Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Kas meie pankrannik mahub maailmapärandisse?

UNESCO maailmapärandi nimistu (World Heritage List) hõlmab maailma kultuuri- ja loodusobjekte, mis UNESCO maailmapärandi komitee hinnangul on äärmiselt olulised kogu inimkonna kultuuri- ja looduspärandi seisukohalt. Kuulumine sellesse nimistusse peab aitama kaitsta erakordse väärtusega loodus- ja kultuuriobjekte hävimisohu eest kiiresti muutuvas maailmas.

Maailmapärandi nimistu sai alguse ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, mis võeti vastu UNESCO peakonverentsil 16. novembril 1972. Maailmapärandi nimistusse kuulub 2006. aasta juuli seisuga 830 objekti: 644 kultuuripärandina, 162 looduspärandina ja 24 segapärandina.

Eestist on maailmapärandi nimekirja kantud kaks objekti: Tallinna vanalinn ja kümne riigi koostöös Norrast Ukrainani ulatuv Struve geodeetiline kaar, mille abil on mõõdetud Maa kuju, kusjuures Eestis asuvatest kaare punktidest on maailmapärandi nimekirjas Tartu tähetorn ning Võivere ja Simuna otsapunktid.

Balti klint, mille kogupikkus on 1200 km [3], algab Ölandi saare lähistel (Ölandi klint) ning ulatub Laadoga järveni (Ingeri klint; vt. kaardiskeemi). Ölandi klint jätkub Läänemere põhjas ja tuleb uuesti nähtavale Osmussaarel ja Pakri saartel. Põhja-Eesti klindi ehk pankranniku maismaaline osa (pikkus 300 km) algab Pakri poolsaarel ja jätkub Narva jõeni. Selles on eristatud kokku 95 klindilahte, -poolsaart, -saart ja -lava [2, 8].

Paeseinas avanevad Vanaaegkonna kivimid. Neis hästi säilinud kivistised ehk fossiilid peegeldavad Maa ja elu arengut 460–540 miljonit aastat tagasi, seega 80 miljoni aasta ulatuses. Klindi ja aluspõhja pinnamoe areng algas 350–370 miljonit aastat tagasi. Paeseina praegusel kujul on vorminud jõed (eriti Ürg-Neeva), mandriliustikud ja Läänemeri. Soome kaljupinnasest pärinevate rändrahnude külvid klindi astangu piirkonnas tähistavad kohati mere taganemist. Siin jätkub klindi areng mere murrutuses ja nõlvaprotsessides tänapäevalgi. Põhjavee avanemiskohtades klindi jalamil on sageli maalihkeid.

Eriline veerežiim (põhja- ja merevesi), mineraalsete toiteainete varu pidev täienemine ning suure kallakuse tõttu aeg-ajalt varisev paas on kujundanud omapärased pangametsade mullad [7]. Pangamets on rohkete haruldaste taimeliikide kasvukoht. Klindiastangult nõrguv põhjavesi loob jaheda ja rõske keskkonna, seepärast on siin kõige ürgsema ilmega elupaik, kus on säilinud hulk jäänukliike loomastiku kujunemise algjärkudest [1].

Põhja-Eesti klindil on ka oluline kultuuriväärtus: esimesed teated inimasustuse kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a. [6]

Esimene katse ei õnnestunud. Kõigist neist väärtustest hoolimata võttis keskkonnaministeerium selle aasta juulis tagasi oma esildise määrata Balti klint ehk Põhja-Eesti pankrannik UNESCO maailmapärandi nimistusse, sest eelinfo kohaselt ei oleks see komisjoni heakskiitu pälvinud. Siinset klinti ei peetud ainulaadseks maailma ulatuses.

Et kord eitava hinnangu saanud objekti uuesti UNESCO maailmapärandi nimistusse kandideerima esitada ei saa, siis otsustatigi aeg maha võtta. Valmistame ette uue põhjalikuma esildise, kus käsitleme oma pankrannikut mitmekülgsemalt. Sest Balti klindi unikaalsus peitubki eelkõige tema eripalgelisuses.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmiseks esitati Põhja-Eesti pankrannik kaitsealade seeriana (vt. kaardiskeemi), sest ainult sellisena on võimalik tagada riiklik kaitse nõutaval tasemel.


1. Osmussaare maastikukaitseala (480 ha) asub Läänemaal Noarootsi vallas 7,5 km Põõsaspea neemest loodes. Maastikukaitseala asutati 1996. aastalharuldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide, taimekoosluste ja lindude pesitsus- ning rändepaikade kaitseks. Peale Eesti loodepoolseima saare kuulub kaitsealasse lahustükina Neugrundi madal. Kaitseala jaguneb sihtkaitse- ja piiranguvööndiks.

Osmussaarel avaneb Balti klindi läänepoolseim jätk Eestis. Paepank tõuseb merest saare idarannikul, kus merepõhjas on jälgitavad kolm Ordoviitsiumi lubjakivi astangut. Panga kõrgus on 6–7 meetrit, lubjakivi paljandub neist neljal. Paeseinas on näha katkestuspinnad ja 1,0–1,5 m paksused kõvad settesooned – nn. pudingbretša. Viimane tähistab 535 miljonit aastat tagasi toimunud maavärinat. Viimane maavärin registreeriti Osmussaarel 1976. aastal. Fossiilidest on siinses paekivis palju trilobiite. Saare vanus on 2000–3000 aastat.

Kaitseala maastikuväärtused on pankrannik, rannavallid, neugrund-bretša rändrahnud, laguunijärved ja pärandkooslused. Kaitsealuseid samblaliike on siin 3, soontaimi 25, neist 13 liiki käpalised. Linnustikus on määratud 178 liiki, neist pesitseb 96. Et ala jääb arktiliste lindude rändeteele, siis peatub neid siin tuhandeid.

Osmussaare asustusajalugu küünib viikingite aega. Kirjalik esmamainimine pärineb 1250. aastast. Kultuurimälestistest on säilinud rannarootslaste lubjakivist kabeli (1765), rehe ja lauda varemed [6].


2. Pakri maastikukaitseala (1451 ha) paikneb Harjumaal Paldiski linna haldusalas, see asutati 1998. aastal haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse kaitseks. Pakerordi sihtkaitsevööndi pindala on 182 ha. Maastikukaitseala võtab enda alla valdava osa Pakri poolsaare paekaldast, lahustükkidena kuuluvad kaitsealasse Väike- ja Suur-Pakri saare põhjaosa, saartevaheline meri, Kappa ja Björgränne saar ning Väike-Pakri saare lõunaosa [9].

Pakri hoiuala (21 039 ha) loodi 2005. aastal, see hõlmab rannikumere lõigu Vihterpalu lahest Vintses Vääna-Jõesuu supelrannani.

Paekalda kõrgus Pakri poolsaarel on kuni 25 meetrit, saartel kuni 13 meetrit. Paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid ning lubjakivid. Kihid, mis Paldiskis asuvad merepiiril, on neemel 15 meetri kõrgusel. Astangut läbivad rohked lõhed ja rikked. Seepärast põhjustab mere murrutus sagedasi varinguid. Siin on mitmete kivististe tüüpleiukohad ja kihistute stratotüübid.

Pakri neem kerkis merest 9000–8500 aastat tagasi. Poolsaare idarannikul on paekallas kaheastmeline. Klindilt laskub kuus juga, jalamil avaneb rohkesti allikaid. Tähelepanuväärsed on loopealsed, pangametsad ja rändrahnude samblafloora.

Väärtuslike maastike hulka kuuluvad Pakri saared ja poolsaare rannavöönd, rohevõrgustikku saared ja poolsaare idarannikul pangamets. Registreeritud on 41 kaitsealust taimeliiki, loomadest püsiasustusega 158 liiki. Pakri (Paldiski) laht on rändeaegne peatuspaik paljudele lindudele: lindude arvukuselt on see kolmas Matsalu ja Haapsalu lahe järel. Ainulaadne on Pakri neeme pangaastangul pesitsevate krüüslite koloonia.

Esimesed jäljed inimasustusest pärinevad poolsaarel rauaajast. Rannarootsi asustus tekkis siin 13. sajandil. Peeter I pani 1718. aastal pidulikult nurgakivi Rogerwieki meresõjasadamale, mis jäi aga välja ehitamata. Arhitektuurimälestisena on kaitse all Pakri tuletorni rajatised, ajaloomälestisena Suur- ja Väike-Pakri kirikute varemed ning kalmistud saartel.


3. Türisalu maastikukaitseala (28,4 ha) asub Harjumaal Harku ja Keila vallas Vääna ja Keila klindilahtede vahel. Kaitseala asutati 1991. aastal panga, põõsasmarana loodude ja haruldaste taimeliikide kaitseks. 1999. aastal loodi maastikukaitseala, kuhu liideti lahustükina Türisalu juga [10].

Türisalu paekallas on ühtne liigestamata järsak, mis idas jääb 75–100 meetri kaugusele merest, kuid läänes on mere murrutada. Panga kõrgus on lääneosas 27–31 meetrit, silma hakkavad värsked varingud. Paljandub Kambriumi liivakivi, panga ülemine osa koosneb Ordoviitsiumi karbonaatsetest ja terrigeensetest kivimitest. Hästi on näha tektooniline lõhestatus. Siin on ka Türisalu kihistu (diktüoneemakilda) tüüpläbilõige. Klindipoolsaare idaosas kerkib Türisalu pank. See maismaastus 7000–8000 aastat tagasi.

Türisalu joaastang, säng ja org läbivad Kambriumi ja Alam-Ordoviitsiumi terrigeenseid kivimeid. Joa vaba langus on 1,0–1,2 meetrit. Ülejäänud osas langeb vesi mööda aluspõhjakivimite astmetest koosnevat nelja meetri pikkust kaldpinda.

Loodusväärtused on siin ka paepealsed põõsasmarana kooslused, maastikuline ja bioloogiline mitmekesisus ning veeökosüsteemid.

Esimesed teated asustuse kohta pärinevad 1378. aastast, kui Taani hindamisraamatusse kanti Thuriselle küla.


4. Ülgase looduskaitseala (22 ha) asub Harjumaal Jõelähtme vallas. Paekallas võeti kaitse alla juba 1960. aastal.

Ülgase paekallas on geoloogiliselt väga oluline, sest siin näeb Ülgase, Kallavere ja Maardu kihistike tüüpläbilõiget. Maardu kihistike läbilõikes valdab ooboluskonglomeraat (fosforiit).

Merepiiril paiknev Savirand on kahe kilomeetri pikkune mere murrutusel tekkinud järsak kõrgusega 5,5–6,0 meetrit. Siit võib leida rohkesti kivistisi, mille on lained välja uhtunud Kambriumi kivimist.

Ülgase panga (20 m) kõrgem osa – Hõbemägi – on iidne ohverdamispaik. Paekalda alumises osas on säilinud Eesti esimese fosforiidikaevanduse (1920–1938) käigud, nende suudmeid varjab pangamets. Koobastes on kaitstav nahkhiirte talvituspaik.


5. Tsitre–Muuksi paekallas asub Lahemaa rahvuspargis Harjumaal Kuusalu vallas. Lahemaa rahvuspark asutati 1971. aastal looduse ja kultuuripärandi kaitseks. Piirkonnale annab oma näo lai klindiesine tasandik, mida liigestavad loode-kagusuunalised lahed ja poolsaared. Lõunast ääristab tasandikku Põhja-Eesti paekallas, kus klindineemikud vahelduvad klindilahtedega. Neist silmapaistvamad on Tsitre ja Muuksi klindineemikud, mille vahele jääb vagumus – kunagine Läänemere laht.

Muuksi klindineemiku kirdeosas küünib paesein 32 meetrini. Paekalda ülemises osas läbivad Ordoviitsiumi lubjakivi valdavalt kirde-edelasuunalised lõhed. Klindineemiku laugjat edelaveeru nimetatakse Kabelimäeks, panga kõrgeimat osa (47 m üle merepinna) Kõrgemäe Turjekeldriks.

Tsitrel paljanduvad Ülem-Kambriumi terrigeensed kivimid. Ülemine osa koosneb eri tugevusega aleuroliitidest ja liivakividest, alumine peeneteralistest liivakividest (Ülgase kihistu), mille ülemisel piiril on savikas kiht. Tsitre pangalt langeb juga, liivakivis on 18 meetri laiune, 4 meetri kõrgune ja 6,5 meetri sügavune koobas. Koopa tagaseinas ja panga jalamil avaneb rohkesti allikaid. Koopas avanevate allikate koguvooluhulk on 2–3 l/s. Klint on joa kohal taandunud 30–50 m. Nii rusukaldel kui ka paekalda jalamil kasvab lehtpuumets, kus leidub kaitsealust metskuukressi.

Klindineemikutel on rohkesti I aastatuhande lõpust e.Kr. ja I sajandist pärinevaid muistsete eestlaste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Muuksi klindineemikule – Linnamäele – rajati I aastatuhande lõpus linnus. Samas paikneb kolmest kivist koosnev Põhjatähe mälestusmärk, mis on pühendatud soomepoistele, Erna rühmale ja major Ekströmi juhatusel sõdinud Soome vabatahtlikele.


6. Ontika maastikukaitseala (1212 ha) paikneb Ida-Virumaal Kohtla ja Toila vallas. Põhja-Eesti pikima (20 km) ja kõrgeima (55,6 m) panga kaitseks loodi kaitseala 1996. aastal. Pangametsa hoitakse seal Uikala ja pangametsa sihtkaitsevööndis. Ontika küla on kantud 1241. aastal Taani hindamisraamatusse.

Saka–Ontika–Toila pangal paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimid. Paekalda jalamil avaneb sinisavi, mis on enamasti kaetud tüseda rusukaldega. Sinisavist kõrgemal avanevad liivakivid ja graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilt. Panga ülemises osas paljanduvad Kunda, Aseri, Lasnamäe ja Uhaku lademe lubjakivid rohkete kivististega. Martsa lasumusrike on üks väheseid looduses hästi nähtavaid rikkeid.

Saka–Ontika–Toila panga all on ulatuslik rusukalle, mille tõttu meri ei küüni enam murrutama panga jalamit. Rusukalde teket soodustab panga alumises osas avanev sinisavi, mis muutub vee mõjul plastiliseks ning põhjustab maalihkeid ja varinguid. Varinguid soodustavad ka paekalda veerul avanevad allikad. Rohkete püstlõhede tõttu lubjakivides on panga serv muutunud sakiliseks.

Ontikast ida pool Valastel on Eesti kõrgeim (30 m) juga. See jätkub allpool 10–15 m kõrguse kosena ja läheb poolsada meetrit enne merre suubumist üle kärestikuks. Valaste joa ette on püstitatud vaateplatvorm.

Paekalda jalamile kuhjunud rusukallet katab kuni 150 aasta vanune lehtmets: jalakas, saar, pärn, vaher, hall-lepp jt. Kaitsealustest taimedest kasvavad siin mets-kuukress, sueedi põisjalg, paas-kolmissõnajalg, rand-seahernes ja karulauk.


7. Päite maastikukaitseala (128 ha) asub Ida-Virumaal Toila ja Vaivara vallas Voka ja Sõtke klindilahe vahel. Päite küla on esimest korda mainitud 1534. aastal.

Pühajõest itta Voka klindilaheni kulgevat Põhja-Eesti panga lõiku on August Tammekann nimetanud ka Voka klindipoolsaareks. Ka siin on ühtne järsak, mille serv ulatub merepinnast 42–46 m kõrgemale. Panga ülemises osas paljanduvad aluspõhjakivimid Aseri lademe lubjakividest kuni Tiskre kihistu liivakivideni. Purdekivimitest koosneva seina alumist osa (kõrgusega kuni 15 m) varjab rusukalle. Seepärast saab Alam-Kambriumi Lükati kihistu kivimeid kohati näha vaid mere ääres, kuni meetrikõrguse astanguna. Rusukalle on tekkinud varingute ja maalihete tagajärjel. Et rusukalle lasub Lükati või Lontova kihistu savidel, mille pealispind on kivimitest väljuva põhjavee tõttu libe, tekib sageli maalihkeid. Sellest annavad tunnistust pangametsas viltu vajunud puud. Voka kohal olevas klindilahes voolab Vasavere (Voka) jõgi, mis on suudmes uuristanud 30 meetri sügavuse sälkoru. Siia on pinnakattesse kujunenud üle 20 meetri kõrgune murrutusastang.

Päite kohal ulatub paekallas 41 meetrit üle merepinna, kerkides idaservas peaaegu vertikaalse püstseintega pangana. Türsamäele langeb pangalt Ukuoja 7–8 meetri kõrguse joana. Mereni (30 m) voolab oja kosena. Joa astangus paljanduvad Kesk-Ordoviitsiumi lubjakivid, kosealuses järsakus Kambriumi liivakivid ja sinisavi.


8. Udria maastikukaitseala (375 ha) asub Ida-Virumaal Vaivara vallas. Kaitseala loodi klindiastangu, pargi, ojaoru, pangametsa, kaitsealuste liikide ja rändrahnude külvi kaitseks. Kilomeetri kaugusel ojast on pronksiaja lõpust ja rauaaja algusest pärinevad kivikalmed.

Võrreldes läänepoolsemate lõikudega paekallas siin mõnevõrra madaldub: serva kõrgus merepinnast ulatub 30–40 meetrini. Järsak on osaliselt maetud rusukalde alla, ainult kohati paljanduvad Ordoviitsiumi karbonaatkivimid. Udria orust ida pool 26–31 meetri kõrguse panga jalamil enam rusukallet ei ole, seal pääseb meri paeseina murrutama. Seda paeseina nimetatakse Udria pangaks. Viimasest lääne pool on Udria 20 meetri sügavune sälkorg, mis paarisaja meetri kaugusel merest laskub 3,2 meetri kõrguse Udria joana. Lõhangus paljanduvad Kambriumi liivakivid ja savi ning Ordoviitsiumi karbonaatsed kivimid. Meriküla juures taandub paekallas kagusse.

Udria suudmest lääne pool on kaitsealune kivikülv.


Kogu Eesti rannik oli viimasel poolsajandil toonase Nõukogude Liidu sõjaväe ja piirivalve hallata. Mõnel pool risustavad sealseid ainulaadseid maastikke senini sõjaväe rajatiste varemed, mis kahtlemata rikuvad üldmuljet. Eriti torkavad militaarjäänused silma talvisel ajal.

Tegelikult pole halba heata: just suletuse tõttu püsisid mõnedki loodusharuldused ja kultuuriväärtused möödunud poolsajandil enam-vähem puutumatuna. Meie ülesanne on säilinut, eriti nende kaitsealade elusloodust ja kultuuriväärtusi, igati uurida ja väärtustada. Ning muidugi korrastada.


1.

Haberman, Harald 1975. Eesti klindi mardikatefauna omapärast. – Eesti loodusharulduste kaitseks. ENSV TA Looduskaitse Komisjon. Tallinn: 141–152.
2.

Kask, Jüri jt. 1994. Geoloogilised huvid Osmussaarel. – Eesti Loodus 45 (12): 371–372.
3.

Kink, Hella jt. 2004. Balti klint on UNESCO kultuuri- ja looduspärandi nimekirja kandidaat. – Keskkonnatehnika 1: 60–62.
4.

Koppel, Katrin (koost.) 2003. Osmussaare maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2004–2008. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.
5.

Kumari, Eerik (toim.) 1960. Looduskaitse teatmik. ENSV TA Looduskaitse Komisjon. Tallinn.
6.

Peil, Tiina 1999. Settlement history and cultural landscapes on Osmussaar. – Osmussaar – an island in the Baltic Sea. Estonia Maritima 4: 5–37.
7.

Rooma, Igna; Paal, Jaanus 2001. Eesti pangametsade mullad. – Eesti Loodus-uurijate Seltsi aastaraamat. 80. kd. Tallinn: 178–209.
8.

Suuroja, Kalle 2006. Baltic Klint in North Estonia as a Symbol Estonian Nature. Ministry of Environment. Tallinn.
9.

Tõnisson, Andres (koost.) 2005. Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava 2006–2015. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.
10.

Türisalu maastikukaitseala kaitsekorralduskava. ECOPRO. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.


Lisamaterjali esitatud maastikukaitsealade kohta leiate:
-

Eesti Loodus 1999, 50 (8). Artiklid Pakri kohta: 319–330.
-

Loodusmälestised (Natural Heritage of Estonia) nr. 5, 6, 8, 9, 10, 11. TTÜ geoloogia instituudi väljaanne. Teaduste akadeemia kirjastus.



HELLA KINK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet