05/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 05/2003
Punaste puude rannikul

Metsa all hämar ning valitseb uskumatu vaikus. Maapind on kaetud tiheda erkrohelise sõnajalavaibaga, mis pakub säravat tausta puude punakaspruunidele sihvakatele tüvedele, tundudes silmale kindlusemüürina. Nõjatun vastu hiiglasuurte pehmete soomustega kaetud tüve, ajan pea kuklasse ja püüan pilguga tabada latva. Mind tabab peapööritus, sest tüved suunduvad Oleviste kiriku torniga võrreldavasse kõrgusesse. Olen maailma kõrgeimate puude – rannikusekvoiade kuningriigis.

Juhututvusest suurte puudeni. Satume abikaasaga Põhja-Californiasse tänu juhuslikule lennukitutvusele maailmarändur Markiga, kes tuli paariks nädalaks Eestit avastama. Jalutades temaga Vapramäe-Tõravere loodusrajal, seisatas Mark ühel hetkel auväärses eas puu ees ning ütles mõtlikult: “Ja see on siis teie Suur Puu.”

USA-sse naasnuna saatis Mark meile kingituseks rannikusekvoiade raamatu, millest sai alguse kiire ja äge armumine. Kaks kuud hiljem maabume San Franciscos, kus uus sõber meid lennujaamas ootab. Mark on võtnud töölt mitu vaba päeva, et sõidutada meid San Franciscost Humboldti maakonnas asuvasse Ferndale’i, s.o. 500 kilomeetrit põhja poole. Juba esimene peatuspaik – Marin Headlands’i hostell keset samanimelist kaitseala – tekitab peas paraja segaduse. Kas selline ongi siis Ameerika?

Marin Headlands algab Kuldvärava sillast ja on täiesti inimtühi. Piirkond oli kaua aega sõjaväe valduses ning ka hostell ei ole midagi muud kui 1907. aastal ehitatud ohvitseride majakesed, milles on säilinud algne sisustus. Registraator püüab meid kuhugi oma asukohaskaalas paigutada, määratledes meid lõpuks eurooplastena.

Päikeseloojangu veedame mõne minuti tee kaugusel Rodeo Beach’il, mille laguunil kohtame esimest korda üht elegantset, siin kandis tavalist lindu: valget haigrut. Peale lindude on rannas ka lainelauasõitjad, kes end laineharjale püüavad lükata. Nad ei tundu hoolivat sellest, et just eelmisel päeval ründas üht neist ha

Järgmisel hommikul asume mööda kiirakääralist rannikut teele põhja poole, kuid pöördume mõne tunni pärast kiirteele. Põhjuseks on Põhja-Californias ülitavaline ilmastikunähtus – udu. Kiirtee on oivaline: seal on eraldi rada, millel võib sõita auto, kus on vähemalt kaks reisijat. Tee ääres võib lugeda ka märkust: koer ei ole kaassõitja! Politseid näeme äärmiselt harva ning enam kui kord torkab silma autos kõlkuv radaridetektor, mis on osariigis seadusega lubatud. California teedega on seotud veel üks iseärasus: paljud neist asuvad varingu-, üleujutus- või maalihkepiirkonnas ning mitu korda seisame teetammil, mis lõpeb otsekui ärarebitult ookeani- või jõekaldal.

Kui San Francisco poolses teelõigus on valdav viinamarjaistandustega palistatud lai viierealine kiirtee, siis Humboldti maakonnas on sellest alles vaid möödasõidukohtadega üherealine. Lahutamatud kaaslased on tee ääres postidel kõõluvad suured röövelliku välimusega kalkunkondorid, kes aeg-ajalt tee poole sööstavad.

Üksikud suured sekvoiad kasvavad suisa kiirtee ääres alates Garberville’st, mis on tuntud ka jeti salapärase sugulase bigfoot’i kodupiirkonnana. Siin kandis asub katedraalitunnet tekitav hiiglaste avenüü (ingl. Avenue of Giants). Ülikitsas asfalttee lookleb kümnete kilomeetrite pikkuselt läbi Humboldt Redwoodsi pargi, kus kasvab kümmekond üle 110-meetrist rannikusekvoiat; kokku on selliseid puid teada 16.

Ühtlasi on Garberville’i ümbruskond tuntud kanepikasvatajate poolest: kui suurem osa kalifornialastest hääletas marihuaana legaliseerimise poolt meditsiinilistel eesmärkidel, siis Humboldti maakond hääletas vastu. Põhjus on lihtne: ebaseaduslik äri on tulusam. Ühe taime väärtuseks annavad eri allikad keskmiselt 5000 dollarit ning et metsade vahele peidetud põlde on palju, jõuavad agendid tegeleda vaid tuhandetaimeliste ja veel suuremate istandustega. Mark hoiatab meid siinsetes mägedes ringihulkumise eest, sest tõenäosus kellegi (relvastatud valvega) põllule sattuda on suur.


Idülliline Ferndale ja veider Mark – ka see on Ameerika. Marki kodulinn Ferndale on imepärane 150-aastane viktoriaanlik linnake. Tuhande neljasaja elanikuga asum paikneb jõeorus ning metsased künkad ulatuvad linna piirile, mistõttu metsloomad on täiesti tavalised. Metskitsed varahommikuses eesaias või hiiliv rebane õhtuhämaruses ei tähenda siin kandis mitte marutaudi, vaid sõbralikku kooseksisteerimist. Kohtume õhtuses linnas näiteks pesukaruga, kui ta majatreppe mööda nuusib, triibuline saba uhkelt püsti, ise kavalalt meid piidlemas.

Ferndale on äärmiselt turvaline paik. Viimane kriminaalne intsident oli neli aastat tagasi, kui autost varastati mobiiltelefon. Mark ei lukusta kunagi oma maja ust ning siin asub kolm kauplust, kus ei ole ühtki müüjat. Näiteks kohaliku vanaproua kauplus nimega “Jackie Jett Jam” kujutab endast väikest kööki, kus riiulitel siltidega moosipurgid. Laual on leht, kuhu ostja saab märkida, mida ostis, ning karbike raha tarvis.

Markiga kooselu süvendab meis kahtlust, et tegu ei ole n.-ö. keskmise ameeriklasega: ta on ülikooliajast saati taimetoitlane, armastab käia paljajalu ning on pidanud maailmas ringi rännates umbes 70 ametit. Praegu töötab ta linnavalitsuse alluvuses ametnikuna sekvoiapargis, kus lihtsamaid hooajatöid teevad need, kes on kergelt millegagi seaduse vastu eksinud. California osariigis saab karistatu nimelt valida rahatrahvi ja ühiskonnakasulike tööde vahel.

Markil on põnev perekond: algharidusega ema on üles kasvatanud kaheksa last; oma karjääri lõpetas ta Los Angeleses filmitööstuses lepingute sõlmimise alal. Marki isa on tuntud metallikunstnik Hobart Brown, kes on asutanud esimese kunstigalerii Humboldti maakonnas ning algatanud ühe huvitava ettevõtmise – Ferndale’i kineetilise skulptuuri võistluse. Marki vend Michael ja tema abikaasa elavad sajandivanuses majas, mida nad jõudu mööda entusiastlikult restaureerivad. Näeme esimest korda rannikusekvoiat kui ehitusmaterjali: linoleumi all on peidus imepärased poole meetri laiused põrandalauad ning aknaalune lai tööpind köögis on tegelikult vaid üks sekvoiaplank.


Ferndale asub Humboldti maakonnas, mis on pindalalt neljandik Eestit ning kus elanikke on veidi üle 100 000. Seda ala asustasid peamiselt indiaanlased: California piirkonnas on teada 117 hõimu, kellel on oma keel ja kultuur.

1850. aastatel leiti piirkonnast kulda ning Eurekasse, osariigi praegusesse pealinna, hakkasid saabuma valgete hordid. Linnakesse ehitati kindlus, kus teenis hilisem kuulus kindral – aga tollal tühine lakkekrantsist leitnant, nagu märgib Mark irooniliselt – Ulysses Grant. Sõjavägi mõrvas suurema osa põlisasukatest; ülejäänud asustati ümber. Humboldti lahes asub imeilus asustamata saar, kus kõik sealsed indiaanlased maha notiti. Saarel kasvavad mõned kõrged puud ja kui nende otsas vahel valged haigrud kõõluvad, siis ütlevad kohalikud selle kohta, et need on indiaanlaste hinged.

Kullapalavikuga samal ajal alustasid tegevust esimesed puidufirmad, kelle raskeimaks probleemiks osutus väljavedu. Algul veeti puitu välja härgadega; paarkümmend aastat hiljem sai alguse raudtee. Rannikusekvoiade puitu hakati kasutama majaehitusel ning paljud selleaegsete rikaste elamud San Franciscos olid ehitatud just sekvoiapuidust. Tänapäeval annab Humboldti maakond ligi poole rannikusekvoiade saetööstuse toodangust.

Humboldti laht on peaaegu laguuni mõõtu peenikeste maasäärte tõttu, mille vahele jääb kitsuke kanal laevade tarvis. Piirkonda peetakse tsunamiohtlikuks: suur laine pühiks linna silmapilkselt maa pealt, sest madalad luited ei kaitse randa piisavalt. Mälestustahvlil nimekirjaga lähikonnas saja aasta jooksul uppunud laevadest loen kokku poolsada alust.

Samoa poolsaarel asub unikaalne 150-aastastest barakkidest koosnev külake, mis kuulub puidufirmale ja kus elatakse ka praegu. Niisama vana on ka Samoa cookhouse, mis pakub süüa tänini. Selle ühes tiivas paikneb suurepärane näitus omal ajal kasutusel olnud saetööstusvarustusest ja vanadest fotodest. Näiteks ripuvad lae all hiigelpikad saed, millega kaks meest umbes nädalaga suutsid vana sekvoia läbi saagida. On välja arvutatud, et keskmisest rannikusekvoiast saab välja lõigata 600 000 lauda, millest saab ehitada 22 viietoalist maja.

Juba 1960. aastail sai selgeks, et kui puidutööstus jätkab endises tempos, siis on rannikusekvoiade puit mõnekümne aasta pärast otsas. Nii algas keskkonnakaitsjate ja puidufirmade vahel sõda, millega on kaasnenud ka ohvreid: 1998. a. sai langeva puu all surma üks rühmituse Earth First! aktivist. Praegu on veretu võitluse populaarseim vorm “puul istumine” (ingl. tree sits), s.t. inimesed peaaegu elavad puude otsas, et neid kaitsta.



Õnne Pärl
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012