Eesti Looduse fotovõistlus
2011/08



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Põlispuud EL 2011/08
Põlispuud parkides: elurikkuse hoidjad

Arvatakse, et vanad puud on inimestele ohtlikud ja vastutustundetu on neid haljastuses hoida. Samas on just vanad puud ühed tähtsamad elurikkuse kandjad asulates. Asulate põlispuudel leiavad elupaiku paljud väiksemad punase raamatu liigid: seened, samblikud, samblad, putukad, laululinnud ja pisiimetajad.

Just vanades parkides on pelgupaiga leidnud hulk põlismetsa liike, kuna tulundusmetsades ja kaitsemetsades neile tänapäeval elupaiku napib. Eriti vähe on majandusmetsas elupaiku õõneloomadele [13]. Hoiumetsi, mida ei raiuta, oli aga 2008. aasta andmetel 167 100 hektarit ja vääriselupaiku 6900 hektarit: kokku vaid 7,9% metsamaast [1].
Vanadesse puudesse loovad suluspesitsejatele sobilikke õõnsusi nii rähnid (tugiliikidena) kui ka puidumädanikud. Õõntes pesitsevad nii rähnid ise (8 liiki, neist vaid suur-kirjurähn ei ole kaitse all; siin ja edaspidi kaitsealused loomarühmad poolpaksus kirjas) kui ka tihased, puukoristaja, lepalind, kuldnokk, must-kärbsenäpp, väike-kärbsenäpp, varblased, hakk, porr, väänkael, piiritaja, õõnetuvi, kodukakk, karvasjalg-kakk, händkakk, värbkakk, vaenukägu, siniraag, tuuletallaja, jääkoskel ja sõtkas.
Imetajatest elavad õõnsustes harilik orav, lendorav, nugised, kaelushiired, unilased ja käsitiivalised (12 liiki) [8]. Nahkhiirtele on vanade puude õõned nii varjekohad kui ka poegimiskolooniad. Kui nahkhiired vajavad 25–30 õõnsust hektaril ja 7–10 õõnespuud hektaril [10], siis vanades majandusmetsades on õõnepuid hektaril keskmiselt vaid 1,7, nooremates metsades veelgi vähem [13]. Putukatest kasutavad õõnsusi elupaigaks mesilased, herilased, vapsikud, talukimalane ja hobusipelgas.

Vanade puude korbal ja okstel kasvab hulk haruldaseks jäänud samblikke (kaitsealuseid 22 liiki), tüvedel seeni (kaitse all 5 liiki) ja samblaid (kaitse all 5 liiki); korba all ja kõdupuidus elavad putukad (kaitse all 4 liiki). Näiteks haavaga ja haavikutega on seotud umbes 2000 liiki [9].
Peale elurikkuse hoiu pakuvad haljasalade vanad ja suured puud linnainimesele muidki ökosüsteemi teenuseid. Neis elavad loomad hoiavad tasakaalus teiste loomade arvukust: värvulised söövad putukaid, nahkhiired sääski, kakud närilisi ja vareseid. Põlispuud edendavad loodusharidust ja keskkonnateadlikkust, puud jahutavad ja niisutavad oma võradega linnaõhku suvel ning hoiavad linlaste tervist ja head meeleolu mitmel muul moel [4, 14, 16].

Elurikkuse hoid on kõigi tasandite omavalitsuste ülesanne ning ka kõigi kodanike kohus. Seda rõhutavad mitmesugused konventsioonid, näiteks:
• Rio de Janeiro bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, märkides, et inimene on liikide väljasuremist kiirendanud umbes tuhat korda.
• Bonni konventsioon, sedastades, et rändliikidele (nahkhiired, linnud) on olulised puiesteed ning asulate rohealad peavad olema seotud asulavälise rohevõrgustikuga.
• Euroopa nahkhiirte populatsioonide kaitse leping, mille eesmärk on kõikide käsitiivaliste hoid.
Eestis peaksid elurikkuse hoiu tagama looduskaitseseadus ja loomakaitseseadus, aga ka metsaseadus, mille kohaselt määratakse kindlaks vääriselupaigad ja hoitakse säilikpuid (suupärasem termin on „elustikupuu”).

Mõistagi on seatud elurikkust hoidma Natura 2000 kaitsealade võrgustik (linnualad ja loodusalad) ning rohealade võrgustik (loodusalad, mis on ühendatud rohekoridoridega), mille siht on kaitsta väärtuslikke elupaiku ja tagada liikidele piisav võimalus asurkonna sees liikuda.
Vääriselupaikade klassifikaatori järgi võib üksikuid põlispuid ka iseenesest sätestada vääriselupaigana, kui nende peal kasvab kas või üks vääriselupaiga tunnusliik [17, § 25].
Isegi intensiivselt majandatavates metsades tuleb lageraielangil jätta hektari kohta alles vähemalt 5 tihumeetrit säilikpuid (metsaseadus, § 29 (1) 3) ning serditud metsades vähemalt 15 säilikpuud [2: indikaator 6.3.10]. Seda enam tuleb hoida elustikupuid haljasaladel: puiesteedel, parkides, kalmistutel, veekogude kallaste veekaitsevööndis, metsaservades jm. ökotonides.

Hea näite, kuidas põlispuid väärikalt kohelda, leiab Londoni lähedalt Richmondi pargi looduskaitsealalt [16: 44]: „Richmondi pargi kaitsekorralduskavas võetigi eesmärk leida kompromiss põlispuude eluea pikendamise, pargi loodusväärtuslikkuse ja visuaalse aspekti säilimise ning külastajate ohutuse vahel. Esmalt viis linnaosavalitsus läbi detailse riskihindamise, et kaardistada ohud, mis tulenesid surnud puidu (oksad, tüved, lamapuit) säilitamisest pargis. [---] Kõik puud inventeeriti eraldi ning pakuti välja meetmed iga puu eluea pikendamiseks, seisundi parandamiseks ja surnud puidu säilitamiseks” [15]. Niisiis, enne kui eakaid puid maha raiuda, peaks tegema ekspertiisi nende igaühe bioloogilise väärtuslikkuse kohta.
Eestis on hea näide Rava tammik Järvamaal: muinasajal oli siin ilmselt hiis, mõisa ajal park. 1936. aastal võeti tammik looduskaitse alla [12]. Praegu on Rava maastikukaitseala keskkonnaregistri andmetel sihtkaitsevöönd, Natura 2000 võrgustiku Rava loodusala ning vääriselupaik. Tammikut on hooldatud nõnda, et loodusväärtused ja elurikkus on alles ning puisniidul ei lasta võsastuda.

Liikide kohta on teavet vähe! Haljasalade kaitset kavandades on vaja nende loodusväärtustest võimalikult head ülevaadet. Kahjuks on keskkonnaregistris kaitsealuste liikide elupaikade kohta andmeid väga vähe: III kaitsekategooria liike näeb maa-ameti looduskaitsekaardilt, I ja II kaitsekategooria liikide leviku kohta tuleb küsida keskkonnaametilt.
Paljusid raskesti määratavaid kaitsealuseid liike ja nende tegevusjälgi tunnevad looduses ära vaid vastava elustikurühma liigispetsialistid. Inventuure on parkides aga tehtud vähe ja sageli ei kajastu needki andmed veel keskkonnaregistris. Pealegi vananeb teave elustiku kohta aastatega, seetõttu oleks vaja teha uusi uurimusi, eriti enne suuremaid raietöid.
Puude hooldamisel peavad arboristid ära tundma sobivaid elupaiku elustikupuu tunnuste järgi ja asustuse aja järgi. Kodaniku kohus on kaitsealuste liikide leidudest teatada keskkonnaametile. Koostatud on juhend „Liigikaitse parkides ja vastav hoolduse aeg” [5].
Puude hooldajad (arboristid) peaksid oma töö käigus ära tundma kaitsealustele liikidele sobivaid elupaiku ja teadma, mis ajal mingit liiki häirimine ohustab (vt. tabelit). Kaitsealuste liikide leiu korral on kodaniku kohus teavitada keskkonnaametit.

Elustikupuude hoiu ja hoolduse soovitusi

• Head elustikupuud (õigusaktides nimetatakse neid „säilikpuudeks”) on suurte mõõtmetega ja vanad puud kõikidest liikidest, aga eriti just laialehised liigid ja haavad, õõnsuste ja lõhedega puud, suurte lindude pesapuud, tuulepesadega okaspuud (hea peavari lindudele). Kindlasti kuuluvad elustikupuude hulka surevad ja surnud jämedad puud, tüvetüükad ja lamapuud. Eriti soodne on, kui nende puit on mitmekesises lagunemisastmes.
• Säilita elustikupuid võimalikult kaua, kuni nad ei ohusta hooneid, parklaid ja teedel tihedat liiklust. Põlispuid kardetakse ja hävitatakse rohealadel pahatihti põhjendamatult. Puu kukkudes on inimese surma tõenäosus briti teadlaste andmetel 1 : 20 000 000. Eestis on oht tormiga vana puu alla jääda 6000 korda väiksem tõenäosusest kaotada elu autorataste all. Tormi ajal ei maksa mõistagi autot põlispuu alla parkida või ise sinna varjule minna, ka tasuks puuvõrast eemaldada suuremad surnud oksad.
• Avamaastikul kasvanud põlispuude ümbert eemalda põõsad ja puude järelkasv.
• Suurte puude võrastikule jäta vähemalt paar meetrit vaba ruumi.
• Elustikupuid hoolda ajavahemikus 15. augustist 15. veebruarini, kui kakke ei pesitse, siis 15. aprillini.
• Parkides sageli pesitseva kodukaku häirimistundlik aeg on 10. märtsist 10. juunini, väga kergesti hülgab ta pesa haudumise ajal märtsis-aprillis. Pesitsusajal ei tohiks müra tekitavaid pargitöid teha asustatud pesale lähemal kui sada meetrit [6].
Kristiina Hellström annab oma maastikuhoolduse õpikus [3: 92] häid soovitusi: „Laia ja madala võraga vanu põlispuid ohustavad nende vahetus läheduses kasvama hakanud noored puud, mis oma lopsaka lehestikuga varjavad valgust ning suretavad ajapikku kõik põlispuu madalamal asuvad oksad. Okaspuud on sellise konkurentsi suhtes eriti tundlikud. Põlispuude ümbrus tuleks puhastada võrasse ulatuvatest noortest puudest. Madalakasvulisi põõsaid võib säilitada lehtpuude all. Mõtlematult ei maksa raiuda ühtki vana puud, isegi kui need on haigustunnustega või suremas. Sobivas kohas on ka surnud puu ilus, rääkimata tema tähtsusest elustikulise mitmekesisuse suurendamisel (puude õõnsused pesapaikadena jne). Surnud ja suremas vanad puud tuleks eemaldada vaid kohtades, kus nad kujutavad endast ilmset ohtu inimestele või ehitistele või kui on tegemist nakkuslike haiguskolletega (jalakasurm vms). Vanade puude kännud võiks alles jätta – neil on nii ajalooline kui ka elustikuline väärtus. Muud kännud saab maapinnaga tasaseks saagida või eemaldada kännufreesiga. Kändude väljajuurimine kahjustab liialt pinnast ja ka kasvavate puude juuri! Täiskasvanud puude lõikamist („noorendamist”), pügamist ja igasugust „ravimist” (õõnsuste puhastamine ja plombeerimine jms) tuleb vältida! Asjatundmatu töö puu kallal teeb alati rohkem kahju kui kasu. Puude lõikamine ja ravi on õigustatud ainult üksikutel juhtudel ning seda peaks tegema asjatundja (arborist). Ka jämedate kuivanud okste eemaldamine põlispuudel pole alati vajalik, kui need ei ohusta inimesi ega hooneid.”

Üldisi soovitusi, kuidas hoida parkide ja haljasalade liigirikkust
• Kui avastad kaitsealuse liigi, teavita sellest keskkonnaametit (või registreeri oma leid loodusvaatluste andmebaasis [7]).
• Eriti hoolikalt tuleb hoida eri koosluste piirialasid: ökotone. Seal ilmneb nn. servaefekt ja liigirikkus on iseäranis suur. Ökotone saab hooldada elustikule kõige ohutumal ajal: sügisel või talvel.
• Hoia veekogu kallastel üksikuid põõsastikke ja üksikuid suuri vanu puid; kuni sügiseni hoia seal ka rohurinne kõrge. Veekogu kallas on ökoton, vajalik varjupaik ja sigimiskoht veega seotud elustikule. Olen näinud, kuidas poegadega tuttvardiema tiirutas nõutult keset Luke pargi tiiki, sest kogu tiigikallas oli trimmeriga lagedaks niidetud.
• Kõige ilusama ja liigirikkama pargimaastiku saab siis, kui hooldada parki samamoodi kui puisniitu [vt. 3].
• Olulised vaated tuleb pargiruumis hoida avatuna. See pole meeltmööda mitte üksnes inimestele: liiga kinnikasvanud pargist kaovad metsaserva ja avamaastikuga seotud päikeselembesed liigid. Kaob servaefekt ja elurikkus kahaneb.
• Kaitsealustes ja/või muinsuskaitsealustes parkides tuleb tööd kooskõlastada keskkonnaametiga ja/või muinsuskaitseametiga.
• Looduses ja ka pargis tegutsedes jäta endast maha võimalikult vähe jälgi, pärast tööd korista töökoht jäätmetest ja prahist. „Mahasaetud okstest võib alale moodustada dekoratiivseid puuhunnikuid ja lamapuitu, mis loovad elupaiku nii putukatele kui ka väikeimetajatele” [14: 27].
• Kõige rohkem teeb pargile kahju võhiklikkus. Küsi julgelt spetsialistidelt ja ka teistelt asjalistelt enne tööde algust nõu. Anna ka kohalikele elanikele maastikku muutvatest töödest juba ette teada.
• Ära tee raietöid kevadsuvise raierahu ajal (15. aprillist 31. juulini). Mootorsae ja võsaniidukiga tööta sel ajal vaid liigivaestes kohtades. Arvesta, et laululindude pesad asuvad nii maapinnal põõsaste all (ööbik), kõrges rohus (lehelinnud), põõsastes (põõsalinnud), puude okstel (metsvint, käosulane) kui ka õõnsustes (õõnelinnud, vt. eestpoolt).
• Nahkhiirte poegimiskoloonias on lennuvõimetud pojad kesksuvel juunis-juulis. Nagu juba eespool öeldud, ei tohiks sel ajal õõnespuid hooldada. Küll võib koristada tormimurdu ja tormiheidet. Nahkhiirte talvituspaikade (keldrid, koopad) lähiümbruses tuleb aga hoiduda tekitamast maapinna vibratsiooni ja müra oktoobri algusest aprilli lõpuni.
• Aasta ringi võib hekke lõigata ja oksalõikusi teha puudel, millel ei ole näha pesi ega õõnsusi.
• Võsatõrje tõhusaim aeg on 20. juulist septembrini ja pungade puhkemise ajal kevadel.
Praktilisi soovitusi vanade pargipuude ja -puistute hoolduse kohta tasub lugeda Aino Mölderi õppevahendist arboristidele ja aednikele [11]. Nüüdisaegseid elurikkust hoidvaid juhiseid leiab käsiraamatust „Elurikas linn” [14], õpikust „Maastikuhooldus” [3] ning juhendist „Liigikaitse parkides ja vastav hoolduse aeg” [5].

Vello Keppart (1952) on bioloog, Luua metsanduskooli kutseõpetaja.


1. Aastaraamat „Mets 2009”. Keskkonnateabe keskus 2010. Tartu. www.keskkonnainfo.ee/publications/16337_PDF.pdf
2. Eesti FSC standard. 2009. MTÜ Eesti FSC töögrupi standardi töörühm. Tartu-Tallinn. www.fsc.ee/fileadmin/fsc_estonia/pdf/Eesti_FSC_standard.pdf
3. Hellström, Kristiina 2010. Maastikuhooldus. Tallinn.
4. Keppart, Vello 2009. Parkide elurikkusest. – Eesti parkide almanahh 2. Tallinn: 92–97.
5. Keppart, Vello 2011. Liigikaitse parkides ja vastav hoolduse aeg. Jõgeva.
6. Kontkanen, Harri jt. 2004. Röövlinnud ja metsamajandus. Tallinn.
7. Loodusvaatluste andmebaas. http://eelis.ic.envir.ee/lva/LVA.aspx (6.3.2011).
8. Lutsar, Lauri 2009. Nahkhiired Eesti parkides. – Eesti parkide almanahh 2. Tallinn: 98–100.
9. Lõhmus, Asko jt. 2005. Haab pakub elupaiku vähemalt kahele tuhandele liigile. – Eesti Loodus 56 (10): 510–519.
10. Meschede, Angelika; Masing, Matti (koost.) 2005. Nahkhiired metsades. Informatsioon ja soovitused metsatöötajatele. Tartu.
11. Mölder, Aino 2010. Vanade pargipuude hooldamine. Luua. www.devepark.utu.fi/Vanade%20pargipuude%20hooldamine%20v.pdf
12. Rava maastik. Rava tammik. http://sites.google.com/site/jarvamaa/rava (6.3.2011).
13. Remm, Jaanus 2004. Puuõõnsuste tihedus, omadused ning asustatus loomade poolt eri tüüpi kaitsealustes ja majandusmetsades. Tartu. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/1237/5/Remm.pdf
14. Uustal, Meelis jt. 2010a. Elurikas linn. Linnaelustiku käsiraamat. SEI Tallinna väljaanne nr 15. Tallinn. www.seit.ee/failid/757.pdf
15. Uustal, Meelis jt. 2010b. Tallinna linnaelustiku strateegiline analüüs ja soovitused elustiku säilitamiseks. Säästva Eesti Instituudi väljaanne nr 14. Tallinn. www.seit.ee/failid/686.pdf
16. Uustal, Meelis jt. 2010c. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine kohalikul tasandil. Säästva Eesti Instituudi väljaanne nr 13. Tallinn, 2010. www.seit.ee/failid/685.pdf
17. Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused. www.riigiteataja.ee/akt/116122010003 (6.3.2011).

LISAKAST:

Elustikupuu on bioloogiliselt ja looduskaitseliselt väärtuslik puu ehk elurikkuse tagamiseks vajalik puu. Nendeks on suurte mõõtmetega ja vanad puud; jämedad surnud ja surevad, seisvad ja maha langenud puud ja tüükad; õõnsustega ja lõhedega puud; laialehised puud (tamm, saar, vaher, jalakas, künnapuu, pärn, sanglepp) ja kitsalehise puuna haab; surnud, eri lagunemisastmes kõdunevat puitu sisaldavad lamapuud ja tüükad.

Vääriselupaik on inimese tegevusest väga vähe mõjutatud metsaala, kus praegu suure tõenäosusega leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid elupaikadega kitsalt kohastunud liike.



Vello Keppart
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet