Eesti Looduse fotovõistlus
2004/06



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroopa haruldus Eestis EL 2004/06
Saaremaa robirohi

See taim pakub meile huvi kui Eesti endeemne liik, mis kasvab ainult Saaremaal. Sellest siis ka tema liiginimetus. Euroopa Liidu loodusdirektiivi teise lisasse on saaremaa robirohi kantud Eesti ettepanekul.


Taime leidis 1933. aasta hilissuvel botaanikahuviline arst Bernhard Saarsoo [2] praeguse Viidumäe looduskaitseala allikasoost. Sellest ajast alates on saaremaa robirohtu käsitletud vahel rumeelia robirohu alamliigina – Rhinanthus rumelicus subsp. osiliensis, vahel aga iseseisva liigina – Rhinanthus osiliensis.

Näärmekarvad ja pikaldane areng. Eluviisilt on saaremaa robirohi nagu teised, meil tavalised robirohuliigidki, üheaastane poolparasiitne rohttaim. Ka välimuselt on ta üsna teiste robirohtude sarnane: kitsad hambulise servaga vastakud lehed, kobarjas õisik varrelehtedest veidi laiemate kõrglehtedega ja kollaste kahehuuleliste õitega, mida ümbritsevad avarad külgedelt lamendunud ja neelus ahenenud neljatipmelised tuped [1]. Viljumise ajaks tuped puhetuvad, et mahutada endasse ümmargust lamedat kupart, mille sees “robisevad” ringikujulise tiivaga ümbritsetud seemned. Kõikidest teistest Eesti robirohtudest erineb see liik aga oma heledate, raskesti märgatava väikese peaga näärmekarvade poolest. Neid on rohkem taime ülaosas: varrel, lehtedel, kõrglehtedel, õietupel ja -kroonil ning isegi kupral. Näärmekarvasus ongi see tunnus, mis tema esmaleidjale kõigepealt silma hakkas ja andis aluse oletada, et tegemist on uue liigiga.

Veel erineb saaremaa robirohi suurest ja väikesest robirohust oma üsna aeglase arengu poolest. Viidumäe looduskaitseala pikaajaliste fenoloogiliste vaatluste põhjal on teada, et kuigi saaremaa robirohu tõusmed ilmuvad nähtavale juba aprilli viimasel või mai esimesel dekaadil, kujunevad tema õiepungad alles juuli teiseks pooleks. Selleks ajaks on temaga enam-vähem samal ajal tärganud väikesel robirohul juba viljad valminud. Täisõitsenguni jõuab saaremaa robirohi enamasti juuli lõpupäevil või augusti esimesel dekaadil, mõnel aastal ka hiljem. Kõik taimed ei õitse korraga, seetõttu võib õitsejaid leida veel isegi septembri teisel poolel. Viljad valmivad septembri lõpupäevil, vahel harva ka alles oktoobri alguses, kui taimed on juba kuivanud. Tuulega levivad seemned ei kandu eriti kaugele, nii on kevadises kuluhallis soos tema tillukesi karvaseid tõusmeid kõige õigem otsida eelmisest aastast säilinud varte lähedalt. Robirohtude seemned püsivad idanemisvõimelisena enamasti ainult ühe aasta [1], sellepärast võib oletada, et saaremaa robirohulgi pole püsivat seemnepanka.

Levila ja kasvukoht. Endeemse saaremaa robirohu levila Eestis ja loomulikult siis ka kogu maailmas piirdub Saaremaa lääne- ja loodeosaga, kusjuures enamik tema praegustest leiukohtadest ja taimede koguarvust jääb Viidumäe looduskaitseala piiridesse ning lähiümbrusesse – just samasse piirkonda, kust see taim 70 aastat tagasi leiti. Märkimisväärseid leiukohti on veel Saaremaa läänerannikul Vilsandi rahvuspargi piires ja Küdema lahe ning Mustjala ümbruses.

Leidmisest saati on selle liigi eelistatud kasvukohtadena märgitud allikasoid. Pindalaliselt kõige ulatuslikumad ja laiemalt tuntud on Viidumäe looduskaitseala allikasood, mis paiknevad siin kunagise rannaastangu jalamil mitme kilomeetri pikkuselt. Neid soid peetakse selle kaitseala botaaniliselt kõige huvitavamaks osaks.

Allikasoo mosaiikne mikroreljeef ning omapärased mikrokliima-, niiskus- ja mullastikuolud loovad kasvuvõimalusi väga paljudele taimeliikidele. Pruuni sepsika ja tarnaliikide kõrval kasvab siin mitu Viidumäele kuulsust toonud taimharuldust: tömbiõiene luga (Juncus subnodulosus), lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima), alpi võipätakas (Pinguicula alpina) ja veel teisi, laiemalt levinud kaitsealuseid liike.

Saaremaa robirohu jaoks sobilikke allikasoid leidub väikeste laikudena ka mujal Lääne-Saaremaa kõrgustiku jalamil, Kuusnõmme poolsaarel ja mõnel pool päris rannikul. Peale allikasoode kasvab saaremaa robirohi ka teistsuguse toiterežiimiga liigirikastes madalsoodes ning sooniitudel. Need sood ja niidud on enamasti kujunenud Lääne-Saaremaa kõrgustiku vahelduva reljeefi lohkudesse. Oma 1938. aasta floristilistes märkmetes [3] nimetab Bernhard Saarsoo olulise kasvukohana veel soiseid puisniitusid. Praeguseks on sellistes kohtades heinategemine paraku juba ammu lakanud ning puisniidud metsastunud, nii et saaremaa robirohule enam sobivaid kasvuolusid pole. Peale juba nimetatud tüüpiliste kasvukohtade on taime leitud veel kuivenduskraavide ja ojade kallastelt, märgadelt metsateedelt ning teeservadelt ja maanteekraavidest. Need on juhuslikku laadi peatuspaigad, kus väike taimekogumik püsib kord pikemat, kord lühemat aega, ja siis kaob.


Ohud ja kaitse. Saaremaa robirohu kasvukohti ohustab kõige rohkem soode ja soostunud niitude kuivendamine. Kui tugevalt kuivendatud alale rajatakse ka kultuurrohumaa, siis soodne kasvukoht hävib ja haruldane liik püsib heal juhul veel mõne aasta vaid sealsetes kuivenduskraavides. Nõrk kuivendus ei ohusta saaremaa robirohtu otseselt, vaid pikema aja jooksul, sest see kiirendab allika- ja madalsoode arengut rabastumise suunas. Kuivendusest mõjutatud sooniidud kipuvad enamasti võsastuma, mistõttu sealtki võivad taimed kaduda. Sooniitudel ohustab saaremaa robirohtu ka roostiku pealetung. Nii näiteks selgus 1965. aastast pärinevate leiuandmete kontrollimisel, et Karu ja Riksu järve äärsed niidulaigud on koos saaremaa robirohuga muutunud olematuks, sest ühelt poolt on neile peale tunginud roostik, teiselt poolt võsa. Roostiku pealetungi on märgata ka sooniidul Vesiku oja suudme piirkonnas.

Saaremaa robirohi on Eestis liigina kaitse all 1958. aastast ja kuulub II kategooriasse. Eesti punases raamatus on ta kolmandas ehk haruldaste liikide kategoorias.


1. Kask, Maret 1969. Sugukond mailaselised – Scrophulariaceae. – Kask, Maret (toim.) Eesti NSV floora IV. Valgus, Tallinn: 569–699.

2. Saarson, Bernhard 1933. Uus robiheinaliik Eestis. – Loodusevaatleja 6: 187–188.

3. Saarsoo, Bernhard 1938. Floristilisi märkmeid IV. – Eesti Loodus 6 (1/2): 74–76.


Mari Reitalu (1941) on botaanik, Viidumäe looduskaitseala direktor.



Mari Reitalu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet