Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie kõik seisame saarel,
kuigi me randa ei näe.

Need geograafiharidusega kirjaniku Karl Ristikivi sõnad on ilmselt hinges paljudel, kes tunglevad suvekuudel saartele, et tajuda tuulevihinat, lainete loksumist, seista maa ja mere piiril ning tunda end randlasena. Mere äärest on mindud ja tuldud tagasi koju: enne kui jalg Eestimaa pinnale astub, saadavad või võtavad tulijat vastu sajad väikesed saared, mille kontuurid tihti mandrirannikuga ühte sulavad.

Väikesaartel asuvad ka meie riigi maismaalised äärmuspunktid: läänes Läänemere avaosas hoburauakujuline lindude pesitsus- ja rändepeatuspaigana tuntud Nootamaa ja põhjas Soome lahes valendava tuletorniga Vaindloo.

Eesti suuremaid saari – Saaremaad (2671 km2), Hiiumaad (989 km2), Muhumaad (198 km2) ja Vormsit (92,9 km2) – tuntakse kaugemalgi. Väiksematest teatakse enamasti vähem, kuid ometi muudavad just need maalapikesed Eesti rannikumere omapäraseks, nendega on seotud mõnedki tähelepanuväärsed sündmused Eestimaa elus.

Kui palju on Eestis meresaari? Eesti rannikumere saarerohkus on olnud merel seilajatele tõenäoliselt teada juba ammustest aegadest. Kuid kui palju meil neid väikseid kuivamaalappe kokku on, polegi lihtne öelda. Saarekeste arv muutub: maakerkest (tänapäeval kuni 2,8 mm/aastas) ja setete liikumisest tingituna liituvad paljud saared omavahel ja mandriga, saades poolsaarteks, samas ilmub merest uusi maalappe. Meretaseme ajutised kõikumised muudavad nende arvelevõtmise veelgi keerukamaks.

Saari loetakse enamasti kaartidelt. Neilt saari mõõtes ja kokku lugedes tuleb aga arvestada, et eri mõõtkavaga kaartidel on saarte arv erisugune. Erinevust võib põhjustada ka saare mõiste mitmetine tõlgendus: kui suurt maismaalappi meres ikkagi saareks pidada. Seetõttu on saarte lugemine võrdlemisi tüütu tegevus, millele viitab ka tõsiasi, et 19. sajandi lõpuks ei olnud Eesti saarte arvu veel kusagil kirjas [3].

Alles 20. sajandi alguses võttis Eesti saarte arvu kokku August Tammekann [17], kui ta enamasti 1:25 000 topograafilise kaardi järgi mõõtis kurvimeetriga riigipiiri pikkust, sealhulgas ka saarte rannajoont. Töö kokkuvõttes annab ta saarte arvuks 1562. Samast ajast pärineb Jaan Rumma töö [16]: tema kasutas planimetreerimismeetodit ja üheverstalisi kaarte (1:42 000) ning sai nimestikku 728 meresaart.

Möödunud sajandi teisel poolel, 1964. aastal avaldas saarte arvu käsikirjalise tööna August Loopmann. Mõõtmiste aluseks olid seekord NSV Liidu sõjaväe topograafilised kaardid mõõtkavas 1:50 000. Hiljem ta täpsustas andmeid osaliselt uuemate kaartide järgi ning ka looduses. 1996. aastal ilmus trükisena Loopmanni “Eesti meresaarte nimestik” [4], mille järgi on meil 1521 meresaart. Tahaks loota, et nüüd, uue sajandi alguses leidub keegi, kes ilmutab uue meresaarte nimestiku, võttes aluseks uued ja täpsemad kaardid.

Loopmanni arvestuste järgi on 1131 meie meresaartest väiksemad kui üks hektar. Pindalaga üks ruutkilomeeter ja rohkem on vaid 29 saart, nende seas Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja Vormsi ületavad ülejäänuid pindalalt mitmeid kordi. Et saarte suurusi paremini võrrelda, on siin kasutatud vaid üht allikat – August Loopmanni andmeid [4].

Väikesaared ei paikne ühtlaselt: neid oleks nagu pillutatud meie rannikumerre päris juhuslikult. Saari on rohkem maakerkega aladel ja ka seal, kus vana pinnamood on liigestatum. Alad, kus maakerge on nullilähedane ja rannajoon püsinud kauem ühe koha peal, nagu Meriküla–Narva ja Pärnu–Ikla rannikulõigul, on saarevaesed. Üldjoontes võib meie rannikumeres eristada 18 erisugust saarerühma (#1), millele lisanduvad veel Haapsalu ja Matsalu lahe saared.

Väikesaared kannavad Eesti eri osades mitmesuguseid üldnimetusi. Lääne-Eestis on suuremad neist laiud, väiksemad aga rahud, kared, nasvad jm. Põhja-Eestis öeldakse väikeste saarte kohta kari või loo. Saare nimes peegeldub sageli tema kuju (Kõrglaid, Harilaid, Suurlaid), kuid sageli ka mõni looduselement saarel, näiteks silmapaistev puu (Pihlakare). Nimes peitub vahel vihje saarel pesitsevatele lindudele (Hanerahu), pinnakatte iseloomule (Valgerahu – koosneb heledast klibust) või saare kasutusele (Hobulaid, Heinlaid). Niisiis annab saare kohta mõningat teavet juba selle nimi.

Põhja-Eestis, Soome lahe lõunarannikul leidub ligikaudu sada saart, millest enamik kuulub Põhja-Eesti rannikumadaliku maastikurajooni. Saarerikkamad on Tallinna ja Kolga laht. Suurim ja ühtlasi vanim on Naissaar (18,6 km2).

Enamasti asuvad saared mandri läheduses ja ainult üksikud, nagu Vaindloo, Uhtju saared ja Keri, jäävad kaugemale avamerre. Geoloogiliselt on siinsed saared suurte jääaegsete voorelaadsete pinnavormide kõrgemad osad, mida lainetus on tugevasti ümber kujundanud. Aluspõhja Kambriumi ja paigutisi Vendi kivimeid katavad Kvaternaari setted, millest vanim on savikas karbonaadivaene moreen. Pranglil (6,4 km2) ja mujalgi on paiguti säilinud jäävaheaja setete kihte. Siinsete saarte tasandikulist pinnamoodi rikastavad rohked rändrahnud ja kristalsetest kivimitest rannavallid, kuid näeb ka luitelist pinnamoodi.

Tänapäeval ääristab saari liiva- ja kruusa-veeristikurand, kohati ka astang- ja möllirand. Muldadest valitsevad leede-, leetunud ja gleimullad. Taimkate varieerub avakooslustest metsadeni (#2A). Mõnel neist, nagu Naissaar ja Aegna, leidub ka soolaike.

Soome lahe suudmes asuvad Põhja-Eesti lavamaa ning Põhja-Eesti ehk Ordoviitsiumi klindiga seotud Pakri saared ja Osmussaar. Nende põhjaosas merest kerkivad pangad on Põhja-Eesti klindi läänepoolsemad osad, millest kõrgeim on Väike-Pakri (12,9 km2) pank – 13 meetrit üle merepinna.

Neile saartele on iseloomulikud veel loopealsed ning paekiviklibust rannavallid. Suure Pakri (11,6 km2) põhjaosas asub Eesti suurim lage loopealne madalate järvikutega, mis suvel sageli ära kuivavad. Kõrgemaid ja kuivemaid alasid katavad niidud kadakate, türnpuude ning põõsastega.

Siinsed karbonaadirikkal lähtekivimil kujunenud mullad soodustasid varasematel aegadel põlluharimist, millele viitab ka rootsikeelne nimi Rågöarna (tõlkes Rukkisaar). 20. sajandi teisel poolel ning vähemal määral ka varasematel aegadel kasutati neid saari militaarsetel eesmärkidel. Kui enne Teist maailmasõda kasvas mets siin haritava maa ja karjamaade vahel vaid väikeste lehtmetsasiilude ja -tukkadena, siis praegusajal võtavad üsna suure osa Pakri saartest enda alla just metsad.

Lääne-Eestis asub enamik väikesaari Ordoviitsiumi ja Siluri lademete lubjakivide avamusalal mandri ranniku läheduses ning suuremate saarte ümbruses. Võrreldes Soome lahe saartega on vana pinnamood siin vähem liigestatud ning meri enamasti madalam ja kariderohke. Saared on seetõttu laugemad (#2B).

Moreenist või aluspõhja paekividest kõvikut katavad tavaliselt koreselised rannasetted, mis on sageli kuhjatud rannavallideks. Peale kliburanna näeb siin ka moreen- ja mölliranda, kus soolakulistel muldadel on levinud rannaniidud. Saarte kõrgematele osadele on iseloomulikud looniidud, -kadastikud ja -metsad õhukestel paepealsetel klibu- ja rähkmuldadel. Üksikutel neist, nagu Kõinastu ja Hanikatsi laid, kasvab ka laialehine salumets.

Hiiumaa põhjarannik on saarevaene, väikse saarerühma leiame vaid Hiiumaa loodeosast, neist suurim on aluspõhjalise tuumaga Külalaid (0,1 km2).

Saarerikas on aga Saaremaa läänerannik, kus Vilsandile (8,6 km2) lisandub rohkesti väikesaari. Suurimad neist on Loonalaid (1,1 km2), Salava (0,3 km2 ) ja Vesiloo (0,1 km2). Saarte maastike mitmekesisus oleneb suuresti asukohast meres ja vanast pinnamoest. Kui aluspõhjalise tuumaga saari, mis asuvad avamere lainetuse mõjupiirkonnas, iseloomustavad aktiivsed kliburannad, siis biohermse lubjakivi tuumaga Vaikadel näeb Eestis vähe levinud kaljuranda. Neil väikesaartel polegi lausalist taimkatet, seda tingib ka hulgi pesitsevate lindude elutegevus.

Vilsandist lõunas ja Saaremaa loode-kagusuunaliste poolsaarte vahelistes lahtedes leidub kamardunud rannaga saari, mille kõrgemat keskosa katab väheste põõsastega niit, mõnel isegi põõsastik.

Saarte paradiis on Väinameri, mida läbib Puisest üle Väinamere Salinõmme poolsaareni Palivere servamoodustisel kujunenud saarte kaar: Saarnaki (1,5 km2), Hanikatsi (0,9 km2), Kõverlaid (0,2 km2) ja mitmed teised. Väinamere keskossa jääb Kumari laid (0,1 km2) koos väiksemate naabritega [13]. Saarte kõrgemat keskosa liigestavad rannavallid ja nendevahelised lohud. Rannatüüpidest saab siin näha nii klibu-, moreen kui ka mölliranda. Neile saartele on omased kadastikud, lehtpuusalud ja rannaniidud.

Siit põhja pool on Ida-Hiiumaa rannikumeres hoopis eripalgelisi saari, mis kõrgvee ajal jäävad suures osas vee alla: madal ja piklik rändrahnuderikas Selgrahu, kus meeleldi lesivad hülged, Paeklibust rannavallidega Kakralaid (0,03 km2) ja Eeriku laid (0,04 km2), madalad ja rohttaimestikuga Hellamaa- ja Uusmererahu (mõlemad umbes 0,1 km2), ligi üheksa meetri kõrgune aluspõhjapaljandiga Kadakalaid (0,2 km2). Vohilaid (3,9 km2) on kõigi laiu nime kandvate saarte seas suurim [13].

Muhumaad ümbritsevad pärjana ümara põhikujuga saared: umbes 10 meetri kõrguse Kesse panga ja kuusemetsaga Kesselaid (1,7 km2), maastikuliselt mitmekesine ning Muhumaaga peaaegu kokku kasvanud Võilaid (2,5 km2).

Väikesaari jagub ka Vormsi lähedusse. Saarerikkam on Hullo laht, Vormsist põhja jäävad Suur- (0,4 km2) ja Väike-Tjuka (0,1 km2), viimane on juba muutunud poolsaareks. Pikliku kujuga maaliline Hobulaid (0,7 km2) koos väikeste Hülgerahudega asub Sviby Rohuküla laevateest ida pool.

Hulk madalaid roostunud rannaga saarekesi leidub Haapsalu ja Matsalu lahes. Rohuküla Puise rannikumere saarekestest on suurim Tauksi (2,5 km2) [9]. Väinamere lõunaosas Virtsu ümbruses asuvad Kõbaja, Uuluti ja Paatsalu eri suuruse ja maastikuilmega väikesaared.

Liivi lahes paiknevad omaette rühmana Saaremaa Kübassaare ja Vätta ranniku lähedased enamasti niitude ja põõsastega saarekesed. On ka erandeid, nagu kivine Allirahu. Kuressaare lähedal meres olevatest saartest on suurimad Väike-Tulpe (1,8 km2) ja maaga kokku kasvav Suur-Tulpe (2,3 km2). Teatud ja tuntud on salumetsaga Abruka (8,8 km2) koos oma kaaslaste Kasselaiu (0,5 km2) ja Vahase (0,7 km2) saarega. Pärnumaa uhkus on Kihnu (16,6 km2) ja selle lähedal asuv Manilaid (1,9 km2) – peale looduse hinnatakse siin ka kihnu pärimuskultuuri. Kümned väiksemad saared paiknevad Tõstamaa poolsaare rannikumeres. Liivi lahe keskosas asuval Ruhnul (11,4 km2) eristub kõrge ja luiteline idaosa ning madal ja niituderohke lääneosa. Need saarerühmad jäävad Devoni lademe liivakivide avamusalale.

Miks on meie saared nii eri nägu? Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb enamasti nende pindalast ja kõrgusest, kuid oluline on ka ala geoloogilis-geomorfoloogiline ehitus, pärastjääaegne maakerge, rannalõikude erisugune avatus tuultele ja tormilainele jm. Enamasti moodustavad saare tuuma aluspõhjalised või mandrijää toimel tekkinud kõrgendikud, mida meri on tundmatuseni muutnud, kuhjates neile rannavalle, murrutades vanadesse setetesse astanguid jm. Sageli on väikesaared jätk mandril või suurtel saartel olevatele pinnavormidele, olles omavahel ühendatud veealuste madalatega.

Saare maastiku kujunemisel on oluline tema pinnamoe liigestatus. Maastikuliselt on keerukamad need saared, mis on tekkinud mitme väikesaare liitumisel. Üldplaanis kehtib reegel: mida kõrgem on saar, seda varem on ta alustanud oma arenguteed. Seda seaduspära rikuvad tugevad kõrgveega tormid, mis kuhjavad saare vanematele osadele uusi nooremaid rannavalle. Vanimaks väikesaareks Eesti rannikumeres peetakse Ruhnut, mis võis saarena üle veepinna tõusta juba Joldiamere regressioonil, seega üle 10 000 aasta tagasi. Sealsed vanimad rannavallid on moodustunud Antsülusjärve staadiumil, seega 9000 aastat tagasi [1].

Vanuse poolest järgneb Ruhnule Naissaar, mille areng algas ligi tuhat aastat hiljem [11]. Suurem osa väikesaartest on üle merepinna kerkinud taanduvas Limneameres 2000–3000 aastat tagasi või veelgi hiljem. Mõned on alustanud võitlust merega alles meie päevil. Kui meretase oluliselt ei tõuse ja maakerge jätkub, on ka neil eeldused saada suuremaks ja kõrgemaks. Kui aga mere veetase tõuseb ja tormid sagenevad, võivad muutused olla hoopis äraspidised, mida näitas ka selle aasta jaanuaritorm: osa väikesaari kadus vahutavate lainevoogude alla või sattus lainete murrutusalasse ning muutis oma kuju. Lained tõid rannale rohkesti adru, millel on leidnud hea kasvupinna randmalts, kohati kõrgub see nüüd üle meetri.

Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb ka nende arenguetapist [8]. Kui esimesel nn. abiootilisel etapil määravad saare arengut rannageoloogilised protsessid, siis saare kõrguse ja pindala suurenedes hakkavad endast üha enam märku andma taimed, kes oma elutegevusega hakkavad looma mullakamarat. Pikapeale kattuvad saarte kõrgemad osad lausalise taimkattega. Osal maalapikestest, mis merest kerkides jäävad madalatesse tuulealustesse soppidesse ja kuhu tormilainegi jõuab nõrgendatuna, algab taimestumine varem.

Varasematel arenguetappidel, mil suurem osa saarest jääb merevee mõjutada, on saarekesed eri piirkondades küllaltki sarnased. Seda põhjustab soolase merevee limiteeriv mõju, mis avaldub eelkõige taimkattes. Alles vanemates arengujärkudes, kui määravaks saab peamiselt saare pinnaehitusest ja niiskusrežiimist tulenev, muudab eri piirkondade saarte maastikupilti juba taimestiku ja mullastiku mitmekesisus. Karbonaatsel pinnakattel kujunenud Lääne-Eesti saared eristuvad selgelt Põhja-Eesti karbonaadivaestel setetel kujunenud saarte maastikest.

Lääne-Eesti saari iseloomustavad laialdasemad rannaniidud, saare keskosas kasvavad kadastikud ning lehtpuusalud. Põhja-Eesti rannikumadaliku juurde kuuluvad suuremad saared on metsased, kus peale männi kasvab sageli ka kuusk, samal ajal kui kadastikke ja rannaniitu näeb vähem. Tähelepanuväärsed on kukemarjanõmmed Kolga lahe saartel ja Pranglil (siin on ka selliste nõmmede lõunapiir), teisalt rand-kesakanni – taani merisalati kooslus Vilsandil.

Oma osa saarte taimkatte erinevuse kujunemisel on kindlasti kliimal. Seda peegeldab näiteks aktiivsete temperatuuride summa (üle 10 oC) erinevus, mis Soome lahe saartel jääb 1587 ja 1703 oC vahele, Kihnus aga ulatub 1976 kraadini. Piirkonniti erinevad ka aasta keskmised temperatuurid, lumikattega päevade arv, tuule kiirus, sademete hulk jm. [13].

Arengut mõjutavad nii loodus kui ka inimene. Taimkate koos mullakamaraga areneb omasoodu, nii et ajapikku muutuvad kunagised niitude ja väheste põõsastega saarte keskosad tõelisteks võpsikuteks, kust on raske läbi murda. Aastaid ei pane seal toimuvat eriti tähelegi, kuid siis järsku on kõik tundmatuseni muutunud.

Väikesaare maastikke mõjutab ka linnustik. Ilmekam näide on Tondirahu Väinamere keskosas: üle kümne aasta seda asustanud kormoranide koloonia on taimestiku peaaegu hävitanud. Algul see ehmatas. Nüüd aga vaatad, arutled ja mõtled, et loodus on kätte mänginud veel ühe omapärase lehekülje väikesaarte arengus. Ka teised linnuliigid mõjutavad oma elutegevusega nii pesitsusajal kui ka läbirändel saarte mulla ja taimkatte kujunemiskäiku [14].

Taimkatte looduslikku arengut on mõjutanud veel inimene, karjatades väikesaartel loomi, niites heina, ning rajanud paljudele neist eluaseme ja harinud põldugi. Et ka asustatud saared maakerke tõttu pidevalt suurenevad, siis on osa saarest inimese kasutada kohe “sünnist” alates.

Möödunud sajandil on saarte looduskasutus teinud läbi suure muutuse. Tavapärane põllumajanduslik kasutus kadus juba ligi pool sajandit tagasi, väikesaared olid siis veel tarvitusel noorloomade karjamaana: loomad toodi saartele varakevadel ja viidi ära sügisel, nagu seda on tehtud varasematelgi aegadel, kuid kohati oli neid kolhoosiaegu korraga liiga palju. Loomad “müttasid” kõikjal nii vanadel karjamaadel kui ka salulehtmetsas. Sajandi lõpus loomade suvine pidamine saartel üldiselt vähenes. Tänapäeval kasutatakse väikesaari peamiselt puhkuseks: sinna on kerkinud suvekodud või leiavad nad rakendust mereturistide peatuskohtadena.

Väikesaared vajavad tähelepanu ja kaitset. Loodusest järjest kaugeneva ühiskonna liikmetena ei oska me sageli käituda ümbritsevaga arvestavalt, see põhjustab kadu loodusväärtustele. Et seda ei juhtuks, on vaja kasutada saari säästvalt: nõnda püsiksid siinsed maastikud, kasvukohad ja elupaigad.

Väikesaarte loodus on ammustest aegadest olnud oluline rannarahvale. Saarte siluetid olid tähtsad orientiirid nii rannakaluritele kui ka Läänemerel seilajatele. Rannikualadel, sealhulgas saartel, ei lubatud vanasti raiuda metsa. Erilist tähelepanu saarte metsadele näitab juba 1297. aastal Taani kuninga Erik Mendvedi kehtestatud seadus, mis keelas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel puude raiumise kütteks, tarbeks ja söepõletuseks. Lubatud oli see vaid Tallinna linnusele ja linnale: linn vajas oma arenguks kindlate piiridega sarast – lähitagamaad vaba metsakasutusõigusega, mida eeskätt pakkusidki need metsased saared [18]. 16. sajandi keskel oli Naissaarel juba oma metsavalvur [6]. 1764. aastal kuulutati rannikumetsad kuni 50 sülla laiuselt kaitsemetsadeks, mis laevasõidu huvides pidid jääma muutumatuks.

Tähtsündmus on kindlasti 1910. aastal kuuel väiksel Vaika saarel loodud Baltimaade esimene looduskaitseala. 1930. aastate lõpus lisandusid veel mõned kaitsealused piirkonnad Abrukal, Puhtus, Sala saarel Soome lahes.

Tunduvalt laienes looduskaitse väikesaartele 1957. aastal, kui asutati Matsalu looduskaitseala ja Virtsu–Laelatu–Puhtu botaanilis-zooloogiline keeluala. Nõukogude ajal jäid paljud saared nn. rajoonilise alluvusega kaitsealade piiresse, mis küll ei suutnud alati tagada soodsat režiimi, küll aga juhtis tähelepanu sealsetele loodusväärtustele. 1970. aastate alguses lisandus kaitsealuseid saari veelgi, näiteks 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspark hõlmab umbes 40 saart. Järjest rohkem on kaitsealuseid saari Saaremaa läänerannikul: 1971. aastal sai väikesest Vaika looduskaitsealast märksa suurem Vilsandi looduskaitseala, millest 1993. aastal loodi ligi 160 saart hõlmav rahvuspark.

Kümme aastat tagasi loodi kaitseala pool sajandit Nõukogude sõjaväge teeninud Naissaarel, Pakri saartel ja Osmussaarel. Natura 2000 võrgustikku luues on esile tõstetud saarte loodusväärtusi ja rõhutatud nende kaitse vajadust, et säilitada olulised elupaigatüübid ja liikide elupaigad nende loodusliku levila piires.

1. Kask, Jüri jt. 1994. Ruhnu saare geoloogiline minevik ja tänapäev. Eesti Geoloogia Instituut, Eesti Geoloogiakeskus. Tallinn–Kuressaare.

2. Kildema, Kallio; Annuka, Erna 1976. Palju on Eestis meresaari? – Eesti Loodus 27 (7): 420–430.

3. Loopmann, August 1996. Eesti meresaarte nimestik. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn.

4. Martin, Jüri; Pärn, Henn 1999. Naissaare loodus ja selle kaitse. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

5. Meikar, Toivo 1997. Naissaare metsad tänapäeval. – Sander, Heldur (toim.). Lühiülevaade Naissaare metsade 700-aastasest ajaloost. Eesti Põllumajandusülikooli Metsandusteaduskond ja Akadeemiline Metsaselts. Tartu: 23–37.

6. Miidel Avo (toim.) 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.

7. Ojaste, Heldi jt. (koost.) 2002. Osmussaar. Loodus. Asustus. Tallinn.

8. Orviku, Kaarel; Sepp, Urve 1972. Stages of geological development and landscape types of the islets of the West-Estonian Archipelago. – Geographical studies. Tallinn: 15–25.

9. Paakspuu, Triin 1999. Sõmeri, Liia ja Tauksi saare ajaloolisest maakasutusest ja taimkatte muutumisest. – Loodusvaatlusi 1997–1999. Matsalu Looduskaitseala. Lihula: 20–75.

10. Peil, Tiina jt. (toim.) 2002. Alasti maailm: Kolga lahe saared. Säästva Eesti Instituut, Tallinn. 11. Punning, Jaan-Mati jt. 1998. Shoreline displasment and vegetation history on Island Naissaar, Baltic Sea. – Journal of Coastal Research 14 (3): 933–938.

12. Ratas, Urve et al. 1988. Genesis of islets geocomplexes in the Väinameri (the West-Estonian Inland Sea). Preprint TBA-8. Acad. of Sci. of the Est S.S.R. Dep. of Chem., Geol., and Biol. Tallinn.

13. Ratas, Urve; Nilson, Eva (eds.) 1997. Small islands of Estonia. Landscape ecological studies. Inst. of Ecol., Publ. 5, Tallinn.

14. Ratas, Urve jt. 1999. Linnustiku mõju väikesaarte mullastikule ja taimestikule. – Mägi, Eve; Kaisel, Kaarel (toim). Loodusevaatlusi 1997–1999. Matsalu Looduskaitseala. Lihula: 3–19.

15. Ratas, Urve; Puurmann, Elle 1995. Mosaic landscapes on Estonian islets. – WWF Baltic Bulletin 1: 18–22.

16. Rumma, Jaan 1923–1924. Eestimaa järvede ja saarte pindala. – Loodus 1923, 10: 625-636; 11, 683-684; 1924, 3: 152-154; 4: 12-214, 6: 10-311; 8: 418-420, 10: 528-531; 11/12: 587-589.

17. Tammekann, August 1922. Eesti piirjoone kurvimeetriline mõõtmine. – Eesti Statistika 3/4: 9–16.

18. Viidas, Aleksander 1992. Viimsi ajalugu. Esi- ja keskaeg. Varrak, Tallinn.

Urve Ratas (1940) on geograaf, TPÜ ökoloogia instituudi teadur.