2011/05



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa matkarajad EL 2011/05
Loodusrajad matkaja teenistuses

Õpperadadele, kus Lahemaa loodust tutvustada, on mõeldud rahvuspargi loomisest peale. Radade rajamise põhimõtetest kirjutas Jaan Eilart 1972. aastal Eesti Looduse Lahemaa erinumbris. Samas tutvustas Arne Kaasik põhjalikult Käsmu õpperada. Rajad on ikka olnud rahvuspargi visiitkaart nii kodu- kui ka välismaise külastaja jaoks.

Läbi aastakümnete on radu kavandatud selleks, et inimesed saaksid siinset loodust, eri piirkondi, kooslusi ja elupaiku võimalikult mitmekülgselt tundma õppida. Olen leidnud andmeid 28 Lahemaa õppe- ja matkaraja kohta. Mõni neist on jäänudki ainult paberile, mõni hääbunud olude ja maaomandi muutudes, mõni on välja jäänud rahvuspargi piiride nihutamise tõttu (Viitna rajad).
Lahemaal on looduses tähistatud õppe- ja matkaradu praegu 14. Rajad, telkimis- ja lõkkekohad moodustavad looduses liikumise võrgustiku, mis võimaldab liikujaid suunata ja juhtida nad mööda kohtadest, kus loodus ei talu häirimist.
Riigimetsa majandamise keskus (RMK) rahvuspargi külastuse korraldajana hoolitseb teavitamise ja külastustaristu – loodusradade, telkimisplatside jms. eest. RMK Lahemaa teabepunktist Palmses ja RMK Oandu looduskeskusest saab radade voldikuid ja kaarte, seal jagatakse infot looduses liikumise võimaluste ja piirangute kohta.

tekstikast:

Lahemaa radade info: www.rmk.ee
RMK Oandu looduskeskus
Oandu, Vihula vald, Lääne-Virumaa; tel. 676 7010
E-post: oandu.looduskeskus@rmk.ee
RMK Lahemaa teabepunkt
Palmse, Vihula vald, Lääne-Virumaa; tel. 329 5555
E-post: info@lahemaa.ee


Lahemaa idaosa loodusrajad. Selle piirkonna radadest on pikemalt juttu Eesti Looduse 2005. aasta mainumbris. Rahvuspargi idaosas on loodusradade sõlmpunkt Oandu. 150-aastases metskonnahoones asub Oandu looduskeskus, kus on kevadest sügiseni iga päev avatud RMK teabepunkt. Siit saab alustada retke mitmel omavahel seotud õppe- ja matkarajal: Oandu loodusmetsarajal (4,6 km), Koprarajal (1 km), Altja loodus- ja kultuuriloolisel rajal (3 km) ning Oandu–Võsu matkarajal (9,5 km), mis on esimene lõik läbi Lahemaa ja Kõrvemaa Aegviitu välja ulatuvast 80 km pikkusest Kõrve rajast.
Radasid seovad rohelisega tähistatud ühendusrajad. See mitmekesistab retkevõimalusi veelgi. Radade võrku täiendavad telkimis- ja lõkkeplatsid Oandul, Võsul ning Mustojal.
Veidi kaugemal, Palmse lähedal saavad Ojaäärse loodusmaja õuelt alguse Ojaäärse loodusrajad: 3,5 km pikkune Ojaäärse metsarada ja selle pikenduseks olev matkarada (6 km).


Oandu loodusmetsa rada. 4,6 km pikkune rada algab Koljaku–Sagadi–Altja teeristi juurest, rajale pääseb ka otse Oandu looduskeskuse õuest. Kohane ainult jalgsirännakuks, ligi pool rajast on laudtee.
Loodusmetsa rajal näeme Koljaku–Oandu astangu all kasvavaid põliseid metsi, kus inimene pole juba ammu looduslikule arengule vahele seganud. Mahalangenud jämedad puud ja kännud pakuvad elupaika haruldastele seentele, sammaldele, samblikele ja putukatele. Sõnajalgade vahel voolavad allikad ning looklevad metsloomarajad.
Rajal on 19 huvipunkti, infotahvlid eesti ja inglise keeles tutvustavad loodusliku metsa arengut ja elurikkust, pinnavorme ning metsloomade tegevuse jälgi. Läbimiseks kulub umbes kaks tundi.

Oandu Koprarada asub üks kilomeeter Oandult Altja poole; rada on kilomeetripikkune, märgistatud kollasega. Alustada saab Oandu looduskeskuse õuelt ja matkata Koprarajale mööda rohelisega tähistatud rada (1 km) Altja jõe oru kõrgetel nõlvadel, kus avaneb kauneid vaateid laanesõnajalgade vahel voolavale kärestikulisele jõele. Rada tutvustab Altja jõe orgu ja selle elustikku. Eriti tähtsad tegelased on rajale nime andnud koprad.
Kopraraja parklast pääseb teisel pool teed algavale rohelisega märgistatud ühendusrajale, mis viib üle männimetsaga kaetud kõrgete luidete punasega tähistatud Võsu–Oandu matkarajale. Sealt vasakule pöörates saab matkata tagasi Oandule (1 km).

Altja õpperajal saab tuttavaks põline kaluriküla, siinne rannamännik ja kivine rand. Rada on ligi kolm kilomeetrit pikk ja algab küla keskel, kõrtsi vastas parklas.. Küla vahel juhatavad teed infotahvlid ja viidad, metsa vahel valge-roheline märgistus puudel.
Mäekõrtsi (praegu Altja kõrts) ehitas Lahemaa rahvuspark 1976. aastal. Sellel kohal oli kõrts olnud 19. sajandi algupoolel. Seejärel jääb raja äärde Toomarahva rannatalu, kus praegu peetakse turismitalu. Toomarahva rehielamu toodi 1973.aastal rahvusparki Lauli külast.
Teekäänakul paikneb ristikivi, kunagine piirikivi, mille juures vanasti said kokku külanoored ja -naised. Siin keerab rada paremale, Kiigemäe veerule, kus Altja kultuuriloolist infotahvlit uurides saab ülevaate küla pikast ajaloost.
Enne Teist maailmasõda oli külas 20 majapidamist kokku 126 elanikuga. Nõukogude ajal, kui varem vaba meri jäi traataia taha, tühjenes küla vähehaaval ja nüüd on siin vaid 21 aastaringset elanikku.
Külakiik taastati 1972. aasta jaanipäevaks. Kiigelkäimine kuulus lahutamatult rannarahva elu juurde. Tänapäevalgi tõmbab kiik nagu magnetiga, kuid ettevaatust: kiige all on kivid ja männijuured, mis on mõnestki käeluust tugevamaks osutunud.
Kiigemäelt keerab rada rannamännikusse (1), kus leidub paksu korbaga, üle 200 aasta vanuseid põlismände. 1970. aastate lõpus oli siin väike raielank, kus nüüd kasvavad noored männid. Rada ületab liivase metsatee – Tagavärava tee (2), mida mööda sõitsid Sagadi mõisa saksad vanasti oma Käbinõmme suvemajja.
Üle Altja jõe viib purre, mida kutsutakse Kärpse palgiks (3). Ka Altja jõge on kutsutud Kärpseojaks. Jõge palistavad siin ilusad lehterjad laanesõnajalad, kallastel kasvab tõelisi kuusehiiglasi, vanust mõnel 200 aastat ja rohkemgi.
Teisel pool jõge jätkub rada rannamännikus rändrahnuni (4), keerab vasakule ja jõuab mere äärde. Rannavallil (5) oli Nõukogude okupatsiooni ajal paari meetri kõrgune tihe okastraataed, selle taga kolme meetri laiune äestatud riba, mille peal iga jälg välja paistis. Mere äärde siin ei pääsenud.
Laiakari rannast (6) Merinõmme randa (7) võib jalutada veepiiril või ülal rannavallil. Siin oli vanasti metsamaterjali laoplats, kust veeti paatidega küttepuid ja propse laevadele. Tasub korraks läbi põigata ka Merinõmme seltsimaja varemete juurest (8). Ülemöödunud sajandi teisel poolel oli siin Vaeküla mõisniku suvemaja, hiljem seltsimaja – Altja ja Mustoja küla rahva kooskäimise koht. Hoone lagunes sõja ajal.
Enne rippsilla juurde jõudmist võiks heita pilgu üle jõe Käbinõmme suvemajale – Sagadi mõisnike kunagisele suvilale. Käbinõmme on väheseid 19. sajandi lõpust pärit mõisate suvemaju Eestis, mis on tänini säilinud. Praegu on see eravalduses.
Teisel pool rippsilda keerab rada paremale, Altja neemele, kus on 1970. aastatel taastatud paadi- ja võrgukuurid. Kivirohke Altja neem on hea koht tutvumaks meie rändkividega, selleks on siin teabetahvel. Neeme läänepoolsel küljel paistab vees suur rändrahn – Suurkivi ehk Titekivi, mille tagant toodi vanasti Altja küla tited.
Neemelt viib rada tagasi küla vahele ja ring Altja õpperajal ongi tehtud. Kel jaksu, võib veel sadakond meetrit mööda teed parklast edasi jalutades heita üle aia pilgu Uustalule – 1971.-1973. aastail restaureeritud talule, mille rehetoas pika laua taga algusaastatel palju tähtsaid rahvuspargi nõupidamisi peeti.
Nüüd on hooned eravalduses.

Loe veel: Tarvel, Enn; Kurepalu Anne 1996. Altja. Huma, Lahemaa rahvuspark.
Tamm, Ülle; Teng-Tamme, Tiina 2009. Altja küla. Kultuurilugu. Voldik. Lahemaa rahvuspark.

Ojaäärse loodusrajad pakuvad matkajale ja loodusehuvilisele palju võimalusi. Tihedat sihtide ja metsateede võrku kasutades saab igaüks valida just temale sobiva marsruudi. Põhja ja ida poolt piirab ala Pikapõllu oja, lääne poolt Võsu jõgi, mida siin kandis hüütakse veel Kuresoo ojaks. Ojad ja teed on head orienteerumistähised, siin võib julgelt käia ka väheste metsakogemustega inimene, kartmata eksida.
Vanadest aegadest on Palmse mõisasüdame lähedal asunud Ojaäärse metsades säilinud pärandkultuuriobjekte: esivanemate elust ja tegemistest jutustavaid märke maastikul, nagu piiri- ehk ristikivid, tõrvaahi, vanade sildade kohad, põlised teed, verstakivid teede ääres ja vanad kohanimed. Radade infotahvlid tutvustavad paljusid neist.

Ojaäärse metsarada (3,5 km) algab ja lõpeb RMK Ojaäärse loodusmaja juures. Umbes 300 meetrit Palmse–Sagadi teeristist Sagadi poole näitab viit paremale, loodusmaja õue.
Ojaäärse loodusmaja asub auväärse ajalooga 1855. aastal ehitatud hoones. See oli üks uutmoodi talumajadest, mida Palmse mõisa tolleaegne omanik Karl Magnus von der Pahlen siinse kandi küladesse alates 1845. aastast ehitada lasi. Metsarada on tähistatud viitadega ja punaste värvitäppidega puudel. Rajal on 14 huvipunkti, kus infotahvlid annavad ülevaate siinsete metsade loodusest ja ajaloost.

Ojaäärse matkarada on Ojaäärse metsaraja pikendus, lisanduvad huvipunktid 15 ja 16. Alguses ja lõpus metsarajaga kattuv rada on kokku kuue kilomeetri pikkune. Looduses on matkaraja see osa, mis ei kattu punasega märgitud metsarajaga, tähistatud kollaste lintide ja värvitäppidega puudel.

Kõrve rada. Matkateest läbi Lahemaa ja Põhja-Kõrvemaa on ilmunud põhjalikumad artiklid Eesti Looduse 2005. aasta juuninumbris ja 2006. aasta juuninumbris. Lahemaa radade kaardil ulatub Kõrve rada nagu selgroog läbi kogu rahvuspargi, jätkudes ka teisel pool Narva maanteed Põhja-Kõrvemaal. Raja üks ots paikneb Oandul, teine Harjumaal Aegviidus.
Kõrve rada on pikk rada (80 km), kohane mitmepäevasteks jalgsimatkadeks. See on rada edasijõudnutele, tõelistele matkahuvilistele, inspireeritud Soome, Rootsi ja Norra kõnnumaade radadest. Üllatulikult on ka Eestis võimalik kolm-neli päeva järjest matkata loodusmaastikel, vaid harva põigates mõnele külateele. Kohati kulgeb rada küla- ja metsateid pidi talude maadel, seetõttu palume matkajail kohalikke elanikke mitte häirida.
Kõrve rada on nime saanud sõnast kõrb : kõrve, mis eesti keeles on muistsetest aegadest tähendanud suurt metsa, põlist laant. Rada läbib piirkonda, kus on loendatud ligi sada kõrve- liitelist kohanime.
Rada on märgistatud punaste värvitäppide või lintidega puudel, jalgrattamatkajale sobivad lõigud on tähistatud sinisega. Seljakotiga matkajat ootab iga päevateekonna järel telkimisplats: Lahemaa-osas asuvad need Oandul, Võsul, Nõmmeveskil ja Kalmeojal. Kõrve rada saab läbida ka väiksemate lõikudena, millest igaüks sobib omaette matkarajaks. Nii saab teekonna Oandult Aegviitu jagada neljaks osaks.

Oandu–Võsu matkarada on 9,5 km pikkune, selle võib läbida nii jalgsi kui ka jalgrattal, talvel suuskadel. Kolmes kohas on rajal kõrvalepõiked, kus saab käia üksnes jalgsi. Oandul algab rada Oandu looduskeskuse teeotsa vastast rajaväravast ja suundub alla ligi 10-meetrisest Koljaku-Oandu astangust. Matkarada kulgeb suuremalt osalt mööda iidset Seljaku teed läbi põliste metsade.

II Võsu–Nõmmeveski matkarada on 18 km pikkune ja mõeldud ennekõike jalgsimatkajale. Võimalik on matkata ka jalgrattal, kui märjematel, rööpalistel või lahtise liivaga kohtadel lükata ratast käekõrval. Jalgsi käies kulub viis-kuus tundi.
Matk algab RMK Võsu telkimisplatsilt. Rajale pääsemiseks tuleb ületada Võsu–Haljala maantee ning mööduda Käsmu teeristist. Läbi metsade jõuab rada Lahemaa põliskülla Võhma (esmamainimine 1287). Pöörates pärast Võhmat vasakule, Uusküla suunas, jääb kahele poole teed üks Eesti vanemaid pärandmaastikke, kus on põldu haritud varasest rauaajast saadik, seega üle kahe tuhande aasta. Raja lõpuosa ilmestavad Joaveski juga Loobu jõel ja Nõmmeveski juga ning kanjon Valgejõel.

III Nõmmeveski–Liiapeksi matkaraja saab läbida ainult jalgsi. 16 km pikkusele teekonnale kulub viis-kuus tundi. Rajalõik algab Nõmmeveski-Valgejõe tee äärest: Nõmmeveski parkimisplatsist teisel pool teed oleva värava juurest.
Nõmmeveskilt Vasaristini lõikuvad valgusküllasesse männimetsa järsud, kohati üle 30 m sügavad Valgejõe ja selle lisajõgede orud. Rada kulgeb algul ülal Valgejõe, siis Vasaristi oru järsul kaldaserval Vasaristi joa ja karstialani.

Raja teine pool on varasemaga võrreldes muutunud. Vasaristilt jätkub matk risti üle vana Loksa–Valgejõe tee Parksi külateed mööda. Läbi Parksi ja Murksi põlisküla Nuka teeristile jõudes keerab rada paremale, Kolgaküla–Kõnnu teele. Siin lõpevad kadakate ja kiviaedadega palistatud külateed ja umbes kilomeetri pärast näitab viit vasakule, kus metsariba taga tuleb laskuda Pärlijõe orgu.
Ületanud kivide vahel tõtleva Pärlijõe, ronime kõrgele vastaskaldale. Rada lookleb algul piki Pärlijõe orgu ning pöördub siis läbi metsade Kalmeoja telkimisplatsi poole, mis asub vana liivakarjääri põhja tekkinud veesilma ääres. Siit jääb matkaraja lõpuni läbi Viru raba veel neli kilomeetrit.
Teisel pool Narva maanteed jätkub Kõrve rada Liiapeksi teeristil, kus algab Põhja-Kõrvemaad läbiv Liiapeksi–Aegviidu matkarada.

Käsmu poolsaare rajad
Käsmu on Lahemaa neljast poolsaarest väikseim , tuntud oma ajaloolise kapteniküla, selle kuulsusele aluse pannud merekooli ning suurte männimetsade, kivikülvi ja kliburandade poolest. Kõige sellega saab lähemat tutvust teha poolsaare loodusradadel, liikudes jalgsi või jalgrattaga. Käsmu poolsaare siseosa on looduse kaitsmiseks mootorsõidukitele suletud, kaardil keelumärkidega tähistatud kohtades on teedel ees tõkkepuud. Poolsaarel ei ole tasuta telkimisplatse, matkaja saab ööbida Käsmu küla arvukates turismitaludes või Lainela puhkekülas. Lähim RMK telkimisplats asub Võsu serval.
Kõik Käsmu rajad jõuavad välja pikale peatänavale, kus heledate kaptenimajade vahel jalutades saab teha tutvust kunagise laevaehitajate ja meresõitjate küla looga/külaga. Kindlasti tasub läbi astuda Käsmu meremuuseumist tsaariaegses piirivalvekordonis, kus aastail 1918–1931 tegutses merekool. Retke mööda Käsmu radu võibki alustada muuseumi ja Majakamäe juurest, millele on nime andnud külarahva annetustega 1891. a. ehitatud Käsmu majakas. Alustada võib ka parklast küla lõpus, enne Vana-Jüri otsa, kuid see on suvisel ajal tihti ummistunud autodest ja ekskursioonibussidest. Küla keskel, Käsmu kabeli ja kalmistu juures on parkimiseks ruumi rohkem ja siingi jätkub aja- ja koduloohuvilisele vaatamist küllaga.

Loe veel: Kaasik, Arne 1972. Looduse õpperada – Käsmu väike ring. – Eesti loodus 23 (11): 698–701.
Kristenbrun, Karl; Kurepalu, Anne 1994. Käsmu. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Vaik, Aarne (koost.) 2009. Käsmu küla kultuurilugu. Voldik. Lahemaa rahvuspark.

Käsmu väike ring on esimesi looduses märgistatud õpperadu Eestis ja Lahemaa algusaastate radadest ainuke, mis on pidanud vastu ajaproovile. Raja pikkus on 4,2 km.
Esialgu kulges õpperada kabeli juurest otse randa ja sealt piki kaldaäärt. Praegu pole rannaäärne rada hästi läbitav, eriti kõrge veeseisuga. Seetõttu soovitame liikuda piki külatänavat ning soovi korral teha kõrvalepõikeid ranna äärde Lemeti kivi ja kunagisi laevaehitusplatse uudistama. Loodusraja osa on tähistatud rohelise-valge märgistusega, küla vahel aitavad orienteeruda viidad.
Küla lõpus olevast parklast läheb tee Vana-Jüri otsa läbi 200-aastase Mastimänniku, kus puudel kõrgust 30 meetrit ja enamgi. Nimest hoolimata pole siinsetest puudest tehtud ühtegi laevamasti, sest meretuultes keerdu kasvanud puud ei olnud selleks sobivad. Metsatukka räsis kõvasti 2008. aasta sügistorm.
Õnnekivihunnik asus varem Palganeemel, kuhu meremehed tavatsesid õnnelikult lõppenud reisi tähiseks viia kivi oma nime ja aastaarvuga. Kivine „kroonikaraamat” Palganeemel lõhuti nõukogude ajal ja Palganeemele ei pääsenud enam keegi peale piirivalve. 1973. aastast saadik on kasvanud uus õnnekivihunnik Vana-Jüri otsa juures. Kivide kokkukorjamine ei ole aga toonud õnne siinsele rannale, mida lained on hakanud varasemast rohkem lõhkuma (vt. Anne Kurepalu esseed Eesti Looduses 2005, nr. 10).
Vana-Jüri ots. Madalas vees kõrguvad rabakivirahnud, Vana-Jüri kivid. Suurim neist on 5,5 m kõrge, ümbermõõt 20 m. Neeme pikendusena paistab põhja pool Saartneem (Kuradisaar), milleni viib veealune kiviseljandik. 1. aprillist 15. juulini on keelatud saarele minna, sest see häiriks seal pesitsevaid linde.
Tagasiteel neemelt pöördub rada paremale ja jätkub piki Madlilepa lõukaks hüütud pilliroogu kasvanud lahesoppi. Varsti tuleb keerata vasakule, mererannalt poolsaare siseossa kulgevale metsasihile.
Rada tõuseb hämara laanekuusiku all kõrgemale; kahel pool samblavaiba all aimub sadu suuremaid ja väiksemaid kive.
Männimetsa all läheb rada risti üle Palganeeme alumise tee ja Matsikivi tee ning tõuseb Eesti suurimale kivikülvile. Rada lookleb mööda kivikülvi harja, kus kasvavad sajandivanused männid, mil kõrgust vaid 15–16 meetrit. Edasi keerab rada mööda järgmist sihti paremale, Matsikivi poole viivale teele.
Matsikivi ehk Eremiit on graniitrahn, mille kõrgus on 4,8 m ja ümbermõõt 24,7 m.
Palganeeme ülemist teed mööda on Matsikivi juurest Käsmu kabelimäele veidi üle kilomeetri.

Käsmu matkarada. 15 km pikkune matkarada teeb ringi ümber poolsaare, sellest ligi 10 km piki mereäärt. Rada on märgistatud punasega. Küla vahel kattub teekond teiste radadega, kuid Madlilepa lõuka ääres, kus Käsmu väikese ringi marsruut pöörab kivikülvi poole, jätkub matkarada piki mere ja metsa piiri. Palganeemeni on siit 3,5 km kivist mereranda.
Palganeeme tipus seisab senini võõrvõimu jäetud mälestus – Nõukogude piirivalve proþektoritorn. Palganeemelt on mööda poolsaare läänerannikut Käsmu järve parklani 5,6 km. Metsaga kaetud kivised nõlvad tõusevad siin kohati üsna järsult poolsaare siseosa poole. Palganeeme jalamil jääb raja lähedale kaks professor Edmund Russowi ristitud suurt rändrahnu: mere lähedal Meremunk ja rannast kaugemal samblaga kaetud Metsamunk.
Siinsetele randadele on väga iseloomulik sangleppade rivi piki kõrgvee piiri, madalate ja jändrikena meenutavad nad eemalt kummalist viljapuuaeda. Igal rannalõigul on siin oma nimi: Ristikivirannale järgnevad Väheliivu ja Suureliivu, neile omakorda Tiirneem ja Kõrgekalda.
Tiirneemelt mööda sinisega tähistatud jalgrattarada Keripõllu teele pöörates võib väsinud matkaja oma retke 2,5 km lühendada, kuid sel juhul jäävad nägemata Käsmu järv ja seda merest eraldav kõrge liivane Järvekael. Järve lähedal mere ääres asuv parkla ongi raja kaugeim punkt, siit pöördub see tagasi ja jõuab mööda Keripõllu teed 4,5 km järel Käsmu küla majadeni.

Käsmu jalgrattarada. Pikkus 11,6 km, koos edasi-tagasi lõiguga Palganeemele 16 km.
Kivised rannad ei võimalda rattaga matkata piki mereranda, seetõttu on sinisega tähistatud jalgrattarada retk läbi Käsmu poolsaare metsade. Merd ja randa saab näha, kui rada põikab Palganeemele, samuti Kõrgekalda ja Tiirneeme vahelisel lõigul, Järvekaelal ja Eru lahe parklas. Metsateed on kohati rööpalised, neil leidub kive ja männijuuri, kohati ka lahtist liiva, nii et jalgratturil tasub olla ettevaatlik.

Lahemaa lääneosa loodusrajad

Viru raba õpperada. Viru raba õpperajast saab põhjalikumalt lugeda Eesti Looduse 1998. aasta mai- ja juuninumbrist. Rada algab Tallinna–Narva maanteelt Loksale viiva tee esimesel kilomeetril ja lõpeb vana Narva maantee ääres, poolteist kilomeetrit Loksa teelt Kemba poole. Raba läbiv rada on 3,5 km pikk ning märgistatud puudel valge ja rohelise värviga.
Rada on üks menukamaid Lahemaal. Infotahvlite abiga saab tundma õppida raba tekkimist ja tähtsust looduse ja inimese jaoks ning rabataimi sookailu, rabamurakat, küüvitsat, tupp-villpead ja putuktoidulist ümaralehist huulheina; raja keskel on vaatlustorn, kust avaneb vaade kogu rabale.
Rada saab läbida ka ringikujuliselt. Siis on teekonna pikkus 5,5 km. Kui alustate Narva maantee poolsest parklast ja jõuate raba läbiva raja lõppu infotahvli juurde, siis keerake vasakule: rajaharule, mis on puudel tähistatud siniste täppidega. See haru toob teid mööda rabaäärset luiteahelikku kulgedes tagasi raja algusse.
Ettevaatust: raba on veerohkusest hoolimata väga tuleohtlik. Turbasse hõõguma jäänud säde võib vallandada suure põlengu.

Tsitre puude rada. Tsitre oli Kolga mõisnike suvitusmõis. 19. sajandi teisel poolel rajati Carl Magnus Stenbocki algatusel mõisa juurde park. Siinses metsapargis on omal kohal ka jämedad surnud puud ja sammaldunud lamatüved. Need on jäetud elupaigaks haruldastele seentele ja putukatele.
Kõige uhkemad puud on siin põlised männid, mida allosas katab krokodillinahana paks korbakiht. Vanimate mändide iga võib olla 300 aastat. Kunagisest alleest säilinud hobukastanid on üle 120 aasta vanad. Peale rajal numbriga tähistatud puude kasvab siin veel kahte liiki papleid, remmelgaid, toomingaid, saari, jalakaid, pihlakaid ja mitut liiki põõsaid.

Jalutuskäik puuderajal. Tsitre rajal saab tutvust teha nii kodu- kui ka võõramaiste, vanade ja noorte, elavate ja kuivanud puudega. 0,7 km pikkune rada algab pargi keskel asuval loodusõppeplatsil, teeb algul Põlismänniku ringi pargi lõunapoolses osas (punktid 1–9), kulgeb keskse platsi vasakut serva pidi, mööda kunagist hobukastanialleed Pargi ringile (punktid 10–18) ning lõpuks Stenbocki mälestuskivi juurest pärnade all tagasi loodusõppeplatsile.
Uuri ja nuputa! Puuderajal on võimalus ise rajalehe abil uurida, nuputada ja puid ära tunda. Tsitre puuderaja piltkaart on avaldatud ajakirja Loodus 2002. aasta 4. numbris; seda saab ka RMK teabepunktidest.

Majakivi –Pikanõmme õpperada algab Juminda poolsaare idaküljel kulgeva Hara–Juminda tee äärsest parklast, kuid alustada võib ka teiselt poolt, Aabla–Tapurla tee äärest. Seda kitsast pinnasetee võib sademerikkal ajal olla raske läbida.
Õpperada on tähistatud valge-roheliste märkidega puudel, infotahvlid on eesti ja inglise keeles. Pikanõmme luitele, poolsaare kõrgeimasse punkti (33 m üle merepinna) ehitatud Pikanõmme vaatetorn on 13,5 m kõrge. Tornist võib näha suurt osa metsaga kaetud poolsaarest, teisel pool aga Kolga lahte koos Suur- ja Väike-Malusi, Rammu ja teiste Kolga lahe väikesaartega. Taamal paistab üle mere Tallinn.
Rada tutvustab Juminda poolsaare kõrget keskosa, kus kunagiste rannavallide ja liivaluidete, metsa- ja sooribade põimumine loob ainulaadselt vaheldusrikka maastiku. Raja tõusud ja langused annavad märku kunagistest rannamoodustistest: luidetest ja rannavallidest, mille vahele on tekkinud laiemad või kitsamad sooribad. Siin leidub nii madalsood, siirdesood kui ka raba eri arengujärke. Suurim neist, Aabla raba, on kujunenud Pikanõmme luideteaheliku ja ida poolt kerkivate rannavallide vahele jäänud laguuni kinnikasvamisel.
Metsaalusel paikneb tihedalt rändrahne, suurim on Majakivi, Eesti suuruselt kolmas rändrahn, mille ümbermõõt on 40,9 m ja kõrgus 7 m.
Esimene õpperaja lõik, mis viis Hara–Juminda tee äärest mööda metsasihti Majakivini ja tagasi, rajati siia juba 1994. aastal Nüüdseks on kaheksakujulise raja kogupikkus 6,1 km, millest kaks kilomeetrit on laudteed. Aabla tee poolsest parklast alustades lisandub sellele 0,9 km mööda luidet vaatetornini. Võib valida ka lühemaid teekondi, läbides vaid ühe raja silmustest, kuid siis jääb palju huviväärset nägemata.
Lähim RMK lõkke- ja telkimiskoht asub Juminda poolsaare tipus.

Tiina Neljandik (1957) on RMK Oandu looduskeskuse juht.



Tiina Neljandik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012