2004/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/08
Viimane kolmandik teekonnal Kuivastust Sõrve sääre otsa

Sõrulaste meelest algab Päris-Sõrve Tehumardilt või nõudlikumal juhul Salme jõe äärest. Tiirimetsa–Lõmala kandi on Salme vald saanud vana Anseküla kihelkonna pärandina Saaremaa mandrilt. Aga seal, kus teekond lõpeb, paistab silmapiiril sinise viiruna Kuramaa.


p>Sõrve poolsaar ulatub Euroopasse. Nii ütles mõned aastad tagasi piltlikkuse mõttes akadeemik Hans Trass, pidades silmas, et kõige põhjapoolsem euroopalik laialehine mets kasvab veel Abruka saarel ja Abruka laiuskraad lõikub Sõrve säärega just Tehumardi kohal. Kõik, mis jääb sellest mõttelisest joonest lõuna poole, võiks ju bioloogilises mõttes arvata soojemasse Euroopasse.

Taimeliikide levikut laiemalt vaadeldes tuleb nõustuda ka noorema põlve teadusmehe Tõnu Talvi arvamusega, et Sõrve poolsaar on justkui sild soojemas Euroopas elavate linnu- ja putukaliikide ning taimede levikul põhja poole. Kultuuriloo poolelt võiks lisada, et Sõrve on piir suvekülalistest soomlaste-rootslaste levikul meie randadele. Kuramaal on loodushuvilistena ülekaalus juba sakslased.


Tehumardi. Enamik Sõrve poole rändajaid tavatseb teha vähemalt veerandtunnise peatuse Tehumardil, et vaadata monumenti ja väikest kalmistut ning püüda mõistatada nende tähendust.

Kõigepealt kohanimi, mis nõnda tuntud. Esialgu oli see muistne pere- ja hiljem küla nimi, mis pärineb kahest isikunimest: Stefanus (eestipäraselt Tehva, Teho) ja Mart. Liitsõnana sai see kuulsaks kuuskümmend aastat tagasi.

Siin külaveerel, teede ristumiskohas, peeti 1944. aasta 8. oktoobri hilisõhtul ja 9. oktoobri esimestel tundidel verine öölahing peale tungivate Punaarmee Eesti korpuse eelsalkade ja taganeva Saksa väeosa kahe pataljoni vahel. Kokku võttis kohati käsitsivõitluseks kujunenud heitlusest elu ja surma peale osa ligikaudu 1500 sõdurit ja ohvitseri. Lahing pääses valla, kui Kuressaare–Sõrve maanteed pidi Nasva jõe joonelt taganenud sakslaste kaks pataljoni ründasid selja tagant Kärla poolt pimedas teeristmikule jõudnud ja kaitsepositsioonile asunud eelsalku: valgustusrakettide õhkutulistamise järel panid nad “pillid hüüdma” ootamatu tõkke suunas.

Kergete soomukite ja tankitõrje suurtükkidega varustatud eelsalk avas ründajate pihta vastutule, pekstes pataljonide ees liikunud tanketid ja autod segamini ning takistades vastase pääsu Salme jõe joonel kaitsepositsioonidele asunud omade juurde. Jõudude kahanedes pääses üks pataljonidest väiksemate kaotustega siiski piki mere randa läbi, kuid hommikul avanes lahingutandril kohutav pilt: rusudes ja põlenud liikurmasinad, mees mehele kukkunud laibad, haavatud, keda sidumispunktidesse viidi. Öölahingus langenute täpset arvu ei teata siiani. Võimalik, et see on umbes nelisada. Osa haudu on tähistatud plaatidega, osa sakslaste põrmudest ümber maetud, osa veel leidmata. Öölahingu haavadesse surnud mehed on maetud Tiirimetsa lähedal asuvale Vananõmme kalmistule.

Lahingukoha servas kõrguva monumendi kujundasid arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Mati Varik. See püstitati 1967. aastal ja sümboliseerib kõiki Teise maailmasõja kangelastegusid Saaremaal ainult ühe sõdiva poole poolt vaadates, nagu see sellel ajajärgul tavaks oli. Üsna hiljuti veel elus olnud tookordne Saksa pataljoni komandör hauptmann Ritter pani oma mälestused kirja vana mehena. Ta mäletas, et meri valendas läbi sügisöö ja kadakate varjus lõuna poole liikudes pääses hulk mehi surmast.

See osa merepoolsest lahingutandrist on memoriaalpaigana metsastamata. Rühmiti kadakatega kaetud välud iseloomustavad Saaremaa rannikuloodust, nagu see oli veel viis-kuuskümmend aastat tagasi.


Kaimri ja Lõpe. Enne, kui poolsaare vaid paarikilomeetrise läbimõõduga kael Rahuste poole laienema hakkab, pole märgata inimasulaid. Kahte mereranda ühendava tee ümbruses laius veel viiskümmend viis aastat tagasi täielik militaarmaastik: heinaniitmiseks kõlbmatu, songitud ja miiniohtlik jäätmaa põlenud ja purustatud puutüvede, kaitsekraavide, tankitõkete ja lõhutud sõjatehnika jäänustega. Rinne seisis siin maa müdisedes ligi kolm nädalat. Hitler käskis iga hinna eest kaitsta Kuramaal kotti sulgunud suurte Saksa väegrupeeringute tagalat. Nii hävis Sõrves sõjategevuse tõttu peaaegu täielikult 14 küla. Nende asukohta märgivad hoolikalt paigutatud nimesildid. Rohukamara alla peitunud eluasemeküngaste juures õitsevad juunis veel sirelid ja sügiseti poetavad koltuvate taimede vahele oma vilju üksikud kreegipuud.

Nüüd saame näha, kuidas militaarmaastik on looduslikult taastunud ja võsa vohab. Inimeste tagasitulek muserdatud maale võtab aga veel palju aega.

Jõudnud Lõo lahe äärde, avaneb vaade Läänemerele. Lahe suus, Kriimi laiu nuka juures, mustavad laevavraki jäänused. 1980. aasta sügisel sattus sinna karidele Kreeka kaubalaev Volare, mille ei tea kust ilmunud randlased üsna ruttu paljaks rüüstasid, ja seda otse terase Nõukogude piirivalve silma all. Eks kohaliku kordoni ülem sai sealt endalegi suurema ekraaniga värviteleri.

Juuli lõpul võib lahel näha üksikuid paate, kust lastakse vette lestavõrku või kontrollitakse angerjarüsa. Rannikul hakkab silma mõni uus suvila.


Lindmetsa. Läbides kunagisest sõjamöllust õnnelikumalt pääsenud Rahuste küla, jõuame piki poolsaare läänerannikut Kaunispe ja Kargini kulgevale luitekõrgendike reale. Juba taimestunud ja metsa alla peitunud kuni 16 meetrit kõrged luited loovad väga vahelduva ja ilusa maastiku, mida täiendab mere lähedus. Kunagi andsid need ka Lindmetsa mägedeks nimetatud luitevallid sellele Sõrve maastiku osale mitu ihalusnime, nagu Helveetsia, Waldheim jne.

Vanema Sõrve kõrgustiku (Kargi lähedal kuni 36 meetrit) liivikud kuhjuvad veel tänapäevalgi: Kaunispe sadama läheduses võib näha lahtist liiva. Luitestike suursugususele aitavad kaasa nende alla jäänud vanad rannavallid ja astangud. Idaküljel lõpevad luited soistel sooheinamaadel. Sooaladel leidub ka mõni kinnikasvanud järv. Üks neist – Rüssa padu – olevat kunagi olnud väikese jõe kaudu ühenduses merega. Seda jõekest pidi pääsenud kohalikud viikingilaevad pakku luidete varjus olevale järvele. Roukli tammikus olnud nende pühapaik. Vanad tammed kasvavad seal praegugi.

Viikingitavade ilminguid on siin kandis täheldatud ka hiljem. Näiteks Rahuste meeste viikingiretk 1838. aastal Ojamaa saarest põhja pool asetseva Farö saare juures hukkunud laeva juurde tõi kaasa isegi kohtuprotsessi: raualattide röövimise eesmärgil sooritatud retke noorimale osavõtjale, Nirrima (ka Nürima) Hindrekule mõisteti lapsevitsad, sest ta oli rüüsteretke ajal alles 11-aastane.


Mõntu. Jätkates retke, on huvitav keerata pärast endise Kargi mõisa parki vasakule: tee viib Mõisakülas asuvasse Sõrve puhkekülla. Siin metsade vaikuses on perekond Miti külalisena mõnus jalga puhata, keha kinnitada ja suunduda seejärel mööda tervislikku, männimetsas looklevat teed lähedal olevasse Torgu valla keskusse, Iide külla. Seal asub ka tuntud keiserliku fotograafi Carl Oskar Bulla (1854–1929) ehitatud maja. Iidelt pääseb hõlpsasti mööda uut asfaltteed endise Mõntu mõisa parki.

Mõntu mõis kuulus aastail 1873–1919 Saaremaa rüütelkonna kauaaegse esimehele Oskar von Ekesparrele, kes ei säästnud jõudu ja raha, et mõisa hooned ja park seisusekohaselt välja arendada. Hoolimata korvamatutest sõjakahjustustest ja aastakümnete pikkusest militaarotstarbelisest kasutusest on pargis säilinud hulk haruldasi puuliike, pargi mereäärselt pangalt (viis meetrit üle merepinna) avaneb kaunis vaade Liivi lahele ja Mõntu sadamale.

Siin alustas mõisaomaniku poeg Harry von Ekesparre (1880–1916) juba gümnaasiumiõpilasena looduse fenoloogilisi vaatlusi ning jälgis lindude rännet. Tema tegevus äratas tähelepanu Riia loodusuurijate seltsis, kus tekkis 1906. aastal mõte asutada Mõntu mõisa Saaremaa bioloogiajaam. Idee arenedes otsustati hiljem Kihelkonna kasuks, kus bioloogiajaamaga liideti ka Vaika linnukaitseala.

Mõisast mõnisada meetrit põhja pool kõrguva astangu serval, üle Sääre maantee, seisis Ekesparrede kodukabel, mille keldrisse oli maetud ka noor loodusuurija. Kabel lõhuti ja kelder kaevati segamini läinud sajandi viiekümnendatel kuni seitsmekümnendatel aastatel. Veel tänavu kevadel lebasid rüüstatud haua serval tsinkplekitükid. Need pärinevad puusärgilt, millega Esimese maailmasõja ajal Kunguris surnud noormees kodukabelisse toodi.

Aga loodusvaatlused Sõrves jätkuvad. Säärel tegutseb linnuvaatlusjaam, mille asutas 1998. aastal Viron Lintuseura.


Sääre. Sääre on tegelikult Sõrve poolsaare ots, kus tee lõpeb Irbe väina ees. Ilusa ilmaga paistab üle väina Kuramaa: sinine viirg horisondil ei ole Liivi rannik Mazirbe kohal, vaid sellest viis kilomeetrit lõuna poole kõrguv Slitere astang (suhteline kõrgus 80 meetrit) oma põlispuudega. Samas seisab ka restaureeritud tuletorn. Sääre tuletornist sinnani saab 18 meremiili ehk 33,3 kilomeetrit. Slitere astangut hüütakse Sinimägedeks ja need kuuluvad Slitere rahvusparki, mille ilmekaim vaatamisväärsus on Kolka neem. Sealsetest silmaga haaramatutest liivarandadest tunnevad rõõmu puhkajad.

Sõrve sääre rannik on klibune ja kuidagi troostitu. Ometi tahtis Oskar von Ekesparre 1880. aastatel rajada siia tervistavad puhkekodud. Küllap oleks selle ettevõtmise teoks saades kujunenud Säärele kliimakuurort tervislikku toitu, värsket kala, linnuliha, lüpsisooja piima, vitamiini- ja mineraalirikkaid aiasaadusi, mett ja muud suupärast tootva tagamaaga.

Praegu saaks siia kuurorti asutada randa telki püstitades, ent päev hiljem selgub, et pole enam Sääre küla, kust toitu hankida. Isegi tuletorni uks on lukus. Kord kuus tuleb automaatselt toimivat majakat üle vaatama ja korrastama tehnik Kuressaarest.

Kunagi seisis siin vana kividest laotud tuletorn (ehitatud 1770), mille tipus esialgu ka puid põletati. Kõik Sääre mõisa mehed pidid puid muretsema, kohale vedama ning pimedal ajal tuld valvama. Selle töö tõttu hüüti neid paagi talupoegadeks. Kui õlilambid üles seati, pääsesid randlased jälle kala püüdma, laevu ehitama ja koduse suure pere eest hoolt kandma. Sõrve on ju pikka aega olnud töökate noorte kasvulava, kust niipea, kui kael kandma hakkas, mindi laia maailma õnne otsima ja ennast teostama. Sinna nad kadusidki, vana tuletorn aga lasti 1944. aasta 24. novembri õhtul suure pauguga õhku.

Meie teekond Kuivastust Sõrve sääre otsa on seekord lõppenud. Ent võimalikku äratust saanud mõtterännakud võiksid jätkuda.



Bruno Pao
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012