Mõnel fotol on iseäralik saamislugu, nii et kõlbab teistele rääkida ja teistel on huvitav kuulata ka. Sageli avastan end siis imestamas, kuidas põhjalikud teadmised pildistatavast, tohutu järjepidevus või jällegi hämmastav vedamine on viinud erakordse fotoni. Kõrvaloleval pildil erilist lugu ei ole ja see sundis mind isegi kaugemale tagasi vaatama ja mõtlema, miks ma selle pildini jõudsin.

Mitu aastat tagasi kevadel hakkasin esimest korda pildistama – ja ma ei tea tõesti täpsemat kuupäeva öelda, sest see käis nii, et ühel kevadel alustasin, siis tuli sisse ehk aastane paus, enne kui jälle kaamera kätte võtsin. Nüüd ei teagi, millist aega alguseks lugeda, aga tean, et täpselt samal ajal kui hakkasin fotograafiaga tegelema, alustasin tegelikult loodusfotograafiaga. See valik tuli täiesti loomulikult ja alles tagantjärele olen mõtlema hakanud, mis põhjustel just loodusfoto.

Tõesti – miks just loodusfoto? See on vist kõige keerulisem fotograafiavaldkond, mida suudan välja mõelda. Igal pool mujal saab fotograaf pildistatavat soovitud suunas mõjutada – näiteks öelda modellile, kuidas seista; või piisavalt täpselt pildistatava liikumist ennustada – näiteks sportauto ringrajal.
Loodusfotograafi käed on seejuures võrdlemisi seotud – ta ei saa dikteerida metskitse liikumistrajektoori või sinilille pildistamiseks teise kohta istutada, sest see ei oleks enam loodusfoto. Sellistel juhtudel olen mõelnud, et fotograaf peab suutma juhusliku olukorra enda kasuks pöörata, nii et pildi vaatajale jääks mulje nagu oleks kõik just fotograafi poolt paika sätitud. Ja see ei ole kõigest ühepoolne pingutus, sest piisavalt pühendudes näeb, et loodus pakub imelisi momente. Ilmselt see mind loodusfoto juures paelubki, et näha neid erilisi momente ja kogeda rahulolu nende püüdmisest.
Musta vägiheina pildistasin juulikuises vihmasajus Nikoni peegelkaamera ja 420 mm teleobjektiiviga.