2008/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/11
Tänapäeva Tarzani lugu

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mulle hirmsasti meeldib puude otsas turnida. Et oma lemmikharrastusele pühenduda ja mitte tavainimese kombel tööle hakata, seadsin sammud Tartu ülikooli ja astusin neli aastat tagasi doktorantuuri. Just nii palju kulub tänapäeval doktoritöö valmimiseks ja septembrikuust saadik vääristabki värskest trükivärvist lehkav üllitis mu raamaturiiulit.

Vanade õõnsate puude otsas turnida on üpris ohtlik. Sellegipoolest võivad just säärased puud olla väga väärtuslikud, olles metsas koduna hädavajalikud äärmiselt mitmekesisele elustikule [1, 2]. Puuõõntest kujuneski mu doktoritöö [3] põhiteema. Täpsemalt: kus, kui palju ja milliseid õõsi leidub; kes ja mil viisil neid asustavad ning milliseid õõsi need asukad ise eelistavad või väldivad. Seni, kuni neis küsimustes pole selgust, võime küll õõneelustikule pöialt hoida, kuid nende heaolu eest hoolitseda lihtsalt ei oska.

Kuidas puuõõs tekib? Võtmetähtsusega on siin tüve keskosa lagundav südamemädanik, mis võimaldab rähnidel väiksema vaevaga õõnsusi rajada ning mis kujundab aja jooksul muude vigastuste (nt. oksa murdumine, tüve lõhenemine) kaasmõjul nn. kõduõõnsusi. Tüve välimisest, mädanikust vigastamata maltspuiduosast moodustub pesakambrile tugev sein, mis kaitseb pesarüüstajate eest ning hoiab õõnepuud murdumast.

Et tavapärane metsamajandus eemaldab õõnte tekkeks sobivad vanad seentega nakatunud ja vigastatud puud, siis ongi majandusmetsades õõneloomadele tunduvalt vähem eluvõimalusi kui loodusmetsades.


Vana ja uue maailma õõned. Võtsin luubi alla võimalikult suure hulga kogu maailmas puuõõnte kohta tehtud uuringuid. Kas puuõõsi leidub kõikjal sama palju või hakkab silma n.-ö. üleilmseid erinevusi? Enamik uuringuid pärineb Euroopast ja Põhja-Ameerikast. Selgus, et Põhja-Ameerika metsad on keskmiselt märksa õõnerikkamad kui Euroopa omad. Miks – mine võta kinni! Teadupoolest on Ameerikas loodusmetsi suhteliselt rohkem ja ka läbi raiutud metsad on seal palju hiljutisem nähtus kui Euroopas. Ent isegi kui võrrelda vaid sealseid majandusmetsi siinsetega, on vahe ilmne – Ameerikas on puuõõsi tihedamalt.

Veel selgus, et niiske kliima aladel on metsad õõnerohkemad kui kuivadel aladel. Teadagi, niiskus on puitu lagundavatele seentele meeltmööda. Üldisemalt võiks sedasorti üleilmsetest erinevustest järeldada, et kuskil tehtud üksikuuringute tulemusi ei saa üks-üheselt üle kanda maailma teistele piirkondadele. Seetõttu peaksid näiteks looduskaitse otsused põhinema eelkõige kohalikel uuringutel. Ka eri alade õõnestiku ajalugu võib olla üpriski erinev – aga just ajaloolised olud on need, mille mõjul tänapäeva liigid on kujunenud, millega nad on kohastunud.


Õõned Eesti metsades. Võrreldes paljude teiste Euroopa metsadega on enamik Eesti metsi väga õõnevaesed: keskmiselt kõigest üks õõs hektaril. Õõnevaesuse põhjus on tõenäoliselt pikaajaline ja intensiivne metsamajandus. Meie metsades on liiga vähe suure hulga õõnte tekkeks ja püsimiseks sobivaid põliseid puid, eriti haabu ja tammi.

Tõsi küll, kui uurisime 900 km2 ala Loode-Tartumaal, leidsime, et õõnte tihedus majandatud metsades ja Alam-Pedja looduskaitsealal ei erinenud. Põhjus on selles, et kaitsealal leidus märksa vähem õõnte tekkeks soodsaid viljaka pinnasega elupaiku ning palju rohkem loomupäraselt õõnevaeseid soometsi. Metsade majandamise hävitav mõju tuli aga selgelt ilmsiks, kui võrdlesime õõnte tihedusi majandatud ja kaitstud metsades biotoopide kaupa: majandusmetsades oli õõnetihedus peaaegu poole väiksem.

Vaadates õõnepuude paigutust Eesti maastikus, näeme, et need on koondunud rühmadesse. Seda seetõttu, et õõnerohked vanad leht- ja segapuistud paiknevad enamasti hõredalt üksikute laikudena. Säärased suure väärtusega elupaigad vajavad erilist tähelepanu õõneelustiku kaitsel. Üksiti on need selge ohu märk, sest enamikus ülejäänud metsades ei leidu peaaegu mitte ühtegi õõnt ja nii võib ühe väikese ja pealtnäha tühise elupaigalaigu häving teha suurt kahju paljude loomaliikide asurkondadele.


Ei vasta tõele, et “vahet pole, auk on auk”. Ehkki kehasuuruselt üpris sarnased, eelistavad eri liiki õõnevärvulised ometi kasutada erisuguse tekkelooga õõnsusi. Seetõttu seostub õõnte mitmekesisus positiivselt nii õõnevärvuliste liigilise mitmekesisuse kui ka asustustihedusega: mida erilaadsemaid õõsi metsas leidub, seda enam pesitseb seal värvuliseliike. Iga liiki leidub seda rohkem, mida rohkem on just sellele liigile sobivaid õõnsusi. Võimalik, et evolutsioon on säärase “tööjaotuse” kujundanud seetõttu, et nõnda on liikidevaheline konkurents pesapaikade pärast väiksem.

Niisiis on mitmekesise õõneelustiku olemasoluks vaja palju eri tüüpi õõnsusi. Võime seada majandusmetsa üles suure hulga pesakaste või siis juhtuvad rähnid seal kõva tööd tegema ja rajama hulga rähniõõnsusi – ometi ei asenda see loodusmetsadele omast mitmekesist õõnestikku, mis kujuneb väga erilaadsete protsesside tagajärjel.

Mida siis teha? Tuleb alles hoida rangelt kaitstavaid metsakaitsealasid. Majandusmetsades tasub raiest säästa vanu nn. säilikpuid. Majandajal on võimalik metsaelustikku mitmekesistada, säilitades just võimalikult eri tüüpi õõnte tekkeks sobivaid puid (eri liiki, erinevalt vigastatud, eri vanuses jne.). Õõneloomad ei ole ainukesed, kes siit võidavad: mitmekesine puistu rikastab ka paljusid muid elustikurühmi. Puude liigiline ja vanuseline mitmekesisus võib maandada ka metsa haiguspuhangute riski.

Tõsiselt tasuks mõelda raieringi pikendamisele nii, et mõned puud hektari kohta jõuaks õõnepuudena “raisku” minna. Kaotame tühise protsendi metsamaterjali, kuid elustikule oleks see võrreldes praegusega suur võit. Jah, kindlasti jõuab mets kunagi ka säärasesse ikka, kus enamike puude väärtus tarbepuiduna hakkab tugevalt kahanema. Selle eani ei tasu raiega tõesti oodata – ent praegu lõigatakse puud metsamaterjaliks tihti juba aastakümneid enne seda vanust, pelgalt seetõttu, et nii tundub rahaliselt kõige tasuvam.


Õõneoaasid meenutavad kunagist küllust. Alam-Pedja looduskaitsealal uurisin õõnestikku ja õõneelustikku jõeäärsetes haavikutes, kus õõnsusi leidus kümme korda tihedamalt kui ümbruskonna metsades keskmiselt. Neid haavikuid võiks nii mõnestki küljest käsitleda kui näidet looduslike, inimesest puutumata olude kohta.

Ennist oli juttu, et maastikus on õõnepuud koondunud üksikutesse elupaigalaikudesse: vanadesse lehtpuurohketesse puistutesse. Alam-Pedjal avastasin, et ka väiksemas ruumimastaabis, s.t. ühe elupaigalaigu sees paiknevad õõnepuud tihedate paarikümnemeetrise läbimõõduga rühmadena.

Põhjuseid võib siin olla mitu. Üks on ilmselt see, et õõnetekkeks soodsad puud – haavad ja sanglepad – kasvavad lähestikku, kas oma klonaalse kasvuviisi või siis puistusisese mikromaastiku (mikroreljeef, mullatüübid, alusmetsa valgusolud, avatus tuultele jne.) muutlikkuse tõttu. Teiseks, ka puitu kõdundavad seened võivad levida kolletena ja nõnda tekitada puuõõnte “oaase”.

Rähniõõned paiknesid veelgi tihedamate rühmadena kui kõduõõned. Võib-olla mängib siin rolli rähnide territoriaalne eluviis: õõsi ei taheta rajada territooriumi servaalale.


Millised õõned on eriti populaarsed? Võiks arvata, et kena ümara avaga, avarad ja tugevad rähniõõned on need, mida õõnevärvulised eriti hindavad. Tegelikult see nii ei ole. Rähniõõntele eelistatakse väiksema avaga kõduõõsi, kus pesal on turvalisem. Võimalik, et suur-kirjurähnil, kes on üks sagedasemaid õõnevärvuliste pesade rüüstajaid Euroopas, on kõduõõsi raskem leida ja neile ligi pääseda kui rähniõõntele.

Tõsi küll, üldiselt eelistatakse elusate puude õõnsusi: seal on õõnsuse eluiga keskmiselt kuus korda pikem kui tüügaspuudes ja nõnda on väiksem tõenäosus, et pesapuu murdub just pesitsusajal.

Rähniõõsi leidub Eesti metsades üle 20 korra rohkem kui rähnipesi. Kõduõõsi tuleb meil kohati ette mitu korda hõredamalt kui rähni omi. Säärastes metsades võivad rähnid olla paljudele teisestele õõneloomadele väga olulised, toimides tugiliikidena: enamikku nende loodud õõsi kasutavad tegelikult hoopis muud loomad.

Ent nagu tehtud uuringud näitavad, ei pruugi see olla metsades laialt kehtiv üldreegel. Nagu öeldud, kui võimalik, siis teisesed õõneloomad pigem väldivad elukohana rähniõõsi. Teiseks, olgugi Eesti metsades enim levinud õõnetüüp just rähniõõned, on need õõnerohketes loodusmetsades muude tüüpide kõrval vähemuses. Nimelt võib rähniõõnte tihedusel täheldada n.-ö. ülempiiri: paistab, et neid ei leidu kuskil rohkem kui umbkaudu 10–20 hektari kohta. Seda arvatavasti jällegi rähnide territoriaalse eluviisi tõttu. Kõduõõnte puhul säärast selget tiheduse ülempiiri ei ole, neid mahub õõnetekkeks soodsasse metsa tunduvalt rohkem.

Seega on rähnid värvulistele tugiliikideks peamiselt küpsetes majandusmetsades, kus kõduõõsi on veel väga vähe. Siingi tuleneb rähnide tähtsus põhiliselt nende rajatud õõnte rohkusest, mitte heast sobivusest värvulistele. Seevastu puistutes, kus kõduõõnte osakaal on suur, pole rähnid tugiliikidena kuigi tähtsad isegi juhul, kui nende arvukus on suur.

Eelloetu põhjal tekib paratamatult küsimus:


Kas õõnte hulk meie metsades piirab õõneloomade arvukust? Tegelikult me ei tea kuigi kindlalt, kuidas see oli vanasti, kui inimkäsi ei olnud veel metsi ümber kujundanud ning evolutsioon vormis õõneloomadele nende praeguse näo ja loomu. Võimalik, et õõsi oli enamasti külluses ja liikide arvukust piirasid sootuks muud tegurid, nagu kisklus, toidu hulk või territoriaalsus. Ent võimalik ka, et õõsi oli palju, kuid veelgi rohkem sigines õõneloomi, nii et mõnigi pidi jääma lageda taeva alla ja pesitsemisest just seetõttu loobuma.

Küll võime praegu tõdeda, et mitmel pool maailmas leidub palju asustamata õõsi nii majandatud kui ka loodusmetsas, ning see, kui suur osahulk õõsi on asustatud, ei olene nende tihedusest. Kas võime järeldada, et õõsi kui elukohti on piisavalt? Nii lihtne see siiski ei ole. Õõnte kättesaadavus, kasutuskõlblikkus õõneloomadele võib oleneda peale õõnte hulga ka nende omadustest ja ruumilisest paiknemisest. Näiteks: kui leidub palju suuri rähniõõsi, mis peale selle paiknevad veel üksikute rühmadena tihedalt koos, siis on neist suhteliselt vähe kasu territoriaalse eluviisiga värvulistele, kes vajavad pisikese avaga õõnsusi. Tihedas õõnerühmas on territoriaalsetel lindudel ju tegelikult võimalik kasutusele võtta vaid üks õõs, mille elanikud siis ülejäänud huvilised lähikonnast minema peletavad.

Maailmas tehtud uuringutest on jäänud mulje, et hoolimata õõnte suurest üldhulgast sisuliselt täiesti inimmõjuta, n.-ö. põlismetsas piirab sealgi nii mõndagi liiki just neile sobilike omadustega õõnte hulk. Seda muljet kinnitas ka meie katse: kui riputasime Alam-Pedja õõnerohketesse lammihaavikutesse juurde pesakaste, siis suurenes rasvatihaste arvukus. Ilmselt olid meie pesakastid just rasvatihastele pesitsemiseks palju sobivamad kui looduslikud õõned. Ning paljud asustamata looduslikud õõned ei ole tühjaks jäänud sugugi mitte seetõttu, et rasvatihaseid neisse ei jätku.

Nii tulebki tõdeda, et õõneloomade eest hoolitsedes ei saa me piirduda pelgalt õõnte koguhulga üle arvepidamisega ja ka näiteks pesakastide riputamisega, vaid jälgida ja suunata (võimaluse korral eelistades looduslikku “isevooluteed”) tuleks just seda, milliseid ja mis liikidele sobivaid õõsi leidub.

Tegelikult ei ole tõsi, et ma ronimise enda pärast puude otsa tikun. Elu meie peade kohal – kõrgemal kui see, millest tavaliselt oleme harjunud mõtlema ja aru saama – tundub liiga vähe avastatud ja seetõttu põnev.


1. Lõhmus, Asko jt. 2005. Haab pakub elupaiku vähemalt kahele tuhandele liigile. – Eesti Loodus 56 (10): 6–15.

2. Remm, Jaanus; Lõhmus, Asko 2005. Kas Eesti metsades peaks olema rohkem õõnepuid? – Eesti Mets 3: 32–35.

3. Remm, Jaanus 2008. Tree-cavities in forests: density, characteristics and occupancy by animals (Puuõõnte tihedus, omadused ja asustatus metsades). – Dissertationes Biologicae Universitatis Tartuensis. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Mõisteid

- Loodusmets: looduslikult arenenud mets, kus inimtegevus ei ole ökosüsteemi oluliselt mõjutanud.

- Esmased õõneloomad: liigid, kes rajavad puudesse uusi õõsi; Eestis peamiselt rähnid.

- Teisesed õõneloomad: liigid, kes kasutavad pesa-, redu- või varjepaigana juba olemas olevaid puuõõsi.

- Kõduõõned: rähniõõnte kõrval teine põhiline puuõõnetüüp meie metsades; tekivad puu kõdunemise ja muude vigastuste koosmõjul.



Jaanus Remm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012