusi, kuidas metsi uuendada ning rikutud maastikke taastada. Samuti hõlmab metsavarude olem metsade tähtsust süsinikuringes ning mõju globaalsetele kliimamuutustele.

Elurikkuse osa käsitleb aga ökosüsteemide kaitset ja majandamist, et säiliksid liikide ja ka liigisisene geneetiline mitmekesisus. Üksiti jätab säärane kaitse võimaluse luua tulevikus uusi tooteid, näiteks meditsiinis.

Kolmas võtmeelement, metsade seisund ja elujõulisus, selgitab vajadust hoida metsahävingu risk võimalikult väike, k.a. metsatulekahjude puhkemine, õhusaaste ja tormikahjustuste, putukarüüstete ning haiguste levik. Kui need kahjustused on levinud väga laialdaselt, võivad nad avaldada halba mõju ka piirkonna sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale, samuti keskkonnakaitsele.

Metsade tootlikkuse teema rõhutab aga asjaolu, et metsadest saab peale puidu ka muud. Esmatähtis on hinnata metsade produktsioonivõimet, arvestades samal ajal kasutuse ja tootluse tasakaalu ning metsade tootmisvõime hoidu tulevastele põlvedele.

Metsade kaitsefunktsiooni käsitlev võtmeelement kajastab metsade rolli mullatekkeprotsessides ja hüdroloogias; metsad tagavad meile puhta vee ning vähendavad või pidurdavad erosiooni-, laviini-, varingu- jms. ohtu. Metsade tähtsusele ökosüsteemide kaitsel tuleb nüüdisajal tähelepanu pöörata ka seepärast, et hoogustunud põllumajanduse ja elamuehituse tõttu võetakse üha enam metsamaid tarvitusele muul otstarbel.

Metsamajanduse jätkusuutlikkuse sotsiaal-majanduslik lüli hõlmab aga metsavarude osa kogu majanduses, näiteks kuuluvad siia tööhõivesse, tootehindadesse, energiamajandusse, kaubandusse ja metsandusse tehtavad investeeringud. Selle teema all käsitletakse ka metsade tähtsust kaitstavatel aladel, samuti suure kultuuri- ja puhkeväärtusega maastikel. Ühtlasi kätkeb sotsiaal-majanduslik teema maakasutusega seotud küsimusi, võetakse arvesse põlisrahvaste või kogukonnasisesed majandamisskeemid ja tavad.

Eeltoodud kuus teemat kirjeldavad konkreetsemaid olukordi. Viimane võtmeelement seob need aga üheks tervikuks, hõlmates seadusandlust, poliitikat ja ühiskondlikku korraldust: luuakse õigusakte, jälgitakse toimuvat ja suundumusi, analüüsitakse ja tehakse järeldusi, antakse hinnanguid jmt. Sellel teemal on ka laiem sotsiaalne tähtsus: tähelepanu all on aus ja õiglane metsavarude kasutus, teadustöö ja haridus; metsasektorit toetatakse näiteks infrastruktuuride ja tehnoloogia arengu, teabevahetuse ja muude suhtekorraldust puudutavate aspektide kaudu.


Olukorraga ei saa rahul olla. Selleks et täita eelpool kirjeldatud teemad selgema sisuga, on FRA 2005 protsessis koostatud 15 raportit. Sidudes need metsanduse jätkusuutlikkuse hinnangus kasutatavate võtmeelementidega, on võimalik pisut paremini olukorda analüüsida ning suundumusi jälgida (vt. ka tabelit # 3).

GFRA raportis esitatud andmehulk on tohutu, siinkohal ei jõua sellesse süüvida. Üldjoontes jõuavad koostajad järeldusele, et maailma metsade olukord ei olegi kuigi halb. Põhiliste näitajate poolest on muutused võrdlemisi väikesed ning suuremate muutuste suund on pigem positiivne (# 4). Samas tunnistatakse, et pilt on sootuks teistsugune, kui analüüsida metsade seisundit regioonide või allregioonide kaupa.

Kirjeldades olukorda arvudes: ajavahemikul 1990–2005 on maailma metsade pindala vähenenud 8,3 miljonit hektarit aastas ehk 0,21% – 25 000 hektarit päevas. Seejuures on tulundusmetsade pindala vähenenud 4,5 miljonit hektarit aastas ehk 0,35%. Metsade kogu puidutagavara on aastas vähenenud 570 miljonit ehk 0,15% ja tulundusmetsade oma 321 miljonit m3 (0,19%). Metsade raie on samal ajavahemikul aasta jooksul kahanenud 3,2 miljonit kuupmeetrit (0,11%), raiutud puidu väärtus seevastu kasvanud 377 miljoni USA dollari võrra aastas (0,67%).

Loodusmetsi on aastas jäänud vähemaks ligi 5,9 miljonit hektarit (0,52%). Jättes kõrvale metsaistandikud (puupõllud), on kogu metsade pind aga kahanenud 9,4 miljonit hektarit aastas (0,26%). Ka tööhõive metsanduses on vähenenud – 0,97%. Putukarüüste, seenhaiguste, tormide jms. tõttu on lisandunud 1,84% kahjustatud metsi.

Muret tegevate näitajate kõrval on välja toodud ka hulk positiivseid suundumusi. Kõige märkimisväärsem on asjaolu, et suurenenud on loodusliku mitmekesisuse hoiuks eraldatud metsa pindala – 6,4 miljoni hektari võrra (1,87%) ja tulunduslike metsaistandike pindala – 2,2 miljoni hektari võrra aastas (2,38%); edenenud on ka muude metsarikkuste (v.a. puit) varumine (143 000 tonni ehk 2,47%), kaitsemetsi ja kaitsemetsaistandikke on lisandunud vastavalt 3,3 miljonit hektarit (1,06%) ja 380 000 hektarit (1,41%). Üksiti võib rahule jääda erametsade pindalaga: juurde on tulnud on 2,7 miljonit hektarit (0,76%). Ka ühiskondlikku kasutusse antud metsade pind on laienenud: 6,7 miljoni hektari võrra (8,63%).

Küllap on ütlematagi selge, et pelgalt GFRA raportis esitatud metsanduse jätkusuutlikust iseloomustavate näitajate põhjal ei saa teha kuigi põhjapanevaid järeldusi.

Metsanduse jätkusuutlikkuse hindamiseks ei piisa arutelust üksikute näitajate absoluutsuuruse üle, vaid oluline on mõista nende näitajate vastastikuseid seoseid – eri teemade suhestatust.

Seetõttu ei saa jagada GFRA raporti koostajate optimismi. Rahas on hinnatud vaid raiutud puidu ning metsast saadud muude rikkuste väärtust (v.a. puit). Samas ei ole jõutud anda hinnangut kogu metsavara kohta, sestap ei ole võimalik selgitada maailma metsanduse kvalitatiivset jätkusuutlikkust. Küsitav on ka praegune pooldav hoiak istandike rajamise suhtes – olukorras, kus loodusmetsade pindala endiselt väheneb. Kindlasti on omaette mureallikas tööhõive arvestusmetoodika, näiteks pole kuigi põhjalikult uuritud tööjõu liikumist (metsandus – metsakaitse korraldus – loodusturism jne.).

Ent hoolimata üsna tõsistest puudujääkidest on GFRA iseenesest tähelepanuväärne näide kogu maailma hõlmava võrgustiku toimimise kohta: see on andnud uusi teadmisi ning ideid, kuidas metsanduse jätkusuutlikkust veelgi paremini uurida.



1. FAO, 2006. Global Forest Resources Assessment 2005. Rome.



Lembit Maamets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012