2004/07



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldused eestis EL 2004/07
Harivesilik

Harivesilik on üks neid väikseid loomi, keda ohustab elupaikade häving. Et teda päästa, peame hoidma ja taastama pisikesi puhtaid veesilmi ning hoolitsema ka nende ümbruse eest.


Harivesilik (Triturus cristatus) on üle 14 cm pikk, tume, sisalikku meenutav kahepaikne. Nahk on harivesilikul nagu kärnkonnalgi krobeline, mustjas või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranž, mustade laikudega.

Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis kasvab isaslooma seljale sigimisajaks (aprilli lõpul ja mais). Sageli aetakse harivesilikku segi meie teise vesiliku – tähnikvesilikuga. Viimane on küll harivesilikust tunduvalt väiksem (kuni 11 cm), sileda nahaga ning helepruun, kuid segadust tekitab hari: ka tähnikvesiliku isasloom kannab sigimisajal seljal kõrget harja. Ent tähnikvesilikul kulgeb hari ühtlasena seljalt sabale, harivesilikul aga katkeb väljalõikega sabatüvikul ning jätkub sabal.

Levik. Harivesilik on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Euroopas, Alpi mäestikust põhja pool. Teda pole Iirimaal ning suuremal osal Skandinaaviast. Põhjas ulatub harivesiliku levila Soomeni, idas hõlmab Venemaad ja Ukrainat, ulatudes Kagu-Aasiani [1].

Eestis elas harivesilik vanasti hajusalt kogu mandriosas. Tänapäeval võib teda leida Kagu- ja Lõuna-Eestis ning Pandivere kõrgustikul.

Elupaik. Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Ta eelistab väikesi järvi, metsakraave, küla- ja saunatiike, kopra üleujutusalasid ning karjääriveekogusid. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt osaliselt päikesepaistelised, madalat kasvu veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et need asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit – vahemaad, mida harivesilik suudab maismaal läbida [2, 3].

Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa-elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal (niidud, lehtmetsad, aiad), kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses [3].

Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest [3].


Sigimine. Aprilli lõpus tulevad harivesilikud talvituspaikadest veekogudesse sigima. Enne sigimist peetakse vees omapärast pulmamängu: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Viimaks väljutab isasloom vähemalt ühe spermatofoori, mille emasloom oma kloaagiga üles korjab [1]. Emasloom muneb munad, mida võib olla 3000–5000, kinnitades need ühekaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele.

Munadest kooruvad paari nädala pärast vastsed, keda võib suve jooksul näha veekogudes ujumas. Vastsed on röövtoidulised, nad söövad väikesi koorikloomi, veeputukaid ja teisi veekogus elutsevaid selgrootuid [2].


Ohud. Üks harivesilike arvukuse vähenemise peapõhjusi nii meil kui ka mujal Euroopas on väikeveekogude nappus: paljud harivesiliku kudemisveekogud on kuivendatud, kinni kasvanud, väetiste, putuka- ja taimekaitsemürkidega saastatud, kaladega asustatud, kinni aetud või prahistatud.

Peale selle ohustab harivesilikku ka sobivate toitumisalade häving. Taanis, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal on kudemisveekogud ümbritsetud intensiivselt haritavast põllumaast, kus napib saakputukaid ning kus põllumajanduses kasutatavate kemikaalide tõttu on tundliku nahaga kahepaiksetel ohtlik liikuda: kunstväetiste graanulid kleepuvad põllul liikuvate vesilike niiskele nahale, kus nad hakkavad lahustuma. Läbi õhukese naha absorbeerub mürk kahepaikse organismi, mõjudes talle surmavalt. Putukamürgid mõjuvad vesilikele hukutavalt ka nende toidu (putukad ja nende vastsed) kaudu [2, 3].

Kudemisveekogudesse sattunud kunstväetised ja mürgid saastavad vett või koguni hävitavad vee ökosüsteemi: nii kudu kui ka vastsed neis veekogudes hukkuvad.

Soomes tekitab probleeme veel see, et raiutakse maha valgusküllased lehtmetsad ning raielankidele rajatakse kuusekultuur: tihedas kuusikus napib nii saakputukaid kui ka talvituspaiku.


Kaitse. Euroopa Liidus on harivesilik rangelt kaitstav liik, kes on kantud nii loodusdirektiivi II kui ka IV lisasse. Tema elupaikade kaitseks tuleb EL-i liikmesriikides piiritleda kaitsealad ning hoida seda loomakest ja tema sigimisalasid ka väljaspool neid. Eestis kuulub harivesilik II kategooria kaitsealuste liikide hulka.

Varjatud eluviisiga harivesilikku on Eestis seni üsna vähe uuritud. 2000. aastast alates on teda aga Eestis otsitud ning tema elupaiku inventeeritud. Viimastel aastatel on meile appi tulnud ka liigieksperdid Taanist ja Soomest. Just koostöös Taani ja Soome kolleegidega algab sel aastal Euroopa Liidu LIFE-Nature fondist kaasrahastatav projekt, mis keskendub harivesiliku elupaikade kaitsele kolmes riigis. Peaeesmärk on taastada ja rajada harivesiliku vee-elupaiku, hooldada maismaaelupaiku ning teavitada inimesi sellest liigist, tema elupaiganõudlusest ning teda ähvardavatest ohtudest. Eesti poolt osalevad projektis keskkonnaministeerium, Haanja ja Otepää looduspark, Põlvamaa ja Võrumaa keskkonnateenistused ning Haanja ja Rõuge vald. Nelja aasta jooksul on Põlva- ja Võrumaal kavas taastada ning rajada üle 160 väikeveekogu, hooldada neid ümbritsevaid poollooduslikke rohumaid, korraldada õppelaagreid ja teabepäevi, anda välja liiki tutvustavaid trükiseid ning palju muudki.



1. Arnold, E. Nicholas 2004. Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

2. Krone, A. (koost.) 2001. Der Kammolch (Triturus cristatus) Verbreitung, Biologie, Ökologie und Schutz. – Sonderheft 4 RANA.

3. Langton, Tom et al. 2001. Great Crested Newt Conservation Handbook. Froglife. London.

4. Vilbaste, Kristel; Marvet, Ann (toim.) 2004. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Keskkonnaministeerium, Tallinn.


Riinu Rannap (1966) on zooloog, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist.



Riinu Rannap
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012