Mart Viikmaa on sündinud 4. septembril 1938 ning üles kasvanud Läänemaal Rame lahe, Laelatu puisniidu, Heinlahe ja Nehatu järve (soo) vahel. Lõpetanud Tartu ülikooli zooloogina. 1965 asus tööle arstiteaduskonna meditsiini kesklaboratooriumis, 1968. aastal TÜ geneetika ja darvinismi kateedris. Alates 1982. aastast töötanud TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi inimesegeneetika laboris, 1992 lisandus õppetöö TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi geneetika õppetoolis. 1998. aasta oktoobrist teadusmagister geneetika erialal. Lugenud loengukursusi üld-, inimese-, populatsiooni- ja psühhogeneetikast, üld-, arengu- ja inimesebioloogiast ning biofüüsikast. Teinud uurimistööd histoloogia, tsütoloogia, tsütogeneetika, rakutehnoloogia, üld-, arengu- ja evolutsioonibioloogia ning eestlaste populatsioonigeneetika alal, koostanud arvutiprogramme bioloogilise analüüsi ning modelleerimise tarbeks. Kirjutanud hulga artikleid ENE ja EE köidetesse, toimetanud mitut kõrg- ja keskkooliõpikut. Olnud Eesti geneetikute ja selektsionääride seltsi sekretär, Eesti meditsiinigeneetikute seltsi sekretär ja LUSi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees.

Prantsuse molekulaarbioloog ja filosoof Jacques Monod on öelnud: “Kummaline asi evolutsiooniteooria puhul on see, et igaüks arvab end sellest aru saavat.”

Ma ei tea, keda Monod “igaühe” all silmas pidas – kas need olid tema kolleegid geneetikud ja teadusfilosoofid või hõlmas see tõesti kõiki, ka usklikke ja uskmatuid, kõrg- ja alamharidusega tavainimesi. Ja milline on tegelikult arusaam, kui inimene arvab end millestki aru saavat. Mõni võib ju väita, et ta saab aru küll, et evolutsiooniteooria on vale ja koletu väärõpetus. Inglise bioloog Steve Jones tsiteerib oma raamatus (eesti keeles “Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal”, 2006) Ameerika Ühendriikides 1923. aastal ilmunud kirjutist, milles väideti, et “.. sakslased, kes mürgitasid Põhja-Prantsusmaa ja Belgia kaeve .. ning söötsid väikestele lastele mürgitatud maiustusi, olid inglid, võrreldes õpikute autorite ja kirjastajatega, kes on mürgitanud meie koolides kasutatavaid raamatuid. Aadama ja Eeva languse järel on evolutsioon ja evolutsiooni õpetamine .. suurim needus, mis kunagi selle maa peale on langenud”. Ka see seisukoht on mingi arusaam. Kuid see arusaam välistab evolutsiooni jumaliku loomisusu ees. Ja selletaolised seisukohad pole sugugi minevikku kadunud. Ameerika Ühendriikides, maal, kus loodusteadused on maailmas juhtpositsioonil, kinnitas 2001. aastal küsitluse andmeil umbes 60% elanikest, et piiblis kirjutatu vastab tõele – inimese on enam-vähem tänapäevasel kujul loonud mõni tuhat aastat tagasi Jumal. Nende jaoks ei olegi mingit arusaamise probleemi – evolutsiooni pole olemaski. Hoolimata sellest, et Rooma paavst Johannes Paulus II tunnustas 1996. aastal evolutsiooniteooriat: faktid elusolendite, sealhulgas ka inimese, füüsilisest evolutsioonist peavad paika; üksnes inimese hing olevat jumalikku päritolu.

Oled palju tegelenud õppetööga ülikoolis ja osalenud õpikute koostamisel. Mida on evolutsiooniteooria ja geneetika puhul kõige keerulisem noortele selgeks teha? Kas üliõpilaste ja tavainimeste arusaam evolutsiooniteooriast on üldiselt adekvaatne või on liiga palju väärarusaamu?

Eestis ei ole märkimisväärselt usulist fanatismi. Nii kooliõpilased kui ka üliõpilased võtavad evolutsiooniteooriat kui normaalset loodusteaduslikku teooriat. Evolutsiooni põhieeldused võetakse üsnagi hõlpsalt vastu – need on ju lihtsad: individuaalne pärilik muutlikkus, olelusvõitlus ja looduslik valik. Raskusi tekitavad konkreetsed mehhanismid. Raske võib olla kujutleda, kuidas võivad juhuslike muutuste (geneetiliste vigade) alusel kujuneda keeruka ehituse ja otstarbeka talitlusega elundid (näiteks silm või neer). Arusaamatusi võib tekitada asjaolu, kuidas võivad evolutsioonis valikuliselt otstarbekate muutuste kõrval kinnistuda ka geneetilisest triivist põhjustatud juhuslikud, neutraalsed või koguni mõnevõrra kahjulikud tunnused. Mõningaid raskusi võivad tekitada ka liigitekke mehhanismid: mis põhjustel ja tingimustel kujuneb ühe liigi populatsioonide vahele reproduktiivne barjäär. Ja ka valikumehhanismide erinevused: mis tingimustel toimib lõhestav ja mil juhul stabiliseeriv valik ja mis olukorras polümorfismi loov ja säilitav valik.

Üks sagedamaid ekslikke kujutlusi evolutsioonist on, eriti tavainimeste hulgas, et see on pidev täiustumine; evolutsioon on bioloogiline progress. Mõnikord, kui rahvaloengul on olnud juttu inimese ahvilikust põlvnemisest, on esitatud küsimus: „Miks siis teised inimahvid (ðimpans, gorilla) ei ole inimeseks arenenud?“ Kakssada aastat tagasi vastas Lamarck (1809) sellele küsimusele nii, et nende olendite eellased on evolutsiooni alustanud hiljem ja nad pole veel jõudnud areneda inimese tasemele. Darwin aga selgitas, et kui liik on oma keskkonnas piisavalt hästi kohastunud, siis pole tal evolutsioonilist sundi muutuda. Ja kui tingimuste muutus nõuab uut kohastumust, siis ei pruugi see suunduda täiustumise, s.o. keerukamaks muutumise poole, vaid võib kulgeda ka lihtsustumise ehk taandarenguna. Evolutsioon on põhiliselt kohastumine ja eristumine, täiustumine võib vahel lihtsalt sellega kaasneda.

Geneetika põhikursustes on kõige raskem arusaadavaks teha tõenäosuslikke ja statistilisi probleeme. Ilmselt on põhjuseks puudujäägid koolimatemaatikas. Üks raskemini mõistetav klassikalise geneetika probleem, isegi paljudele geneetikutele, on kvantitatiivsete tunnuste päritavus. Näiteks on kaksikute ja eri astme sugulaste võrdluse alusel leitud, et inimese intelligentsuse päritavus paljudes populatsioonides on ligikaudu 70%. Seda suurust kiputakse mõistma nii, nagu oleks igal indiviidil vaimne võimekus 70% ulatuses määratud geneetiliselt ja 30% osas keskkondlikult: kasvatusest, koolitusest, haigustest jms. Tegelikult on see statistiline hinnang selle kohta, milline on populatsiooni kahe indiviidi intelligentsuste erinevuses geneetilise erinevuse keskmine osakaal.

Üks evolutsiooniteeoria n.-ö. moodsa sünteesi rajajaid Ernst Mayr on öelnud: “Vaevalt võib keegi kahelda, et bioloogia on aidanud õõnestada traditsioonilisi uskumusi ja väärtussüsteeme.” Kas oled Mayr’iga nõus? Kas evolutsiooniteooriaga tuleks olla ettevaatlik, nagu näiteks tuumaenergiaga, ja liigset infot üldsuse eest mõnikord varjatagi? Mida arvad biotehnoloogiaga seotud ohtudest?

Muidugi on Mayr’il õigus. Bioloogia on seda teinud korduvalt. Võiks siin kõigepealt mainida saksa botaanikut Joseph G. Koelreuterit, kes tõestas 1760. aastatel, et taimedel on sugu, on emas- ja isasõied, on emas- ja isastaimed, kes järglaste saamiseks ristuvad. See oli üsna suur löök uskumusele, et sugu ja seks on ainult loomalik nähtus. Seda õõnestustööd tegi aga kõige rängemal viisil just Darwini teooria, mis asus teaduslikul viisil kõrvaldama Loojat. Kuid ma ei näe mingit põhjust, miks peaks evolutsiooniteooria tõdesid varjama. Mingit kahju nad inimkonnale teha ei saa. Ainult fanaatilised usupimedad võivad evolutsiooni õpetamist ohtlikuks ja lubamatuks pidada. Seda on nad kord edukalt teinudki. 1925. aastal toimus Tennessee osariigi Daytoni linna kohtus „ahviprotsess“, kus noor bioloogiaõpetaja mõisteti süüdi selles, et oli õpilaste moraali ja usupuhtust rikkunud õpetusega, et inimene põlvneb ahvitaolisest eellasest. Temalt mõisteti välja 100 dollarit trahvi ja kohtukulud.

Loodusseaduste tundmine on alati kasulikuks osutunud. Ka paavst Benedictus XVI väitis hiljuti, et inimkonnal on vaja loodusseadusi tundma õppida, see pidavat isegi usklikel aitama Looja eesmärke mõista.

Keerukam on lugu biotehnoloogiaga, samamoodi nagu mis tahes muu tehnoloogia rakendamisega. Tehnoloogias on jõud ja võimalused. Kõiki tehnoloogiaid on kasutatud nii heal kui ka halval eesmärgil. Muidugi on sellised võimalused ka biotehnoloogial. Näiteks on tekkinud võimalused luua erakordselt tapvaid biorelvi. Kuid neid kasutusele võtta on veelgi ohtlikum kui tuumarelva ja seepärast veelgi vähem tõenäoline. Seni on biotehnoloogia ikka kasu toonud, kuigi kogu aeg on kardetud hullemat. Mäletan, kuidas 1970. aastate keskel kuulutas meedia, kui amoraalne ja ebaeetiline on biomeedikute plaan hakata inimesel nagu koduloomadelgi rakendama kehavälist viljastamist ja embrüosiirdamist, s.t. tootma nn. katseklaasilapsi. Nüüd sünnib Eestiski igal aastal sel teel loodud lapsi mitusada, ja eriti keegi ei protesti. Praegu käib Euroopas äge võitlus nn. geneetiliselt muundatud organismide (GMO) vastu. Ometi pole nende kasutamine läänepoolkeral ja Aasias muude kultuuridega võrreldes mingit kahju toonud. Ja majanduslik tõhusus toetab nende üha laialdasemat levikut.

Kas ja millist tulevikku näed meie geenivaramul?

Ma ei ole geenivaramu projekti ja tegevusega kuidagi seotud. Kõrvaltvaatajana arvan, et kasu võib see tuua mitmel viisil. See toob andmepanka tohutu materjali, mida jätkub paljudele uurijatele pikaks ajaks. Varamut luues oli esmane eesmärk leida haiguste geneetilisi seoseid, haiguste geneetilisi erivorme ja selle alusel individuaalselt sobivamaid ravimeid. Võib-olla annab see tulemusi. Peale selle saab selle materjali põhjal uurida eestlaste populatsioonigeneetilist struktuuri, selgitada rahvuse teket ja sugulussuhteid.

Oled uurinud ka prioonhaiguste teemat. Kui tõenäoliseks pead sedasorti mittetraditsioonilistelt eluvormidelt lähtuvaid evolutsioonilisi ohte?

Britannias 1980.–1990. aastatel vallandunud hullu lehma tõbi tegi arutluse seda tüüpi haiguse üle ka meil populaarseks. Meedia avaldas väga palju totrust, isegi mõned meedikud ja veterinaarid rääkisid rumalusi. Kirjutati, et tegemist on erilaadse nukleiinhappeta viirusega, mis paljuneb valgu replikatsiooni kaudu. Väideti, et prioonid võivad kummutada senised teadmised elu ja pärilikkuse olemusest.

Säärane jama sundis mind prioonivärki lähemalt vaatama. 1997. aastal telliti mult selle kohta artikkel Eesti Loomaarstlikku Ringvaatesse (artikli leiab minu veebilehelt: http://biomedicum.ut.ee/~martv/prioonika.html). Prioon ei ole isepaljunev valk, vaid lihtsalt muutunud molekulikujuga valk, mis kutsub sama muutuse esile ka teistes sama valgu molekulides. Väga huvitav nähtus ja täiesti erilaadne nakkushaiguse vorm. Kuid see ei ole üldse eluvorm, ja kuna see valk ei replitseeru, siis ei ole tal mälu ega evolutsiooni.

Ühes oma kirjutises oled võrrelnud geneetilist keelt ja inimkeelt ning leidnud hulga sarnasusi. Kas selliseid keeli leidub looduses veel või on need kaks maailmas unikaalsed?

Ma arvan, et inimkeel ei kukkunud äkitselt taevast. Küllap olid sel mingid eeldused juba inimese eellaste juures. Paljudel loomadel on mitmesuguseid häälitsusi liigikaaslastega suhtlemiseks. Ðimpansikarjas on kasutusel mitukümmend erisugust häälitsust ja eri piirkondades olevat „sõnastik“ mõnevõrra erinev, s.o. kohalik „dialekt“. See tähendab, et nad õpivad vanematelt, seega toimib sotsiaalne pärilikkus ja sarnasus inimkeelega. Kuigi see pole ilmselt abstraktne, mõisteline keel.

Omal ajal tekitas elevust avastus, et inimesel kui looduse tippsaavutusel ei ole sugugi rohkem geene kui muudel elusolenditel, näiteks riisil on neid peaaegu poole rohkem. Ja mõnes ainurakses olendis on DNA-d sadu kordi rohkem. Mulle jääb siit mulje, et inimene on oma kehaehituse keerukust üle hinnanud, taipamata, et põhiline keerukus peitub hoopis rakus ja seega ei erine me muudest elusolenditest sugugi nii põhjalikult, kui oleme harjunud mõtlema. Kuidas sina seda avastust ja elevust kommenteeriksid?

Jah, tekkis küll mingi üllatuslik elevus 2001. aastal, kui avaldati inimese genoomi esialgne andmestik, kus geenide arvu hinnangud olid 31 000 – 35 000. Aga tegelikult oli teaduslik mõtteilm juba suuresti ette valmistatud. Kui selline teade inimese genoomi mahu kohta oleks ilmunud 1960. aastatel, poleks seda tõenäoliselt keegi uskunud. Mäletan, et sel ajal hindasid autoriteetsed teadlased inimese geenide arvuks üks kuni viis miljonit (lähtudes võrdlusest bakteriga). Suure läbimurde tegi 1970. aastal kuulus Francis Crick, kes küllaltki kaalukalt arutluselt lähtudes hindas selleks arvuks 70 000 – 80 000. Ja kõigis kuni 2000. aastani ilmunud õpikutes ja käsiraamatutes seisis hinnang: inimesel on 70 000 – 100 000 geeni. Genoomiprojekti hinnangud vähendasid seda arvu vähemalt kaks või kolm korda; hilisemad hinnangud on taandunud koguni 25 000 peale.

Enamikul taimedest on geene tõesti rohkem kui inimesel ja teistelgi imetajatel. Juba esimene taimeliik, millel geenid üle loeti, väike rohttaim müürlook (Arabidopsis thaliana) tekitas oma ligi 26 000 geeniga hämmastust. Hiljem loendati riisil umbes 50 000 geeni. Ega mingit usutavat seletust anda ei osata.

Kindel on küll see, et bakteritel (prokarüootidel) on genoomi maht (kuni 10 000 nukleotiidipaari) ja geenide arv (kuni 9000) väiksem kui eukarüootidel ehk päristuumsetel. Kuid eukarüootide hulgas on asi äärmiselt varieeruv. Nii on seni teada olevalt kõige suurem genoom ühel ainuraksel olendil, amööbil (Amoeba dubia): 670 Gb, s.t. ümmarguselt 200 korda suurem kui inimesel. Sealjuures tema geenide arv kuigi palju üle 10 000 ei ulatu.

See genoomi paradoks – DNA hulk genoomis ei ole kuidagi kooskõlas organismi keerukusastmega – oli juba ammu teada, kuid geenide arvu erinevused on praegu suuresti seletamatud. Me teame veel liiga vähe bioloogilise informatsiooni olemusest ja sellest, kuidas organismi areng on determineeritud.

Oled uurinud hominisatsiooni teemat ehk küsimust, kuidas ja mis põhjustel inimene ahvist eristus. Levinud on müüdid, et kahejalgsus kujunes selle tõttu, et inimese eellane tuli metsast välja savanni ja hakkas jahti pidama, ning et töö tegi ahvist inimese. Kui tõenäolised need seletused on? Kas kirjeldaksid seda inimese tekkelugu, mida ise usud (isegi kui selle kohta ei ole veel tugevat teaduslikku kinnitust)?

See teema on mind tõesti ammust aega huvitanud. Aga teadus ei oska veel praegugi mingit kindlat seletust anda, mina samuti mitte. Ammune savannis kohastumise teooria ei ole enam ainuusutav. Ka paavianid on hästi kohastunud savannieluga, kuid pole saanud kahejalgseteks.

On leitud inimlaste tunnustega üle viie miljoni aasta vanuseid fossiile olenditelt, kes elasid metsas. Võimalik, et kahejalgsus arenes eesjäsemete, käte vabastamise otstarbel: vajaduse tõttu kanda lapsi, toimetada saaki emaste ja laste laagripaikadesse, kasutada riistu. Loomtoitumine ja jahipidamine võisid ka evolutsioonisuunda oluliselt mõjutada.

Kuulus Engelsi lause „Töö tegi ahvist inimese“ ei tulene darvinlikust evolutsiooniteooriast. Töö tegi inimese samavõrra nagu lendamine tegi linnu või seedimine tegi seedekulgla. Säärased funktsioonid on pigem loodusliku valiku rakenduspunktid, mitte evolutsioonitegurid.

Mõnigi omadus võis kujuneda ka juhuslikult, ning alles hiljem osutuda populatsioonile edutoovaks.

Hominisatsiooni neoteeniateooria järgi on inimene kujunenud sel teel, et primaatide noorjärkude (beebide) omadused, näiteks hea õppimisvõime, on meil alles jäänud ka täiskasvanu eas. Ühes oma kirjutises oled märkinud, et see teooria ei ole teadlaste seas üldiselt tunnustatud. Miks? Kas siin mängib rolli inimese edevus: tahtmatus olla võrdsustatud ahvi beebiga?

See inimese neoteenilise põlvnemise teooria muidugi ei väida, et täiskasvanud inimene on jäänud ahvi beebi tasemele. Pigem väidetakse, et inimese intellektuaalsete võimete üliarengut võimaldab see, et inimlapse arenemine täiskasvanuks kestab kaua aega ja tema aju areng langeb pikale õppimisperioodile. Näidatud on ka seda, et inimese mõnedki anatoomilised omadused on lähedasemad inimahvi noorjärgule kui täiskasvanule. Tõrksust inimese neoteenilise evolutsiooni vastu on tekitanud mõningad ülemäärased tõlgendused, nagu saaks kõike inimlikku selle teooriaga seletada. Sellest probleemist saavad huvilised lähemalt lugeda Eesti Looduse 2005. aasta märtsinumbrist ja minu veebilehelt: http://biomedicum.ut.ee/~martv/Neoteenia.html .

Ikka ja jälle leitakse inimese väljasurnud kõrvalharude jäänuseid, kuid mitte n.-ö. puuduvat lüli tänapäeva inimeste ja ahvide vahel. Sellest jääb mulje, et inimene on oma evolutsioonis läbinud ebatavaliselt suure hulga pudelikaelu, kus väga vähesed isendid panevad aluse uuele suurele populatsioonile. Kas see mulje on õige? Millised need pudelikaelad olla võisid?

Pudelikaeltest, täpsemalt asutajapopulatsioonidest põlvnevad kõik liigid ja otsestest eellastest jääb vähe fossiile. Darwin pühendas oma õpetuses terve peatüki, et seletada võimalikke põhjusi, miks ei leita vahe- või üleminekuvorme. Tuleb ka arvestada seda, kus mingi liik elutses ja millised olid fossiilistumise tingimused. Meil puuduvad peaaegu täiesti inimahvide – ðimpansi, gorilla, orangutani – eellaste jääned. Troopilises metsas, kus nad elavad, lihtsalt ei teki fossiile. Inimlaste evolutsioon kulges aga põhiliselt Ida- ja Lõuna-Aafrika savannides ja soodes. Seal jäi surnud indiviididest nii mõnigi kord midagi, vahel terve skelett järele. Seepärast on meil väga palju inimlaste ja mitme inimliigi kivistisi uurimislaual. Ei saa öelda, et pole teada mingeid inimese ja ahvide vahelülisid. Näiteks 4,4 miljoni aasta vanuse inimlase Ardipithecus ramidus tunnused on üsnagi ahvilikud. On teada veelgi ahvilikumaid inimlaste eellasi vanusega üle viie miljoni aasta.

Milline võiks liik inimene näha välja näiteks saja tuhande aasta pärast? Kui tõenäoline on hiljuti lehtedes kuulutatud oletus, et lahkneme mitmeks liigiks?

Tõenäosus, et inimene eri liikideks lahkneb, on minu arvates null. Vastupidi, rassid segunevad ja inimliik ühtlustub. Ma ei julge ega oska midagi arvata sellest, mis on saanud inimesest saja tuhande aasta pärast. Selle aja peale võime olla end ise hävitanud – ükski teine liik seda meiega teha ei suuda. Aga tuhande aasta pärast näivad inimesed olevat ühtlaselt kollakaspruuni nahaga, keskmise pikkusega (mehed 175 cm) ja üsna tänapäevaste inimeste sarnased olendid.

Mis teemadega sa praegu kõige rohkem tegeled või mis enim paeluvad?

Ma olen pensionär ja ei tegele millegagi, kui lugemist ja mõtlemist mitte arvestada. Paeluvad kõige rohkem ikka elu süvaprobleemidesse ulatuvad teemad, geneetika ja evolutsioon ennekõike.

Paljudele noortele teadlastele tundub ilmselt, et teadlase töö on tänapäeval raskem kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Tundub, et teadus on läinud järjest keerulisemaks ja selle areng järjest kiiremaks, kõige oma uurimissuunal toimuvaga ei jõua teadlane end enam puhtfüüsiliselt kursis hoida. Kas oled sellega nõus? Kuidas võiks see probleem laheneda tulevikus?

Selle probleemi lahendus on juba käes ja see väljendub selles, et n.-ö. teadlasi-entsüklopediste enam ei ole ega tule. Aga see ei tähenda, et teadlaste töö on raskemaks muutunud, pigem vastupidi. Teadus on üha enam rühmatöö. Keegi ei peagi enam oma uurimissuunda põhjalikult tundma, piisab, kui tunda hästi üht metoodikat. Loomulikult tagavad teadlasrühmade töö edukuse geniaalsed juhid, aga need ei pea vaeva nägema katseandmestiku igapäevase kogumisega.

Oled aastakümneid pannud õla alla iga-aastasele teoreetilise biolooga kevadkoolile, mis ei ilmuta väsimuse märke ja kuhu tuleb alati kokku inimesi kõikvõimalikelt elualadelt. Kuidas seda fenomeni seletada? Millised kevadkoolides tekkinud ideed või mõttekäigud on sulle endale kõige enam meelde mõlkuma jäänud?

See kevadkool on tõesti üks erilaadne teadussündmus. Sellele panid aluse 70. aastate keskel toonased üliõpilased: Kalevi Kull, Toomas Tiivel, Tiit Paaver, Jüri Parik jt. Ja kohe hakati sinna kutsuma ka õppejõude eri teadusaladelt. Tol ajal kardeti mitmeski asutuses, et kui tudengid midagi korraldavad, siis on see kas amoraalne või riigivastane. Nii ei vaadatud ka nende kevadkoolide peale ülikooli juhtkonnas kuigi hea pilguga. Sain isegi prorektorilt käskkirja, et kevadkoolis osales üliõpilasring, mille juhendaja ma juhtusin olema. Tegelikult olid need koolid algusest peale väga korralikud, seal ei laaberdatud ega tegeldud poliitikaga, ainult mõte oli vaba ja osavõtjaid oli igasuguseid.

Tulemas on XXXV kevadkool. Senistes koolides on teemad olnud ju üsna erinevad, kuid enamasti on nad nii või teisiti olnud seotud geneetika ja evolutsiooni probleemidega. Huvitavad teemad, vaba mõttevahetus ja huvitavalt mitmekesine seltskond – eks need asjaolud ole sel üritusel elu sees hoidnud. Ei oskagi tagantjärele ütelda, mis mulle neist koolidest kõige enam meelde kajama on jäänud. Minu eluaegne viga on olnud, et huvitav on olnud kõik teaduslik, eriti muidugi eluteaduslik. Astroloogia mind ei huvita.