2010/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/10
Silmiktirt Eestis

Ajast aega on loodusuurijad võtnud ette pikki retki, et oma teadmisjanu rahuldada. Tihti tõmbab teadlast kaugele maale sealse elustiku suur mitmekesisus ja vähene uuritus. See pakub ahvatleva võimaluse jäädvustada oma nimi uute liikide esmakirjeldajana. Mõnikord juhtub uusi liike nimetades eksitusi, sest uurijale ei ole kõik võõra maa kohta kirjapandu tuntud. Aga see, et teisel pool maakera kirjeldatud putukas tuleb teadlasele lausa koju järele, on sootuks haruldane.

Lugu sai alguse aastakümneid tagasi, kui putukahuviline poiss Juhan Vilbaste otsustas hakata tõsisemalt tsikaadilisi uurima. Nõukogude Liidu kodanikuna ei olnud tal võimalik käia kaugetel troopilistel maadel, kus loodus kihab tsikaadidest. Seevastu sai uurida kõike seda, mis jäi tohutu „kodumaa” piiresse: Arktikast kuni subtroopiliste aladeni. Nii seadiski noor energiline teadlane sihiks selgitada välja sellel alal elavad tsikaadiliigid. Aastate jooksul käis ta peaaegu kõigis Nõukogude Liidu ala loodusvööndites. Nende ekspeditsioonide põhjal on ta kirjutanud mitu monograafilist ülevaadet, mis on saanud tuntuks kogu maailmas ja jäänud kolleegide oluliseks töövahendiks tänapäevani.

Põikame nüüd korraks tagasi Eestimaale. Koduümbruses ja parkides rõõmustavad meid oma tiheda lehestiku ja õite iluga sirelid. Sireleid hinnatakse, sest neil on vähe kahjustajaid ja nii püsivad nad kogu suve kaunid rohelised. Oleme siiski harjunud, et mõnel aastal muutuvad sireli lehed suve keskel pruuniks ning põõsad ei näe enam kenad välja. Lähemalt uurides näeme, et sireli lehed on seest õõnsaks söödud – õõnsusest leiame väikese liblika sireli keerukoi rööviku.
Viimasel ajal on aga ungari sirelile (# 1) ja tema lähisugulastele ilmunud uut sorti kahjustaja, mis ei sarnane eelmisega. Lehtedele tekivad väikesed heledad täpid, hiljem laigud ning viimaks muutuvad kahjustatud lehed tervenisti heledamaks ja eriti servadest kollakamaks (# 2). Kui sirelipõõsa oksi puudutada või lihtsalt lähemale minna, tõuseb lehtedelt lendu kümneid või isegi sadu väikesi putukaid. Nemad ongi lehtede kolletumise põhjustajad. Tegemist on vaevalt mõne millimeetri pikkuste ja üsna värvikirevate olenditega (# 3, 4). Kes need on? Miks on nad nii ootamatult hakanud sireleid kahjustama? Milline seos on neil Juhan Vilbastega?

Kui Juhan Vilbaste hakkas tsikaadilisi uurima, siis ei meeldinud talle see nimetus ja ta mõtles välja uue, eesti keelele kohasema – tirt, mitmuses tirdid. Niisiis, tirdiuurija Juhan Vilbaste püüdis 1961. aastal Kaug-Itta Primorje kraisse korraldatud ekspeditsioonil harilikult lodjapuult ühe huvitava isase tirdi. Kodus loomakest lähemalt uurides leidis ta, et sellist liiki pole veel keegi enne kirjeldanud. Oma raamatus [4] kirjeldas ta liigi kui Dicraneura maculosa. 1970. aastal eraldas Georgi Anufriev selle liigi omaette perekonda Vilbasteana [5].
Tegelikult tundis teadus seda olendit siiski juba ligi pool sajandit varem. Nimelt oli Soome entomoloog Y. Vorentaus 1917. aastal püüdnud sama koha lähedalt ühe emase tirdi, kellele Rootsi entomoloog Håkan Lindberg pani 1929. aastal nimeks Dicraneura oculata [2]. Juba 1931. aastal eraldas selle liigi omaette perekonda Alebroides Jaapani tsikadoloog Shonen Matsumura. 1932. aastal kirjeldas seesama Matsumura veel ühe uue liigi Igutettix pulverosus.
Alles 1993. aastal seostas vene entomoloog Irena Dworakowska [1] kõik need andmed omavahel ja leidis, et uute perekondade Vilbasteana ja Igutettix kirjeldamise aluseks olev liik on sama. Seega ülaltoodut lühidalt kokku võttes: Dicraneura oculata Lindberg, 1929 = Igutettix pulverosus Matsumura, 1932 = Dicraneura maculosa Vilbaste, 1968. Ning perekond Alebroides Matsumura, 1931, = Igutettix Matsumura, 1932 = Vilbasteana Anufriev, 1970.
Juhan Vilbaste oli tuntud kui loomadele eestikeelsete nimetuste väljamõtleja. Enda kirjeldatud liigile ta aga omakeelset nimetust ei pannud. Põhjus on loogiline: tegemist oli üle 10 000 km kaugusel elava vähelevinud putukaga.
Praegu, mitukümmend aastat hiljem on aga juhtunud midagi kummalist. Eelkirjeldatud uus sirelikahjur pole osutunud kellekski muuks kui sellekssamaks omajagu segadust külvanud Kaug-Ida tirdiks.
Nüüd on vaja teda kuidagi nimetada. Et Juhan Vilbaste on juba mõnda aega tagasi meie hulgast lahkunud, ei saa ta ristsetel osaleda. Pakun liigile eestikeelseks nimetuseks silmiktirt, nii nagu esmakirjeldaja seda nägi (oculata = ld. ’silma-, silmaline’), kuigi Vilbaste nimetus oli veidi teistsugune (maculosa = ld. ’täpiline, täpiga’).

Enne kui võtame vaatluse alla silmiktirdi, paar sõna tirtidest üldiselt. Tirdid on putukamaailmas lähemalt sugulased lehetäide, lehekirpude, kariliste ja lutikatega: kogu see seltskond kuulub seltsi nokalised. Varem on tirte paigutatud väiksemasse seltsi sarnastiivalised, omaette alamseltsina tsikaadilised ehk tirdilised. Võib öelda, et heal lapsel mitu nime.
Eesti tirdid on enamasti väikesed rohekat tooni kiilja kehaga olendid, kelle tagajalad on kujunenud hüppejalgadeks. Nii hüppavad nad lehelt lehele ning toituvad taimemahlast. Lastele, kelle pilk on täiskasvanud inimese omast tunduvalt madalamal, meeldib tirte näpuga puudutada ja tunda rõõmu sellest, kuidas väike putukas pika hüppega vaateväljast kaob.
Tirdiliigid on tuntud mono- või oligofaagidena, s.t. iga liik kasutab toiduks ainult üht või paari suguluses olevat taimeliiki. Mujal maailmas on tirdid tuntud tsikaadide nime all, paljud liigid on taimekahjurid, aga ka head, mõnikord küll üsna tüütud lauljad. Nende laulu kuuleme lõunamaades öösiti. Eesti tirdid, keda on umbes 350 liiki, aga inimkõrvale kuuldavat heli ei tekita ning torkavad vähe silma. Enamik liike on vaid kahe-kolme millimeetri, üksikud kuni kuue millimeetri pikkused.

Silmiktirt kuulub lehetirtlaste sugukonda ning elab põhiliselt sirelil. Selle puududes võib ta toituda veel saarel: saar on sireli lähisugulane, mõlemad kuuluvad õlipuuliste sugukonda.
Oma algkodus Kaug-Idas elab silmiktirt heitlehistes mägimetsades, kus kasvab tema põhiline toidutaim amuuri sirel. 1984. aastal märgati seda putukaliiki esimest korda Moskvas ühes aias kasvaval pärsia sirelil. Mõne aasta pärast oli liik seal kandis juba väga tavaline, ta oli kolinud ka harilikule sirelile. 2002. aastal leiti liik juba Soomest [3]. Ilmselt oli ta sinna saabunud inimese abil, kultuurtaimede istikutega. Järgmistel aastatel selgus, et liik on levinud enam-vähem kogu Lõuna-Soomes.

Kunas ja kuidas see putukas Eestisse jõudis, ei ole kuigi täpselt teada. Tallinna botaanikaaias märgati teda 2002. aastal. Olev Abneri suulistel andmetel on hiljem seda liiki nähtud mitmes kohas mujal Tallinna linnas ja Haapsalus. Tänavu olen silmiktirte kohanud mitmel pool Lõuna-Eestis: Tartus, Elvas, Otepääl ja Valgas. Seega ei ole võimatu, et liik on juba jõudnud ka Lätisse.

Silmiktirdi tunneb kergesti ära tiiva eesservas paikneva silmataolise, veidi sinakalt helkiva laigu järgi. Äratundmist raskendab putuka väiksus: pikkuseks on mõõdetud 4,7–5,1 mm. Kui enamik Eesti tirte on rohelised, siis selle liigi värvigamma on rikkalikum, nagu soojade maade putukatel sageli. Pea on silmiktirdil helekollane, kahe musta täpiga laubal, tiivad rohekasoranþid, kohati mustaga „määrdunud”; lisaks liigitunnuseks olev silmlaik.

Silmiktirdi eluringi ei ole Eestis uuritud, kuid üht-teist on teada Soomest [3]. Emasputukas muneb sügisel sireli järgmise aasta lehtede pungadele, kus munad talvituvad. Vastsed kooruvad Soome vaatluste põhjal juuni algul: Lõuna-Eestis võiks koorumine olla veidi varasem. Esimesed täiskasvanud ilmuvad jaanipäeva paiku ja neid võib kohata juuli keskpaigani. Esimese põlvkonna emased munevad sirelilehe keskroole.
Uued vastsed kooruvad augusti alguses. Seega võib teise põlvkonna valmikuid leida septembri algusest kuni oktoobrini. Kõik teise põlvkonna vastsed ei jõua sügisel oma arengut lõpetada ja jäävad mahakukkunud lehtede alla. Kas nad talve üle elavad ja kevadel edasi arenevad, ei ole veel välja selgitatud: arvatavasti nad pigem hukkuvad.
Kevadel koorunud vastsed toituvad lehe alaküljel, lehe keskroo lähedal, jättes sinna arvukalt juba eespool kõne all olnud valkjaid laigukesi. Need tekivad lehe kudedesse tekitatud augukeste ümber. Jõudnud eelviimasesse või viimasesse vastsestaadiumisse, siirduvad vastsed lehe serva, sestap kolletuvadki leheservad tugevamini (# 2). Tõenäoliselt on varasemad vastsejärgud lehe keskosa rakke juba niivõrd kahjustanud, et sealt on raske taimemahla kätte saada: see võibki ajendada vastseid kohta vahetama.
Kuid põhiliselt ilmnevad sirelilehtede kahjustused siiski hilissuvel ja sügisel. Tirtide arvukus suureneb ju suve jooksul pidevalt, olles suurim ilmselt augusti alguses, kui koorub vastsete teine põlvkond.
On tähele pandud, et silmiktirt eelistab karvase lehe alaküljega, nn. Syringa villosa rühma sireliliike, nagu ungari sirel (Syringa josikaea; # 1) ja selle hübriid pärsia sirel S. x henryi (= S. josikaea x villosa), aga ka S. reticulata ja S. reflexa. Seevastu harilik sirel (S. vulgaris), mille lehe alakülg on karvadeta, talle ei meeldi. Moskvas ja Tartus tehtud vaatlused näitavad siiski, et vähearvukalt elutseb silmiktirte ka harilikul sirelil, ennekõike varjus kasvavatel põõsastel, kuid kahjustuspilt on tagasihoidlik (# 5).
Silmiktirte kohatakse muudelgi taimedel sirelite ümbruses. Et neid on leitud toitumas ka harilikul saarel, siis püsiks asurkond meie looduses ilmselt ka sel juhul, kui tirte kultuursirelitel agaralt tõrjuma hakataks. Vaatlused Soomes on näidanud, et putukate tegevus sirelitele väga halvasti ei mõju: lehel jääb piisavalt kahjustamata pinda. Iseasi on muidugi kahju sireli välimusele. Eestis on seda liiki märgatud kahjurina ka õlipuuliste hulka kuuluval hekitaimel harilikul ligustril (Ligustrum vulgare).

Milline võiks olla silmiktirdi tulevik meie aladel, on raske öelda. Eks aastad näita. Arvatakse, et liigi levikut meie mail on soodustanud viimase aastakümne soojad sügised, mis võimaldasid kahjuri teisel põlvkonnal arengu lõpetada. Kui aga mõnel aastal saabuvad öökülmad vara, on tõenäoline, et teine põlvkond hävib, jõudmata muneda. Nii võib kogu asurkond välja surra.
Lõpetuseks nagu ikka üleskutse asjast huvitatutele. Vaadake oma sirelid üle ja kui näete piltidel kujutatud kahjurit või iseloomulikku kahjustust, palun teatage aadressil: Mati Martin, Tartu ülikooli zooloogia osakond, Vanemuise 46, 51014 Tartu, või meiliaadressil mati.martin@ut.ee. Nii saame kõik koos jätkata Juhan Vibaste tööd Eesti tirtide uurimisel.

1. Dworakowska, Irena 1993. Fusiplata Ahmed and some other Dikraneurini (Insecta, Auchenorrhyncha, Cicadellidae: Typhlocybinae). – Entomologische Abhandlungen 55 (2): 97–139.
2. Lindberg, Håkan 1929. Zur Kenntnis der ostasiatische Homopteren. Weitere Ergebnisse einer von Y. Wuorentaus im Jahre 1917 unternommenen Forschungsreise. – Acta Soc. Fauna Flora Fennica 58.
3. Söderman, Guy 2005. The east-Palearctic leafhopper Igutettix oculatus (Lindb.) in Finland – morphology, phenology and feeding. – Beiträge zur Zikadenkunde 8: 104.
4. Вильбасте, Юхан 1968. К фауне цикадовых Приморского края. Валгус, Таллин
5. Ануфриев, Георги; Емельянов Александр 1988. Определитель насекомых Дальнего Востока СССР. Том 2: Равнокрылые и полужесткокрылые. Наука, Ленинград: 12–495.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012