2012/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tasub minna EL 2012/3
Kes elavad Ahhaa teaduskeskuses?

Uus Ahhaa hoone Tartus on avaliuksi teadus- ja loodushuvilisi vastu võtnud nüüdseks peaaegu aasta jagu. Kahtlemata on tegu suurepärase huvikeskusega, sest saja tuhande külastaja piir ületati juba esimese kaheksa kuu jooksul.

Kõik uudne ja teistsugune tõmbab tähelepanu. Ahhaa teaduskeskused Tartus ja Tallinnas on seda ilmekalt näidanud, sest huvilisi nii sinna kui ka tänna on jagunud üle ootuste palju.
Ahhaas tohib kätega katsuda, atraktsioonidele peale ja sisse ronida, pritsida ja loopida, jalgrattaga lae all sõita ja muus põnevas tegevuses osaleda. Peale selle on elusolendeid, keda jälgida, katsuda ja uurida. Nii jagub põnevust kindlasti terveks pikaks päevaks. Pealekauba saab Ahhaa-tuurile kaasa paluda asjatundlikud giidid, kes juhatavad, tutvustavad, selgitavad ja innustavad.
Et Tartu Ahhaa teaduskeskus on suur, eri tubade ja paljude atraktsioonidega, läksin esiti tutvust sobitama elusaali elanikega.

Kõige enam on sekeldusi olnud sipelgatega. Avara elusaali teises otsas paistab väike kuhi. Koos Ahhaa giidide Maarja Kuuspu, Triinu Vakmanni ja Kristel Paaboga suundungi kõigepealt selle poole.
Tehiskuhila otsas teevad oma igapäevatoimetusi laanekuklased. Giid Maarja sõnul on tegu väikese, ent tegusa, elujõulise ja väga iseteadliku seltskonnaga, küllap ühe ettevõtlikuma kogukonnaga terves Ahhaas.
Laanekuklaste elukombeid teades võib öelda, et nad on tõepoolest äärmiselt elutargad, mõneti inimesest ehk nutikamadki, ja nende elukorraldus hämmastavalt põhjalik. Kõnealune kuklasepere toodi Ahhaasse möödunud aasta kevadel Kiidjärve kandi metsast, et linnarahvas saaks neid uudistada, sipelgaeluga tutvuda ja küllap ka võrrelda, kuidas nemad oma majapidamist sätivad. Ühtlasi on siht pöörata tähelepanu sipelgate tähtsusele looduse ökosüsteemis ning seetõttu ka vajadusele meie metsades elutsevaid laanekuklasi hoida ja kaitsta.
Nii linna kolimisel kui ka muudes laanekuklastega seotud küsimustes on Ahhaa inimestele abiks olnud sipelgauurija Ants-Johannes Martin.
Nagu vestusest giid Maarja Kuuspuga selgus, pole pesakorjet niisama lihtne korraldada. Et saada kokku toimiv kogukond, tuleb osata teha vahet sipelgate peresisestel kastidel. Sipelgapere jaguneb kolme kasti: kuningannad ehk emad, isasipelgad ja töösipelgad. Töösipelgad jagunevad omakorda nelja tööjaotusrühma: varuisendid ehk kõige nooremad töösipelgad, kuningannasid ja vastseid toitvad ammsipelgad, pesa sisetöölised (nukkude ümberpaigutajad, nn. ämmaemandsipelgad, siseehitajad jt.) ja pesa välistöölised (toiduvarujad, nn. lehetäifarmerid, ehitustöölised, valvurid, vaatlejad jt.).
Peale selle tuleb sipelgapere koos pesamaterjaliga juba metsa all paigutada tehispesaraamistiku vahele samamoodi kui pärispesas. Loomulikult on vaja arvesse võtta veel palju pisiasju, et kuklasi võimalikult vähe häirida.
Kiidjärve metsast võeti nõnda laanekuklasi kahest pesast. Mõlemast vaid väga väike osa, et perele mitte liiga teha, kuid siiski väärtuslik kogu Ahhaa keskusesse tutvustamiseks tuua.
Enne sipelgakorjet ehitati tulevastele elanikele valmis sobilik kodu. Selle tegemisel püüti ühtaegu lähtuda põhimõttest, et pesa oleks huvitav ja hästi jälgitav uudistajatele ning samas kohane ja mugav sipelgaklannile. Disainimis- ja ehitustööd valmis, loodeti, et kõik sai nii, nagu vaja.
Ent kui uued elanikud moodsasse tehispessa paigutati, ilmnes peagi, et sipelgapere ei jaga pesadisainija vaimustust kaunist ja lahedast kodust. Iseteadlikult asuti oma olemist ümber korraldama. Okkahaaval, aga järjekindlalt. Nõnda tassiti vajalik kogus pesamaterjal raamide vahelt mööda torusid ära. Oma elu koondati klaasialusele areenile, kus esialgu asus vaid söögivaagen ja prügila-kalmistu.
Ka areenil polnud esimene asukohavalik kõige õnnestunum: kodukuhi tassiti küll ühte serva, siis teise nurka, niisamuti koliti ümber kalmistu – veel kord kõike nihutades, ikka okkahaaval ja sihikindlalt.
See möödunud suvel alanud „haldusreform” olevat giidide sõnul lõpetatud umbes oktoobriks. Sellest saati on elatud rahulikku elu: koduks olev okka- ja kõdukuhi ühes nurgas, selle vastas kalmistu, areeni keskel aga toidulaud. Kindlasti andsid sipelgate ümberkorraldused palju õpetust ning teavet, kuidas edaspidi nende vajadusi ja eelistusi paremini arvestada. Näiteks kolimisaktsiooni peapõhjuste üle arutledes arvati, et ilmselt tekitas rahulolematust esialgne pisut vildakas pesaraamistik. Kui seepeale minna Ahhaa elusaali ühes servas paiknevasse nn. Shanghai majja, on nende mure päris arusaadav.

Miniökosüsteem mereveeakvaariumis. Kalaakvaariumid on üsna tavalised paljudes kodudes. Ent enamasti on need täidetud mageveega, kuhu on pandud elama nende oludega kohanenud elusolendid. Ahhaas on seevastu üles seatud Punase mere elustikku tutvustav mereveeakvaarium, mis tehnikadirektori Mairo Hirmo sõnul võib praegu olla üks suuremaid omasuguseid Eestis: selle maht ulatub 6200 liitrini.
Kogu akvaariumisüsteem on siin rajatud läbi kahe korruse: tehniline osa (puhastus-, tsirkulatsiooniosa jms.) asub keldris, arvukate seadmete abil toimiv ökosüsteem aga üleval elusaalis.
Vee-elustikuhuvilised saavad tiirutada ümber akvaariumi, kuid pugeda ka hobuserauakujulise klaasmahuti keskele. Selline lahendus paelub tähelepanu ja lubab hõlpsamini üles leida ka need tegelased, kes ennast peita tavatsevad.
Mida aeg edasi, seda hoogsamalt keeb elu akvaariumis. Asukad paljunevad ja kosuvad, üksiti tuuakse pilkuköitvaid isendeid juurde. Nõnda on lähiajal oodata krevetiperet.
Praegustest elanikest jääb kõigepealt silma laste lemmik, multifilmitegelane kalapoeg Nemo. Õigupoolest on see harilik meriroosahven, tuntud oma uudishimuliku meele ja värvikireva erkoranži-valge rüü poolest.
Ühtekokku elab Ahhaa-akvaariumis kümmekond liiki kalu, sh. sinise-kollasekirju merikirurg, kollane sebrasoom, erisugused korallkalad ja mõned huulkalalised. Peale kalade märkan veel tigusid, rõõneskarpi, pikkade ogadega merisiilikut ja poolenisti peitu pugenud meritähti.
Omette vaatamisväärsused on korallid: läbi klaasseina jääb silma nii pehmeid kui ka kõvu isendeid, eri mõõdu, kuju ja värvusega. Kõvad korallid on need, kelle elutegevuse käigus tekivad korallriffid. Pehmed seevastu lubitoest ei tooda.
Korallide puhul tekib alati arusaamatus, kas tegu on taimede või loomadega. Nad on kõik kangesti taimede moodi, kuid ometi kuuluvad loomade sekka. Korallid on ainuõõssed õisloomad: neil puuduvad magu ja sooled, selle asemel on õõs. Nagu muudki loomad, toituvad nemadki teistest organismidest: haaravad polüübide abil veest imepeent zooplanktonit.
Nii et ühtki taime sellest mereakvaariumist otsida ei tasu.

Ahhaa pesamunad. Kõige viimaseks teen tutvust munade ja tibudega, küllap enim tähelepanu pälvivate elanikega Ahhaas.
Giid Kristel Paabo talutab mind eluruumist tibude maja juurest kõigepealt tagatuppa, mida võiks nimetada sünnituseelseks osakonnaks. Selles toas on inkubaator: kapp, kus Talleggist toodud viljastatud munad hauduvad. Et kapis munadel parajalt niiske oleks, pihustab Kristel neile vett. Masin ise hoiab keskkonna haudesoe, umbes 35–37 ºC, ning mõne aja tagant liigutab munareste, et tibud vastu koort kinni ei jääks ega hukka ei saaks.
Inkubaatoris hoitakse mune umbes 21 päeva: just nii pikk on haudeaeg. Kui tähtis päev on kätte jõudnud, viiakse muna elusaali tibudemajja.
Uute loomalaste koorumine on siin alati tekitanud suurt elevust ja meelitanud palju huvilisi tibudemaja juurde. Esimese prao või augu ilmumine munakoorde ei tähenda, et tibu sellest kiirelt välja tuleb. Nagu iga sünd, võtab see aega ning nõuab vaatajatelt pikka kannatust.
Kui tibu on elu esimese keerulise ülesandega toime tulnud, lastakse tal mõnda aega soojas puhata, uneleda ja olla. Seejärel lubatakse vastkoorunu klaasseinaga eraldatud kõrvaltuppa teiste omasuguste sekka. Päris kuked ja kanad neist Ahhaas siiski ei sirgu, tugeva jala alla saanud linnud saadetakse hoopis parematele siblimismaadele taluperedesse.

Ahhaa pole kaugeltki veel valmis: see täieneb, areneb ja muutub, elanikud kasvavad ja paljunevad. Seetõttu ei maksa arvata, et kui korra juba käidud, siis on kõik nähtud. Teejuhiks olnud giididki mainisid muu jutu seas vahvaid tulevikuplaane. Nii et tasub mõne aja tagant taas sammud Ahhaa teaduskeskusesse seada.


Katre Palo (1978) on ajakirja Eesti Loodus toimetaja.



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012