2009/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/7
Kellest me tegelikult põlvneme?

Fred Puss on sündinud 19. veebruaril 1976 Tallinnas. Pärast Mustamäe gümnaasiumi lõpetamist 1994 õppis Tartu ülikoolis ajalugu. Viimasel ülikooliaastal asutas sugupuude koostamiseks jm. arhiiviuuringute pakkumiseks firma Eesti isikuloo keskus, mida on juhtinud tänini. Suguvõsasid uurinud 1989. aastast saadik, Eesti genealoogia seltsi liige alates 1991, juhatuses alates 1995. Aastail 1988–1998 uuris Eesti põlispuid, avaldades hulga artikleid ka Eesti Looduses. Eesti looduseuurijate seltsi raamatukogu komisjoni jpt. organisatsioonide liige.

Sugupuude uurimine on viimasel ajal üha enam moodi läinud: mul näiteks mitu tuttavat kasutavad vabadel hetkedel Saagat (www.ra.ee/saaga/), et oma sugupuud juurida. Mida soovitada inimesele, kel on huvi oma sugupuust rohkem teada, ent genealoogi kogemusi pole?

Kõigepealt tuleks alustada kodust ja lähedastest inimestest: ära tuleks teha töö, mida keegi teine mõne aja pärast enam teha ei saa. Kodused fotod tuleb üle vaadata ja juurde kirjutada, kes, kus, millal ja miks on pildistatud. Lähedaste mälestuste kogumine on põhiline ja tihti ka kõige huvipakkuvam osa sugupuu-uurimisest. Arhiivides jäävad dokumendid ikka alles ja neid saab vaadata hiljemgi. Need ei muutu, aga palju fakte meid ümbritsevast kaob koos inimestega väga tihti ja järsku. Ka viimase kolme-nelja põlvkonna kirjapanek on täiesti arvestatav perekonnalugu.

Küsitledes ei jõua paraku kuigi kaugele tagasi: nii jõuab tavaliselt vanavanemateni ja mida kaugemale ajas, seda ebakindlamaks muutub mälu.

Seda küll, kui tahetakse minevikus kaugemale minna, tuleb arhiivimaterjalid appi võtta. Need on praegu suures osas peaaegu koju kätte toodud. Saagast on peamiselt kirikuraamatute, vallavalitsuste materjalide ja hingeloendite abil täpne info kättesaadav. Kindlasti on oluline ka suur edasiminek mõne kuu pärast sügisel, kui Saagasse jõuavad ka 20. sajandi kirikuraamatud, olenevalt kogudusest kuni 1940. aastani.

Ilmselt on isikuandmete kaitse üks oluline sugupuu-uurijat takistav asjaolu?

Isikuandmete kaitsest on tõesti saanud sugupuu-uurijatele ootamatu takistus, millele näiteks kümme aastat tagasi keegi ei mõelnud. Sel teemal on olemas ka mõningad kohtulahendid, mis andmete tarvitust veidikenegi paika panevad. Kuid väga palju on veel läbi vaidlemata.
Küllap iga suguvõsauurija on avastanud, et leidub inimesi, kes ei jaga nende entusiasmi kõik andmed kõikidele kättesaadavaks teha. On neid, kes on kellegagi lühikest aega abielus olnud ega taha seda sugupuusse kirja saada. Samuti vallaslaste ja vallasvanemate teema on probleemne. Igal inimesel endal peaks ikka olema võimalus valida andmeid, mida ta soovib teistele avalikustada. Sugupuu ei saa küll täielik, aga tuleb inimese tahet aktsepteerida.

Kas siis sugupuus jääbki tühi koht?

Keegi ei saa teiste eest otsustada, aga enda eest küll ning alaealiste kohta teevad seda vanemad. Täisealiste puhul on see nende otsustada, kas nad soovivad olla mõne sugupuu küljes või mitte ning milliste andmetega. Samuti lapsendamised – kuhu seal laps asetada: kas sinna, kus on ta lapsendajad või bioloogilised vanemad või märkida mõlemasse?
Olen pigem nende sugupuu-uurijate esindaja, kes teiste inimeste eraelu puutumatust aktsepteerib, kui inimene seda nõuab. Kui näiteks ema ei soovi sugupuus olla ja lapsed soovivad, siis jääb ema kohale tühi kast. Kui selliseid tühje kohti jääb sugupuusse palju, siis võib see samas tulla ka sugupuu koostaja halvast veenmisoskusest. Andmete kaitse kehtib ka surnud inimeste kohta – siin tuleb väga tugevalt mängu genealoogi eetika.

Bioloogina olen mõelnud, et sugupuu on ju tegelikult kohati pigem võrgustik, mitte puu. See võib ju korduvalt muutuda ja selle graafiline kujutamine võib olla üsna raske.

Tegelikult ei ole nii raske, kui võtta vaid esivanemad – igal inimesel on kaks esivanemat, ei rohkem ega vähem; neli vanavanemat, kaheksa vana-vanavanemat jne. Sellist kõukude tabelit saab üsna ilusti puu või tegelikult hoopis juurtena kujutada. Aga kui tahta järeltulijate suunas seda graafiliselt kujutada, siis on see natuke raskem. Samas koosneb sugupuu ühiste esivanematega inimestest, seega ka selle kujutamine paberil ei ole väga raske.
Mis puutub lapsendamisse, siis geneetiline ja nn. juriidiline sugupuu on tõesti eri asjad. Pole sugugi vale esitada lapsendatud last täieõiguslikuna teiste hulgas: tema kasvatajad ja kujundajad on olnud ju enamasti kasuvanemad. Teadlaste arvamus aga kipub viimasel ajal selle poole, et geenidel on olulisem roll isiksuse kujunemisel kui kasvamiskeskkonnal. Selge on ka see, et me saame oma välimuse ja tervisliku seisundi päris-, mitte kasuvanematelt. Kuid suguvõsauurija pole kindlasti see, kes ütleb, et oled lapsendatud ja siia sa ei kuulu. See oleneb eeskätt lapsendatust, mida ta eelistab.

Kas sugupuid on kasutatud Eestis ka näiteks sel moel, et uurida pärilike haiguste või muude kõrvalekallete pärandumist? Tagasiulatuvalt pole vist haigused kuigivõrd teada.

Meditsiinilised dokumendid pole meil tõesti kuigi kaugele tagasiulatuvad ning haiguste pärandumist on seetõttu raske uurida. Eugeenikud on küll sugupuu-uurimist kasutanud. Kõige tuntum on vast Hans Madissooni kurikalduvustega perekondade uuring 1929. aastast. Ta käis incognito mõnes Eesti piirkonnas ja tõi oma uuringutega välja, kuidas mõnes suguvõsas on kõik kas hobusevargad, mõrvarid või muidu sulid.
Paraku on enne 20. sajandit või isegi selle teist poolt ainukesed meditsiinilised andmed surma põhjus, mis ei näita kuigi palju. Muid elu jooksul põetud haiguste jälgi pole dokumentidest kuskilt leida, peale vaimuhaiguste, mille andmeid hoitakse alaliselt ja mis on säilinud Maarjamõisas 19. sajandi lõpust ja Tallinnas Seewaldis 1906. aastast.

Kui kaugele minevikku on võimalik sugupuu-uuringutega Eestis üldse minna?

Oleneb suuresti piirkonnast: Tartu külje all Nõos põlesid 1804. aastal kirikuraamatud ära. Kui sel ajal suri 70-aastane inimene, siis 1730 ongi piir ja kaugemale ei saa minna. Kui mõnel pool on sada või rohkem aastat varasemad kirikuraamatud säilinud, saab kindlaid andmeid 17. sajandi keskpaigani.
Mu enda sugupuus on mitu liini, kus olen jõudnud sünni järgi 1638. aastasse, aga sealt kaugemale läheb talu ajaloo uurimiseks, mida on ka püütud esitada sugupuu uurimisena, mis seda kindlasti pole. Aga nagu ikka, on kingsepal katkised kingad ja ma ise pole sellest 1638. aastast kaugemale püüdnudki uurida. Võimalik, et sealt kaugemale ei saagi minna mis tahes oskustega. Igatahes on väga meelevaldne panna kolmekümneaastase vahega teada olevad taluperemehed teineteise isaks ja pojaks.

Sageli võis see olla ka tõepärane järgnevus.

Võis küll, ent need võisid sama hästi olla onu ja vennapoeg, vanaisa ja pojapoeg või hoopis äi ja väimees. Põlvnemine ei tarvitsenud käia meesliini pidi, pealegi võis Põhjasõja järel tulla hoopis uus taluperemees. 17. sajandi väga suured rahvastikumuutused tegid sellise liikumise tavaliseks. Ühes talus püsiti pigem alates Põhjasõjast.

Kas Eestis on ka piirkondi, kus annaalid on tunduvalt kehvemini säilinud? Näiteks Setumaa.

Setumaa on tõesti kõige õnnetum piirkond juba sellepärast, et paljud kirikuraamatud, kui ongi säilinud, asuvad Venemaal. Teine põhjus on aga see, et Setumaal pandi perekonnanimed alles 1921. aastal ning enne seda on väga raske uurida, milline Ivan Ivanov oli teise Ivan Ivanovi poeg. Aitab küll külanimi, aga kui külas oli mitu samanimelist, siis on sugupuud peaaegu võimatu uurida.

Ilmselt samasugused raskused on ka Eestist väljarännanutega.

Enne Esimest maailmasõda väljarännanutega pole niipalju raskusi, sest kui Tartu rahu andis võimaluse tagasi pöörduda, siis Venemaalt taotlesid opteerimist ligi pooled, ükssada kuus tuhat inimest rohkem kui kahesajast tuhandest eestlasest, kes tollal Venemaal elasid (vt. ka “Lehed ja tähed” 2006, lk. 148–157, Helen Rohtmets, “Kuidas omad üles leiti, kui vabariik loodi?”). Nende taotlused on siiani alles ja seal on kirjas ka nende päritolu, mille kaudu saab Eesti allikateni tagasi minna. Neist tulid tagasi siiski umbes kolmandik.
Viimase aasta jooksul on mormoonid pannud internetti ka Venemaa luteri kirikuraamatud aastaist 1833–1885. Hilisemaid pole, aga nendest näiteks Oudova kirikuraamatud ongi eestlaste nimesid täis ning neid on võimalik interneti kaudu uurida.

Kui palju on praegu Eestis inimesi, kes sugupuu-uuringutega enda lõbuks või töiselt tegelevad?

See on tõesti populaarne tegevus, aga täpset inimeste arvu on raske öelda. Eesti genealoogia seltsis on umbes seitsesada liiget, Saaga kasutajaid on üle neljakümne tuhande, aga nende seas on palju neid, kes on korra registreerinud ja pole hiljem seda kasutanud. Pidevalt on seal sees mitukümmend kuni sadakond inimest. Tegelikult ongi masu aeg selleks soodne: kui inimesed kaotavad töö, on see üks hobisid, mis aitab aega sisustada.

Sugupuud hakkavad ajas tagasi minnes mingist hetkest korduma, kuna esivanemad on samad.

Jah, kui mõlemad vanemad on pärit samast piirkonnast, siis on küll üsna tõenäoline samade esivanemate kordumine. Iga põlvkond tagasi on su esivanemate hulk kaks korda suurem. See piir, kus praegu sündinud lapse esivanemate ja Eesti elanike arv kattub, on umbes aasta 1500. Siis oli ühel inimesel statistiliselt 262 144 esivanemat ja Eestis elas sel ajal umbes 250 000 inimest. Kõik tollal Eestis elanud inimesed peaksid olema kõikide praeguste eestlaste esivanemad. Aga sinnamaani pole võimalik dokumentaalselt sugupuud uurida.

Ilmselt saaks kasutada ka luudest leitud DNA-d ja sel põhjal sidemeid tuvastada.

DNA-genealoogia on tasapisi arenemas ka Eestis. Tekivad teenusepakkujad, kes välismaal on juba ammu olnud. Kuid see piirab uurimisvõimalusi vaid otseses mees- ja naisliinis. Selle põhjal tehti näiteks kümmekond aastat tagasi Argentinas uurimus, kus kõrvutati DNA ja kirikuraamatutest saadud andmeid ja selgus, et need kattusid 85%. Tõenäoliselt on need 15% dokumentides olevad “valeandmed” isade puhul.

Kuidas on sugupuude uurimine naabermaades arenenud?

Soomes ja Rootsis on ta väga populaarne. Soomes on väga palju suguvõsaseltse, kes on omaette majandustegevusega ühingud, korraldavad kokkutulekuid ja kogumike kirjastamist. Eestis on ka loodud mõni suguvõsaselts. Tavaliselt mõeldakse ühe suguvõsa all ühest kaugest esivanemapaarist põlvnevaid järeltulijaid. Aga selliseid esivanemapaare on igal inimesel sadu, ja kui keegi väidab, et ta suguvõsa on uuritud, siis tegelikult on teada vaid väikene murdosa kogu suguseltsist.

Kas kirikuraamatutest tuleb välja ka mitte-eestlastest vanemad, näiteks isaks on olnud baltisaksa mõisnik või üle mere tulnud meremees?

See tavaliselt ei kajastu kirikuraamatutes, need lapsed on kirjas vallaslastena ja nende isasid tavaliselt kirja ei pandud. Kui mõni kirikuõpetaja on seda nõudnud, siis on pärimuse järgi mõni mõisa tööline, kutsar või keegi võtnud mõisahärra lapse oma nimele. Kas see tõsi on, see dokumentidest välja ei tule. Juhuslikke meremehi pole isadena samuti kuskil kirjas.
Huvitav tähelepanek on Erast Parmastolt, kes märkas, et Mõisakülas suurenes 19.–20. sajandi vahetusel tunduvalt vallaslaste sünd – sel ajal ehitati sinna raudteed. Juhtub päris tihti, et isaliin jääbki uurimata. Kui arvatakse, et lapsega tüdruk oli haruldane ja seetõttu ka põlu all, siis tegelikult juhtus seda päris sageli ning suhtumine sõltus paljuski kirikuõpetajast. On säilinud päris palju kohtutoimikuid, kus tüdruk nõuab lapse isalt alimente. Sealt selguvad teinekord ka vallasisad.

Nii et vallassündides polnud paari sajandi eest midagi haruldast.

Neid oli küll vähe, aga mida lähemal tänapäevale, seda enam. Praegu sünnib väljaspool abielu üle poole lastest. Selles mõttes jätame nüüd maha andmestiku, mis edaspidi tekitab suguvõsauurijail tohutut peavalu. Uurida saab vaid naisliine.
Pärimus on siiski nüüdisajal tihti olemas ja see aitab. Näiteks mu poolõe vanaema ja ta õde olid ametlikult vallaslapsed, nende ema mäletan veel ka mina, olen lapsena tema juures olnud. Aga isa kuskil kirjas pole. Samas üks vanem sugulane mäletab, et see vaarema elas terve elu ühe mehega koos, kes oli ka laste isa, kuid ametlikult abielus polnud. Teada on ta nimi ja ta on ka perepiltidel.

Küllap tuli samasugust asja ette ka paar sajandit tagasi.

Siiski harvemini. Kirikuraamatutest on küll näha, kus kirikuõpetaja on raamatusse vihaselt kirjutanud, et elab metsikus abielus ja tal on mitu last. Päris mitteametlikku kooselu ei soositud, lapsi küll juhtus, aga vähemasti mitteametlik kooselu oli kiriku silmis taunitav. Kirikuraamatud on tegelikult täis märkust C VI ehk siis contra kuues käsk (“Sa ei tohi abielu rikkuda!”), kui laps on sündinud väljaspool abielu. See oligi abielurikkumine kuuenda käsu mõistes.

Kuivõrd saab kirikuraamatute põhjal uurida ka näiteks taluajalugu?

Muidugi saab, talu ajalugu on täiesti levinud uurimisteema. Olenevalt piirkonnast saab minna päris kaugele tagasi. Praegugi on talusid, mille esmamainimine läheb tagasi 16. sajandi algusesse. On ka piirkondi, kus nimi oli peremehel, mitte talul, ja kui ta läks uude kohta, võttis kaasa ka nime. Seetõttu ei saagi ka talu ajalugu enne nimede kinnistamist eriti uurida. Näiteks Räpina ja Ida-Virumaa on sellised piirkonnad, kus kohti hüüti veel 19. sajandil elanike, mitte elanikke kohtade järgi.

Kui palju Eesti sugupuudest on kirjasõnas avaldatud?

Paberil on väga vähe. Enamasti on sugupuu käsikirjaliselt joonistatud või tänapäeval internetis. Raamatutena on ilmunud vast paarkümmend sugupuud, alates 1907. aastast, kui ilmus Masingute sugupuu. Kõige suurem andmebaas ühe piirkonna kohta on Muhu saarelt, kus Ülo Rehepapp on kõige varasemast ajast kuni 20. sajandi alguseni kõik sugupuud läbi uurinud, üheks andmebaasiks koondanud ja kõigile kättesaadavaks teinud.
Teine ala, kust on väga palju andmeid, on Urmas Haua andmebaas Tori piirkonna kohta ning Kuldkeppide sugupuu Suure-Jaanist. Genealoogia seltsi Pärnu osakond on koondanud andmeid Sauga ja Rääma suguvõsade kohta. Selliseid andmebaase tekib, aga need on pigem andmestikud, mitte perekonnalood.

Kui hästi kajastuvad sugupuudes väliseestlased?

Väliseestlased on tegelenud sellega päris palju ja kontaktid on Kodu-Eestiga olnud pidevalt. Andmeid saab hästi kokku viia kodumaiste andmetega. Muidugi on kadunud liikmeid suguseltsidest, eriti need, kes läksid juba tsaariajal. Väliseestlaste huvi on tihtipeale leida Eestist lähemaid sugulasi, ning Eestis elavad inimesed tunnevad huvi pigem kaugemate esivanemate vastu, kuna lähemad on teada.
Tihti olen kunagiste väliseestlaste järeltulijad veresugulaste puudumisel või asemel hoopis kokku viinud hõimlastega Eestis, näiteks teise abikaasa õe lastega, kes väga hästi teadsid nende vanemaid ja vanavanemaid ning nende käes võivad olla ka perekonnapildid. Nii võivad kõige lähedasemad olla hoopis hõimlased. Teame ju omast käest, et me ei suhtle põhiliselt oma sugulastega peale lähema perekonna, meil kõigil on oma sõbrad, töö- ja koolikaaslased, naabrid, kes teavad meist tunduvalt rohkem kui kaugemate (vana)onude-tädide lapsed. Ühe perekonna ja isiku lugu ei hõlma vaid põlvnemist, vaid kogu tausta, kus inimene liigub.

Mille poolest erinevad asjaarmastaja ja professionaali koostatud sugupuud? Materjal on ju sama.

Küsimus on materjali tõlgendamises. Harrastusuurijatel oleneb see suuresti inimese kriitikameelest ja sellest, mis tööd ta muidu teeb. Kui põhitöö on teinud ta ettevaatlikuks ennatlike järelduste tegemisel ja ta teab, et asi peab olema tõestatud, siis on ka tema tööna valminud sugupuu väga usaldusväärne.
Tihti võib taset märgata juba vormistuse põhjal. Algajad sugupuu-uurijad võivad segi ajada vana ja uue kalendri. Kutseline uurija tegeleb enamasti võõra sugupuuga ja tal pole tahtmist uurida kaugemale, kui tegelikult võimalik. Oma sugupuu uurija tahab ikka veel põlvkonna või paari võrra ajas kaugemale viia, tal on soovmõtlemine, mis võimaldab kergemini vigu teha.

Vigu võib teha ka professionaal: kuidas hinnata sugupuu tõenäosust, et näiteks 80% on tõene?

Kui töö on professionaalne, siis on seal ka kõik kahtlused välja toodud. Kui pole täit kindlust, siis jääbki asi kahtlaseks. Julgen küll arvata, et professionaali tehtud sugupuu “kindel osa” on täiesti, 100% kindel. Edasiste uurimistega võib küll tekkinud kahtlusi hajutada, aga enamasti nõuab see juba väga suurt ajakulu. Tihti siiski vanemas osas kahtlused jäävadki, näiteks järjestikused peremehed, keda on õigem esitada talu ajaloo osana kui sugupuuna. Tegin ise kunagi algajana selliseid vigu.

Kui palju on sugupuude uurimisel abi kirjandusest?

Kirjandus aitab taustainfot leida. Tavaliselt talupoegi ju kuskil raamatutes pole, aga piirkondliku tausta kohta saab raamatutest abi küll. Möödunud sajandil on ilmunud ka teatmekirjandust, millest on nüüd palju abi, näiteks 1940. aastal ilmus Eesti tuletõrje leksikon, kus on kirjas ligi kuue tuhande pritsimehe biograafilised andmed koos piltidega; enamasti olid need tavalised maamehed. Rohkem on teavet elus kaugemale jõudnute kohta, näiteks kõrgkoolides õppinud jne.

Eesti rahvas on nii väike, et poleks võimatu koostada täielik biograafiline leksikon.

Kui kõik inimesed sisse panna, siis on võib-olla palju. Aga kui võtta ette üks piirkond, siis on see täiesti mõeldav. Näiteks ühe kihelkonna kohta: Muhu andmebaasis on ligi kakskümmend viis tuhat inimest. Kõigile elulugusid juurde kirjutada on võimatu, eriti vanemas osas, aga põhiandmed, sünni- ja surmakuupäeva saab ikka leida. See on ühele inimesele täiesti jõukohane töö.
Parem ongi, kui sellega ühes kohas tegeleb üks inimene, sest erinevused käekirjades, andmete kirjapanekus nõuavad kogemusi. Pealegi tuleb kogemuste kasvades uuesti üle vaadata ka varem tehtu: mis algul jäi mõistetamatuks, saab hiljem selgituse. Ka negatiivne tulemus on oluline: kuigi midagi pole kirjas, saab hiljem ületegemist ja asjatut otsimist vältida.

Kui palju tuntud eestlaste sugupuid on üldse avaldatud?

Päris hästi on uuritud kirjanike sugupuid, ajakirjas Keel ja Kirjandus on arst ja ornitoloog Lemming Rootsmäe neid rohkesti avaldanud. Pigem on nende hulk kümnetes, mitte sadades – tuntud eestlasi on ju ikka tunduvalt rohkem.

Kuidas sa põlispuude juurest sugupuudeni jõudsid?

Need huvid pole olnud omavahel seotud, aga üks huvi on viinud teiseni. Põlispuude huvi tekkis vanu Eesti Loodusi sirvides ning sealt jõudsin edasi raamatuhuvini. Käisin 1989. aastal tollases Kreutzwaldi raamatukogus rüütelkonna majas restaureerimisnäitusel ja nägin seal vana aadlike sugupuud ning tahtsin endale ka sellist. Põlispuid pole vist rohkem kui kümne aasta jooksul enam mõõtnud.

Kas peale genealoogia jääb sul aega muudeks hobideks?

Põhiline muu huvi on raamatud, eriti teemaga seonduv: isiku- ja kohalooline kirjandus. Kõikvõimalikud teatmeteosed, mida kogun ja süstematiseerin, et isikuandmete otsimisel võimalikult palju kasu oleks. Matkama enam väga ei satu, sest põlispuude ja mõisatega pole ma viimasel ajal tegelenud.



Genealoog Fred Pussi küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012