Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/10
Millest kõnelevad ohvri- ja lohukivid

Eestis on sadu usundiliste pärimustega seotud kive, mida tuntakse ohvrikividena. Tihtipeale arvatakse, et neid ehib suur ohvrilohk; siiski on see Eestis leiduvate ohvrikivide puhul erandlik või isegi juhuslik. Ohvrikividest veelgi enam on teada selliseid kive, millesse inimesed on varasel metalliajal teinud väikseid korrapäraseid lohukesi. Siiamaani pole täit selgust, miks need augud kivisse toksiti, kuid kividele ohverdamise kombega need seotud pole.

Eesti arvukate rändkivide hulgas on teada pisut üle neljasaja ohvrikivi. Need on kivid, millel rahvapärimuse järgi on käidud ravimas, ohverdamas müütilistele olenditele või täidetud muid usurituaale. Veelgi täpsemalt ei oska ohvrikivide arvu keegi pakkuda, sest enamik ülestähendusi on sedavõrd puudulikud, et nende järgi ei saa ohvrikivide asukohta kindlaks teha ega üksikuid kive teineteisest eristada. Kindla asukohaga on kaardile kantud vaid need 178 ohvrikivi, mis on arheoloogiamälestisena muinsuskaitse alla võetud (# 1).

Pärimusteateid kividel ohverdamise või kivide pühaks pidamise kohta võib leida peamiselt Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist Tartus ja Tallinna ülikooli ajaloo instituudi arheoloogia osakonna arhiivist. Tartus hoitav on kogutud enamasti 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Silmatorkavalt suure osa teateid on kirja pannud kooliõpilased 1930. aastatel. Need ülestähendused on tihti pealiskaudsed ja kirjasõnast mõjutatud. Tallinna ülikoolis ajaloo instituudi arheoloogia osakonna arhiivis hoitakse aga 1920.–1930. aastatel Tartu ülikooli üliõpilaste arheoloogiamälestiste inspekteerimisel kogunenud materjale.

Pole kindlaid märkeid selle kohta, kas Eestis praegu teada olevaid ohvrikive peeti ka muinasajal eriliseks või tehti tollal nende juures mingeid usutoiminguid. Samuti ei ole ohvrikivide juurest välja tulnud muinasaegseid leide, mida võiks seostada kiviga. Seega ei ole meie ohvrikivid rangelt võttes mitte muinas- või arheoloogiamälestised, vaid pärimusmälestised: tõendiks üpris hilisest rahvausundist.

Ent kividele ohverdamise komme pole praegusajalgi veel hääbunud. Käidavamates kohtades olevatel ohvrikividel võib tihtilugu silmata münte, viljateri, pärgasid jms., mis on sinna pandud kas naljatamisi või tõsises usus. Nagu Eesti Looduse mainumbri matkaloostki võis lugeda, on hakatud raha panema näiteks ühele kivile Teringi matkaraja ääres [9].


Ohvrikivide asukohad. Ohvrikive võib leida peaaegu kõikjal Eestis, kuid rohkem on neid Lääne- ja Saaremaal, kõige vähem aga Hiiumaal.

Üldiselt jäid ohverdamiskivid asustuse lähedale: enamik neist paiknes heinamaal, karjamaal või põllul; metsas ja soos oli selliseid kive harva. Osa ohvrikividest on olnud lausa taluõues või -aias, mis ühtlasi viitab asjaolule, et need kuulusid argiellu ja mõningaid kive kasutati iseäranis sageli. Tehes järeldusi ohvrikivide paiknemise kohta, tuleb arvestada ka seda, et põllul või muul lagedal kohal olid kivid silma all ja nii ei ununenud sellega seotud kombed ning uskumused rahva mälust.

Vähemalt osa ohvrikividest on kunagi olnud pühakohas ehk hiies. Teateid selle kohta on küll ainult kümmekond, kuid kindlasti oli selliste ohvrikivide arv omal ajal suurem. Mitmel juhul asus ohvrikivi püha puu või ohvriallika juures. Hiie kunagisele olemasolule viitavad ka paljude ohvrikivide rahvapärased nimed, näiteks Hiiekivi.


Toob leevendust valule ja peletab haiguse. Ohvrikivid võib jagada kaheks. Neist esimestel on uksumuste järgi imettegevad omadused, selliste hulka kuuluvad haiguste raviks kasutatud kivid. Ohver toodi siis kivile, näiteks tasuks tervendava mõju eest, kivile kogunenud vee kasutamise eest vms.

Meie teadaolevatest ohvrikividest on vähemalt 70 tarvitatud haiguste peletamiseks. Valdav osa neist paikneb ajaloolisel Lääne- ja Saaremaal; rohkesti on neid ka Pärnumaa lääneosas ja Harjumaal, vähem Viru- ja Järvamaal. Arstimiskivid olid aga haruldased Võru-, Viljandi- ja Tartumaal.

Et tervisehädast lahti saada, hõõruti haiget kohta mingi esemega, näiteks raha, soola, süsi vms., mis seejärel jäeti kivile. Säärane moodus valust või haigusest lahti saada oli kõige levinum. Kuid mõnikord leotati kodus haiget kohta veega, vesi pandi seejärel pudelisse ning pudel visati vastu tohtrikivi puruks või jäeti niisama kivi juurde. Kivile võidi viia ka haaval olnud side: usuti, et haigus kandub nõndaviisi kivile (samal viisil on püütud haigusi anda ka pühadele puudele). Niisugust uskumust tõestab seegi, et ülekandevahendeid ei tohtinud kivilt võtta, muidu tulevat haigus võtja külge. Kui esemeid siiski võeti, on hoidutud nende puudutamisest.

Haiguste vastu võideldi ka kivi lohku kogunenud vihmaveega. Seda kasutati välispidi, pestes sellega haiget kohta. Vee kasutamise eest anti kivile tasuks näiteks raha. Kui kivi lohus ei olnud vett, võis seda kaasa tuua ja lohku valada: nii muutis kivi selle ravimiks. Abi pidi saama isegi siis, kui asetada haige koht vastu kivi. Seda võib nimetada haiguse otseseks ülekandmiseks. Jõhvi kihelkonnas Tarakuse küla lähedal viidud ohvrikivile emapiima, kui laps oli haige. Usuti, et selline toiming aitab lapsel paraneda. Tuntud oli ka kivil vihtlemine. Saaremaal Läägi küla “Kalevi jälgedega kivil” käinud naised oma “kuuseid riideid” pesemas. See pidi aitama mitme haiguse vastu.

Raviomadustega kividel tohterdati siiski peamiselt nahahaigusi: sügelisi, paiseid, kärnu, vistrikke ja “maa-aluseid” – viimane tähendas ilmselt erisuguseid nahahaigusi. Arstida sai ka muid hädasid ning usuti isegi, et mõned kivid suudavad minema ajada kõiki haigusi. Arhiivimaterjalide põhjal oli nahahaiguste raviks kasutatud kive eriti rohkesti Lääne-Eestis. Muu Eesti vähesed arstikivid on raviomadustelt tavaliselt universaalsed.


Müstiliste olenditega seotud ohvrikivid. Teine osa kive oli kohaks, kuhu ohvrid asetati, et keegi müstiline olend võiks neid sealt kätte saada. Lõuna-Eestis ja vähesemal määral Põhja-Eestis oli kive, kus ohverdaja oli sellega “lepingulises suhtes”. Tavaliselt ohverdas seal peremees või perenaine midagi kõigest uudsest või teatud kindla aja tagant; enamasti asusid säärased kividega ohvripaigad elamute lähedal. Ohvrianni saajatena on pärimusteadetes sageli nimetatud jumalaid, haldjaid või vaime. Kunagisele ohvri saajale viitab ka ohvrikividele omal ajal pandud nimi: enim levinud on seejuures Ukukivi ja Toorakivi. Viimane võib viidata Skandinaavia muinasjumalale Thorile ehk eestipäraselt Taarale.

Mõnede kivide puhul on nende algne tähendus ununenud, kuid säilinud on huvitavad uskumised ja kombed, mis viitavad kunagisele ohverdamisele. Näiteks on üksjagu teateid selle kohta, et möödudes kivist, pidi alati midagi sellele jätma. Kui seda ei tehtud, mööduja haigestus. Niisuguste kommete puhul oli ohver muutunud sümboolseks, mistõttu kõlbas vahel ka igasugune praht. Tähtis oli eelkõige andmine.

Komme ohverdada ebareaalsetele olenditele on arvatavasti vanem kui kivi enda pühaks pidamine. Tõenäoliselt ongi ravikivid üsna hiline nähtus eesti rahvausundis: ajapikku on uskumus kiviga seotud olendist vajunud unustusehõlma ja kivi ise on tõusnud esmaseks objektiks. Arheoloog Toomas Tamla arvates olevat samalaadse arenguga ka ohvriallikad, kus hilisemad, praktilise rahvameditsiiniga seotud toimingud on varjutanud vanemaid kujutelmi ja tavasid [10].

On teada, et vähemalt kolme kivi on meie esivanemad kasutanud vihma tegemiseks. Kõik need ülestähendused pärinevad Saaremaalt Kärla kihelkonnast. Neist huvitavaima pärimusega seotud kivi oli Kaarmise külas. See olevat olnud 174 cm pikk, 65 cm lai ja 22 cm paks. Kui sooviti vihma, tõsteti kivi püsti. Kui taheti kuiva, seati kivi pikali maha. Sedalaadi kivide liigutamise kommet maagilise toiminguna Eestist rohkem teada ei ole. Vihmakivi oli aga ka näiteks Ulje külas Pühajõe talu karjamaal: põua ajal vihma saamiseks veetud oinast ümber kivi; vedama pidanud kindlas suunas, teistpidi liikumisel olnud tulemus vastupidine.


Miks, kuidas ja millal ohverdati? Mandri-Eestis oli levinud tava asetada ohvrikivile esimene osa kõigest uuest: see oli seotud eelkõige vilja- ja karjaõnnega ning viljakusega. Tegemist oli omalaadse loodusjõududele suunatud maksu või kümnisega, mis pidi tagama igapäevase heaolu.

Ilmselt on aga üks vanim komme ohvriand surnutele, kuid selle kohta on Eesti ohvrikivide puhul väga vähe teateid. Sellele viitab mitme ohvrikivi paiknemine kalmel või selle läheduses, samuti ohvrikividele toidu viimine hingedeajal. Vähem võib pärimusteadetest lugeda mitmesuguste muude ohverdamispõhjuste kohta, näiteks sõjaõnne kindlustamiseks või seoses armastusmaagiaga. Viimasega on meil olnud seotud vähemalt kaks ohvrikivi. Üks selline oli Poola kuninga ristikivi Lääne-Nigulas: “.. neljapäeva õhtuti vihelnud tüdrukud, kel pole veel kosilasi käinud, kaksiti kivil istudes omi suguosi kadakast vihaga. Usutud, et sarnane vihtlemine neiu poisile armsaks võib teha. Viht, millega viheldud, jäetud kivi juure maha ühes hõberahaga. Paljud tüdrukud olla niiviisi tanu alla saanud. Sarnaseid vihtlemisi toimetati veel umbes 30 a. tagasi.” [11] Ka Meeksi Jaanikivi kohta on sedalaadi ülestähendus: “.. noored neiukesed on agarasti kivil istumisega ametis, et siis varsti mehele saab.” [4]

Siiski pole armastusmaagiaga seotud üksnes ohvrikivid: armu- ning sigimisõnne käidi kogumas ka teistel kividel. Näiteks võib arhiividest leida kirjapanekuid kivil alasti vihtlemisest, kivil vihtlevatest nõiamooridest, kivi ümber tantsivatest naistest jms. Folklorist Richard Viidalepp seostas neid viimaseid näiteid Kesk- ja Lääne-Euroopas levinud sigivusmaagia ja seksuaalkultuse kividega. Näiteks Prantsusmaal olevat tüdrukud kividelt palja istmikuga alla liuelnud, et samal aastal mehele saada, ja noorikud teinud nõnda selleks, et lapsi saada. Ka Eestis on teada paar liukivi, mida oleks mõeldav siduda armastusmaagiliste kivide ja ülalmainitud kombega [12].

Nagu eespool viidatud, ei olnud haiguste ravimisel enamjaolt tegemist päris ohvriga, vaid kivile viidud esemed olid haiguse ülekandmise vahendid. Harvematel juhtudel on haiguste peletamisel viidud kivile ohvreid vastutasuks või maksuks tervendava jõu eest.

Ohvriand jäeti tavaliselt kivi peale või kõrvale. Kui kivil oli lohk, paigutati and selle sisse. Mitme kivi kohta on teateid, et seal on tuld tehtud või isegi ohvreid põletatud. Kõik sellised ülestähendused pole siiski usutavad ega kuigi täpsed, mistõttu ei saa nende järgi teha ka põhjapanevaid järeldusi. Kuid teada on, et vähemalt paaril kivil on meie esivanemad ka jaanituld teinud.

Üldiselt näib, et ohvrikivide juures on käidud millal tahes. Eeskätt peab see paika ravikivide puhul. Mõningates teadetes on siiski rõhutatud teatud kalendripäeva, nagu jaanipäev või -õhtu, hingedepäev ning jõululaupäev. Paaril korral on mainitud mõnda nädalapäeva: neljapäev, pühapäev või näiteks noorekuu öö. Neid aegu on eesti rahvausundis sageli ka muus kontekstis kasutatud maagiliste toimingute sooritamiseks. Tihti mainiti, et kivil käidi salaja. Hilisemal ajal on selle põhjuseks olnud kartus sattuda teiste naeru alla.


Pühade kivide lõhkumine. Ohvrikivi hävitamine usuti kutsuvat esile õnnetust või mõnda eriskummalist ilmingut. Meeksi Jaanikivi kohta kirja pandud hoiatusmuistendist võib lugeda, kuidas mõisnik laseb kivi lõhkuda, kuid siis on sunnitud selle tagasi tooma: “Kui Vastseliina mõisnikul oli karjalautade ehitamine, ei teadnud ta, kust kive võtta. Sääl nägi ta tema maa-alal asuvat Meeksi Jaanikivi, mille ta lasi lõhkuda ja müüriks teha. Kui loomad lauta aeti, surid nad. See kordus mitu korda. Mõisnik oli mures, sääl seletas talle üks vana setu unes, et, kui ta tahab, et tal karjakasvatamises õnne oleks, siis kiskugu kõigeväiksemgi Jaanikivi kild müürist välja ja toimetagu vanasse kohta tagasi. Mõisnik tegigi nii ja loomadel ei olnud enam mingit häda.” [3]

Vanarahvas teadis rääkida ka muid lugusid, mis seotud püha kivi hävitamise või äravedamisega: näiteks härjad, kellega kivi minema veeti, olevat ära surnud; kivi olevat uues kohas karjunud jne.

Eesti talumees, eriti pärast pärisperemeheks saamist 19. sajandil, ei sallinud oma põllul kive ega olnud nende suhtes kuigi aupaklik: 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses põlde puhastades purustati ja kaevati maa sisse üksjagu ohvrikive. Osa kive leidis kasutust ehitusmaterjalina. Eeskätt toimiti nii Lõuna-Eestis, kus looduslik ehituspaas on raskesti kättesaadav. See võib olla ka üks põhjus, miks Lääne-Eestis, kus paekivi puudust ei ole, leiab ohvrikive rohkem kui mujal Eestis.

Osa ohvrikividest on purustatud või teotatud ka usulistel põhjustel, ristiusu vaimulike algatusel. Kõige rohkem on endisi ohvrikive, nagu meie muidki rändrahne, hävitatud aga 1960.–1970. aastatel ulatuslike maaparandustööde käigus. Palju kive läks nõukogude ajal ka killustiku valmistamiseks kivipurustajasse.


Eesti tuntuim ”ohvrikivi” asub Tartus. Arvukate rändrahnude hulgas ei jää meie ohvrikivid oma välimuse poolest üldiselt millegi erilisega silma. Tavaliselt on nad umbes 0,2–1,5 meetrit kõrged ja läbimõõdult 1,5–5 meetrit. Harjumaal asuv Ruila Ukukivi on suurim: ümbermõõt 34,5 meetrit ja kõrgus 6 meetrit. Siiski pole kindlalt teada, kas sellel käidi ohverdamas või mitte: kõik Eesti rahvaluulearhiivis leiduv võib olla sekundaarne pärimus, mis on inspireeritud kivi lohust. Nelja meetri kõrgusi kive on olnud vähemalt neli, kõige väiksemate pühakivide läbimõõt jääb aga alla meetri.

Eestis kõige enam tähelepanu pälvinud ohvrikivi on ilmselt Tartus Toomemäel olev muinsuskaitsealune kahe lohuga kivi (# 5, # 6). Tegemist on rändrahnuga, mille pealispinnas on kaks väga korrapärase kujuga ning sileda põhjaga lohku. Seda kivi on oma uhke välimuse ja asukoha tõttu sageli esile tõstetud justkui muistse ohvrikivi etaloni. Tegelikult on Toomemäe kivi Eesti umbes 400 rahvapärimusest tuntud ohvrikivi hulgas suisa erandlik.

Kuigi seda kivi on kirjasõnas sageli käsitletud muistsete eestlaste ohvrikivina, ei rajane sellised väited ei faktidel ega isegi mitte suulisel pärimusel. Esimesed teated kivi olemasolu kohta on 1880. aastatest, siis oli ta paigutatud Toomel olnud limonaadimajakese lähedusse [6]. Oma praegusele kohale Toomemäe lääneosas asetati kivi 1926. aastal.

Tõenäoliselt on Toomemäe kivi lohud loodusliku tekkega: need meenutavad Fennoskandia kaljudes sagedasti leiduvaid koskede ja jääsulamisveega kulutatud süvendeid, nn. hiiukirnusid. Arvatavasti on üks hiiukirnude põhjadega rändrahn koos mandrijääga ka Toomemäe piirkonda sattunud. Sellele, et kivi alles eelmisel sajandil Kassitoomel liiva ja kruusa kaevandamise järel päevavalgust nägi, viitab ka tema harukordselt sile ja murenemata pealispind, mis on eriti selgesti nähtav vanadel fotodel. Enamik Eesti sisemaa rändrahnudest on tugevasti murenenud pinnaga.

Toomemäge on ikka peetud muistsete eestlaste kultuskohaks, selle arusaama valguses on ka sealset kivi tõlgendatud ohvrikivina. See arvamus on ilmselt tekkinud Fr. R. Faehlmanni 1840. aastal avaldatud kunstmuistendite “Vanemuise laul” ja “Keelte keetmine” mõjul. Usutavasti inspireeris Faehlmanni 19. sajandil üldlevinud arvamus, et Tartu nime tuleb seletada oletatava eestlaste muistse jumala Taara abil. Hilisemas kirjanduses on ilma põhjendamata, kuid ilmselt Faehlmanni muistenditele ja lohkudega kivile tuginedes tihti mainitud Toomemäge kui ohvri- või hiiekohta.

Siiski võib Toomemäel olevat kivi mõnes mõttes ohvrikiviks pidada: on ju sellel pärast lõpueksameid oma loengukonspekte põletanud paljud koolilõpetajad. Sellest on põhjustatud ka kivi ülapinna tugevad kahjustused.


Väikesed kunstlikud lohud kivides ja kaljudes. Üsna sageli kiputakse arvama, et ohvrikivil oli alati vähemasti üks looduslik või siis inimkätega tehtud lohk, kuhu paigutati ohvriand või milles tehti ohvrituld. Siiski võib seda pidada vaid rahvusromantiliseks müüdiks: tegelikkuses on ohvrilohud Eesti kividel üsna haruldased ja ka rahvapärimuses neid eriti ei mainita.

Kunstlik või kunstlikuks peetud ohvrilohk on teada vaid umbes kümnel ohvrikivil. Sellist lohku iseloomustab tavaliselt korrapära: ümmargune kuju ja sile põhi. Suurim on Ruila Ukukivi lohk: läbimõõt 50 cm ja sügavus 25 cm.

Väikeste lohkudega rändrahne võib meie põldudel ja loopealsetel aga siiski näha üsna sageli, seda eeskätt Põhja- ja Lääne-Eestis. Kivide pinnale inimkätega tehtud ümmargused lohud on tavaliselt 3–10 cm läbimõõdu ja 0,5–5 cm sügavusega. Harva leidub kividel ka ovaalseid süvendeid või on osa lohke ühendatud omavahel kivisse raiutud kanaliga. Nagu näitavad katsed ja naabermaade samalaadsete muististe juurest leitud lohutegemisvahendid, on süvend kivisse tehtud tõenäoliselt väiksema kiviga toksides.

Eestis on praeguseks teada umbes 1750 lohukivi: kõige pirakamad on suitsusauna mõõtu, seni leituist väikseim aga ainult kämblasuurune (# 8). Lohukividest enamik – 90% – paikneb endise Harju-, Järva- ja Virumaa aladel, seega on tegu eelkõige Põhja-Eestile omase muistiseliigiga (# 9). Enamasti on ühel kivil vaid mõned lohud: kuni kümme uuret leidub 72% lohukividest. Üle saja lohuga kive on meil teada kõigest 11. Eesti lohurikkaimal kivil on inimese tehtud lohukesi loendatud aga 405 (# 10).

Kuni 1970. aastateni käsitleti lohu- ja ohvrikive ühe ja sama muistiseliigina, kuigi juba 1920.–1930. aastatel juhtis arheoloog Harri Moora tähelepanu sellele, et neid tuleks vaadelda eraldi. Et lohukivid on iseseisev muistiseliik, tõestas lõpuks arheoloog Vello Lõugas oma 1972. aastal Eesti Looduse veergudel ilmunud artiklis [8]. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu asjaolule, et lohke tehti kividesse varasel metalliajal ning tegu pole ohvrilohkudega.


Lohukivid kui Skandinaavia muinaskultuurile omane nähtus. Eri aegadel on inimesed teinud lohke kividesse või kaljudesse veel ka Lõuna-Soomes, Lõuna-Skandinaavias, Põhja-Saksamaal, Briti saartel, Lätis, Leedus, Valgevene loodeosas, Vahemere maades, Kaukaasias, Altai ning Sajaanide mäestikes ja Lähis-Idas. Lohukive võib leida veel Indias, Siberis, Hiinas ning isegi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kõige rohkem lohukive ja -kaljusid on Põhja-Euroopas ning ennekõike Skandinaavia maade lõunaosas.

Kõikjal Põhja-Euroopas on lohukivid oma asendi poolest seotud maaviljelusega. Nad ei paikne maastikul mitte otseselt asulakohtade ja kalmete, vaid põldude juures. Skandinaavias võib lohke sageli silmata ka pronksiaegsete kaljujooniste kõrval.

Taanis ja Rootsis hakati augukesi kividesse ja kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal. Neis maades ajandatakse lohukivid, nagu ka kaljujoonised, peamiselt pronksiaega, kuid arvatakse, et lohke on tehtud kivisse ka varasel rauaajal.

Eesti alale levis lohkude tegemise komme Skandinaaviast nooremal pronksiajal (1100–500 e. Kr.) või eelrooma rauaajal (500 e. Kr. – 50 p. Kr.). Hiljemalt rooma rauaaja esimese poole lõpuks, umbes aastaks 200, oli lohkude tegemise komme hääbunud.


Miks toksiti kividesse ja kaljudesse lohke? Lohkude tähendust on püüdnud selgitada paljud teadlased ja asjaarmastajad, kuid üksmeelele pole jõutud. Aegade jooksul on neid peetud ohvrilohkudeks, piirimärkideks või seostatud viljakusmaagia, surnutekultuse, paleoastronoomia, tule tegemise või muistse metallurgiaga. Eesti ohvrikivide tähendus erutas muinsushuviliste meeli eriti 1980. aastatel, mil Eesti Looduseski ilmus mitu selleteemalist artiklit [1, 2, 7].

Kuid kindlasti ei tehtud lohke selleks, et neisse ohvriande paigutada: seda näitab nende asend ka kivide ja kaljude püstistel pindadel. Samuti ei saa järeldada, et lohkudega omal ajal midagi loendati: augukeste hulka kividel illustreeriv joonis (# 11) tõestab selgelt, et nende arv ühel kivil on juhuslik. Ka ei tähista lohud ilmasuundi: enamasti ei anna vähesed lohud kivide ebatasastel pindadel sääraseks arvamuseks alust. Lohk ise polnud ka mingi püha objekt, sest uute augukeste uuristamisel on mõnikord varasemaid rikutud.

Kuna lohkude tegemine oli väga laialdasel alal ja pikka aega levinud nähtus, peab sellel olema üldarusaadav ja lihtne tähendus. Olles ise lohukive põhjalikumalt uurinud, pean tõenäolisemaks oletust, et see oli maaharimisega seotud viljakusmaagiline toiming. Kõikjal maailmas võib lohukive ja -kaljusid leida neis piirkondades, kus on maaharimiseks looduslikud eeldused ja kus juba esiajaloolisel ajal on maad haritud. Näiteks on lohke kivides rohkesti Lõuna-Skandinaavias ja Soome lõunaosas, kuid Fennoskandia põhjaosas, kus kliima on karm ja elatust on andnud püük või põhjapõdrakasvatus, on teada vaid mõni üksik lohukivi.

Soomes võib lohukive leida ainult piirkonnas, kus ilmastikuolud on maaharimiseks kõige soodsamad – umbes 96,5% paikneb Lõuna-Soomes nn. leivaviljapiirkonnas, mille põhjapiir on ühtlasi rukkikasvatuse põhjapiir.

Lõuna-Savo, Soome ühe lohukivirikkama piirkonna lohukivide paiknemist maastikul on uurinud arheoloog Tuija Kirkinen [5]. Peamiselt 18. sajandi kaartide abil võrdles ta nende asukohti tollase maakasutuse suhtes. Ilmnes, et lohukivide vahetus läheduses olevast maast oli 62% alemaa, 36% põld ja harimiskõlbmatut maad oli kõigest 1% jagu. Lõuna-Savos tuleb selgelt välja, et lohukivide levik on maastikus seotud nimelt põldudega, mitte viljelusasustusega üldiselt. 86,6% sealsetest lohukividest paikneb ida, kagu, lõuna, edela või lääne poole alaneval maapinnal. Maapinnale jõudva päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine olenevalt nõlvade ekspositsioonist ja kaldest on siinsetel laiuskraadidel oluline mikrokliima kujundaja. Tasane maa või põhjanõlvaga võrreldes saavad lõunanõlvad rohkem päikesekiirgust, samuti on kasvuperiood nendel nõlvadel pikem, kuna lumi sulab varem. Lõuna-Savo on siiski võrdlemisi kaugel põhjas ja sisemaal, seetõttu on see üks kõige ebasoodsama ilmastikuga rauaaegseid viljeluspiirkondi Soomes – seda tähtsamad olid iga üksik päev ja soojakraadid.

Lõuna-Savo näite varal võib tõdeda, et lohukivid paiknevad tunduvalt kaugemal järvedest ja jõgedest kui mis tahes muu muistiseliik. Lohukivid ei olnud seega seotud asulatega, mille kohavalikul oli vee lähedus otsustava tähtsusega.

Eestis on piirkondlikud kliimaerinevused muidugi väiksed, võrreldes rohkem kui tuhat kilomeetrit põhjast lõunasse ulatuva Norra, Rootsi või Soomega. Mõned erinevused mängivad algelise maaviljeluse seisukohast siiski üsna olulist rolli. Rannikualadel, kus enamik meie lohukive paikneb, valitseb merelisem ilmastik kui sisemaal: ühtlasem temperatuur, vegetatsiooniperiood on keskmisest pikem, samuti öökülmadeta ja püsiva lumikatteta aeg. Algelise maaviljeluse arenguks olid ilmastikuolud seega Eesti rannikualadel soodsamad kui sisemaal.

Hüpoteesile, et lohud on seotud maaharimisega, on kaudselt toeks ka Skandinaavia kaljujoonistel inimfiguuride jalgade vahel mõnikord näha olevad lohud, mis markeerivad naise sugupoolt. Ei ole välistatud, et Põhjala ja Eesti kividele muiste tehtud lohud on seotud (ale?)maa rituaalse viljastamisega.

Oluline on märkida, et lohkude kivisse tegemise komme näib kaduvat ajal, mil arheoloogilisse leiumaterjali ilmus rohkesti uut eset: ovaalse või teravovaalse kujuga tuluskivi (# 13). Selle tuletegemisvahendi levikuareaal vastab Põhja-Euroopas päris hästi lohukivide omale ja viitab selgesti alepõldudele. Kuna ovaalseid tuluskive kaunistab sissekraabitud joon, mil praktiliste katsete põhjal otsustades puudub funktsionaalne põhjendus, siis on arheoloogid neid ammust ajast pidanud vulva-sümboliks. Seega võib oletada, et lohukivid vulva-sümbolina vahetas esimese aastatuhande keskel välja teravovaalne tuluskivi, mida kasutati ligikaudu samal rituaalsel otstarbel kui lohke kivis.

1. Eelsalu, Heino; Hamel, Jürgen 1980. Väikeste tehislohkudega kivid ja paleoastronoomia. – Eesti Loodus 31 (6): 379–381.

2. Eelsalu, Heino 1982. ... ja tehislohkudega kivide otstarbest üldse. – Eesti Loodus 33 (5): 319.

3. Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv E 81732/3.

4. “Jaanikivi” Meremäel. Kivil istudes saavad neiud mehele. – Võru Teataja 1930, 75: 2.

5. Kirkinen, Tuija 1994. Etelä-Savon ja -Karjalan nuoremman rautakauden asutuksen suhde luonnonympäristöön ja taloudelliseen ympäristöön. Arkeologian pro gradu-tutkielma. – Käsikiri Helsingi ülikooli arheoloogia õppetoolis.

6. Kudu, Elsa 1971. Toome pargi ajalugu. – Eesti Loodus 22 (7): 417–421.

7. Lauringson, Arvi 1982. Seamäe lohukivi Lahemaal... – Eesti Loodus 33 (5): 316–318.

8. Lõugas, Vello 1972. Väikeste lohkudega kultusekivid. – Eesti Loodus 23 (12): 729–732.

9. Palo, Katre 2007. Laudteematk Teringi soos. – Eesti Loodus 58 (5): 38–41.

10. Tamla, Toomas 1985. Kultuslikud allikad Eestis. – Rahvasuust kirjapanekuni. Tallinn.

11. Veitmann, A. 1932. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaarilis-topograafiline kirjeldus 1932. – Käsikiri Tallinna ülikooli ajaloo instituudi arheoloogia osakonna arhiivis.

12. Viidalepp, Richard 1940. Iseloomustavat Eesti ohvrikividest. Tartu.



ANDRES TVAURI
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet