05/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
moonid EL 05/2003
Ahvatlevad moonid

Nii palju legende, laule ja luuletusi, nagu teame moonidest, on ära teeninud vähesed lilled. Kunstnikele on moonid olnud modelliks nii üksi kui ka punetavate väljade kaupa. Moonid teavad, kuidas väheste vahenditega mõjusat muljet jätta

Mooni suured kirevad õied koosnevad vaid neljast kroonlehest: justkui poolrataskloðð lõikega seelikul, katavad ringi vaid kaks kroonlehte, ülejäänud kaks täiendavad, nii et tulemus tundub topeltõiena. Siis veel tumedad tolmukad ja kontrastsed laigud ning huvitava vormiga kuprad. See kõik üheskoos ei saa jääda märkamatuks.

Vahemere-äärsetel aladel, kus kasvab palju moone, hämmastasid nad inimest juba ammustel aegadel. Sumeritel olid moonid pühad taimed.

Mooni nimi on magun, teaduslik nimetus Papaver. Nimetuse päritolu päris täpselt ei teata, aga seda kasutasid juba vanad roomlased. Pole võimatu järgmine tekkelugu: papa on keldi keeles puder, itaalia keeles on pappa laste pudi. Nimetus tulenes ilmselt sellest, et lastele pandi pudru sisse mooni, et nad paremini magaksid. Seda tarkust, tegelikult lollust, on hilisemal ajal rakendatud ka Eestis: imikutele pandi lutsutamisnutsu sisse pooltooreid unimaguna kupraid, et laps oleks vagune ega segaks ema tööd rabamast.

Samast tüvest on ilmselt ka prantsuse Pavot ja inglise Poppy. Kreeklased ütlevad makon ja mekon, sakslased Mohn. Küllap siit kaudu oleme meiegi need nimetused pärinud.

Rahvapärimusi uurides selgub, et mooni liike meil vanasti ei eristatud, tunti vaid aia- ja põllumoone. Punaste magunate puhul on kasutusel olnud kukelotid, kuke-eldad ja tulililled. Mahlakamaid Gustav Vilbaste korjatud nimesid unimagunale on punane vupsakas ja litamoon.

Maguna perekond on väga liigirikas, tema arvatavad tekkekeskmed asuvad mägedes. Perekond koondab sadakond liiki, ühe-, kahe- ja mitmeaastaseid taimi, kuid kõikjal Euroopas on tavalised meilegi tuntud neli liiki: liiv-, põld-, kuke- ja unimagun.

Maguna perekonnale on iseloomulikud sulgjalt lõhestunud lehed. Silmatorkavad karvad võivad olla kas ainult varrel või ka lehtedel ja isegi kupral. Taimed sisaldavad valget alkaloididerikast piimmahla.

Maguna perekond on väga liigirikas, tema arvatavad tekkekeskmed asuvad mägedes. Perekond koondab sadakond liiki, ühe-, kahe- ja mitmeaastaseid taimi, kuid kõikjal Euroopas on tavalised meilegi tuntud neli liiki: liiv-, põld-, kuke- ja unimagun.

Maguna perekonnale on iseloomulikud sulgjalt lõhestunud lehed. Silmatorkavad karvad võivad olla kas ainult varrel või ka lehtedel ja isegi kupral. Taimed sisaldavad valget alkaloididerikast piimmahla.

Suured üksikud õied hoiduvad nupuna longu. Õienupu sisu katavad ja kaitsevad kaks varavarisevat tupplehte. Neli suurt kroonlehte on nupus kortsutatult ja sirguvad puhkedes nagu liblikatiib.

Tolmukaid on magunail sadu, nad valmivad õies enne emasosa. Kuigi moonidel pole nektarit ega lõhna, tolmeldavad neid putukad: mardikad, kärbsed ja ka mesilased saavad tasuks õietolmu. Tolm säilitab viljastamisvõime 8–10 päeva.

Sigimik on ühepesaline ja koosneb 4–18 (22) viljalehest, millele vastab ketasja emakasuudme kiirte arv. Moonikupar avaneb ketta all augukestega, millest tuul vart kõigutades portsjonite kaupa seemneid välja raputab.


Punane moon. Midagi nii pärispunast kui põld- ja liivmagun, saab Eesti kodumaiste taimede seas harva näha: kõik teised meie punased lilled on veidi lillakas-veinpunased. Ainult Lääne-Eestile omane pisike põlluumbrohi põld-varsapõlv küünib tõelise moonpunaseni.

Mooni kroonlehede punane värvus tuleb antotsüaniinist. Ka mustad laigud kroonlehtede alusel ei olevatki tegelikult mustad, vaid näivad meile sellistena seetõttu, et sinise ja punase rakumahlaga koed paiknevad ülestikku.


Kaks stepivööndi ürgtulnukat, üks tulnuktaim ja üks väga vana kultuurtaim.

Põlluumbrohuna on Eestis metsikult kasvavad punased moonid (liiv-, põld- ja kukemagun, vt. joonist) levinud nii Euroopas kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kukemagun polegi meil tegelikult looduslik. Metsistunult ja kultuuris kasvab siin ka peamiselt sinakaslillade õitega unimagun.


Liivmagun (P. argemone) on oma teadusliku liiginimetuse argemone pärinud Vana-Kreekast.

Meil on see liik tuntud Lääne-Eestis põllu-umbrohuna. Tema kroonlehed on kitsamad kui teistel Eestis levinud mooniliikidel, puutuvad avatud õies vaevalt serviti kokku. Sale üle kahe sentimeetri pikkune kupar on tavaliselt harvade harali karvadega, aga mõnikord võib olla ka paljas nagu põldmagunal. Sellisel juhul aitab neid kahte pärast kroonlehtede varisemist eristada kupra või emakasuudme kiirte arv: neid on ainult neli kuni kuus. Aga ka põldmagunal, harva kukemagunalgi, võib olla ainult kuus kiirt. Tolmukaniidid on liivmagunal enamasti heledad, harva võivad siiski ka tumedad olla. Liivmaguna kroonlehtede alusel võib olla must plekk, mille sees mõnikord veel omakorda punane laik, aga ei pea alati olema. Sel magunal on meie liikidest kõige väiksemad seemned (alla millimeetri), kuid väikesekasvulisel taimel valmib neid tuhandeid.


Põldmagun (P. dubium). Liiginimetus dubium tähendab ladina keeles ebakindlat, kahtlast.

See ilus umbrohi on Eestis oma levila kirdepiiril, nagu liivmagungi.Tema tolmukaniidid on violetsed, nende vahel paistab sale, kuid sile kupar kuue kuni üheksa radiaalse emakasuudmekiirega. Kupar on enam-vähem niisama suur nagu liivmagunal, kuid seemned on suuremad. Et taim ise on samuti suurem, siis võib see anda mitu korda rohkem seemneid kui liivmagun. Mitmesaja aasta tagused põldmaguna tõendusleiud Eestist on omaaegsete kuulsate Tartu ülikooli professorite Carl Ledebouri herbaariumis (hoiul Peterburi botaanikainstituudis) ning Alexander Bunge Eesti-, Liivi- ja Kuramaa eksikaatkogus (hoiul Tartu ülikoolis).


Kukemagun (P. rhoeas). Liiginimetus rhoeas olevat Dioskoridesel tähendanud mingisugust kiiresti varisevate kroonlehtedega taime, võib-olla ka kukemagunat. Vana-Egiptuses oli kukemagun tuntud siirupi ja veini värvijana, 3000 aasta tagused leiud aga tõendavad, et kukemagunatega kaunistati ka muumiaid. Kesk-Euroopast on leitud neoliitikumisaegseid kukemaguna seemneid.

Kuigi selle Vahemere maade taime levila põhjapiir on meile päris lähedal, ulatudes Rootsi ja Lätini, ei ole kukemagun Eesti loodusliku taimestiku täisväärtuslik liige, vaid satub siia juhutulnukana. Samas kasvatatakse meil teda ammu ilutaimena ning on ka ligi kahe sajandi taguseid teateid metsistumise kohta.

Aias siidimoonina tuntud taimed on enamasti kukemagunad sordirühmast ‘Shirley’. Aia kukemagunad ei ole enam ka ainult punased ja nelja kroonlehega: võib näha nii lihtsaid kui ka täidisõielisi valgeid, roosasid, aga ka kreemjaid, kollakaid ja isegi mitmevärvilisi kukemagunaid. 100–150 tolmuka niidid on tumevioltsed ja nende peades võib valmida 2,5 miljonit tolmutera.

Lühike, isegi kerajas kupar on paljas. Emakasuudme kiiri (6)8–12(14). Kupras võib valmida 5000 seemet, kogu taimel kümme korda rohkem.

Armastatud lille on eurooplased teistesse maailmajagudesse kaasa viinud. Nii ongi kukemagun kodunenud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Erinevalt teistest meie magunaliikidest eelistab ta lubjarikkaid kasvukohti.

Kui kaks eelkirjeldatud väiksemat kodumaist ilusat umbrohtu õitsevad rohkem suve alguspoolel juunis-juulis, siis kukemagun kaunistab aedu juunist-septembrini.


Unimagun (P. somniferum). Liiginimetus somniferum tähendab ladina keeles uinutavat.

Unimagunat tunneme hallikassinakast vahakirmest, mis katab kogu taime. Vähe lõhestunud, kahelisaagja servaga lehed ümbritsevad alusel vart. Lehed on küll siledad, ent taime õieraagu katavad üksikud harali karvad. Emakasuudme kiiri on 8–12 (20). Õied kuni kümme sentimeetrit läbimõõdus. Suured kuprad leiavad oma huvitava välimuse tõttu küll kullatult, küll hõbetatult koha lilleseadetes. Sinakasmustad mooniseemned on luubiga vaadates kärjelised nagu golfipallid (vt. fotot lk. …)


Ilu, õli ja oopium. Unimagun on väga vana kultuurtaim ja seetõttu pole tema looduslik levila täpselt teada. Esialgu köitsid inimest söödavad seemned, õli ja ilu, hiljem oopium. Ei ole teada, kas unimaguna tee on viinud idast läände või läänest itta. Isekülvi teel paljuneb ta hästi ja seemneid valmib rohkesti, mõnedel andmetel 50 000 taime kohta.

Unimaguna raviomadusi on kirjeldanud juba Theophrastos. Nelja ja poole tuhande aasta taguseid kupraid on teada Hispaaniast, kiviaegseid kupraleide Kesk-Euroopast. Idamail, eriti Hiinas, levis kiiresti oopiumi suitsetamise komme.

Kogu taimes on lülilised piimasooned, kus ringleb valge piimmahl. Toorestesse kupardesse tehtud lõigetest väljunud ja õhu käes pruunikaks kuivanud piimmahla nimetatakse tooroopiumiks. Oopiumis sisalduvatest alkaloididest on kõige tuntumad morfiin, kodeiin ja papaveriin, mida farmaatsiatööstus kasutab mitmesuguste ravimite tootmiseks (mooni toimeainete kohta loe lähemalt lk…Toim.). Kogu taim, küpsed seemned välja arvatud, on mürgine. Unimagunal on aretatud nii ilu-, õli- kui ka oopiumisorte.

Suure oopiumisisaldusega sortidel on kupar suur ja paksu seinaga ning väheste seemnetega. Selliste sortide kasvatamine on Eestis nagu paljudes teisteski maades keelatud. Oopiumirikkaid sorte kasvatatakse peamiselt Kagu-Aasias ja Ees-Aasias. Afganistanis tehakse seda mägedes.

Hoopis teise eesmärgiga aretatud õlisortides on piimmahla vähe ja selle oopiumisisaldus võimalikult väike. Õlisorte viljeldakse peamiselt Prantsusmaal, aga ka Venemaal ja Ukrainas. Jõgeva sordiaretusjaamas on aretatud sordid ‘Jõgeva hall’ ja ‘Rekord’, neist viimane oli sordilehel kuni 1992. aastani. Mitte kogu õlisortide toodang ei lähe moonisaiadeks: unimaguna seemned on õlirikka endospermiga ja sisaldavad kuni 50% kiiresti kuivavat õli, mida kasutatakse ka seebi-, laki- ja värnitsatööstuses.

Tðehhimaal poetavad neiud aastavahetusel endile mooniseemneid krae vahele ja loevad kokku, kui palju seemneid särgi või ihu külge jäi – sama palju on uuel aastal loota ka austajaid.

Maades, kus moonid põllul tavalisemad kui meil, hüütakse neidusid hellitavalt mooniõiteks ja nähakse nende palgeil moonipuna. Poisidki on leidnud oma vaatenurga ja mooniõite kasutusviisi: kui suur kumer õieleht peo peale panna ja teise käega plaksu lüüa, võib oskaja päris arvestatava paugu teha.Võib-olla tulenevad sellest ka saksakeelsed Klapperrosen ja Klatschmohn.

Magunad on kaunid aias, kuid lõikelillena vajuvad ruttu longu, asja võib parandada väike ergutav särtsakas: pistke varreotsad korraks kuuma vette.


Teised ilumoonid. Idamaine eksootika Iraanist – idamagun (P. orientale) on suurt kasvu pikaaealine karvane püsik silmapaistvate suurte punaste õitega (praeguseks on aretatud ka roosasid sorte). Tolmukad on kontrastselt sügavmustad. Sageli ehib igat kroonlehte ka tume laik.

Kollaste-oranþide õitega ja tumedakarvaste õienuppudega siberi magunat (P. nudicaule) võib Eestis näha peamiselt kiviktaimlates. Püsikuna on ta lühiealine, kuid see-eest uueneb isekülvist. Samuti kollase, kuid poole madalama alpi maguna (P. alpinum) õienupud on paljad. Alpi maguna sordid võivad olla ka valgete, roosade, kreemide, oranþide ja isegi helepunaste õitega.


Mooni sugulased. Magunaliste sugukond koondab ühtekokku üle 700 liigi. Peale magunate ja teiste nendega sarnaste õitega perekondade, nagu ogamagun (30 liiki Ameerikast), ebamagun (Põhja Ameerika päritolu) ja sarvmagun, kuuluvad siia paljud mitmel viisil sulgjalt lõhestunud või vähemalt suurelt sakiliste lehtedega taimed, kellele on iseloomulik teatavate alkaloidide sisaldus.

Tänapäeval on sugukonda haaratud ka nektarit sisaldavad ja mesilaste tolmeldatavad punandid (Fumaria) ja lõokannused (Corydalis), kelle viljadki ei sarnane moonikupardega, piimmahla asemel on aga värvitu mahl. Nende arvamist magunaliste hulka on põhjendatud nii paljude välistunnuste kui ka nüüdseks selgunud molekulaarsete tunnustega.

Magunalised on levinud põhjapoolkeral ning eelistavad enamasti kuivi kasvukohti.

Päris omaette lugu väärib ehk edaspidi kalifornia läänemagun ehk eldu (Eschscholtzia californica), kes on saanud oma perekonnanimetuse Tartu ülikooli professori Johan Friedrich Eschscholtzi (1793–1831) järgi.

Kaugematest sugulastest tuntakse meil hästi umbrohuna laialt levinud kollaseõielist vereurmarohtu (Chelidonium majus). Vili on tal erinevalt magunatest pikk kuprataoline ja soolatüükaid söövitav piimmmahl oranþkollane.

Ravimtaimena on tuntud sarvmagun (Glaucium flavum), kellel piimmahla leidub ainult juurtes ja seemned peitunud sündsusetult pikka (15 cm) kuprasse.


Ülle Reier (1955) on lõpetanud Tartu ülikooli botaanikuna ja töötab praegu TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi teadurina.



Ülle Reier
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012