2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2002
Põlispärnad Eesti linnades

Euroopa metsavööndi linnade haljastuses on juba sajandeid soositud pärna. Nõnda meilgi. Mitme sajandi eest istutatud puud on elus veel praegugi, hoolimata sõjapurustustest, suurpõlengutest ja hilisema aja saastatud keskkonnast.

Otsime põlispärni Tallinnast, Tartust, Pärnust, Sindist ja Haapsalust. Enamasti kasvavad need vanade linnajagude hoovides ja aedades, kirikute juures, kunagiste kindlustusvööndite bastionidel, vanades surnuaedades ja nüüd linnapiiresse jäävates kunagistes mõisaparkides, ent ka meie linnade kahesaja aasta vanustel haljastutel. Kaugeltki mitte kõik nad pole meie kodumaised harilikud pärnad (Tilia cordata), linnades kasvab rohkesti sisse toodud suurelehist (T. platyphyllos) ja lääne- ehk hollandi pärna (T. × europea). Viimane on hariliku ja suurelehise pärna looduslik hübriid: nende areaalid kohati kattuvad.

Läänepärna on Euroopas kultiveeritud umbes viissada ning Eestis enam kui kolmsada aastat. Kui meie kodumaised põlispärnad pärinevad suure tõenäosusega siinsetest puukoolidest, siis võõramaised puud on sisse toodud, peamiselt tulpidemaana tuntud Hollandist – eeskätt vanast lillekasvatus- ja kaubanduskeskusest ning sadamalinnast Haarlemist. Kindlad andmed on 1713. ja 1717. aastast, mil pärnad jõudsid laevaga Tallinna. 1713. aasta jaanuaris saabunud puude saatuse kohta pärast nende esialgset mahaistutamist ei anna kirjandusallikad teavet. Teine kogus – 638 puud – istutati esialgu Kadrioru parki, kuid suurem jagu elujõulisemaid saadeti järgmisel kevadel edasi St. Peterburgi; kehvemad said lõpliku asukoha Peeter I maja lähikonnas ning osa neist kuivas ära. Järgmisel sajandil toodi pärnaistikuid Pärnusse, Sindisse ja küllap mujalegi [2, 7, 8, 14]. Hiljem on neid sisse veetud ka Saksamaalt, näiteks Tallinna Põhja puiestee rajamiseks telliti puud Lübeckist, need jõudsid siia 1879. aastal.

Tallinnas Niguliste kiriku juures kasvab Eestis praegu vanima võõrpuuna tuntud läänepärn. Selle põlispuu vanuse määrang toetub kolmele teatele. Esiteks, teadaolevalt maeti selle puu alla 1710. aastal katku surnud kuulus baltisaksa kroonikakirjutaja, Niguliste kiriku pastor Christian Kelch (sünd. 1657) [1, 11, 12]. Teiseks, ühes anonüümses ajaleheartiklis on selle pärna istutusaastana kirjas 1680 [10] – see ühtib aastaga, mil Kelch saabus esimest korda Eestisse; Niguliste kiriku pastoriks sai ta alles oma surma aastal. Kolmandaks, korba juurdekasvu alusel on selle puu vanuseks saadud 340–350 aastat [6]. Toetudes kolmele allikale, võib väita, et Kelchi pärna vanus ületab tõesti 300 aastat.

Vanu läänepärnasid kasvab veel Rannamäe pargis endisel Skoone bastionil. 1728. aastal välja antud Tallinna plaanil on sellel bastionil näha 19 või 20 puud reas piki kavaljeeri serva, rida järgib bastioni kuju. Nende puude istutamise kohta pole kirjalikke andmeid, kuid teada on, et Skoone bastioni hakati ehitama 1683. aastal, kuid see valmis alles 1703–1704 [4]. Kahe vanema eluraskustes kannatanud puu tõenäoliseks vanuseks saadi puidu juurdekasvu alusel umbes 350 ja 300 aastat [6].

Aastakümneid nooremad on Linda- ja Harjumäe pargis ning Rannamäe pargi väiksemas osas (1932. aastal rajatud Rannamäe teest lõunas) kasvavad põlised läänepärnad [6, 8]. Nende vanuse määrangud ja ajaloolised andmed lubavad arvata, et puud on istutatud 1750. aastate paiku või veidi hiljem, sest 1750–1820 tehti linnas lisakindlustustöid [4]. Sellele viitab oma töös ka Eduard Viirok [11], kes märgib: “Kui uskuda ühe maali tõelikkusse 1820. aastatest, siis on seal pärnad Rootsi- ja Harjumäel kujutatud noorte, täis elujõudu kasvavate puudena, nagu seda pärnad 50 aastates välja näevad”. Igatahes 1825. aastal valminud Tallinna vanalinna plaanil [13] on palju puid, ainuüksi bastionidel kasvab neid vähemalt 145.

Tallinna ja Eesti jämedaim harilik pärn (rinnasdiameeter 213 cm), mis haruneb 1,6–2 m kõrgusel kolmeks, kasvab Tallinna raehärra Clayhills’i 1785. aastal rajatud Carlshofi suvemõisa peahoone ees Pirital. Ilmselt on puu pärit suvemõisa algaastatest ning seega võib ta vanus olla umbes 220 aastat.

Vanim, 250–280-aastane harilik pärn [6] kasvab aga Toomkiriku juures. See peab siis olema istutatud 18. sajandi esimesel veerandil. Linna äärealal, Vana-Rannamõisa tee 11 hoovis kasvav väga eakas avatud tüvega harilik pärn jääb tüve jämeduselt linnas teisele kohale.

Suurim suurelehine pärn Tallinnas kasvab aga Väike-Rannaväravamäe ja Väike-Rannavärava tänava vahelisel haljasalal.

Tallinn on oma pärnade poolest ainulaadne Põhja-Euroopas: siin kasvavad Kirde-Euroopa vanimad pärnapuud ning siin saab uurida erisugustes tingimustes kasvavaid ja eri vanusega Hollandi päritolu kloone. Siit ka aastasadu vana tähelepanek puude introduktsiooni seisukohalt: tähtis ei ole mitte paikkond, kus puud oma nooruse on veetnud, vaid ikkagi nende hilisema kasvupaiga kliima sobivus antud puuliigile. Eelnevast tuleneb ka idee haljastajatele: miks mitte paljundada linnatingimustes 300 aastat vastu pidanud läänepärnade kloone ja kasvatada neist istutamiseks sobilikke puid. Nii saaks ju silmapaistva päritoluga suurepäraseid noori puid, mis oleksid ilmselt ka küllalt vastupidavad. Ja küllap paljud aiaomanikudki ostaksid meelsasti näiteks Kelchi pärna järeltulijaid.


Tartus on registreeritud 32 suurt pärna, mille tüveümbermõõt on vähemalt kolm meetrit [3]. Suurimad neist on kaheharulised harilikud pärnad Forseliuse pargis ning Jänese ja Narva mnt. nurgal, neile järgneb kõrgetüveline pärn Lunini tn. 10 juures. Forseliuse pargi jämedaim pärn on umbes 240-aastane, vanimaks, ligikaudu 300-aastaseks osutus aga selle pargi üks peenemaid pärnasid [3, 5]. See vanim pärineb seega siin asunud Eesti esimese õpetajate seminari ajast, mis alustas tööd Bengt Gottfried Forseliuse juhtimisel 1684. aastal.

Tartu jämedate pärnade seas valdavadki kodumaised, võõrpärnasid on 32 põlispärnast ainult kaks: suurelehine pärn Raadi pargis on arvatavasti pärit 1840. aastatest, mil parki hakati rajama. Puiestee tn. 17 juures kasvab aga põline läänepärn.


Pärnus on vähemalt 12 pärna, mille ümbermõõt küünib kolme meetrini või üle selle [2]. Suurim harilik pärn kasvab Vallipargis kunagise vallikraavi lähedal ning järgmine Vanapargi puiesteel. Silmapaistev on ka põlispuu Kooli tn. 7/9 ees.

Pärnu linnahaljastus hakkas välja kujunema 19. sajandi esimesel poolel. On teada, et Kuninga tänavalt Riia maanteele suunduv Aleksandri tänav kujundati pärnaalleeks 1831. aastal, samal ajal või aasta varem alustati bürgermeister Goldmanni ettepanekul puude istutamist nüüdse Vanapargi alale. 1834. või 1835. aastal kustutati Pärnu kindluslinnade nimekirjast ning siit edasi hakati ka kunagistele bastionidele parke rajama. Seega on eelnimetatud pärnade vanus umbes 170–180 aastat.

Vanu pärnasid kasvab veel kunagises Rääma mõisa ja Annenhofi (Annemõisa) suvemõisa pargis, kuhu hakati puid istutama 19. sajandi algul. Küllaltki suuri ja vanu puid leidub 13. ja 18. sajandil asutatud Vana-Pärnu ja Alevi kalmistul.

Pärnu võõrpärnadest on vanemad ja suuremate mõõtmetega Väike-Jõe tn. 9 ees ning 1902–1903 ehitatud Ammende villa aias kasvavad läänepärnad.


Sindi pärnad pole just väga silmapaistvad põlispuud, ent väärivad tähelepanu linna loomuliku elemendina. Linn kujunes 1833. aastal alustatud kalevivabriku juurde [7]. Vabriku peaasutaja oli Riias elav tööstur ja kaubamajade omanik Johann Christoph Wöhrmann, kelle perekond oli rajanud suure ja liigirikka pargi ka Riia südalinnas (tuntud Wöhrmanni pargina). Samasuguse tahtis Wöhrmann luua ka Sindi asulasse. Juba asula rajamisel pöörati tähelepanu planeeringule: hoonete ja teede ning parkide ja väiksemate haljasalade paigutusele. Esimeste välismaalt kutsutud spetsialistide hulgas oli ka aednik ning suurem jagu linnahaljastuse puid toodi kohale meritsi väljastpoolt Eestit. Hollandist toodud pärnadest istutati kolm alleed. Sindi linna vanad pärnad ongi pärit vabriku rajamise algaastatest. Kõige tuntumate Wöhrmanni puiestee läänepärnade keskmine diameeter on praegu ligi pool meetrit. Puid on alates 1950. aastatest (küllap ka varem) mitu korda tagasi lõigatud. Viimati tehti seda 1990. aastate algul 3,5–4 m kõrguselt, praegu ulatuvad pärnade ladvad taas üle 12 meetri. Oma vanuse kohta pole puud tüvelt kuigi jämedad: ilmselt pole kasvukoht olnud eriti soodne ning peale selle on puude elujõud kulunud pärast korduvaid tagasilõikamisi võra taastamisele.


Haapsalu vanimad harilikud pärnad on seotud Läänemaa muuseumiga [9]: kunagise raekoja (ehitatud 1775) taga kasvavad väravas kaks põlist pärna, mis istutati sinna kas raekoja valmimisel või hiljem mingi sündmuse auks.

Eakad on ka mitu suurt pärna lossipargis, kuhu hakati esimesi puid istutama 1858. aastal. Neist suurima hariliku pärna ja läänepärna vanus saaks olla veidi üle 160 aasta, olenevalt sellest, kui vanalt nad istutati. Küllalt eakad on pärnad ka Haapsalu vanal kalmistul: neli suurelehist pärna kasvavad Anna Margaret v. Drummondi (1738–1810) hauaplatsi nurkades. Vaevalt et need istutati sinna auväärse vanaproua lahkumise aastal, küllap ikka hiljem. Tõenäoliselt toimus see 1860. aastatel, kui linnas istutati puid mitmele poole. Samade mõõtmetega ja samasuguse asetusega puid näeb ka hilisematel matuseplatsidel.


Põlispuud on linna au ja uhkus. Pole vist põhjust rääkida pikalt põlispuude tähtsusest, meie hulgast lahkunud professor Viktor Masing on sel teemal kirjutanud palju ja veenvalt. Rõhutaksin vaid, et iga põlispuu on kordumatu ning eakad puud on seotud linna arengu ja haljastuse ajalooga ning meie kultuuriga. Sajandeid vastu pidanud linnapuud on oma keskkonnaga hästi kohanenud, peaksime andma neile võimaluse edasi kesta.

Kirikute ümbruses, parkides, puiesteedel ja mujal kasvavad silmapaistvad pärnapuud ei ole meie vaenlased, nagu vahel kipuvad arvama muinsuskaitsjad. Puud ei ole mitte ka “ülekasvanud”, ei kannata gigantismi all, vaid nende mõõtmed vastavad nende eale. Puu on ju elus asi ja kasvab täis sedamööda, kuidas näevad ette tema geenid ning lubavad kasvukoha tingimused. Kui inimesed pole puude mõõtmetega rahul, siis on see rohkem inimeste endi probleem. Siin võiks veel meelde tuletada, et vähemalt osa linnadesse istutatud pärnasid oli esialgu mõeldud pügatavatena: kui inimene pole seda õigel ajal teinud, siis ei maksa süüdistada puid ja nõuda nende mahavõtmist. Ka ei peaks põlispuid hindama ainult ajalooliste ehitiste dekoratsioonina, neil on ikka omaette sügavam väärtus.


1. Anton, Helve 1980. Kelchi pärn. – Kodumaa, nr. 46 (1150), 12. nov.: 6–7.

2. Elliku, Jüri; Sander, Heldur 1999. Pärnu linna haruldased puud ja põõsad ning põlispuud. – Dendroloogilised uurimused Eestis I, Tallinn: 138–149.

3. Hansen, Tiiu; Pedaste, Margus 1996. Tartu jämedatest puudest. – Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat, 77. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 119–145.

4. Kenkmaa, Rudolf; Vilbaste, Gustav 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Eesti Raamat, Tallinn.

5. Läänelaid, Alar 1986. Kui vanad on puud. – Edasi nr. 19 (10946), 23. jaan.: 5.

6. Läänelaid, Alar jt. 1999. Tallinna põliste pärnade ja tammede vanuse analüüs. Lepingulise töö käsikiri Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametis.

7. Must, Aadu. 1985. Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833–1983. Eesti Raamat, Tallinn.

8. Sander, Heldur 1998. Harjumäel saeti maha Eestimaa jämedaim lääne pärn. – Eesti Loodus 41 (2): 59–60.

9. Sander, Heldur 2001. Mõnda Haapsalu haljastuse ajaloost ja kaasaegsest seisust. – Paras, Ülla (toim.). Läänemaa Muuseumi Toimetised. Haapsalu Muuseum, Haapsalu: 128–151.

10. Kas tunnete Tallinnat? See on Tallinn! (vastused küsimustele lk. 2) – Tallinna Post, 1938, nr. 31, 5. aug., lk. 2, 8.

11. Viirok, Eduard 1929. Ajaloolisi aedu ja puid Tallinnas. – Eesti Mets 10: 241–243.

12. Viirok, Eduard 1930. Tallinna linna puiestikkude ajaloost. – Eesti metsanduse aastaraamat IV, Tartu: 149–160.

13. Üprus, Helmi 1965. Tallinn aastal 1825. Kunst, Tallinn.

14. Üprus, Helmi 1988. Lossi ja pargi rajamine. – Tamm, Heiki (koost.). Kadriorg. Loss ja park. Valgus, Tallinn: 14–28.



Heldur Sander (1946) on EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi teadur. Avaldanud teadustöid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, pargindusest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.



Heldur Sander
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012