2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2012/12
Õue-õunapuu

Maade tagastamise aegu polnud mul võimalik talu eluhooneid tagasi saada ja seetõttu oli vaja otsida uut eluasemepaika. Juurde ostetud maadel oli puisniite, väikseid metsasalusid ja vanu saunaasemeid. Koha valikul oli ligipääsetavuse kõrval üks peamisi määrajaid õunapuu: metsik puu nii kolmveerand sajandi eest kadunud saunakohal. Põlisõunapuu ümbermõõduga umbkaudu kaks meetrit, vanusega sada aastat või palju rohkemgi: õõnsast tüvest ju enam aastarõngaid kokku ei loe.

Puu on näinud paremaid ja halvemaid aegu: kasvanud suureks, jäänud ladvata, sest ei suutnud seda kuivematel aastatel piisavalt joota, kaotanud oksi tuule, lume või saagi raskuse tõttu, saanud oksaaukudesse seeni.
Järgnenud parematel aegadel on ta kasvatanud uued ladvad, aga ühtaegu on tüvi seest õõnsaks mädanenud. Tüve keskosas on praegugi näha ebatuletaeliku vana viljakeha. Alumine oks on kunagi üritanud vesivõsust oma latva kasvatada, aga see on lahti murdunud. Erinevalt ladvapoolsetest okstest, mis ripnema jäädes kuivasid, oli alumisel oksal eelis: poolel murdumise teel tuli maa vastu ja poollamavana jäi oks ellu.

Kabrarikkail (eelistan õunapuust mõne kilomeetri kaugusel asuva Kabrametsa küla tõttu siin kasutada metskitse eestikeelset põlisnimetust) aastail on nad rookinud lehtedest paljaks kaelaulatuses oleva poollamava oksa harukesi, mis on seejärel kuivanud. Teiste varju jäävad ja kõrgemale ulatuvad osad on seal siiski ellu jäänud. Põder pole aga üleasustuse aastatel selle õunapuu oksi väga rüüstata himustanud. Tuuled on õõnsasse tüvve õõtsutanud pragusid, aga vintis puukiud hoiavad siiski pragunenud harusid piisavalt koos.

Kas see õunapuu on kunagi õuele istutatud, ise aia ääres seemnest kasvama hakanud või hoopis hukkunud puu pookealusest sirgunud, pole enam võimalik teada saada. Selle kohta on inimmälu juba ammu katkenud.
Õunad on tal parema puudusel söödavad, natuke hapukad, veidi mõrkjalt kuivavõitu. Heal õuna-aastal on siiski kohane nende mahavarisenud kiht vaid puu alt kokku riisuda ning jätta ootama varatalviseid kapru ja metssigu, kes siis neid mädanenunagi isukalt otsima tulevad. Vaid üksikud õunad jõuavad praegusajal inimese toidulauale.
Kui see puu pärineb teoorjuse ajast, kirjeldab temagi kasvamist 1777. aastast pärinev Hupeli tsitaat: „Harva on talumehel puuviljaaed, kõige rohkem mõni metsik õunapuu või kirsipuu”. Tol ajal võisid tema õunad olla päris hinnatud toidulisa inimesele. Hiljem on õuele istutatud ka paremaid õunasorte, mis on praeguseks kadunud. Neid meenutavad lähikonnas nende järeltulijad, nooremad metsikud aed-õunapuud. Üks neist on kibekas ’Valge klaar’, mõni ’Tallinna pirnõuna’ moodi, nii mõnegi esivanemaid ei oska ma ära arvata. Ehk on mõni ka põlise õue-õunapuu seemnest tärganud.
Päris tuvastamata esivanematega on aga ümbruskonna puhtaverelised mets-õunapuud, nende eelpõlved on ümbruskonnas olnud vast aegadest, kui ühe või kahe tuhande aasta eest maa merest tõusis ning rannakarjamaadeks ja puisniitudeks sai.

Õue-õunapuu on oluline ka paljudele teistele ümbruskonna ulaelanikele peale minu. Kümmekonna aasta eest, pärast väga head hiireaastat, hakkasid õunapuu õõnsusest kasvama maapirnid. Eks sinna juurte varju ja mädanenud õõnsustesse oli kindel teha panipaik ning kümmekonna meetri kauguselt peenralt kaupa tuua.
Ka linnud peavad puust lugu. Tema kõverused ja õõnsused on igal teisel aastal asupaigaks mõnele rästa pesale. Nii laulurästas kui ka musträstas on teda parimaks pidanud, leidnud tema olevat kindlaima koha oma järeltuleva põlve jaoks. Ja mõnel aastal ka poegadest ilma jäänud. Okste vahele on olnud põimitud lehe- või põõsalinnu pesi.
2011. aastal leidis aga tüve õõnsuse olevat sobiliku jääkoskel. Esimene kohtumine temaga oli päris hirmuäratav: puust möödudes kostis sellest kõva maosisinat. Sisse kiigates paistiski hämarusest midagi käsivarrejämeduse mao pea sarnast ähvardavalt püsti olevat. Eestisse oleks nagu boamaod elama asunud.
Igatahes edaspidi püüdsin oma toimetusi õunapuu juures mitte teha. Uksel istudes sai korduvalt vaadatud, kuidas läbi oksaaugu välja roninud lind mere poole sööma lendas. Oksaauk oli tema arvates parem väljapääs kui suurem ava tüveõõnsuse ülaservas. Ju olid söömaskäigud kahe kilomeetri taha mere peale liiga pikad või tekkis mingi muu häda, kuid poolteist kuud kestnud haudumine lõppes edutult.
Õunapuu all liigub huvitavaid juhukülalisi. Aeg-ajalt roomab sealt läbi tõeline madu, nastik, tüve ääres või alumisel oksal soojendavad end sisalikud. Õunapuualused metsikud karusmarjad olid need, mis meelitasid kohale noorusest julge rebase. Ise meelitan sügistalvel ümbruskonna tihaseid okstele riputatud pekitükkidega otsima õue-õunapuu ja ka naaberpuude koorepragudest rohkem söödikuid.



Tõnu Ploompuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012