Eesti Looduse fotovõistlus
2005/1



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2005/1
Peetri jõe maastikukaitseala

Möödunud aasta maikuus jõustus uus looduskaitseseadus (RT I 2004, 38, 258; 53, 373), mille alusel nüüd oma looduse kaitset korraldame. Muudatustest tingituna takerdus kaitsekorra nüüdisajastamine üsna paljudel kaitsealadel. Et tagada Natura 2000 võrgustikku kavandatud linnu- ja loodusaladel loodusväärtuste kaitse, kohustab aga looduskaitseseadus 2005. aasta maikuuks kinnitama uue kaitsekorra üle 130 alale. Väljaspool seniseid kaitsealasid asuvatel linnu- ja loodusaladel kehtivad kuni maikuuni ajutised majandustegevuse piirangud. Tänavu püüamegi Eesti Looduse lugejatele tutvustada neid kaitsealasid, mis on just saanud uued piirid ja kaitsekorra või saavad need peatselt.

Kas teate, kus võiks Lõuna-Eestis näha lubjakivipaljandit? Kas tahate käia künnapuu-humala metsas? Kas olete kunagi kohtunud siniraaga? See kõik on võimalik Peetri jõe maastikukaitsealal.

Peetri jõe maastikukaitseala asub üsna Läti piiri lähedal: Võrumaal Mõniste vallas Tiitsa, Villike ja Karisöödi külas. Eesmärk on hoida Peetri jõe Devoni liivakivipaljanditega sälkorgu ning selle ümbruses sajandite jooksul välja kujunenud tavapärast pärandkultuurmaastikku: Eestis ainulaadseid Devoni lubjakivi paljandeid, haruldasi ja kaitset väärivaid kooslusi ja ohustatud liikide elupaiku.


Osaliselt on see ala olnud kaitse all juba alates 1959. aastast, mil Peetri jõe Devoni lubjakivipaljand 1,4 hektari suuruse maastiku-üksikelemendina kirja sai. 1962. aastal võeti veel kaitse alla 25 hektari suurune ala koos Peetri jõe kõige esinduslikumate liivakivikallastega. Peetri jõe oru ja selles paiknevate paljandite terviklikumat käsitlust maastikukaitsealana kavandati juba 2000. aastal. Siis valmis ka kaitse-eeskirja eelnõu, mis jäi aga mitmeks aastaks kinnitamist ootama. Kuigi mitmes trükises on teiste kaitstavate alade hulgas Peetri jõe maastikukaitseala juba mainitud, selle piirid kohaliku rahva abiga looduses tähistatud ning ala tutvustavad stendid koos skeemidega paigaldatud, saame Peetri jõe maastikukaitsealast ametlikult rääkida alles alates 2005. aasta jaanuarist, kui Vabariigi Valitsus on kinnitanud selle kaitseala piirid ja kaitsekorra.



Paljandid. Peetri jõel Kalkahjul paljanduvad Ülem-Devoni Plavinase lademe lubjakivid, mis on ühtlasi kõige nooremad aluspõhjakivimid, mida Eestis üldse näha saab. Koostiselt on tegu dolomiitidega, kus leidub ka savikamaid vahekihte. Kalkahjul on üks suuremaid paljandeid tähistatud ning seda käiakse sageli vaatamas. Siin on kohti, mis meenutavad Kagu-Eestile sootuks ebatavalist loopealset: lubjakivi katab vaid väga õhuke pinnakate. Paese aluspõhjaga seondub ka Lepistniidu metsas asuv kurisu ehk neeluauk, kus kevaditi vesi otse paelõhedesse neeldub. Kalkahju lubjakivist on varem lupja saadud, sellest ka siinne kohanimi, mis kirjakeeles tähendab lubjaahju. Karisöödil ja Jürimäel paljanduvad Amata lademe liivakivid. Ka need paljandid on haruldased, Võrumaal leidub väiksemaid sama ajastu paljandeid vaid Piusa jõgikonnas Vahtseliinast ülesvoolu. Peetri jõe paljanditest on geoloog Artur Luha kirjutanud Eesti Looduse esimeses aastakäigus [3].



Peetri jõgi saab alguse ja suurema osa oma veest Lätimaalt. Jõe kogupikkus on ligi 75 km, millest Eestimaale jääb vaid veerandi jagu ja viimasest kümne kilomeetri pikkune lõik Peetri jõe maastikukaitsealale. Olenemata küllaltki suurest valgalast on jõgi veevaene. Samas on vesi puhas ja pakub elupaika mitmelegi Euroopas ja ka meil ohustatud liigile: siin elavad paksukojaline jõekarp, hink, võldas, jõesilm, harjus ja jõeforell. Siin leidub isegi lõhe ja meriforelli koelmuid. Et selliseid haruldasi kudepaiku ja sugukalu kaitsta, on kalapüük Peetri jõel Läti piirist kuni Tiitsa sillani (kaitseala läänepiirini) keelatud.



Elupaigad. Peetri jõe maastikukaitseala elupaigatüüpidest pakuvad suuremat huvi salumetsad ja piiratud ulatusega lammimetsad. Et põllud ja karjamaad on ulatunud siin jõele nii lähedale, kui pinnamood vähegi võimaldas, kasvavad salumetsad Peetri jõe sügavas sälkorus ja rusukalletel, kust metsamaterjali kätte saada on üpris raske. Nii ongi paiguti mets arenenud inimese sekkumiseta. Orus kasvavat metsa ilmestavad pärnad, tammed, jalakad, künnapuud ja haavad, muidugi ei puudu ka mänd ja kuusk. Kohati on künnapuu lausa peapuu. Siinses salumetsas leiame aga ka harilikku kikkapuud (rahvakeeli ka sadakoor), mille looduslik levila Eestis piirdubki vaid Koiva jõgikonnaga. Lammimets on kaitsealal säilinud vaid õige väikeste lapikestena. Neile lisab omapära künnapuude ja humala kooslus, mida Eestis väga harva ette tuleb.

Jõest kaugemal kasvab liigirikkaid kuuse-segametsi, mis Natura 2000 elupaigatüüpide järgi kuuluvad vanade loodusmetsade (ehk läänetaiga) või rohunditerikaste kuusikute hulka. Need metsad pakuvad sobivaid elupaiku väike-konnakotkale, must-toonekurele ja võimalik et ka lendoravale. On ju möödunud sajandi esimese pooleni kirja pandud mitmeid teateid lendoravate kohta Mõniste kandi metsades. Õõnsaid puid nii metsades kui ka Karisöödi pargis kasutavad mitut liiki nahkhiired.

Mõlemal pool jõge jääb kaitseala piiresse ka luhaniite ja kultuurmaastikke. Mitmekesine maakasutus on aidanud siin kaasa väga liigirikka elustiku kujunemisele. Just siin on üks väheseid kohti Eestimaal, kus võib veel näha üht eksootilise välimusega lindu – siniraaga. Oma sinise- pruunikirju sulestikuga sobiks siniraag pigem troopilistele aladele, kus sellise välimusega linnud on üsna tavalised. Meie looduses on niisugused värvikombinatsioonid tavatud, seetõttu püüabki siniraag pilku ja on teiste seas hästi äratuntav. Kuigi veel aastaid tagasi pesitses siniraag mitmel pool Eestis, kohati isegi hulgi, on ta viimastel aastatel siit peaaegu kadunud. Arvatakse, et siniraa arvukuse languses on süü tema toidulaua vaesumisel: valdav osa siniraa toidust on suuremad mardikad, need elavad aga rohkem maastikus, kus metsad ja niidud vahelduvad väiksemate põldude ja aedadega.



Muud loodusväärtused. Karisöödi külas on korrastatud park, mida võib pidada ka kaitseala keskuseks. Siin kasvab kaitstava looduse üksikobjektide nimestikku kuuluv 23 meetri kõrgune ja 439-sentimeetrise ümbermõõduga Karisöödi tamm. Liivakivipaljandis on koobas. Pargis korraldab kohalik rahvas vabaõhuüritusi: tehakse jaanituld ja jõulude ajal tegutsevad päkapikud.

Vaiksesse talvisesse loodusesse toovad Peetri jõe kärestikel elu vesipapid ja õnnelikud võivad siin näha tegutsemas ka saarmaid.



Kaitseala kaitsekord ja külastamine. Peetri jõe maastikukaitseala pindala on 497 hektarit, see jaguneb neljaks sihtkaitsevööndiks (Jaanuse, Haukasaare, Mehlakolga ja Villike) ning piiranguvööndiks.

Seitsme kilomeetri pikkusel matkarajal saab tutvuda Peetri jõe oru, paljandite, metsade ja mitmekülgse maastikuga. Rada algab ja lõpeb Karisöödil. Kaitsealal on rajatud kaheksa puhkekohta, kus on välja pandud ka teave piirkonna ajaloo ja loodusväärtuste kohta. Telkida ja lõket teha võib selleks ettevalmistatud kohtades. Üks selline on näiteks Karisöödi pargis.

Et vältida ohustatud liikide häirimist, ei tohi inimesed Villike sihtkaitsevööndisse minna 1. märtsist kuni 31. septembrini. Liikumiskeeld ei laiene seda vööndit läbivatele teedele.

Kaitseala valitseb (kaitset korraldab) Võrumaa keskkonnateenistus.



Uudo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet