Möödunud sajanditel oli kombeks, et teenekate loodusuurijate auks andsid teised teadlased enda avastatud uutele liikidele kolleegi nime. Alexander von Bunge nimi on nõnda jäädvustunud rohkem kui sajas taimenimetuses.

Alexander von Bunge (1803–1890) töötas suurema osa oma elust Eestis. Ta on andnud tõhusa panuse botaanika arendamisse Tartu ülikoolis. Et 6. oktoobril täitus kakssada aastat selle väljapaistva botaaniku sünnist, tasuks heita pilk tema elutöö mõningatele tahkudele ja tema nime jäädvustusele taimenimetustes. Teadlase elukäigust on andnud hea ülevaate Vello Kaavere [3].

Apteekri pojast sai botaanikaprofessor. Alexander von Bunge sündis Kiievis apteekri pojana. Pärast isa surma kolis kolmelapseline pere 1815. aastal Tartusse. Alexander oli siis 11-aastane, vend Friedrich Georg 13-aastane ja õde Rosalie nelja-aastane. Lapsed käisid Tartus koolis, vennad õppisid hiljem siinses ülikoolis. Alexandri elukutsevalikut mõjutas ilmselt see, et Kiievis oli nende isal olnud botaanikaaed ning poisikesepõlves olid mõlemad vennad kirglikud taimehuvilised [1]. Teine mõjutaja Alexandri huvide kaldumisel loodusteaduste poole oli tema ülikooliaegne juhendaja professor Carl Christian Friedrich von Ledebour.

Alexander von Bunge lõpetas Tartu ülikooli 1825. aastal meditsiinidoktori kraadiga. Pärast lõpetamist asus ta tööle arstina Altais, kus ühines Ledebouri botaanilise ekspeditsiooniga aastatel 1826–1827. Seejärel, 1830–1831, käis ta Peterburi teaduste akadeemia ülesandel Vene diplomaatilise missiooniga Hiinas. Järgnesid tööaastad Kaasani ülikooli botaanikaprofessorina (1833–1836), sel ajal (1835) korraldas Bunge uurimisreisi Volga jõe alamjooksule.

1836. aastal valiti Bunge oma õpetaja Ledebouri järglasena Tartu ülikooli korraliseks botaanikaprofessoriks ja ülikooli botaanikaaia juhatajaks. Neis ameteis tegutses teadlane kolmkümmend üks aastat (kuni 1867). See oli pikk ja viljakas loomeperiood. Aastail 1857–1858 käis ta Vene geograafiaseltsi korraldatud pikal uurimisreisil Pärsias (praegune Iraan), samuti tegi botaanilisi uurimisreise Baltimaades. Neist on paraku vähe teada.

Alexander von Bunge oli nii Tartu loodusuurijate seltsi kui ka Riia looduseuurijate seltsi asutajaliige. Tema teadusliku tegevuse tulemustest annavad tunnistust rohked austusavaldused. Teadlane oli valitud Peterburi teaduste akadeemia, Linné ühingu, Londoni kuningliku seltsi ja Tartu ülikooli auliikmeks. Ta oli Baeri ja DeCandolle’i auhinna laureaat. Alexander Theodor von Middendorff nimetas oma Siberi ekspeditsioonil Bunge järgi ühe oja Alam-Taimõri jõe ülemjooksul [9].

Suurepärane taimesüstemaatik. Peale enda kogutud ekspeditsioonimaterjali uuris Bunge mitme teise botaaniku herbaariumeid. Ühe suurema sellekohase ettevõtmisena töötas ta läbi noorelt surnud botaaniku Alexander Lehmanni tohutu suure Kesk-Aasia herbaariumi ning avaldas tulemused. Põhjalikult uuris ta ka abielupaar Aleksei ja Olga Fedtðenko botaanilisi kollektsioone.

Alexander von Bunge avaldatud tööde arv ei ole eriti suur, ulatudes teadaolevalt umbes seitsmekümneni [6], ent see-eest kaalukas.

Tema aktiivne loomeperiood kestis viiskümmend kuus aastat (1825–1880), viimane teadaolev teadustöö – Peterburi herbaariumi Hiinas, Jaapanis ja Mandþuurias kogutud tollase ogamaltsaliste sugukonna taimed – ilmus kolm aastat pärast teadlase surma (1893).

Erilist tähelepanu väärivad taksonoomilised monograafiad mitme taimeperekonna kohta, millest enamik kuulub nn. raskete hulka: sisaldavad hulga üksteisest väikeste ja varieeruvate tunnuste poolest erinevaid taimeliike. Selliste taimerühmade taksonoomiline analüüs eeldab materjali väga head tundmist ja ka botaanilist vaistu, mida Bungel ilmselt jätkus. Kuigi praegusajal saavad taimesüstemaatikud kasutada hoopis täiuslikumaid analüüsimeetodeid kui Bunge ajal, ei ole raskete taimeperekondade süstemaatika lõplikult valmis ka nüüd. Järgides fülogeneetilise süsteemi põhimõtet, jääb osa liikide sugulussuhteid ikka hüpoteetiliseks ning liikide arv ise mõnevõrra kokkuleppeliseks (olenevalt, kas pooldatakse väikese- või suuremahulisi liike). Kui uuritavad liigid ei sobinud ühtegi seni tuntud perekonda, siis lõi Bunge uusi taimeperekondi (näiteks roosõieliste sugukonnas perekond Chamaerhodos 11 liigiga; ristõieliste sugukonnas perekond Chartoloma ühe liigiga; huulõielistest Hypogomphia nelja liigiga; amarüllilistest Ungernia kuue liigiga).

Bunge koostatud taksonoomiliste monograafiate (kokku 12) töömahtu iseloomustab Bunge käsitletud liikide arv vastavates taimerühmades [8]: näiteks hundihammas – 971 liiki (tänapäeval tuntakse 2000 liiki), siilirohi – 83 liiki (tänapäeval 120 liiki), lipphernes – 181 liiki (tänapäeval 300 liiki).

Bunge-nimelised taimed. Laiemale lugejaskonnale pakuvad Alexander von Bunge botaanilisest pärandist ehk kõige rohkem huvi temanimelised taimed. Möödunud sajanditel oli kombeks, et mõne teeneka taimeuurija auks ja tema nime jäädvustamiseks andsid teised botaanikud nende avastatud uutele taimeliikidele kolleegi nime. Gennadi Gukov [2] kirjutab, et Bunge auks on nimetatud perekond Bungea ja ligi nelikümmend liiki. Laasimeri [5] järgi on Bunge nimi jäädvustatud 50 taksoni nimetuses või sünonüümis. Püüdsin selgitada, kui palju on maailmas Bunge-nimelisi taimi tegelikult.

Autoriteetses rahvusvahelises taimede nimestikus [10], mille aluseks on maailmas tuntud taimekollektsioonid ja -loendid, leidub Bunge nime liigiepiteedina sisaldavaid taimenimetusi kokku 155. See on kolm korda rohkem, kui seni eestikeelsetes allikates teada. Peale selle leidub nimestikus viis liiginimetust taimeperekonnast Bungea – taimed, mille perekonnanimetus on tuletatud Bunge nimest. Teadaolevalt on kõik need taimenimetused antud just Aasia taimede uurija Alexander von Bunge nime jäädvustamiseks, mitte teiste samanimeliste uurijate järgi.

Kõnesolevas maailma taimede nimestikus on toodud kõik taimenimetused järgmistest loenditest: Index Kewensis – Kew’ botaanikaaia taimenimetuste register, kasutatuist suurim; Gray Card Index – Asa Gray herbaariumi kataloog, Australian Plant Names Index – Austraalia taimenimetuste loend.

Mõned Bunge nime sisaldavad taimenimetused on maailma taimede loendisse kantud mitu korda, seda juhul, kui neil on erisugune kirjutusviis (soolõpp, nt. bungeana ja bungeanus) või autorilühend. Nimekiri sisaldab eraldi kannetena ka alamliikide nimetusi ning sünonüüme, leidub ka ilmseid kirjavigu.

Pärast kogu materjali korrastamist sugukondadesse ja sünonüümika kontrollimist selgus, et Bunge-nimelisi taimeliike on maailmas kokku 106 (kaasa arvatud kaks liiki Bungea’id ja välja arvatud üks tuvastamata taimenimetus teadmata sugukonnast) [8, 11]. Nii kahanes esialgne maailma taimeliikide nimekirjast võetud Bunge-nimeliste taimede loend ligi kolmandiku võrra. Eespool nimetatud arv 155 tähistab Bunge nime sisaldavaid taimenimetusi (pluss viis nimetust Bungea’id), teine arv 106 aga sünonüümsete taimenimetuste ühendamisel saadud Bunge-nimeliste taimeliikide arvu. Siiski on võimalik, et mõni sünonüümne nimetus on jäänud välja selgitamata ja samasse liiki ühendamata.

Niisiis on Eestis töötanud botaaniku Alexander von Bunge nimelisi taimeliike maailmas tegelikult kaks korda rohkem kui eestikeelses kirjanduses varem kirjas. Bunge-nimeliste taimeliikide seas on nii rohttaimi, põõsaid kui ka puid (kastanipuu, mänd, saar, tamm, trompetipuu). Paraku ei kasva ükski neist taimeliikidest looduslikult Eestis, tegemist on valdavalt Aasia ariidsete siseosade taimedega.

1. Eichwald, Karl 1940. Bunge, Alexander v. – Tarvel, Peeter jt. (toim.) Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Tartu, Tallinn, Loodus: 37–38.

2. Гуков Геннади 1989. Чье имя ты носишь, растение? – Сто кратких биографий (Из истории ботанических исследований на Дальнем Востоке). Хабаровск.

3. Kaavere, Vello 1977. Alexander von Bunge (vanem), Venemaa, Pärsia ja Eesti floora uurija. – Eesti Loodus 28 (1): 26–29.

4. Kaavere, Vello 1978. Alexander von Bunge 1851–1930. – Eesti Loodus 29 (8): 517–520.

5. Laasimer, Liivia 1971. Taimenimed Tartu teadlaste auks. – Eesti Loodus 22 (7): 424–426.

6. Липшиц Сергей (сост.) 1947. Русские ботаники. – Биографо-библиографический словарь, I. – Moсковское Общество Испытателей Природы, Moсква: 301–304.

7. Läänelaid, Alar 1994. Kellenimelised taimed? – Eesti Loodus 45 (1): 13–15.

8. Mabberley, David 1993. The plant-book. A portable dictionary of the higher plants. Cambridge Univ. Press. Cambridge.

9. Raik, Katri; Tammiksaar, Erki 2002. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Tartu ülikooli kasvandike ja õppejõudude nimed maailmakaardil. – Ajalooline Ajakiri 1/2 (116/117): 291–308.

10. The Plant Names Project 1999. International Plant Name Index Query http://www.ipni.org/ipni/query_ipni.html

11. Черепанов Сергей 1981. Сосудистые растения СССР. Наука, Ленинград.

Alar Läänelaid (1951) on botaanik, Tartu ülikooli geograafia instituudi lektor.