Eesti Looduse fotovõistlus
2005/1



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/1
Eesti mees maailma looduskaitsemoe loojate seas

Kalev Sepp (1961) on sündinud Tallinnas. Lõpetas Nõmme gümnaasiumi (tolleaegse Tallinna X keskkooli) 1979 ning Tartu ülikooli 1984 biogeograafina. Täiendas ennast Stockholmis (1992), Viini lähistel Laxenburgis (1993), Budapestis (1992, 1994) ja Londonis (1996-1998). Kaitses Tartu ülikoolis magistritöö 1993 ning filosoofiadoktori väitekirja 1999 (“The methodology and applications of agricultural landscape monitoring in Estonia”, “Põllumajandusmaastiku seire metodoloogia ja rakendused Eestis”). Alates 1998. aastast EPMÜ keskkonnakaitse instituudi maastikuökoloogia labori juhataja ning alates 2003. aastast EPMÜ maastikukorralduse ja loodushoiu professor. Kuulub Euroopa looduskaitse keskuse (ECNC) teadusnõukogusse ja maailma looduskaitseliidu (IUCN) nõukogusse. Oli Euroopa maastikukonventsiooni ekspertkomisjoni liige aastatel 1998-2000 ning Eesti geograafia seltsi asepresident (1990-1995). Maakonnaplaneeringu metoodikate “Roheline võrgustik” ja “Väärtuslike maastike määratlemine” kaasautor. Uurinud inimmõju maastikulisele ja bioloogilisele mitmekesisusele põllumajandusmaistus ning maastiku väärtuste ja funktsioonide teisenemist.

Läinud aasta viimases Eesti Looduse numbris oli sõnumite rubriigist lugeda, et üks Tartu mees, Eesti põllumajandusülikooli maastikukorralduse ja loodushoiu professor Kalev Sepp on valitud maailma looduskaitseliidu regional councillor’iks. Sõnumitoimetaja tõlkis selle regional councillor’i kui regionaalse saadiku. Kuidas on õige?


Ega me pole täpset nimetust Eestis kokku leppinudki. On kaks võimalust: kas nõunik või saadik. Sõna regional tähendab aga seda, et osa IUCN-i nõunikke valitakse regionaalsel põhimõttel. Kogu maailm on jagatud kaheksaks geograafiliseks piirkonnaks ja igast piirkonnast valitakse kolm nõunikku või saadikut. Peale nende piirkondlike esindajate valitakse looduskaitseliidu nõukokku ka kuue teaduskomisjoni esimehed, samuti Šveitsi esindaja, sest maailma looduskaitseliidu peakorter paikneb Šveitsis Glandis.

Nõukogule on antud õigus ise juurde valida veel kuni viie valdkonna nõunikud. Valdkonnad lepib uus nõukogu kokku oma esimesel istungil. Kaks tõenäost valdkonda võin juba praegu ära öelda: nõukokku peaks kindlasti kuuluma põlisrahvaste esindaja ja noorte rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide esindaja. Kas me valime tõesti viis lisaliiget või vähem, see selgub veebruarikuus, kui esimest korda kokku saame.

Nii et IUCN-i uus nõukogu polegi veel üksteist näost näkku näinud?


Tegelikult siiski on: saime kokku kaheks tunniks pärast valimisi, see tähendab pärast maailma looduskaitsekongressi lõppu Bangkokis, sest me pidime kinnitama nõukogu nimekirja Šveitsi esindaja. Selline kahetunnine kokkusaamine on IUCN-i nõukogu jaoks erakordselt lühike: tavaliselt ollakse koos kolm-neli päeva. Eelolev veebruarikohtumine kestab koguni terve nädala, sest paar-kolm esimest päeva oleme mägedes, et omavahel vestelda ja üksteist tundma õppida.


Kas ülejäänu kahe Ida-Euroopast valitud saadiku või nõunikuga – venelase ja sloveenlannaga – olite kohtunud?


Jah, olen nende mõlemaga varem kokku puutunud. Piirkond, mida me kolmekesi esindame, on geograafiliselt kõige suurem: sellesse kuulub peale Ida-Euroopa ka Põhja- ja Kesk-Aasia, nii et see ala ulatub Kuriili saartest kuni Saksamaani ja Vahemereni välja. Nii Aleksei Jablokov kui ka Marija Zupancic-Vicar on selles tohutus piirkonnas väga hästi tuntud looduskaitseaktivistid.


Kui mu “luureandmed” on õiged, siis on Marija Zupancic-Vicar pidanud koguni ministri ametit.


Täpselt õige: ta oli Sloveenia keskkonnaminister. Ta on olnud ka mitme Euroopa looduskaitseorganisatsiooni juhtfiguur; nüüd juba küll pensionil, ometi väga aktiivne ning jagab nõu ja koolitust Sloveenia kaitsealadel. Ka akadeemik Jablokov on eakas mees, (muheldes) nii et mina viin Ida-Euroopa saadikute keskmist vanust tublisti alla.


Läksime jutuga kohe väga konkreetsete inimeste juurde. Tegelikult poleks vist sugugi paha korrata hoopis üldisemaid asju: mis on maailma looduskaitseliit IUCN ja millega ta õigupoolest tegeleb?


IUCN pole mitte üksnes suurim loodus-, vaid ka keskkonnakaitseorganisatsioon maailmas. Ta on selles mõttes täiesti unikaalne organisatsioon, et ühendab nii riikide valitsusi, valitsusväliseid ühendusi kui ka rahvusvahelisi ühendusi. Maailma looduskaitseliit loodi 1948. aastal UNESCO eestkoste all. Sellel juba üle poole sajandi tagusel UNESCO kokkusaamisel allkirjastasid asutamislepingu kaheksateistkümne riigi, seitsme rahvusvahelise ja saja seitsme rahvusliku valitsusvälise organisatsiooni esindajad. Esimestel kümnenditel, kuni aastani 1987, kandis ta nimetust rahvusvaheline looduse ja loodusvarade kaitse liit.

Tinglikult võib maailma looduskaitseliitu pidada maailma looduskaitse moeloojaks: ta on organisatsioon, mis määrab maailma looduskaitse näo; sõnastab tähtsamad probleemid ning arendab välja vajalikud abinõud nende leevendamiseks ja lahendamiseks. See on organisatsioon, kus töötavad koos nii teadlased, praktikud kui ka poliitikud. IUCN on ennekõike rahvusvaheline organisatsioon: praeguses liikmete nimekirjas on kaheksakümmend kaks riiki valitsuse tasemel. Peale selle on kakskümmend üheksa riiki liikmed kas ministeeriumi või mõne muu riikliku ametkonna, näiteks agentuuri vahendusel. Ja liikmeteks on veel üle kaheksasaja valitsusvälise organisatsiooni, sealhulgas seitsekümmend üheksa rahvusvahelist looduskaitseorganisatsiooni. Seega on liikmeid kokku üle tuhande.

Maailma looduskaitseliidul on ülemaailmne regionaalne võrgustik, kokku nelikümmend kaks harukontorit, kus töötab üle tuhande alalise ametniku. Nii et tõepoolest on tegemist ääretult suure ühendusega.


Milliseid võimalusi IUCN-i liikmete hulka kuuluda on seni kasutanud eestlased?


Eesti seos maailma looduskaitseliiduga, võib kahtlusteta öelda, on siiani olnud küllaltki tihe ja ajalooliselt väga pikk. Nõukogude Liidu ajal oli Jaan Eilart see mees, kes paarikümne aasta vältel käis NSV Liidu delegatsiooni liikmena looduskaitseliidu peaassambleel.

Viimasel kümnel aastal on Eestit IUCN-is esindanud kaks organisatsiooni. Need on Eestimaa looduse fond ja kaitsealade liit. On suured lootused, et liikme staatust arutatakse nüüd vähemalt keskkonnaministeeriumis ja võib-olla ka kõrgemal tasemel ning Eesti saab looduskaitseliidu liikmeks kui mitte riigina, siis vähemalt ministeeriumi tasemel.

Mul on hea meel öelda, et kuigi Eesti on IUCN-is seni esindatud vaid kahe organisatsiooniga, oli maailma looduskaitsekongressil Bangkokis Eesti delegaatidena koguni seitse inimest, nende seas ka keskkonna abiminister Olavi Tammemäe, kellele kogu üritus jättis väga positiivse mulje. Tammemäe osalus annab lootust, et see küsimus tuleb nüüd riiklikul tasemel arutlusele ja Eesti leiab parima lahenduse.


Mida see meile annaks, kui Eesti oleks IUCN-i liige riiklikul tasemel?


Positiivseid momente on mitu.

See on küll vaid mu isiklik arvamus, aga minu meelest on Eesti looduskaitse viimastel aastatel olnud väga Euroopa Liidu keskene: oleme teinud põhiliselt seda, mida Brüssel on ette kirjutanud. Mõistagi on see suurel määral olnud paratamatu, kuna prioriteet oli kohandada ka looduskaitseseadused Euroopa õigusaktidega.

Aga samas ei tohi unustada, et looduskaitse on tunduvalt laiem nähtus; looduskaitseliidus on meil võimalus teavet vahetada tõesti kogu looduskaitsespektri ulatuses.

Küsimus pole ainult maailmapoliitikas: see on soodne platvorm ka regionaalseks koostööks Euroopas, sest viieteistkümnest n.-ö. vanast liikmest on neliteist looduskaitseliidu liikmed just nimelt riiklikul tasandil. Maailmakongressidel hoiavad regioonid ikka ühte ja resolutsioone arutatakse maailmajao tasemel. See annab suurepärase võimaluse arendada piirkondlikku looduskaitsepoliitikat ja -koostööd. Kindlasti on huvitav ja kasulik kogemus ka töö koos valitsusväliste organisatsioonidega.

See teadmiste pagas, mille IUCN on üle viiekümne aasta jooksul kogunud, on tohutu. On ju looduskaitseliidul ka kuus teaduskomisjoni, kus on registreerunud üle kümne tuhande teadlase kogu maailmast.

Suurima hulga sellest kümnest tuhandest hõlmavad need inimesed, kes kuuluvad liigikaitsekomisjoni. Üks IUCN-i firmamärke on kindlasti maailma looduskaitseliidu punased raamatud, mida igal aastal uuendatakse. Punasesse raamatusse kantud liikide nimekirjad lähevad iga aastaga pikemaks – ühtlasi üha kurvemaks.


Millised on ülejäänud viis komisjoni?


Peale liigikaitsekomisjoni on veel kaitsealade, ökosüsteemse kaitsekorralduse, keskkonnaõiguse, keskkonnahariduse ja -kommunikatsiooni ning keskkonnamajanduse ja sotsiaalküsimuste komisjon.


Kas on õige öelda, et IUCN on eelkõige ikkagi looduskaitse strateegiat väljatöötav organisatsioon, mis taktikaliste küsimustega tegeleva surverühmana üldjuhul ei talitle?


Jah, tõesti on IUCN-i põhitegevus käsitleda strateegiliselt loodushoiu probleeme nii kohalikul, regionaalsel kui ka ülemaailmsel tasandil. Looduskaitseliit pole ei surverühm ega ka rikas fond, mis saab rahastada rohkeid projekte. IUCN-i võrgustiku kaudu on võimalik küll koostada väga häid projekte ja juba IUCN kui märksõna tagab kvaliteedi, mis hõlbustab paotada varakate fondide uksi. Looduskaitseliit ise saab rahastamisega tegelda väga väikeses mahus. Olgu märgitud, et juba 1961. aastal kutsuti ellu maailma looduse fond WWF, et rahastada eelkõige looduskaitseliidu IUCN algatusi. Sageli on just Ida-Euroopa riikidest pärit organisatsioonid pettunud, kui pärast looduskaitseliidu liikmeks astumist ei järgne rahavoogusid. Ei mõisteta, et tegemist on ju ikkagi koostööorganisatsiooniga, mitte projekte rahastava fondiga.


Võib-olla on just äsja öeldu põhjus, miks päris paljude Eesti praktiliste looduskaitsjate suhtumine IUCN-isse on üsna skeptiline: öeldakse, et eelkõige toodavad nad vaid kõikvõimalikke pabereid. Ei saa salata, et olen ka ise midagi sellist kogenud: olen kümmekond aastat olnud maailma looduskaitseliidu keskkonnahariduse ja -kommunikatsiooni komisjoni liige – ja igal aastal Glandist tulev trükiste hulk on tõesti olnud aukartustäratav, paraku mitte teab mis sisukas. Kuidas värske IUCN-i nõukogu liige seda kriitikat tõrjub?


Rohke informatsiooni tootmine on praegusaja üldine nuhtlus, sellest ei ole päris vaba ka maailma looduskaitseliit. Võin nõustuda sinu väitega, et looduskaitseliidu teaduskomisjonide regulaarsed infokirjad on küllaltki üldised ja sisaldavad vähe uudset teavet. Kuid peale infojagamise teenivad lühitrükised ka teisi olulisi eesmärke: nad tuletavad liikmetele meelde organisatsiooni olemasolu ja võib-olla esitavad küsimuse, koputavad liikme südametunnistusele: mida sina oled teinud komisjoni, liidu arendamiseks. Kurb oleks olla vaid passiivne infopakikeste saaja. Ja veel: kui mingi loodushoiuküsimuse lahendamiseks on vaja leida oskusteavet, siis omalt poolt soovitan info otsimist alustada maailma looduskaitseliidu andmebaasidest ja trükistest: tõenäosus vastust leida on väga suur!


Küllap tuntakse maailma looduskaitseliitu meilgi eelkõige punaste raamatute kaudu. Et teada saada, millega liit veel tegeleb, tuleks kindlasti põgusalt üle vaadata, millest kõneldi seekordsel maailma looduskaitsekongressil Bangkokis.


Bangkokis peeti kolmas maailma looduskaitsekongress. Varem nimetati looduskaitseliidu ülemaailmseid kokkusaamisi peaassambleedeks, kuid alates 1996. aasta Montreali kokkusaamisest kutsutakse foorumeid maailma looduskaitsekongressideks.

Bangkoki kongress oli väga pikk kokkusaamine: pole just palju kongresse, mis kestavad kümme päeva. Esimesel kahel päeval istusid koos teaduskomisjonid, kes võtsid kokku nelja aasta vältel tehtud töö ja seadsid sihte järgnevaks perioodiks. Järgmisel kolmel päeval leidis aset maailma looduskaitsefoorum – kombinatsioon eri töövormidest: peeti nii globaalseid temaatilisi nõupidamisi kui ka spondeeritud nõupidamisi; peeti teadmiste turgu, kus organisatsioonid said jagada teistele ja teistega oma unikaalseid loodushoiukogemusi; oli õppe-treeningseminare, kuhu tuli ennast varakult kirja panna, et saada teada, kuidas arvutada ühe või teise riigi ökoloogilist jalajälge või kuidas kasutada looduskaitsekorralduses GIS-i või satelliidipilte. Kokku käis neil kolmel päeval rööbiti paarkümmend üritust.


Kas foorumil olid ka mingid prioriteetsed teemad?


Jah, välja oli valitud neli ainevalda, mida looduskaitseliit pidas kõige põletavamateks või huvitavamateks. Üks oli muidugi bioloogiline mitmekesisus ja liigikaitse, teine ökosüsteemne kaitsekorraldus või looduskaitsekorraldus väljaspool kaitsealasid, edasi äri, turundus ja looduskaitse ning last not least vaesus, tervislik keskkond ja looduskaitse.

Tegemist oli kõigi aegade suurima looduskaitsefoorumiga, kus osales ligi viis tuhat delegaati. Kõik need tuhanded inimesed leidsid ometi õige koha ja soovitud tegevuse, nii et aktiivseid osalejaid jätkus kõigile paralleelüritustele.


Kuhu selline inimhulk küll ometi ära mahtus?


Kongress peeti moodsas kuninganna Sirikiti nimelises Bangkoki messikeskuses, kus tosina aasta jooksul on olnud kõikvõimalikke suuri üritusi kuni kunagiste Miss Universumi valimisteni välja, ja tingimused olid tõesti nüüdisaja nõuetele vastavad. Siiski, päris kõigi ürituste jaoks omaette ruume ei jätkunud ja üks suur saal oli lihtsalt pappseintega boksideks jagatud. Mürafoon oli seetõttu selline, et isegi kolme meetri kauguselt polnud kuulda, mida teine räägib. Aga korraldajad olid sellele varakult mõelnud ja kõik osalejaid said endale kõrvaklapid, nii et kogu suhtlus käis mikrofonide kaudu. Eks see väsitav olnud: umbes samasugune tunne, nagu oleks terve päeva mobiiltelefoniga rääkinud. Aga nii sai kõik vajalik läbi arutatud.

Kongress lõppes viiepäevase liikmete assambleega, kus sõnastati maailma looduskaitseliidu tegevuskava järgnevaks neljaks aastaks, võeti vastu üle saja resolutsiooni ja soovituse, valiti uus president ja funktsionäärid. Õnneks jäi teise nädalasse ka üks ekskursioonide päev.


Sada resolutsiooni! See on ju tohutu hulk. Kas neid arutades tuli ette ka tõsisemat piikide murdmist?


Kokku oli resolutsioone seitsekümmend kaheksa, lisaks kolmkümmend kuus soovitust. Minu jaoks oli lausa üllatav, et hoolimata tulistest vaidlustest ei saanud vajalikku toetust vaid üks resolutsioon ning kaheksal juhul võeti resolutsioon pärast vaidlusi tagasi. Suuremaks vaidluseks läks vaid kahe resolutsiooniga. Üks, mis sai siiski napi häälteenamuse, puudutas geenmuundatud organisme. Maailma looduskaitseliit leidis, et GMO-de levikut tuleb pidurdada. Raskustesse jäid siin Euroopa Liidu esindajad, sest Euroopa Liidus on teatavasti suhtumine GMO-desse suhteliselt liberaalne. Seetõttu tuli kongressi lisadesse kirja panna, et osa riike on teistsugusel seisukohal.

Maha hääletati mulle üllatuslikult n.-ö. ökosüsteemne põllumajandus. Kui aga resolutsiooni lähemalt uurisin, sain aru, et jutt pole mitte niivõrd ökosüsteemsest käsitlusest, kuivõrd sellest, et põllumajanduse arenguks tuleks kasutada kõiki vahendeid, sealhulgas ka GMO-de Trooja hobust. Seega püüti toreda pealkirja taha varjata mitmeid küsitavusi, mis kummatigi läbi ei läinud.

Üks IUCN-i seisukohti on see, et tuleks olla aktiivsem teiste rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes. Näitena märgiti maailma kaubandusorganisatsiooni WTO, mis toetab vabakaubandust. Looduskaitse mõttes oleks aga tähtis piirata näiteks puidu vedu arengumaadest, samuti tuleb kontrollida GMO-de levikut. Ei saa öelda, et IUCN oleks üheselt geenmuundatud organismide vastu, küll kutsub ta üles suurele ettevaatusele.


Eelnevast jutust võis jääda mulje, et IUCN pole kuigi jõukas organisatsioon. Kuidas siis suudetakse korraldada selliseid suurejoonelisi üritusi?


Maailma looduskaitseliidu põhiline sissetulek tuleb liikmemaksudest ja doonorlusest; IUCN-i toetavad nii liikmesriigid kui ka suured korporatsioonid. Kongressi korraldamise algstaadiumis oli tõesti oht, et vajalikku raha kokku ei saada. Just eelmisel aastal peeti ju Lõuna-Aafrika vabariigis maailma kaitsealade kongress ja doonorite ring oli sellelgi ettevõtmisel üsna sarnane IUCN-i toetajatega: oli ju kaitsealadegi kongressi üks põhikorraldajaid looduskaitseliit.

Õnneks saab üha enam korporatsioone aru, et looduskaitse väärib toetust. Üks heldemaid toetajaid oli ka Tai kuningriik. Näitena võib mainida, et kongressi avas Tai kuninganna ja kongressi puhul anti riigis käibele kümnebahtine meenemünt. Üldse on looduskaitsetegevus Tais olnud viimase kahe aastakümne jooksul ääretult aktiivne ja rahvusparkidegi pindala pole seal mitte ainult üks suuremaid, vaid suurem ka maailma keskmisest.


Kus peetakse IUCN-i nõukogu veebruarinõupidamine? Mis seisab nõukogul veel ees ja kui palju see kõik töökoormust lisab?


Veebruari nõupidamine on korralistest kokkusaamistest üks olulisemaid: kinnitatakse looduskaitseliidu 2005. aasta eelarve, valitakse asepresidendid ning kuni viie valdkonna nõunikud, kinnitatakse teaduskomisjonide aseesimehed, vaieldakse ja kinnitatakse 2005. aasta tööplaan, samuti valitakse nõukogu komisjonid järgnevaks neljaks aastaks. Töökoormus peaks suurenema viisteist kuini kakskümmend protsenti, keskmiselt üks päev nädalas tuleb pühendada looduskaitseliidule.



Eesti põllumajandusülikooli professori, maailma looduskaitseliidu IUCN nõukogu vastse liikme Kalev S
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet