2005/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2005/1
Lastelastele mõeldes

“Hoida tuleb mitte metsa, vaid metsa juurdekasvu. Tuleb hoolitseda selle eest, et mets kasvaks hästi ja saaks õigel ajal maha raiutud.”

Sellise avaldusega toetas emeriitprofessor metsatööstureid nende võitluses raiepiirangute vastu.

“Just-just! Lisaksin, et hoida ei tule ka inimest, vaid iivet. Ja kui noorest inimesest on välja pigistatud võimalikult palju tööd ja lapsi, siis tuleks ta maha lasta ..”

Nõnda kommenteeris seda avaldust noor vihane loodusteadlane-ökoloog. Väitlus käis ühel looduskaitsjate elektroonilistest kanalitest.

Kui võtta aluseks puhtmatemaatilised tehted, siis on emeriitprofessoril õigus: noor mets kasvab kiiremini, s.t. toodab ajaühiku kohta rohkem puitu kui vana. Ent ökoloogi poolelt vaadatuna ei ole mets pelgalt puiduallikas: ta on eelkõige elussüsteem, mis kujundab ja tasakaalustab meie kõigi elukeskkonda ja loob eluvõimalusi lugematult paljudele olestele, teiste seas ka metsakahjurite looduslikele vaenlastele. Ökoloog teab, et vana mets täidab neid ülesandeid hoopis tõhusamalt kui noor. Veelgi enam – elupaiga pakkujana on noor mets vanaga võrreldes armetult väeti.

See hiljutine “tulevahetus” meenus seoses meie tänavuse aasta puuga, kelle lähemat tutvustust alustame selle ajakirjanumbri avalooga. Haab võiks vastaseid pisut, õige pisut lepitada: esimesel poolsajandil kasvab ta jõudsalt, saades raieküpseks ajal, mil metsatöösturite üks lemmikpuid – kuusk – on alles täies kasvujõus. Aga töösturid ei taha praegu haaba, sest nad on oma äri rajanud okaspuudele. Ja raiuda on vaja üha enam, et tasuda liisitud masinate eest, ning liisida järjest uusi masinaid, et jõuaks veel rohkem raiuda. Müstiline, iseend sabast õgiv madu ei taha teada, et nõnda jõuavad hambad kord kaelani … Ta ei taha mõelda kaugemale seni, kuni masinad töötavad ja raha liigub.

Arvata võib, et lähikümnendil läheb hinda ka haab: Kundasse rajatav tselluloositehas hakkab neelama 400 000 kantmeetrit haavapuitu aastas. Ökoloog peab taas olema valvel, et mingi osa haavikutest jääks siiski “õigel ajal” raiumata: vana haava õõnsas tüves leiavad teiste seas kodu näiteks lendorav ja valgeselg-kirjurähn, surnud ja kõdunevad haavad annavad elupaiga paljudele putukatele, seentele, sammaldele ja samblikele, kes noores metsas ulualust ei leia. Ökoloog vaatleb kõike omavahelistes seostes, ta näeb põimunud eluringe, mille järjepidevust hoiavad vanad looduslikud metsad.

Usun ökoloogi, sest tema pilk küünib kaugemale: mitte ainult alanud aastasse, vaid ka aega, mil metsa vajavad nii toormena kui ka elukeskkonna loojana meie lapsed ja lapselapsed.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012