2012/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Juubelilugu EL 2012/3
Mercator 500: flaami kartograaf, kellest sai atlase isa

500 aastat tagasi, 5. märtsil 1512 sündis Flandrias Antwerpeni lähedases Rupelmonde linnakeses põlluharija perekonnas Gerard Kremer (ka Gerhard Kramer, Krämer, Cremer). Temast kujunes 16. sajandi silmapaistvaim kartograaf, kes on tuntud kui Gerardus Mercator Rupelmundanus: tolleaegse teaduskeele ladina keele järgi. Mercator on flaamikeelse Kremeri vaste ja tähendab kaupmeest.

Mercator õppis Leuveni (Louvain’i) ülikoolis ja ka pärast seda matemaatiku, füüsiku, kartograafi ja instrumendivalmistaja Gemma Frisiuse käe all matemaatikat, astronoomiat ja geograafiat ning aitas Frisiusel mõõteriistu ja gloobusi teha. Üksiti õppis ta graveerimist, just see valdkond tõigi talle erilise meistrikuulsuse. Enamiku oma kaartidest graveeris ta ise.
1537. aastal asutas Mercator instrumentide, gloobuste ja kaartide valmistamise töökoja ja avaldas Püha Maa (Palestiina) kaardi kuuel lehel. See ja 1540. aastal ilmunud Flandria kaart mõõtkavas 1 : 172 000 oli varasematega võrreldes palju täpsem ja sai suure tunnustuse. Järgneva kolme aastakümne jooksul ilmus kaardist 15 trükki.
1538. aastal südamekujulises projektsioonis tehtud maailmakaardil kasutas Mercator esimest korda sõna Americae mõlemal Ameerika mandril. Varem nimetati nii ainult lõunapoolset mandrit.
Madalmaades leviva luterluse tõrjumise käigus süüdistas inkvisitsioon Mercatorit ketserluses ja 1544. aastal ta vangistati koos paljude teistega, kellest osa hukati. Tänu eestkostele sai Mercator seitsme kuu pärast vabaks, ent majanduslikult ja vaimselt oli ta nüüd täiesti laostatud. Kartes tagakiusamist, lahkus ta 1552 Leuvenist ja asus elama tol ajal killustunud luterliku Saksamaa väikesesse Kleve hertsogiriiki Reini-äärsesse Duisburgi, kus kavatseti avada ülikool. Seal rajas ta kartograafiatöökoja.

1554. aastal Duisburgis trükitud Euroopa kaardi „Europae descriptio” (mõõtmetes 1,5 × 1,3 m) müügiedu tagas talle võimaluse pühenduda peamiselt kaartidele. Muide, renessansiajastul nimetati kaarte ladina keeles descriptio või tabula, mida tihti tõlgitakse vääralt kui 'kirjeldus'. Peagi nimetati Mercator Kleve hertsogi õuekosmograafiks, s.o. kartograafiks. Uuematele andmetele tuginedes jätkas ta juba Leuvenis alustatud maailmakaardi koostamist.
1569 avaldas Mercator 2,12 × 1,34 meetrise 18 lehel trükitud uudses projektsioonis kaardi tolleaegse tava kohaselt pika pealkirjaga „Nova et aucta orbis terrae descriptio ad usum navigantium emendate accomodata” („Uus ja täiendatud maakaart, mis on õigesti vastavuses meresõitjatele kasutamiseks”). Paraku annab see maailmakaart vale ettekujutuse ekvaatorist kaugele jäävate alade suuruse kohta: näiteks Gröönimaa (2,2 mln. km2) on seal veidi suurem kui Aafrika (30 mln. km2).
Mercatori silindriline õigenurkne projektsioon oli aga esimene kaardiprojektsioon, kus kaardil määratud suunad (kursid) olid tõelised: nende järgi sai määrata laeva kurssi. Uudses projektsioonis kaarte ei osatud algul kasutada ja ka nende koostamise täpseid matemaatilisi aluseid polnud kindlaks määratud. Alles poole sajandi pärast hakati selles projektsioonis merekaarte tegema ning tänapäeval on Mercatori projektsioon ja selle arendused kõigi navigatsioonikaartide alus.

Mercatori tegevus sattus flaami kartograafia tõusuaega, mida soodustasid suured maadeavastused ja huvi avardunud maailma kaartide vastu ning maailmakaubanduse ja rahanduse keskuse kandumine Vahemere maadest Madalmaadesse.
Ühel ajal tegutses mitu meest, kes tugevasti arendasid kartograafiat. 1570. aastal avaldas Abraham Ortelius Amsterdamis kaardikogu „Theatrum orbis terrarum” („Maailma näitelava”), mille populaarsust kinnitab 34 trükki paljudes keeltes. Tol ajal avaldati kaardi teisel küljel ja mõnikord ka vahelehtedel seal kujutatud maade kirjeldused. Orteliuse teost on peetud esimeseks tõeliseks atlaseks, kuigi see koosnes väga paljude kartograafide töödest.
Kõik esimesed trükitud kaardistikud alates 1477. aastast sisaldasid 2. sajandil Aleksandrias töötanud vanaaja suurima kartograafi Klaudios Ptolemaiose „Geograafia” juurde kuulunud 26 kaarti. Seejuures jäeti Ptolemaiose maailmapilt muutmata. Neid kaardistikke oli Mercatori ajaks ilmunud mitukümmend trükki. Antiikgeograafi vaadete pooldajana graveeris Mercator Ptolemaiose kaartide parandatud versiooni, mis ilmus 1578. Täiusliku graveeringu tõttu kasutati tema trükiplaate veel seitsme Ptolemaiose atlase väljaandmisel kuni 1730. aastani.

Esimene atlas. Mercator kavandas uuematel andmetel põhinevat veelgi suuremat, viiest köitest koosnevat kaardikogumikku, mille kaardid koostas ja graveeris ise. Kaks esimest köidet ilmusid 1585. ja 1589. aastal. Esimeses köites olid Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade ja nende vahele jäävate riikide kaardid ning teises Itaalia, Balkani ja Kreeka kaardid, kokku 73 kaarti. Need mõlemad on kokku köidetuna olemas ka Tartu ülikooli raamatukogus.
Kolmanda köite tegemise ajal 1590. aastal sai Mercator osalise halvatuse. Teda abistasid noorem poeg Rumold ja vanema poja pojad. Nii valmis Põhja- ja Ida-Euroopa kaart, sealhulgas Liivimaa kaart. Mercator suri 2. detsembril 1594.
Aasta pärast seda avaldas Rumold kaardistiku „Atlas sive cosmographicae meditationes de fabrica mundi et fabricati figura” („Atlas ehk kosmograafilised mõtisklused maailma ehitusest ja loodud maailma kujust”) formaadis 36 × 39,5 cm. Teos koosnes 1585. ja 1589. aastal välja antud ja hiljem lisandunud kaartidest, kokku 107 kaarti, neist maailmakaardi ja neli maailmajagude kaarti oli Rumold teinud isa 1569. aasta maailmakaardi põhjal. Kaardid hõlmasid kaks lehekülge, kusjuures lehe pöördel olid selgitavad tekstid.
1602. aastal anti välja atlase teine trükk. 1604 müüsid Mercatori pärijad kaartide trükiplaadid hollandlasele Jodocus Hondiusele, kes jätkas atlase kirjastamist Mercatori-Hondiuse nime all. Ka see atlas leidub Tartu ülikooli raamatukogus. Kaarte parandati ja lisati uusi, mõnes trükis ulatus kaartide arv peaaegu 200ni. Jodocuse surma järel (1612) jätkasid pojad tema tööd.
1630. aastail lisandus kirjastaja Johannes Janssonius ning atlased ilmusid Mercator-Hondius-Janssoniuse nime all. Olles mitukümmend aastat kaardituru valitsejad, andsid Hondiused kuni 1642. aastani välja ligi 50 atlast, peale ladinakeelsete veel prantsuse, hollandi, saksa, inglise ja flaami keeles.
1607 ilmus Mercatori originaalgraveeringutel põhinev „Atlas minor” (19 × 26 cm), mida Hondiused trükkisid kuni 1738. aastani 25 korda. Neid on Eesti kogudes neli: 1621. a. väljaanne Tartu ülikooli raamatukogus ja 1628. a. trükid Tartu ülikooli, Talllinna ülikooli akadeemilises ja rahvusraamatukogus.

Mercatori Liivimaa kaart pakub meile kahtlemata kõige enam huvi. Teadaolevalt esimese Vana-Liivimaa kaardi koostas 1529. aastal Alexander Sculteti. Kahjuks ei ole see säilinud, nii nagu ka esimene trükitud Liivimaa kaart, 1555. a. ilmunud Kaspar Hennenbergeri oma. Sculteti kaarti kasutas rootslane Olaus Magnus 1539. aastal Veneetsias trükitud Põhjamaade kaardi „Carta marina” koostamisel [5]. Eesti alalt on seal 35 kohanime.
Paljudes eestikeelsetes väljaannetes on illustratsioonina (sageli kaanepildina) kasutatud esimest tänapäevani säilinud Liivimaa kaarti – 1573. ja järgnevatel aastatel flaami kartograafi A. Orteliuse atlases „Theatrum orbis terrarum“ ilmunud Johannes Portantiuse kaardi värvitud varianti. Selleks ajaks oli jämedama joonega puugravüür enamasti asendunud vasegravüüriga, mis võimaldas esile tuua rohkem detaile. Kaardid ja atlased olid niigi kallid ja iga lehe käsitsi värvimine tegi nad veelgi kallimaks. Neid müüdigi eraldi mustvalgete ja toonitutena.
Uute kaartide koostamisel kasutati seniseid kaarte ning kaugemate maade kohta koguti teavet veel kaupmeeste, meresõitjate ja muude rändurite käest. Sellistest ebakindlatest allikatest tekkis vigu, eriti nimedes, mis kandusid ühest trükitööst teise. Vahel saadi nime kirjapildist valesti aru, vahel rändas väina keskele märgitud asula nimi teisele rannikule ja mõnikord ei tabatud ära, et veidi erinevad nimekujud tähendavad üht ja sama kohta ning uuel kaardil olid sama nime variandid kirjas juba kaks või kolm korda.
16. sajandi kaartidel on Põltsamaa (sks. Oberpahlen) kirjas kui Overpe, Overp, Oberpael, Ober Paln (viimane Mercatoril) ja Kavilda vasallilinnus (sks. Kawelecht) kui Kauelange, Canelicht ning Kanelicht. Tallinnas töötanud ajaloolane Paul Johansen kirjutas üle 80 aastat tagasi: „Kummalisel kombel pole teist teadmisteharu, kus seitsmenda käsu [„Sina ei pea varastama”] vastu oleks nii palju patustatud kui kartograafias. Üks kartograaf „spikerdab” teiselt maha, lisab sinna aga juurde omalt poolt vürtsi, mistõttu tekivad sageli ilmvõimatud eksitused” [2: 44].
Üks Mercatori informaatoreid oli Sulev Vahtre andmeil 1552. aastal Tartus ja Riias käinud Heidelbergi professor Johannes Levenclaius ja arvatavasti on Mercator kasutanud ka Balthasar Russowi Liivimaa kroonikat [3].
Mercatori „Livonia” on varasematest suurem (36,5 × 46,5 cm, mõõtkava umbes 1 : 1 670 000) ja täpsem, väikesaared on aga Saaremaa ja Hiiumaaga võrreldes kujutatud ülemäära suurelt. Valdav osa Eesti kohanimedest (kokku umbes 90, osa leidub mitu korda) on geograafiliselt määratletavad. Saartele on aga tekkinud asulaid, millenimelisi seal tol ajal ei olnud: Sõrve (Schworben), Hiiumaa (Dachden, varasematel kaartidel koguni kindlus), Skole (Soela, varem ka Scolesont – Soela väin), Sibbenis (Tahkuna poolsaar).
Saaremaa kahe asula (linnuse) nimed Zel ja Wijck, mis ka varasematel kaartidel on esitatud veidi teisel kujul (Osil, Osel, Wick, Wik, Wijc), on tulenenud Saare-Lääne piiskopkonna nime (sks. Ösel-Wiek) mittemõistmisest, kusjuures asulat märkiv ring on ilmselt võetud nime esitähest. Odeslo ja Oholmi saar on ühildatavad Osmussaarega ning Margeden, Nergen ja vist ka Daren tähendavad Naissaart.
Tõenäoliselt ei kasutanud Mercator esimest mereatlast – 1584/85 ilmunud Lucas Waghenaeri atlast „Spieghel der zeevaerdt”, kus Eesti mereäärsed kohanimed olid täpsemad. Waghenaeri kaardil on Soome lahes Osmussaar, Naissaar ja Aegna ning viimase ja mandri vahel Aegna väin – Wolf sondt, mis Mercatori kaardil on palju kaugemal idas asuv saar Wolfssunt.
Kui Portantiuse kaardil oli nimeliselt vaid kaks Eesti jõge – Narva ja Pärnu –, siis Mercatori omal juba kümme. Esimest korda ilmus kaardile Võrtsjärv. Kaart on tihenenud, kuna lisandunud on varem mainitamata linnuseid (Casbe – Kasti, Pedus – Kalvi, Etcz – Edise) ja piiskopimõisate (Swanicz – Sangaste, Kokenkan – Koonga). Tolleaegsetest suurematest linnustest ei ole märgitud Kirumpääd.
Lahendamata jääb mitme kohanime päritolu: Daneca saar Hiiumaa ja Vormsi vahel (vaevalt on see Tauksi saar või Tanska küla Rohukülast lõunas), Tils Salatsi ja Pärnu vahel (mingi Läti kohanimi?), Võhandu lisajõed Taran ja Schorn ning Palamki saar keset Peipsit (Talabski saared Pihkva järves?).
Mercatori suur Liivimaa kaart ilmus kuni 1636. aastani kokku vähemalt 30 atlases, peamiselt ladinakeelse, aga ka prantsus-, hollandi-, saksa-, flaami- ja ingliskeelse selgitava tekstiga kaardilehe pöördel. Mitmekümnes trükis ilmunud kogumikus „Atlas minor” leiduv Mercatori Liivimaa kaart (umbes 1 : 3 400 000) erineb suurest kaardist üsna vähe. Kohanimesid on sellele mahtunud umbes 50.
Kaardistiku eri trükid ei kattu nimede poolest täielikult. Hondiuse koostatud atlase 1621. ja 1628. aasta trükist, mis on tallel Tartu ülikooli raamatukogus, võib leida erinevusi: Saaremaale on jäänud asulatest Osel ja Wijck, aga kaduma on läinud Kuressaare ning hilisemal kaardil on viis jõge vähem.
Samal ajal kui üksteise järel ilmus veel Mercatori nime all samalt plaadilt paljundatud kaarte, trükiti mujal täpsemaid kaarte. 1626. aastal avaldas Anders Bure (Andreas Bureuse) Rootsi riigi kaardi kuuel lehel. Eesti alalt oli sellel umbes 150 kohanime, s.o. kolm korda rohkem kui Portantiuse ja Mercatori omal. Liivimaa uus kaardipilt juurdus 17. sajandil.
Tänan Juhan Kreemi kasulike nõuannete eest.

1. Arbusow, Leonid jun. 1935. Vorläufige Übersicht über die Kartographie Alt-Livlands bis 1595. – Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Vorträge vom Januar bis November 1934: 33–119.
2. Johansen, Paul 2005. Saksa kohanimedest Eestis. – Kivimäe, Jüri (koost.). Kaugete aegade sära. Ilmamaaa, Tartu: 24–49, 438–439.
3. Lutt, Jaan 2007. Tuntud ja tundmatu Mercator. – Meremees 2–4: 14–17, 16–18, 16–18.
4. Raid, Tõnu 2002. Tabulae Livoniae. Tallinn.
5. Varep, Endel 1960. Jooni Eesti kartograafia ajaloost. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn.

Heino Mardiste (1936) on geograaf, peamine huvi on kartograafia ja ajaloolised kaardid.



Heino Mardiste
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012