Foto: Erakogu

Juba 1930. aastate lõpul konstateerisid lambaspetsialistid: puhtatõulisi maalambaid leidub meil väga vähe, enamasti on tegemist ristandlammastega. Iga loomatõug on unikaalne geenide kogum, kusjuures kohalikel tõugudel võib leiduda geneetilisi variante, mis on antud keskkonnatingimustes paremini kohastunud. Kohalike tõugude säilitamisest ollakse huvitatud seetõttu, et neil võib leiduda geneetilisi variante, mis on antud keskkonnatingimustes paremini kohastunud.

Et selgitada, kas ja kui palju meil leidub eesti maalambaid, vaatasime sel suvel üle nn. maalammaste karjad. Enamik karja omanikke Saaremaal on soetanud endale teadlikult kas eesti tumedapealised või eesti valgepealised (kultuurtõugu) lambad või nende ristandid. Mustade või erivärviliste lammaste pidamist ajendab eelkõige nende villa ja lõnga eest makstav kõrgem hind.

Mitmetes karjades ilmnes sugulusaretusest tulenev depressioon. Karjades on valdavalt rohkem kui üks jäär, mistõttu isapoolset põlvnemist ei ole võimalik tuvastada. Enamik nn. maalamba omanikke väärtustab lambaliha kõrgemalt kui villa. Et lihaomadusi parandada, on karja soetatud ka imporditud tõuloomi või nende järglasi: ühes karjas oli valgevillaline dala ja tekseli tõu ristandjäär, teises sündisid lauguga talled pärast seda, kui karja toodi saksa tumedapealine jäär.

Kokkuvõttes ei saa nähtud loomi nimetada põlistõugu eesti maalammasteks, küll aga oleks võimalik sihipäraselt tegutsedes aretada kolme kuni nelja põlvkonna jooksul populatsioon, keda võiks nimetada kas saarte lambaks või saaremaa lambaks.

Geneetiliselt ei ole meie lambatõuge varem uuritud. Nüüd võeti lammaste tõulise kuuluvuse selgitamiseks appi molekulaargeneetilised uuringud. Selleks koguti vereproovid eesti tumedapealistelt ja eesti valgepealistelt lammastelt, samuti Ruhnu, Kihnu ning Saaremaa karjadest. Uurimist toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Soome Akadeemia. Kokku võeti analüüsida üle 30 tõu Põhjamaades ja Balti riikides, igast tõust kuni 30 looma, kelle valikul püüti järgida printsiipi, et loomad ei oleks omavahel suguluses. Seda õnnestus järgida eesti tumedapealistelt ja valgepealistelt lammastelt proovide kogumisel, kuid mitte Ruhnu, Kihnu ja Saaremaa lammaste puhul.

Saaremaa ja Kihnu lambad on välimiku järgi väga mitmekesised. Nende sarnasust seni tunnustatud lambatõugudega (eesti tumedapealine ja eesti valgepealine) toetavad ka molekulaargeneetiliste analüüside tulemused. Ruhnu saarelt pärit lambad osutusid geneetiliselt sarnasemateks hoopis Soome-Karjala lühisabaliste tõugude rühmaga.