2011/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2011/08
Ainulaadne taiga-võrkpoorik Hiiumaal

Hiiumaa on oma mükofloora poolest omapärane nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Mitme looduskaitsealuse liigi kõrval leidub teisigi, mis tähelepanu väärivad.

Saagem tuttavaks: taiga-võrkpoorik (Ceriporia tarda). Eesti punases nimestikus (2010) on see omanäoline torikseen kirjas äärmiselt ohustatud liigina, Eestis pole teda veel jõutud looduskaitse alla võtta. Elupaigaks on ta valinud Kõpu poolsaare: seal võib tema viljakehi kohata ühes mustikamännikus mõnede kuuskede lamavatel tüvedel.
Taiga-võrkpooriku liibuvad viljakehad on üldjoontes lilla värvusega, mis täiskasvanud viljakehadel võib olla üsnagi erk. Noored viljakehad on aga tavaliselt lillakasvalged. Kuivatatud eksemplaridel see omapärane säravvioletne värvus üldjuhul kaob – seenekogudes talletatud viljakehad on värvuselt enamasti kreemikad.
Liibuv viljakeha võib puutüve alaküljel kasvada mitmekümne sentimeetri ulatuses, lahti rebides on see nahkjas. Taiga-võrkpooriku viljakehal on olemas poorid, nende kuju on enamasti veidi labürintjas, mõnikord ka ümar või nurgeline. Ühele millimeetrile mahub poore tavaliselt kolm-neli.
Nagu kõik võrkpoorikud, põhjustab ka taiga-võrkpoorik puidu valgemädanikku.

Kõpu poolsaarel tunneb taiga-võrkpoorik ennast nähtavasti hästi. Esimest korda, aastal 2004 leidsid selle harulduse sealt tuntud seeneteadlased Tuomo Niemelä ja Erast Parmasto. Olgugi mitte veel ametlikult looduskaitse all, on taiga-võrkpoorik juba hõlmatud meie kaitsealuste seeneliikide seiresse, mille raames jälgitakse paljude harulduste käekäiku igal aastal. Viimastel aastatel on selle liigi levila veidi laienenud: samas mustikamännikus on nüüdseks teada juba kolm leiukohta mõnekümnemeetrise vahega.
Kõpu poolsaare taiga-võrkpooriku kasvukohad on ainsad kogu Euroopas. Mujal on ta levinud Kesk-Siberis Krasnojarski krai taigametsades okaspuude, eelkõige siberi nulu (Abies sibirica) lamavatel tüvedel, samuti Kaug-Idas ning Uuralites. Kui Siberist ja Kaug-Idast on taiga-võrkpoorikut leitud vaid nulu- ja männiliikidelt ning harilikult haavalt, siis näiteks Põhja-Ameerikas kasvab ta nii vahtra-, kastani-, kase-, saare-, pöögi- ja tammeliikidel kui ka näiteks Eesti looduslikus flooraski leiduval harilikul jugapuul.
Teadaolevalt on taiga-võrkpooriku leiukohad Siberis reliktse iseloomuga, s.t. jäänukid kunagisest märksa laiemast levilast [1]. Pole välistatud, et taiga-võrkpoorik kujutab endast relikti ka meil Eestis.

Võrkpoorikute perekonna seeni leidub Eestis teisigi, ent erinevalt taiga-võrkpoorikust kasvavad need siin enamasti lehtpuudel. Kõige sarnasema välimusega viljakehad on lillal võrkpoorikul (Ceriporia excelsa). Kuigi taiga-võrkpooriku ja lilla võrkpooriku viljakehad võivad sageli olla sama värvi ning poorid mõlema liigi viljakeha pinnal on samas suurusjärgus, on lilla võrkpooriku värvus varieeruvam – teinekord isegi purpurpunane.
Nagu öeldud, saab neid kaht liiki Eestis teineteisest eristada ka peremeespuu järgi. Lillat võrkpoorikut on meil leitud kaskede, harvem sanglepa, saare ja haava lamavatelt tüvedelt.

Eestis samuti haruldase punase võrkpooriku (Ceriporia purpurea) liibuvad viljakehad kasvavad sageli vaid sõrmeotsa suuruste pisikeste padjanditena. Ka selle liigi viljakehad võivad olla mitmesugust punakat või pruuni tooni, enamasti siiski vein- või purpurpunased. Kui taiga-võrkpooriku lillakas värvus muutub kuivanud viljakehadel tuhmimaks, siis punase võrkpooriku punane toon viljakeha kuivades hoopiski süveneb. Poorid on punasel võrkpoorikul üldiselt väiksemad ja neid on tihedamalt kui kahel eelnimetatud liigil. Punane võrkpoorik kasvab üldjuhul lehtpuudel, harilikult lamatüvedel või mahalangenud okstel, ta on põlismetsade indikaatorliik.
Nii nagu valge võrkpoorik (Ceriporia reticulata), on ka valkjas võrkpoorik (Ceriporia subreticulata) õhukeste liibuvate viljakehadega seen. Valge võrkpoorik on niisketes metsades mitmete lehtpuuliikide lamapuidul ja mahalangenud okstel väga harva ettetulev seen, keda peetakse ka põlismetsade indikaatorliigiks. Valkjas võrkpoorik sarnaneb valge võrkpoorikuga, ent on veelgi haruldasem. Eestist on teda leitud vaid ühel korral: Järvamaalt jänesekapsakuusikust haava lamatüvelt.

1. Пармасто, З. Х. 1959. О распространении некоторых редких трутовых грибов. – Известия академии наук Эстонскои ССР 4: 266–277.

Indrek Sell (1983) on mükoloog ja loodusfotograaf, 2005. aastast töötanud Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis.



Indrek Sell
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012