Üht Eesti suuremat ja väärtuslikumat ürgset maastikukompleksi hoidev kaitseala varjab endas eri arengujärgus soid, loodusmetsi ning kaitstavaid liike ja nende elupaiku

Neljast lahustükist koosnev Muraka looduskaitseala asub Alutaguse madalikul Ida-Virumaal Tudulinna, Iisaku, Mäetaguse ning Maidla vallas, Tudulinnast kümmekond kilomeetrit põhja pool. Kaitseala tuumiku moodustavad raba-, siirdesoo- ja madalsooaladest koosnev Muraka soostik ning selle kirdeserva jääv Ratva raba.

Muraka soostik on tekkinud Peipsi nõo põhjaosas, kunagise järve põhjas. Pärast mandrijää taandumist nõgu täitnud jäänukjärved hakkasid aja jooksul kinni kasvama ning moodustasid 9000–10 000 aasta eest ulatuslikud madalsood. Pronksiaja alguseks (umbes 3500 aastat tagasi) oli soostik jõudnud raba arengujärku. Soode piirid laienesid, naabersood liitusid. Nii kujunes liigestunud piiriga, paljudest rabalaamadest koosnev ulatuslik sooala. Rabasid eraldavad üksteisest kas kidura taimestikuga märed või siirde- ja madalsootüüpi õõtsiksood.

Soostiku lõunapoolses osas valdab puis- ja laukaraba, põhjaosas on ülekaalus lodualad ning vesised lagerabad. Laugaste suurim läbimõõt on kuni 400 meetrit, enamik jääb siiski 20–40 m vahemikku, sügavus küünib 1–3 meetrini. Laugastikest on suurimad Pardilaukad, Ilusa ning Iissaare laukad. Piirkonna keskosas, äravooluta nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed.

Soostiku aluspõhi koosneb Ülem-Ordoviitsiumi lubjakivist, mida katavad alluviaalsed ja järvesetted. Setete tüsedus on siin kümne meetri piires, lääneosas üks kuni kaks, kohati vaid pool meetrit. Soopinna kõrgeim punkt ala keskosas ulatub 56–57 meetrit üle merepinna. Mineraalse aluspõhja kõrgeim punkt, 52–54 m üle merepinna, paikneb Kaasiksaare lähistel. Turbakiht küünib soostiku keskosas 5–7 meetrini, äärealadel paari meetrini.

Kaitseala kirdeosas Ratva rabas asub ligi 30-hektarine Ratva järv, jäänuk kunagisest suuremast veekogust. Sadakond aastat tagasi kaevatud kraav on alandanud järve veetaset ning kiirendanud selle kinnikasvamist. Vältimaks soo laienemist, on kraavitatud ka kogu soostiku piiriala. Soo põhjaosast voolab vesi Purtse jõkke, lõunaosast aga Tagajõkke ning Pungerja jõkke.

Harulduste elupaik. Muraka looduskaitsealal elab mitu kaitsealust loomaliiki ning kasvab haruldasi taimi. Oma rikka linnustikuga kuulub Muraka looduskaitseala Eesti kolme väärtuslikuma linnuala hulka (koos Kuresoo ja Puhatu soostikuga). Kaitsealal pesitsevad kalju- ning kalakotkas, kassikakk, metsis, sookurg, rabapüü, väike-koovitaja, kolmvarvas-rähn ja paljud teised. Raba kohal on nähtud lendamas rabapistrikku.

Kaitsealustest taimeliikidest leidub lehitut pisikäppa, soohiilakat, kõdu-koralljuurt, kuradi-sõrmkäppa, künnapuud, harilikku näsiniint, harilikku ungrukolda. Muraka looduskaitseala on meil ka üks rahvusvahelise tähtsusega märgaladest (Ramsari ala). Kindlasti väärib see soostik tähelepanu veekaitse seisukohast.

Eellugu ja kaitsekorraldus. Osa praeguse Muraka looduskaitseala territooriumist võeti kaitse alla juba 1938. aastal, kui kotkaste kaitseks asutati Ratva raba reservaat. 1957. aastal loodi Muraka raba botaanilis-zooloogiline keeluala. 1981 haarati kogu soostik Muraka sookaitsealasse. Oma praegustes piirides on kaitseala 1997. aastast, kui rajati neljast lahustükist koosnev Muraka looduskaitseala pindalaga 13 059 ha.

1999. aastal muudeti kaitse-eeskirja, mille järgi looduskaitsealal eristatakse kuusteist sihtkaitse- ja viis piiranguvööndit. Inimesed ei või minna Arvila, Pasti ja Matkasoo looduslikesse sihtkaitsevöönditesse 1. veebruarist 30. juunini ning Ratva raba looduslikku sihtkaitsevööndisse 1. veebruarist 15. juulini. Kogu kaitsealal on aasta läbi keelatud jaht ning kalapüük. Mootorsõidukite ning jalgratastega tohib liikuda vaid üldkasutatavatel teedel. Üle 50 osalejaga rahvaüritusi võib korraldada ainult kaitseala valitseja – Ida-Virumaa keskkonnateenistuse nõusolekul.

Kaitse-eeskirja ning selle muudatustega on võimalik tutvuda elektroonilise Riigi Teataja kaudu aadressil: https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp

Oht kaitsealale. Muraka raba looduslikku seisundit võib ohustada OÜ VKG Aidu Oil kavandatav põlevkivikaevandus, mille mäeeraldisega kattub kaitseala üks lahustükk ning millest vaid paari kilomeetri kaugusele jääb kaitseala põhiosa. Eestimaa Looduse Fondi arvates ei kajasta kaevanduse keskkonnamõju hindamise aruanne kõiki võimalikke keskkonnamõjusid ning nende leevendamise võimalusi. Aruandes puudub ka hinnang Ratva raba veereþiimi muutuse kohta.

1. EELIS – (Eesti looduse infosüsteem) http://eelis.ic.envir.ee/eelis

2. http://www.elfond.ee

3. Leito, Tiit 2001. Muraka raba. Ida-Virumaa Keskkonnateenistus, Tallinn.

4. Orru, Mall 1995. Eesti turbasood. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.

5. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.

Roland Müür (1975) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.