Selle aasta Eesti Looduse veebruarinumbris avaldatud Mati Laane artikkel professor Karl Eichwaldist vaatleb ainult suguvõsa genealoogiat. Mööda on mindud professori teenetest teaduses, isiklikest omadustest, soovidest ja igatsustest. Selgitusi vajab ka väide August Vaga ja Karl Eichwaldi eluaegsest konkurentsist.

Mati Laane väide August Vaga (1944–1956 oli ta TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhataja) ja Karl Eichwaldi eluaegsest konkurentsist ideoloogilistel põhjustel on ilmne väljamõeldis. Ma tundsin lähedalt mõlemat professorit. Tõsi, ilmselt ei olnud Vaga ja Eichwald erilised südamesõbrad. Kuid jälgides, kuidas nad sügava vastastikuse respektiga suhtlesid ja teineteise arvamusi arvestasid, pean ma neid siiralt kollegiaalseteks töökaaslasteks. Laane kahtlustuse lükkab ümber seegi fakt, et kui Vaga sai 1944. aastal kateedri juhatajaks, hakkas ta kohe taotlema Eichwaldile vanema teadusliku töötaja kutset, mille Eichwald ka sai.

Taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder oli olnud usaldav ja ühismeelne kollektiiv juba 1950. aastate algusest peale. Kateedri ühislõunad ja -peod, ühised välitööd, kaitsmisnõukogude koosolekud, diplomitööde juhendamine jne. liitsid meid tugevasti. Seda hoolimata süngetest hirmuaegadest: küüditamised, arreteerimised, auväärsete professorite alandamine, nimetades neid kodanlikeks natsionalistideks – üksiti kaasnes sellega vallandamine.

Kateedri rõõmsameelset kollektiivi tasakaalustasid noored aspirandid ja hiljuti bioloogiakandidaadiks saanud ning eriliselt väärikad õppejõud. Teiste hulgas paistis silma eakas, vaikiv, pikk ja kogukas konservaatori (kogude hoidja) ametit pidav Karl Eichwald (08.02.1889–19.04.1976).

Eichwaldi „kabinet” oli algul ülikooli botaanika instituudi laborantide suure ruumi akna all, seljaga teiste poole. Nägin, et ta kuulas noorte botaanikuhakatiste vahetevahel üsna kärarikkaid vaidlusi ja naljatlusi, aga ta reageeris nendele ainult turskete õlgade rappumisega. Ta naeris hääletult. Vaid professor August Vaga sisenemine (kätlemine; „Kuidas elate?” – „Hästi. Ja teie?” – „Samuti hästi.”) sundis teda oma kohalt tõusma.

Muretsesime, et nii auväärne vanahärra peab taluma meie lärmakat seltskonda. Kui talle leiti uus eraldatud töökoht madalas kogude ruumis, mille ukse peal ilutses aegu näinud silt – Herbarium Plantae Estonicae, kuulsin ta nukravõitu pominat: „Suures ruumis oli parem ja lõbusam, sai vähemalt teada, mis meie elus põnevat ja naljakat on. Teadus on ju vahetevahel nii tasaselt ühetooniline.”

Kui mind 1956. aastal taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhatajaks valiti, muutusin hullupööra söakaks. Otsustasin kogu botaanilisele maailmale teatada, et nüüd ei tööta selline tähtis kateeder mitte nokitsevalt tasapisi, vaid pealetungivalt, rahvusvaheliselt! Teadku kõik botaanikud, et hiljuti hukkunud Teodor Lippmaa vaim ärkab taas, et ülikoolile kuulsust tuua!

Esimese asjana lasin tuhandelises tiraaþis valmistada heal eestiaegsel paberil kateedri blanketi eesti, vene ja inglise keeles kateedri nime ning aadressiga. Sellest tuli suur pahandus. Ülikooli nõukogu otsusel hävitati blanketi tiraaþ ja rektorilt sain noomida. Ja mis põhjusel? Inglise keele kasutamise pärast! Jää oli küll veidi sulama hakanud, aga sellist läänele „pugemist” ei talutud. Mulle meenus otsemaid, mis juhtus 1946. aastal ilmunud Liivia Laasimeri monograafiaga „Loometsa ökoloogiast” – Glavlitis kästi kõik illustratsioonide ingliskeelsed allkirjad musta tuðiga katta.

Ainuke vanema põlve kateedri töötaja, kes mu „julgustükki” kiitvalt suhtus, oli Karl Eichwald. Ühel porisel sügisõhtul kutsus ta mind Toomele jalutama ja ütles: see on ennekuulmatu barbaarsus, kui nii suhtutakse auväärse kateedri nimesse! Kui minu teha oleks, väitis ta, protesteeriksin valjult, aga kahjuks minu hääl ja sõna ei loe.

Sellel jalutuskäigul saime jutule muudelgi teemadel. Mul kibeles keelel mitu küsimust: kuidas murakate monograafia edeneb (Eichwaldi vastus – eestikeelne variant on valmis), kas doktoritööle olete ka mõtelnud (Eichwald vaid kergitas kulme selle küsimuse peale, näis, et ta veidi solvuski). Pika vaikimise järel julgesin paluda, et ta jutustaks oma õpingutest. Ma vist ei oleks sellele delikaatsele küsimusele vastust saanudki, kui ei oleks olnud Eichwaldi küsimust minu tegevuse kohta.

Saanud vastuse, et kavatsen oma järgmise dissertatsiooni pühendada lihhenoloogia probleemidele, Eichwald silmanähtavalt elavnes ja jutustas ühest episoodist, kui hiljuti (1922) Venemaalt saabunud Teodor Lippmaa algatas arutluse: kes ja millise probleemiga hakkab vabas Eestis loodusteadusi arendama.

Kõne alla tuli kõigepealt botaanika ja selle sugulasteadused – kõrgemate taimede süstemaatika ja floristika, taimegeograafia, fütosotsioloogia, mükoloogia, algoloogia, lihhenoloogia, taimemorfoloogia ja -anatoomia, taimefüsioloogia. „Ja mis te arvate (nägin Eichwaldi suul kavalat muljet), mis minu osaks sai? Samblikud! Teie lemmikud! Olen nendele sageli mõtelnud, aga taimede tõmbejõud oli siiski tugevam.”

Meie vestlus muutus vabamaks ja sundimatumaks. Siis kuulsingi loo sellest, kuidas üks lihtne, vaene Rõngu mailt Mikani talust pärit talupoeg hakkas tundma järjest kasvavat huvi looduses toimuva, selle saladuste vastu. Kümneaastane Karl hakkas kõigepealt koguma liblikaid, neid määrama ja korralikku kollektsiooni koondama. Eichwald meenutas, et sel ajal ta ei teadnudki, et teadust, millega ta tegeleb, nimetatakse lepidopteroloogiaks. Siis tuli hoopis teisesuunaline mõjutus ja huvi.

Rõngu polnud ülemöödunud sajandi lõpus hoopiski mitte mingi mahajäetud kolgas. Siinsed ärksamad haridust saanud mehed kogunesid aeg-ajalt Rõngu apteekri Kaarti juurde maailma asju arutama, nendest arupidamistest kirjutati isegi Tartu ajalehtedes. Siin kuulas vanemate meeste tarka juttu ka Karl. Eriti meeldisid talle luuletaja Ernst Enno, koolmeistri Otto Grosschmidti ja oma onust nimekaimu Karl Eichwaldi pajatused looduse imedest. Maamõõtjast onu mõjul hakkas ta taimi koguma ja uurima. Siit sai alguse ta aeglane, aga sihikindel tõus mööda teaduse kõikuvat redelit uude maailma – taimeriigi ja selle saladuste juurde.

Pärast Rõngu kihelkonnakooli edukat lõpetamist otsustati Eichwaldite peres, et teadmishimulisele poisile tuleb võimaldada edasi õppida Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Väga vähestele, kindlasti oma ainukesele südamesõbrale Albert Üksipile, vist ka botaanik Silvia Taltsile, siinkirjutajale ainult ääri-veeri, on ta jutustanud, kui rasked olid need aastad 1902–1904, mil poolnäljas gümnasist elas üksinda kõledas üüritoas, jätkates siiski õpingutest vabal ajal taimematku Tartu lähiümbruses.

Peagi tuli isa kiri: poeg, raha enam saata ei saa, sõida koju, võlad ähvardavad Mikanit, see võib haamri alla minna. Tule koju, tööd ootavad tegemist. Murelik Karl läks isakoju tagasi. Läks seitsmeteistkümneks aastaks, kuigi hinge jäi igatsus teaduse ja teadmiste järele. „Mida te need aastad tegite?” küsisin. „Ma mäletan kahte asja,” tuli vastus, „lõputut töörügamist ja harvu taimekogumise matku Võrtsjärve kallastel.”

Iseseisvunud Eestis tekkisid uued lootused ja võimalused tulla teadusesse. 1922. aastal asus Eichwald, kuigi tal polnud keskharidust, vabakuulajana õppima Tartu ülikoolis prof. Fedor Bucholtzi juures botaanilisi aineid. Bucholtzi soovitusel sai ta tunnitasulise koha TÜ botaanika instituudis kogude hooldajana. Aga mitte kauaks. Jälle tuli Tartu maha jätta ning tagasi adra ja äkke taha asuda.

Kui TÜ botaanika instituudi juhatajaks ja botaanikaaia direktoriks sai 1930. aastal Teodor Lippmaa, alustas ta kohe oma asutuses suuri ümberkorraldusi, et ajakohastada õppe- ja uurimistööd, ühtlasi koondati instituuti andekaid uurijaid. Pidades ülimalt tähtsaks korralikke herbaariume ja nende pidevat täiendamist, kutsus ta konservaatori (kogude hooldaja) kohale Karl Eichwaldi.

Nad olid tutvunud 1923. aastal, kui Lippmaa oli TÜ matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane ja Eichwald samas teaduskonnas vabakuulaja. Lippmaale ei jäänud märkamata Eichwaldi laialdased botaanikahuvid ja -teadmised. Nii sai siis juba 41-aastane Karl Eichwald lõpuks ometi alalise töökoha oma armastatud erialal botaanikas. Aga tal ei olnud ju ei lõpetatud kesk- ega kõrgharidust! Õnneks pidas professor Lippmaa kõige tähtsamaks midagi muud kui formaalsed lõputunnistused ja diplomid – andekust, töökust ja pühendumust.

Lippmaa andis oma konservaatorile järjest suuremaid ja keerulisemaid ülesandeid. Lippmaa, juba 1930. aastate esimesel poolel rahvusvahelise tuntuse omandanud botaanik, biokeemik ja ökoloog suhtus konservaator Eichwaldisse kui võrdsesse tööpartnerisse. Sealjuures võimaldas Lippmaa Eichwaldil võrdlemisi vabalt valida, millise probleemiga teaduses tegelda. Koos Lippmaaga hakkas Eichwald koostama Eesti floora liikide levikukaarte („Eesti taimede” vahetuskogu I–IV 1933–1939, viimase kahe väljaande koostaja on Eichwald üksi). Peale selle huvitus Eichwald ühe taimeliigi – subarktilise relikti, soo- ehk mesimuraka levikust, sisserändeteedest ja ökoloogiast. Eesti Looduses 1933. aastal avaldatud lühiartiklist kujunes kahekümne viie aasta pärast suur monograafia põhjamaade murakate perekonna fülogeneesist.

Karl Eichwald on ligi 150 teadusliku ja populaarteadusliku publikatsiooni autor. Need saab jaotada viide suurde rühma.

1) Floristika, taimesüstemaatika, Eesti floora koosseis. Ta on palju kirjutanud haruldaste, reliktsete, levikupiiril olevate, endeemsete liikide leiu- ja kasvukohtadest Eestis. Peale soomuraka, tema eluaegse lemmiku on ta kirjutanud kattelehitu linalehikust, alssosjast, roidputkest, sinisest kopsurohust, mägi-piimputkest jpm.

2) Floorad ja taimemäärajad. Eichwald on paljuköitelise „Eesti NSV floora” põhiautoreid, tema kirjutatud on monograafilised ülevaated paljasseemnetaimedest, roosõielistest, lõikheinalistest jt. taimerühmadest. Peale selle on ta koos Maret Kase, August Vaga jt. botaanikutega üldkasutatavate taimemäärajate autor.

3) Taimegeograafia. Läbiv geografism on üks Eichwaldi uurimistööde põhitunnuseid. Iga liigi puhul küsib ta: kust ta siia sai, milliseid rännakuid pidi see liik läbi tegema, enne kui saabuda näiteks Viidumäe allikasoole.

4) Botaaniline looduskaitse. Juba kahekümnendate aastate esimesel poolel hakkas Karl Eichwald tegelema looduskaitse probleemidega. Esimene sellealane pisimärkus avaldati ajakirja „Loodus” teises köites (1923) pealkirja all „Suurem looduse mälestusmärk”. Jutt on Palupera vallas kasvavast monumentaalsest tammest, mille kohta on rahvasuu jutustanud, et peremees saanud 25 kepihoopi selle eest, et ta tammel paar oksa ära lõiganud. Nii kaitsesid parunihärrad meie loodust.

Hiljem ilmus Eichwaldi sulest hulk botaanilise looduskaitse töid kuni kõige tõsisemalt võetava tõdemuseni: kodumaa loodusmälestusmärke tuleb kaitsta samuti või isegi hoolsamalt kui kultuuri- või ajaloomälestisi; vana paekivist lossi hävimine praegu või lähemate sajandite vältel, kui ei juhtu midagi üldhävitavat, on peaaegu mõeldamatu; Viidumäe allikasood tema kümnete taimeharuldustega – kogu Põhja-Euroopas unikaalse botaanilise vabaõhumuuseumi võib aga hävitada paar mõtlematult rajatud kuivenduskraavi.

5) Biograafilised märkused ehk nootulad. Hoolimata Eichwaldi iseloomu teatud suletusest, justnagu vähesest huvist ümbritseva vastu elas ta tegelikult sügavalt kaasa teaduses toimuvale. Selle märgiks on muu hulgas tema kirjutatud biograafilised lühiartiklid, mis põhiliselt ilmusid „Eesti Looduses”. Neis nootulates on hästi ja lühidalt tabatud käsitletud teadlasisiksuste (Kupffer, Berg, Bucholtz, Bunge, Germann, Glehn, Ledebour, Russow jt.) iseloom ning teened teaduses.

Karl Eichwaldi suurtööks kujunes monograafia „Murakate alamperekond Cylactis Rafin. Uurimus ühe boreaalse taimerühma fülogeneesist” (1959), avaldatud TRÜ toimetiste 81. numbris (285 lk.). Sissejuhatuses ta märgib, et selle töö esialgne variant sai valmis juba 1949 ja seda täiendati 1957. aastani. Siinses lühikeses artiklis on võimatu vaadelda tema monograafia kõiki originaalseid, teadusele uusi käsitlusi. Olulisim on ehk uus murakate perekonna fülogeneetiliste ridade analüüs (uue rea Saxatiles kirjeldusega). Nende ridade kirjutajale kui ökoloogile oli meeldiv tõdeda, et Eichwald süvenes ka taimede eluvormide ökoloogilisse problemaatikasse, esitades uue evolutsioonilise käsitluse murakate eluvormide tekkeloost.

Kõikidele botaanikutele oli selge, et murakate monograafia on ühe suure uurija doktoritöö, tegelikult sellest tunduvalt ülegi. Kui seda küsimust arutati, siis Eichwald vaikis ja läks ära. Siis sai taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhatajal ja liikmetel mõõt täis. Visiit rektor Fedor Klementi juurde andis lootusi – kui töö vene keelde tõlgitaks, võib kaitsmine bioloogiakandidaadi kraadi saamiseks kõne alla tulla. Tõlgiti, imekiirelt.

28. jaanuaril 1959 oligi töö kaitsmine, mille tulemusel otsustati Karl Eichwaldile anda bioloogiakandidaadi asemel bioloogiadoktori teaduslik kraad. Tuli veel läbida VAKi ehk Moskva kõrgema atesteerimiskomisjoni sõel. Seal imestati, et nii vana mees, nii paljude tööde autor ja mees maalt, ühegi diplomita! Aga tema tuntus botaanikute hulgas mõjus. Doktorikraad kinnitati.

Nüüd algas seitsmekümneaastasel Eichwaldil uus elu: õppetöö, loengute, välipraktikaga, laboritöödega. Märkasin, millise naudinguga tegi ta oma tööd, kui oli oma elus lõppude lõpuks leidnud õige koha ja tegevuse. Meie, tema nooremad kolleegid, imetlesime teda. See imetlus jätkub mälestustes suurest botaanikust ja tagasihoidlikust töömehest – Eesti andekast botaanikust professor Karl Eichwaldist.