Rahvusvaheline keskkonnauurimistööde olümpiaad INEPO (International Environmental Project Olympiad) peetakse traditsiooniliselt igal aastal Türgi pealinnas Istanbulis ning seda korraldab Fatih Kolleji. Sel aastal toimus konkurss juba 19. korda ja sellel osales 131 projekti 51 riigist, kokku üle kahesaja õpilase vanuses 14–19 aastat.

Olümpiaadi eesmärk on teadvustada noortele, et hoolimata keelte, kommete ja uskude erinevusest elame kõik ühes maailmas, kus loodusvarad on piiratud ning õhu, mulla või vee saastumine või looduskatastroof võib mõjutada meie kõikide heaolu ja isegi elu. Võistlusele esitatud uurimistööd peegeldasid noorte arusaamu ja ettepanekuid meie elukeskkonna parandamise ja keskkonnateadlikkuse arendamise kohta.
INEPO-l osaleb kaks projekti igast riigist, mis valitakse välja kohalikul võistlusel. Eesti esindajad valiti välja märtsis Tartu keskkonnahariduskeskuse korraldatud konverentsil. Eestit sõitsid esindama Anni Männil Paide ühisgümnaasiumist tööga Eesti puisniitudest ja Kristiina Kurg Hugo Treffneri gümnaasiumist uurimistööga teepakkide lagunemisest (vt. lk. 27–28).

Oma tööd tuli kaitsta. Igal osalejal tuli oma uurimistööd esitleda þüriile inglise keeles 10–15 minuti jooksul. Kohtunikud hindasid töö sisukust, probleemi aktuaalsust ja teaduslikkust, samuti oskust kohtunike küsimustele vastates oma uurimust kaitsta. Töid oli kahte sorti: ühed rajanesid välivaatlustel või laborites tehtud katsetel, teised aga originaalsetel ideedel, mida on võimalik teha ka näiteks kodus köögis. Medaleid jagus nii ühtedele kui ka teistele.
Võistlus oli üllatavalt kõrge tasemega. Väga palju oli ülikoolide laborites tehtud töid ja projekte, mis on kestnud kaks või isegi kolm aastat. Enamasti hõlmasid need eri tehnoloogiaid, mida saaks kasutada näiteks õlireostuse tõrjeks, biokütuste tootmiseks või energia kokkuhoiuks. Oli ka töid, kus oli analüüsitud igasuguste raskmetallide ja kemikaalide sisaldust mullas või arendatud paremaid ja keskkonnahoidlikumaid materjale (bioplast, asfalt, liimid jne.). Þüriile tuli esitada ka laboripäevik või mõni muu tõestus selle kohta, et õpilane on ikka ise oma töö teinud.

Stendid olid vaatamiseks üleval kaks päeva. Olümpiaadil käis arvukalt firmade ja kõrgkoolide esindajaid. Neid huvitasid eelkõige noorte pakutud uued omapärased ideed, mis on vahel väga leidlikud ja tavapäratud. INEPO-ga ja seal osalenud projektidega saab lähemalt tutvuda internetis http://www.inepo.com/.

Reet Kurg (1965) on Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi vanemteadur, INEPO þürii liige.

tekstikast
Kristiina Kure muljed INEPO-st:
INEPO õhkkond oli väga sõbralik, ma ei kohanud seal mina-pean-iga-hinna-eest-võitma-konkurentsi. Põhiliselt valitses soe õhkkond – kõik olid tulnud, et tutvustada oma projekti, kultuuri ja riiki. Paljud kandsid rahvariideid ja peaaegu iga stendi juures pakuti rahvuslikke maiuseid või midagi muud oma riiki tutvustavat. Veetsime konverentsisaalis mõlemal päeval umbes kuus tundi järjest, nii et peale projektide esitlemise oli küllalt aega ka sõpru soetada.
Mõned olid tulnud väga ettevalmistunult, visiitkaartide patakas peos, mõni aga oli kastide viisi suveniire kaasa vedanud. Meie Anniga saime näiteks makedoonlastelt aadresse, korealastelt lehvikuid, kosovlannadelt võtmehoidjaid ja birmalannadelt lõhnaõli.
Ise olime kaasa toonud Eestit tutvustavaid voldikuid ja ilusaid pildiraamatuid. Kõige rohkem hämmastas teisi Eesti talv: kui näitasime Keenia tüdrukule pilti kinnijäätunud Peipsist, olid ta silmad suured kui tõllarattad.
Sain sealt endale palju sõpru ja mõnega suhtleme siiani Facebooki vahendusel.