Tegevuspaik: Piusa ürgoru matkarada

Tegevusaeg: 4. juuni

Tegelased: Helen, geograaf ja toimetaja

Toomas, diktofoniga uudistetoimetaja ehk uudistaja

Tom, botaanik ja vastutav toimetaja

Mart, autojuht ja looduskaitsja

Piusa jõe jalgsimatkarada on umbes 15 kilomeetrit pikk. 1997. aasta trükises osutatakse, et olenevalt matkajate võimetest ja valitud tee pikkusest sobib rada ühe- või kahepäevaseks jalgsirännuks [1]. Aga ajakirjandus teeb kõike kiiremini: Eesti Looduse esindus otsustab kell kolm pärastlõunal teele asudes enne pimeduse saabumist need 15 kilomeetrit tundmatut takistusrada soravalt läbida ja käigust ühtlasi reportaaþimaterjali kokku koguda. Sestap vibutab Toomas diktofoniga, mis peab salvestama kõik tähtsamad seigad. Enne alustamist küsib uudistaja küll ka asjatundmatult: “Kas see rada Piusa koobastesse ei viigi?”, mille peale tema loodusharitumad kaaslased selgitavad: “Ei, koopad on ikka mujal.”

Otse Vastseliina linnuse kõrval paikneva mõnusa maakividest Piiri kõrtsi, juba 1695. aasta teedeatlases märgitud koha ees seame seljakotid matkamoonaga selga ja asume teele.

Vastseliina linnust hakati ehitama 14. sajandi keskel ning võimsa piirikindlusena tõrjus ta vaenlasi Põhjasõjani. Aga siia on rohkeid jalajälgi jätnud ka patukustutajad. 1353.–1354. aastal sündinud ime, kui valgustatud rist jäi ilma igasuguste kinnitusteta altari keskele seisma, tõi sajandeid kestnud tohutu palverändurite, nende omalaadsete keskaegsete turistide voo. Pimedad saanud nägijaiks, kurdid kuuljaiks, lihtsalt patused aga 40-päevase patukustutuse.

Vastseliina linnuse varemeil turnib poistesalk. Meie väldime samaaegu laitmatult matkaraja esimest ja tegelikult vist ka ainsat eksimisvõimalust: viit näitab ühele, rada ise läheb aga teisele poole. Intuitsioon, mälu ja geograafilis-loogiline mõtlemine juhatavad õigele teele – ivansussaninlikku viita trotsides ületame veel lausa nirelaadse Piusa jõe ja jõuame Vastseliina mõisa parki. On siin vast sääski! Eriti agaralt ründavad need mõistagi naismatkaja paljaid sääri. Sellest hoolimata loeme kannatlikult, et pargi rajas 1830. aastatel Q. v. Liphart.

Pargist viib iidne hobusetee kullerkupuniidule, mida Tom söandab nimetada looduslikuks rohumaaks. Seal, kus kullerkupud segunevad võililledega, liuglevad aeglaselt, nagu aegluubis üles võetud loodusfilmis, õielt õiele liblikad. Tooma arvates kapsaliblika nägu, aga Tom teab seletada, et pole nad kapsaliblikad ühti, on hoopis suured haruldused ja punase raamatu asukad mustlaik-apollod. Sellest saab ka uudistaja aru ja nendib pool tundi hiljem makilindile: “Toimus ohjeldamatu apollode pildistamine.” Taustaks laulab flöödihäälne mustpea-põõsalind. Hobusetee jätkub – küllap vedasid mõisasulased seda mööda vilja veskile, mida kärme Piusa oli käre käivitama.

Matkaraja äärde jäävad talukohad, millest mõnda valvavad inimese usinad sõbrad, matkajate vererõhu äkktõstjad. Noor verejanulise ilmega bokser, kes hoovist teie poole sööstab ja vihaselt lõriseb, pole just ränduri igatsusunenägu. Hammustada me ei saa, ometi arvame tulevasi matkajaid silmas pidades, et kaardile peaks kandma ka koeramärgid: siis vähemalt teaks oodata. (Ja Toomas mõtleb, et tegelikult võiks maalgi koerad kinni olla.) Aga pole halba heata: just koeraohtlikust alast möödumise tiibmanööver toob meid “pudelipõllule”. Mis kultuuri erivärvilised taarad hellitavad, jääb paraku selgitamata.

Vahepeal tuleb ronida ka. Tõuseme umbes 40 meetrit kõrgemale Kunn’mäele, kust tasuks avanevad kaunid tagasivaated Vastseliina linnusele. Õhk on suvest sumbe ning seljakottidega külavaheteel jalutades ja kaugusse vaadates tunneme end kui Nipernaadid: ei mingit muret, ainult ilu vaataja silmades. Selleks ajaks oleme tubli viiendiku rajast läbinud ning optimism kasvab.

Nüüdisaja Nipernaadidele võivad huvi pakkuda ka endised sovhoosihooned – vähemalt matkajuhis pakutakse vaatamisväärsusena välja kunagise sovhoosi Võit sigala kui ühe ajajärgu mälestusmärk [1]. Teine lubatud turismiatraktsioon – nõgesed lauda ümber – on täitsa puudu, mälestustahvel aga olemas. Lauda lähistel lehmadega sehkendanud kohaliku külamehe ja tema ülisõbraliku koera seltsis jalutame Makõ veskini. Seal olnud kunagi vasekoda, hiljem aga viinaköök, lauavabrik ja villatööstus. Mees teab muude pajatuste seas lausuda, et matkajaid käib rajal rohkesti. Meile ei hakka kummatigi sel õhtupoolikul silma ainsatki harrastuskaaslast.

Makõ ehk Möldre müüri juurest, mis on matkaraja lõunaosa võimsaim, laskub tee alla jõekaldale lammimetsa. Veidi edasi asub Savioja veskitamm ja taas mitu paljandit: Savioja paljand ja Pärgi müür. Piusa ürgoru kaunid müürimäed on Kesk-Devoni liivakivi Gauja lademe paljandid. Piusa paljandites on liivakivid põimkihilised, mis viitab sellele, et liiv settis madalas veekogus.

Savioja veskikohta üritatakse taastada – tamm on juba peaaegu valmis. Ehkki vanade taluhoonete ja veskikohtade taastamine on üldiselt ju tore, näeme ka siin – maastikukaitsealal – n.-ö. halva praktika näiteid. Üks koht on eriti masendav. Uudistaja on diktofonilindil otsekohene: “Siin on väga kole! Toimub mingi suurejooneline looduse ümberkujundamine. Keegi ehitab endale ilmselt ilusat loodust, aga see ehitamine näeb ropp välja. Tõeliselt stiilne jõledus.” Kurb on. Ei taha küll kuidagi uskuda, et keskkonnateenistus on selleks loa andnud. Koha nimi peaks olema Hargi – lubame tegija Eesti Looduses häbiposti naelutada.

Peaaegu kahe tunniga oleme jõudnud Tiisleri veskikohani. Veskit seal enam ei ole, küll aga kiviraiumise töökoda. Siinne müürmägi – Kur´amüür – on ainus jõe vasakkaldal asuv paljand Piusa jõel. Coriolisi jõu tõttu, mis kõik vee natuke paremale kallutab, noolib veevool ju ikka enam paremkallast. Baeri majas paiknev töökoht teeb Tooma ja Tomi aukohuseks arutada, mida mõtles jõgede kallaste kulutamise seadusest välja Baer ja mida Babinet.

Kalmõtõmägi ehk Kääpamägi on geoloogiliselt tähtis samal põhjusel, miks kodulinna Tartu Aruküla koopad: Devoni rüükalade leiukohana [1]. Kalmõtõmäe paljandis on kaks allikate uuristatud koobast, kus inimesed varjasid end veel Teise maailmasõja ajal. Teisel pool jõge on Päevapööramise mägi ehk Hobuseselja mägi, mille hari on nii kitsas, et kavalad jahimehed ajanud seda mööda metsloomi otse kotti. Oosi suhteline kõrgus on 20 meetrit. Ehkki meie ajakava ei võimalda seekord mäele ronida, soovitame põhjalikumal matkajal seal kindlasti ära käia. Hiljuti avastati, et seal olnud muinaslinnus; Helen on kuulnud koguni lennukaid arvamusi muistsest observatooriumist.

Jõksi küla juures on jõekaldal mõnus koht, mis on kui loodud matkajate kehakinnituspaigaks, söögiisumuusikat vilistab otse jõepinnal lendlev vihitajapaar. Kell kuus õhtul, kolm tundi pärast matka algust, ületame Meremäe–Kapera tee. Endise Väiko-Härmä veski juures tegutseb praegu Piusa ürgoru puhkemaja. Omanik külaliste puudust ei kurda, parajasti kilkab tagaõues bussitäis koolilapsi. Jõge mees ei paisuta, küll on aga ehitanud tammi, kust veematkajate rõõmuks viib kanalike libedalt üle kivise-kännuse veskikoha. Muretseme, kas ta ikka kevaditi tammi alla laseb, et harjus ülesvoolu kudema pääseks.

Rada läheb üles veerule, veeru turjal on metsatee. Tallata saab metsaalust, niite ja jõekaldaid. Õnneks tähiseid jätkub, on lausa täppisjuhiseid: “Kui peale vaevumärgatavat metsateed ületate niidu selle paremas servas kulgevat rada mööda, jõuate endise veski kohale. Sealt edasi pole enam õiget teed, kuid matkates vapralt mööda jõekallast, jõuame varsti Rebäseniidule.” See tundub olevat jõe kõige ilusam lõik, aga autoga siia ei saa. Seepärast ehk ongi nii ilus. Ka rajamasin pole siin jõrisenud. “Niit on pärandkoosluse ilmega,” arvab meie pärandkoosluste spetsialist Tom. Matkaraja voldiku [1] järgi valdavad Piusa kallastel lamminiidud ja niisked aruniidud. Selle niidu hooldaja näib olevat kobras, kes visalt pealetungivat pajuvõsa langetab, ehkki hooldetegevuse seisukohalt pisut ebatavaliselt kõrguselt. Oranþikihvalise eluka hambatööd näeme siin lausa kõikjal, isegi vaiguse männi kallal. Kaaslaste üllatust märkaval vastutaval toimetajal on põhjust näppu vibutada – ai-ai, kuidas te ei mäleta: kopramees Kolla ju kirjutas eelmisel aastal, et piiber teeb seda kõike ilmselt teadlike metsakujunduseesmärkidega (vt. EL 2002, nr. 10, lk. 50).

Rada on tõepoolest kadumas ja enne kuuldud kohaliku veskimehe jutt sellest, et rahvast käib siin murdu, tundub nüüd iseäranis uskumatuna.

Ümbrus muutub päris metsikuks: puude küljes ripuvad kodumaised hiigelliaanid – kesvamärjukesele kibedust andvad humalad. Jõuame Rebäsniidule, mille järgi on nime saanud endine Rebäsniidu puustus. Puustusteks kutsuti enne sõda Setomaal küla ühiskasutuses olnud metsakinnistuid. Otse meie ees on väike, mändidega piiratud küngas – Kukumägi, rahvapärimuse järgi väepealiku haud. Haual kasvavad kukeharjad, suured ja lopsakad. Selle ümber laiub aga lamminiit, mida angervaksad tikuvad umbe kasvatama. Teabetahvel lubab koguni angervaksa valgeid õisi, aga nende jaoks on vara mis vara.

Suundume Nakrimaa niidule, kus kõrgub 12 m kõrgune Nakri müür. Uus-setomaalased Helen ja Mart kinnitavad kui ühest suust, et vaat nüüd on ümbritsev mets juba rohkem õige Setomaa metsa moodi: hõre ja kuiv palumännik. Marjaajal saab matkaja suu siin küllap õige magusaks. Ja oh rõõmu: siin on ka matkaraja esimene prügikast.

Hoopis sügavama mulje jätab Tsiaorg ja sealsamas asuv Keldre müür – seni nähtud kaldaist kõrgeim. Mart räägib värvika loo seajahist: kärsakandja aetud orgu, siis hakatud mõlemast oru otsast tulema ja saadudki siga kätte. Sellest siis ka oru nimi.

Natuke kipakat silda mööda saame jõe paremkaldale ja jõuame lõpuks Eesti kõrgeima Devoni liivakivi paljandi juurde – see on Härmä Mäemine müür ehk Keldri müür. Toomas loeb: “Jõeniidult avaneb vaade, mis nagu ei kuuluks enam Eesti maastikku. Oruperv küünib siin 43 meetrini ja paljand kulgeb kuni 150 meetri ulatuses.” Pilt väärib vaatamist küll, ka sellele, kellel Ahja Taevaskojad korduvalt nähtud.

Paljandi lõunaotsas on liivakivis nii siinsele veskile kui ka müürile nime andnud vana kelder. Keldrile me ligi ei tüki; see on koos veskikohaga eravalduses ja pererahvast – tuntud Tartu intelligendi peret – pole ilus tülitada. Pilti teeme küll ja arutame ise juurde, et nii looduskaunis kohas polegi ehk väga hea elada ega puhata: küll võib siin alles neid kutsumata väisajaid voorida. Kell on saanud pool kaheksa.

Härma Alumine müür ehk Kõlksniidu müür oma etteulatuva kaljuga öeldakse olevat üks kaunimaid Piusa ürgorus. Seda väidet saame meiegi ainult kinnitada. Paljandi mitmevärviliste murranguliste kihtide mäng on kui tõeline loodusskulptuur. Siin olla filmitud väike lõik filmist “Libahunt”, jõekäärus – olgugi et eramaal asuvas – saab aga telkida ja lõket teha.

See on mõnus koht matka lõpetada: muidu tuleks kõndida paar-kolm kilomeetrit mööda üsna igavat ja sirget metsateed kuni Võru–Obinitsa maanteeni. Mart on auto just siia ootele seadnud ja nii pääseme ka algavast vihmast. Ega me palju sohki teinudki: kaksteist kilomeetrit imevahvat matkarada sai igatahes edukalt läbi kõnnitud!

1. Saarnits, Pille (koost.) 1997. Piusa ürgoru matkarada. Eesti Loodusfoto, Tartu.

Helen Alumäe (1975) on Eesti Looduse toimetaja.

Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja.