Kanep on üks iidsemaid kultuurtaimi, keda on sajandeid kasvatatud vastupidava kiu ja õlirikaste seemnete saamiseks. Paraku sisaldavad kanepi vormid kas suuremal või vähemal määral narkootilisi aineid, mistõttu taime kasvatamist piiratakse seadustega. Meil põllul või aias kasvanud hariliku kanepi toimeainete hulk on siiski sedavõrd väike, et võiks lubada reguleeritud põllumajanduslikku kiu- ja seemnekanepi kasvatust ka Eestis.

Üks enim kõneainet pakkunud negatiivse mainega taimi on kanep. Postimehe arhiivi andmetel on paari viimase aasta jooksul teateid selle taime kasvamise ja ebaseadusliku kasvatamise kohta peaaegu igast Eesti maakonnast. Ajaleheartiklitest ja politsei pressiteadetest saab ülevaate kanepikasvatusest ja levikust Eestis kahel viimasel aastal. Samas on selle teabe botaaniline väärtus väike, sest selles ei kajastu, milliste kanepi varieteetidega on tegemist.

Kanep on vana kultuurtaim, kes pärineb ilmselt Aasiast. Hiinas on kanep alates kiviajast olnud ainuke kodumaine kiutaim; kanepiseemneid tarvitati toiduviljana kuni kuuenda sajandini samamoodi kui hirssi, riisi ja sojaube. Kasutamisest Hiina meditsiinis on teateid teisest sajandist. Üks tolleaegne arst andis oma patsientidele enne operatsiooni seemneümbrise leotisest ja veinist valmistatud jooki. Samas oskas ta eristada mürgiseid seemneümbriseid süütutest seemnetest ja oli teadlik kanepisuitsu hallutsinogeensest mõjust.

Arheoloogilised leiud viitavad sküütide rituaalsele kanepisuitsetamisele juba esimesel aastatuhandel enne Kristust. Vana-Kreeka kirjanik ja rännumees Herodotos (484–425 ? e. Kr.) aga on kirjeldanud, kuidas Musta mere põhjaosa sküüdid valmistanud lattidest ja villastest tekkidest telgi ning puistanud seal sees hõõguvatele kividele kanepiseemneid (tõenäoliselt kestadega). Selle “sauna” leil olevat neile niivõrd meeldinud, et nad möiranud suurest heameelest. [1]

Euroopa arheoloogilised leiud kõnelevad peamiselt kahest kanepi kasutamise viisist. Vanimad kanepikiu leiud on pärit eelrooma rauaajast (800–400 e. Kr.); sellest kiust tehti nii nööri kui ka kudumeid. Vanimad kanepiseemnete leiud pärinevad esimese aastatuhande esimesest poolest. [7] Keskaegsetes ladestustes on need tavalised, sealhulgas ka Eesti linnades. [12] Soome varaseim leid kanepikiududest pärineb viikingiajast. [9].

Kanepiseemneid on leitud nii rituaalsetest hauapanustest kui ka toitumisega seotud ladestustest. Neid on mainitud hiliskeskaegsetes arvetes, protokollides ja kokaraamatutes ning ka teistes toitumist käsitlevates kirjutistes. Üks tolleaegse ühiskonna harjumusi analüüsinud arst märkinud, et inimesed kipuvad kanepiseemneid liiga palju tarbima ja on nende peale väga maiad [7]. Ilmselt oli põhjus siiski kanepiseemnetest tehtud toitude heas maitses, mitte seemnete olematus narkootilises toimes.

Kanepitoidud olid väga levinud ka Eestis, eriti just lõunapoolses osas. Kõige tuntum toit kanepiseemnetest on temp (ka jurss, pitska, kruusla jt.). Tembi tegemisel jäeti puhastatud kanepiseemned ööseks ahjule kuivama. Hommikul pandi vähehaaval teri kuivalt nõrgale tulele pandud paja põhjale ja neid küpsetati seni, kuni seemned praksuma hakkasid. Küpseid seemneid uhmerdati kuumalt, kuni terad olid jahul. Kui segu juba surumisnuia külge kleepus, oli see valmis küpsekartulitega söömiseks. Kanepijahu on segatud ka uhmris peenestatud herneste ja ubadega ning sellest segust on pigistatud käkke, mis olnud pehmed ja maitsnud eriti hästi lastele. Kuid kui toiduga oli kasinad lood, ei pandud tembile enam muud “väge”, sest kanep “oli ise vägev” [10].

Teadaolevalt ei kajasta Euroopa ajalooallikad kanepi kasutamist suitsetamise eesmärgil kuni 18. sajandini. Ent 18. sajandi lõpu kirjanduses on nenditud, et idamaalased valmistavad kanepist “opiaatset toitu” ja aasialased kutsuvad sellega esile meeldivaid unenägusid [4]. 19. sajandil on mainitud, et tema lehtede mahl on uimastav ja põhjustab hullumeelsust, tema seemned aga õlirohked ja rahustava toimega [1]. Üldiselt tunti kanepit 19. sajandi Kesk- ja Põhja-Euroopas kui üht tähtsamat õli- ja kiutaime.

Kahekümnendal sajandil oli Euroopa suurim kanepikasvataja Nõukogude Liit [7]. Näiteks 1938. aastal kasvatati maailmas kanepit 1 042 000 hektaril, millest 654 000 ehk 63% kasvas Nõukogude Liidus. Kunstlikku tolmeldamist kasutades ja sordist olenevalt ulatus seemnesaak hektarilt üheksa tsentnerini (tavaliselt siiski 2–5 ts) ning kiusaak oli kuni 29 ts/ha [10].

Peale selle on kanepil teisigi kasutusviise. Kesk-Euroopas on teda rakendatud kahjurputukate tõrjes. Põllupidajad on kanepitaimi istutanud kapsapõldude ümber, arvates, et kanepitaimede lõhn ja kanepiseemned meelitavad ligi linde, kes muuseas nopivad ära ka kapsalehtedel elutsevad mardikad ja tõugud. [4].

Kanepiseemned on puuri- ja metsalindude levinud toit. Kanep kajastub ka Eestis elava linnuliigi – kanepilinnu (Carduelis cannabina) nimes. Ilmselt on tegemist tõlkenimetusega (saksa keeles Hänfling). Lind toitub meelsasti põõsaste ja suuremate taimede seemnetest.

Ka inimeste ja nende tegevusega seotud koha- ja perekonnanimedes leidub kanepi sõna sageli.

Kanepi süstemaatika on keeruline. Populaarteaduslikus kirjanduses ja ajalooallikates on seda taime mainitud tema laias tähenduses. Kanep (Cannabis sativa) on nõgeselaadsete seltsi kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline tuultolmleja taim, kes on levinud nii Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas. Ka “Eesti taimede määrajas” on kanepit ehk harilikku kanepit kirjeldatud koguliigina ning märgitud, et ta kasvab kultuurtaimena või metsistunult umbrohuna ja tulnukana teeservades [8].

“Eesti floora” andmetel jaguneb kultuurkanep geograafilisteks tüüpideks ja need omakorda sortideks. Soodsates kliimatingimustes sisaldab ta narkootilise toimega kummivaiku. Eestis kasvab veel teinegi kanepiliik – metsik kanep (Cannabis ruderalis) –, keda saab harilikust kanepist eristada õite ja viljade järgi. See on väiksema kasvuga tülikas umbrohi, sest tema seemned varisevad kergesti. Metsikut kanepit võib samamoodi kui harilikku kanepit kasutada kiutaimena. Nii ühe kui ka teise kanepiliigi valmimata seemned võivad põhjustada mürgistusi. Mõlemad kanepiliigid ristuvad kergesti. [6]

Kanepi alamliikide eristustunnused eri autorite järgi.
harilik kanep metsik kanep india kanep
taime kõrgus ja harunemine emastaimed kuni 3, isastaimed kuni 2 m, hõredalt harunenud 60–100 cm, harunemata või vähe harunenud 80–140 cm, tugevasti harunenud
lehed õhukesed õhukesed paksud
õielehed peaaegu puuduvad või näha sigimiku alusel katavad sigimikku õhukese kilena
vilja pikkus (mm) 3,5–4,5 2,5–3,5 3,2–4,2
viljad püsivad küpsenult, hallikad varisevad kergesti, pruunikad varisevad kergesti

Kesk-Euroopa uuemas kirjanduses on kanepit käsitletud kolme liiki alamliigina: harilik kanep (ssp. sativa Kutt), metsik kanep (ssp. spontanea Serebr.) ja india kanep (ssp. indica (Lam.) Serebr.). Väidetavalt ei sisalda ei metsik ega harilik kanep kanepivaiku, mis teeb india kanepist ohtliku hallutsinatsioone põhjustava taime [2].

Vanemas kirjanduses nii ei arvata. Kõik need taimed sisaldavad mingil määral kanepivaiku: ühed taimed rohkem, teised vähem; ühed taimeosad rohkem, teised vähem ja kolmandad üldsegi mitte. Ka süstemaatikas on kanep vaatluse all kui varieteetide rühm, mille üksikute liikmete vahel on raske vahet teha ja mis moodustavad kergesti hübriide. India kanepil on eristatud alamvarieteet, mida eesti keeles võiks kutsuda hiidkanepiks (Cannabis sativa var. indica Lam., subvar. gigantea).

Kanepi varieteedid on jaotatud rühmadesse viljade valmimise aja ja varrepikkuse ning maade järgi, kus neid kasvatatakse. Selle alusel on eristatud 15 kanepi geograafilist tüüpi, näiteks Põhja, Siberi, Kesk-Vene, Lõuna-Ukraina, Lääne-Euroopa, Balkani, Itaalia, Väike-Aasia, Ida-Aasia, Jaapani, Ameerika ja India kanepi tüüp. Arvatavasti on kõigis nendes maades möödunud sajandi keskel kanepit kasvatatud. Hiinas ja varem ka Itaalias eristati väikest seemne- ja suurt kiukanepi vormi. [5]

Põhjamaised kanepitüübid on madalamad (30–50 cm) ja enamasti varaviljuvad, lõunamaised seevastu kõrged (400–600 cm) ja hiljem viljuvad. Leidub ka vahepealseid taimi, mida ei saa hästi ühegi vormi hulka arvata. Lõunamaistel ja Hiina kanepivormidel on lehekeste arv suurem (8–11), põhjapoolsetel vormide väiksem (5–7). On veel mitu omadust, mille poolest hariliku kanepi vorme üksteisest eristatakse, sealhulgas varre jämedus, okslikkus, õiekobara suurus, tuhande seemne kaal, seemne värvus jmt.

Põhjamaised kanepitüübid on suure seemnesaagiga ja lõunamaised väiksega; see oleneb ühelt poolt vegetatsiooniperioodi pikkusest ja teiselt pool õhusoojusest. Lühema kasvuajaga taimede seemned on sageli heledad, pikema kasvuperioodiga taimede seemned aga sinakashallid ja tumepruunid. Seemnekanepi lehekeste arv on tavaliselt väiksem kui kiukanepi lehtedel.

Kõige rikkalikumalt on lehekesi neil india kanepi vormidel, mida kasvatatakse haðiði tootmiseks. Nende emastaimede õiekobarate ülemise osa nimetus on Herba Cannabis indicae. Lõunamaistel kanepitüüpidel on õiekobar laiuv ja okslik, põhjamaistel on see kompaktsem ja üsna väike.

Kanepi õiekobara piirkonnas paiknevad näärmekarvad, mida enim leidub emastaimede õite tupplehtedel. Nendes tekibki kanepivaiku, mille tähtsamad toimeained on kannabinool ja tetrahüdrokannabinool. Selle toimeaine sageda ebaseadusliku kasutuse tõttu on kanepikasvatus paljudes maades keelatud. Kannabinooli kvantitatiivset ja kvalitatiivset sisaldust tehakse kindlaks keemiliste meetodite alusel, millest kõige tuntumad on Beam- ja Diazo-testid.

Tetrahüdrokannabinooli kindlakstegemiseks pole praegu teada lihtsaid keemilisi meetodeid. Katseliselt on leitud, et siiski mitte kõikide kanepitaimede testid pole positiivsed. Mõnedel andmetel on 20 000 uuritud taimest osutunud Beam-test negatiivseks kaheksakümnel. Kahekümnel taimel osutus nii Beam’i test kui ka Diazo test negatiivseks. On leitud kanepi vegetatiivne mutantvorm, millel pole näärmekarvu ja siin tekib üsna vähe vaiku. [5]

Narkootiliste ainete konventsiooni järgi tähendab “kannabis” kanepi latvu koos õite või viljadega (välja arvatud seemned ja lehed, kui need pole koos latvadega), millest ei ole eraldatud vaiku, ükskõik millise nimetusega need poleks tähistatud. Samas konventsioonis tähendab “kanep” mis tahes taime Cannabis’e perekonnast ning “kanepivaik” kanepist eraldatud puhastatud või puhastamata vaiku.

Poleemika kanepikasvatuse keelustamise ümber ei puuduta üksnes Eestit. Interneti-lehekülgedel võib huviline tutvuda ameeriklaste püüdlustega taas legaliseerida hariliku kanepi kui pika ajalooga kultuurtaime kasvatust. Kanepikasvatuse seadustamiseni jõuti seal üsna hiljuti.

Ameerika Ühendriikides keelustati kanepikasvatus 1937. a. Esimesed uued katseistandused loodi 1999. Valitsus oli kuni 1960. aastateni arusaamal, et tööstuslik ehk harilik kanep ja marijuana ehk india kanep on kanepi kaks varieteeti. Sealsele kanepikasvatuse keelustamisele pani punkti 1970. aastal lõik Controlled Substance Act’i määruses, kus harilik kanep samastati india kanepiga. 1999. a. Põhja-Dakota osariigi kanepikasvatuse taastamist puudutavas resolutsioonis on märgitud:

“See resolutsioon nõuab tungivalt, et Kongress tunnustaks hallutsinatoorse droogi ehk marijuana ja põllundusliku kultuurtaime ehk tööstusliku (hariliku) kanepi erinevusi; ühtlasi tunnustaks, et tööstusliku kanepi kasvatamise lubamine ja põllupidajate toetamine parandab kaubanduslikku tasakaalu riigis, soodustades tööstusliku kanepi kui kodumaise tooraine kasutamist, ning aitab USA tootjaid tööstusliku kanepi kaubandusliku tootmise selge legaliseerimisega.”

Mis puutub Euroopa maadesse, siis Saksamaa jõudis kanepikasvatuse keelustamiseni alles 1984. aastal, kuid pärast paar aastat kestnud uuringuid see legaliseeriti taas 1995. a. Kanepi kasvatamise ühingu (Hemp Industries Association) andmetel kasvatatakse (harilikku) kanepit tänapäeval tööstuslikul eesmärgil Austrias, Kanadas, Tðiilis, Hiinas, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias, Ungaris, Indias, Hollandis, Poolas, Rumeenias, Sloveenias, Hispaanias, Ðveitsis, Egiptuses, Koreas, Portugalis, Tais, Ukrainas ja paljudes USA osariikides. Austraalias ja Soomes kasvatatakse kanepit teaduslike uuringute tarbeks.

Jaapanis on lapike kanepipõldu vaid keiserlikul perekonnal, sest usutava järgi peab keiser kandma kanepikiust valmistatud rõivaid [10]. Peamine väikese kanepivaigu sisaldusega kanepiseemnete tootja on Prantsusmaa, ka Hollandis aretatakse uusi väikese kanepivaigu sisaldusega kanepiseemneid.

Ameerika nn. tööstusliku kanepi kasvatajate arvates on taimel palju häid omadusi. Näiteks ei vaja kanepikultuur herbitsiide, fungitsiide ega pestitsiide. Ta toodab rohkem kiudu aakri kohta kui puit ja teda saab kasutada mitmesuguse kvaliteediga paberi tootmiseks. Kanepi väikese ligniinisisalduse tõttu vajatakse paberimassi saamiseks vähem happeid; ka paberi pleegitamine on loodushoidlikum ja toodab vähem keemilisi kõrvalprodukte. Kanepist valmistatud paber on vastupidavam kui puidust tehtu. Tema abil saab valmistada bioloogiliselt lagundatavaid plaste. Kanepit saab kasutada bioenergial rajanevate kütuste tootmiseks. Kanepikiud on pikemad, tugevamad, ja suurema imamisvõimega kui puuvillakiud.

Kanep Eesti seadustes. Eesti ühines 1996. aastal ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ning 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooniga (RTII, 26.06.1996, 19–22, 84). Konventsioon allutab kanepi kasvatamise kontrollimeetmetele ning lubab riigil kanepi viljelemise keelustada, kui seda peetakse kõige otstarbekamaks abinõuks rahva tervise ja heaolu kaitsel ning narkootiliste ainete ebaseaduslikku ringlusse sattumise ennetamiseks.

Konventsiooni ei rakendata kanepi suhtes, mida viljeldakse eranditult tööstuslikul eesmärgil (kiud ja seemned) või aiapidamisel. Pooled võtavad vajalikke meetmeid kanepilehtede kuritarvitamise ja nende ebaseadusliku ringluse vältimiseks.

Eestis reguleerib kanepi kasvatamise ja tarvitamisega seonduvat narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadus, mis võeti vastu ja jõustus 1997. aastal. Seadus sätestab, et unimaguna ja kanepi kasvatamine narkootilise aine saamiseks on keelatud. Põllumajandusliku tootmise eesmärgil unimaguna ja kanepi käitlemise kord on kehtestatud vabariigi valitsuse määrusega. Unimaguna või kanepi käitlemise lubasid annab sotsiaalminister.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise kord on kinnitatud sotsiaalministri määrusega (RTL 1197, 192/193, 1010). Selle järgi kuulvad kanep ja selle töötlemisproduktid (haðis, marihuaana, vaik, ekstraktid, tinktuurid jne.), mis sisaldavad tetrahüdrokannabinooli, nende ainete hulka, mille käitlemine on Eestis keelatud, v.a. erijuhtudel.

Kanep leidub sordilehte võetavate ja sertimisele kuuluvate taimeliikide loetelus (põllumajandusministri määrus, RT 01.06.2002). Seega tuleb enne kanepikasvanduse rajamist registreerida sordid. Kuid praegu pole kanepi seaduslik kasvatamine põllukultuurina Eestis võimalik, kuna vastavasisulist valitsuse määrust pole välja antud.

Karistusseadustiku paragrahv 188 sätestab, et unimaguna, kanepi või kokapõõsa ebaseadusliku kasvatamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Väärib märkimist, et seaduste järgi pole vahet kanepi eri varieteetidel või alamliikidel: ühtviisi ohtlikuks peetakse nii suure toimeainesisaldusega kui peaaegu toimeaineta taimi. Ilmselt on politseil niiviisi lihtsam tegutseda: kanepi liigisiseste üksuste eristamine nõuab botaanilisi eelteadmisi ning sageli on keeruline määrata taimede täpset vormi.

Loodetavasti ei soodustada see artikkel meelemürgi levikut ega selle õigustamist. Eesti karistusseadustik väljendab küllaltki selgelt, et kanepi kasvatamine on lubatud, kui selleks on saavutatud kokkulepe riigiga. Narkootikumide tarbimine on üks suurimaid nüüdisühiskonna probleeme. Seda aitab kontrolli all hoida iga kodaniku terve mõistus ja vastutustunne. Kui neid pole, toob kasu pigem riiklike piirangute rohkus kui nende vähesus.

1. Adamson, Melitta Weiss 1995. Unus theutonicus plus bibit quam duo latini: Food and Drink in Late Medieval Germany. Medium Aevum Quothidianum 33: 8–20.

2. Haupler, Hennig; Muer, Thomas 2001. Bildatlas der Farn- und Blütenpflanzen der Deutschland. Stuttgard, Eugen Ulmer.

3. Hemp Industries Association. http://www.thehia.org/hempfacts.htm

4. Irniger Margrit; Kühn, Marlu 1997. Hanf und Flachs: ein traditioneller Rohstoff in der Wirtschaft des Spätmittelalters und der frühen Neuzeit. – Traverse, Zeitschrift für Geschichte 2: 100–115.

5. Kappert Hans, Rudorf, Wilhelm. (Red.) 1961. Handbuch der Pflanzenzüchtung, 2. tr., kd. 5: Züchtung der Sonderkulturpflanzen. Berlin, Paul Parey: 204–264.

6. Kask, Maret 1971. Sugukond kanepilised – Cannabaceae Endl. – Rebassoo, Haide (toim.) Eesti NSV floora, 8. köide. Tallinn, Valgus: 359–369.

7. Körber-Grohne, Udelgard 1994. Nutzpflanzen in Deutschland: Kulturgeschichte und Biologie. Theiss, Stuttgart.

8. Leht, Malle (toim.) 1999. Eesti taimede määraja. EPMÜ ZBI, Eesti Loodusfoto, Tartu.

9. Lempiäinen, Terttu 1999. On the History of Hemp (Cannabis sativa L.) in Finland and the Archaeobotanical Evidence. – Arkeologiske Museum i Stavanger, AmS-Rapport 12A: 71–78.

10. Moora, Aliise. 1980. Eesti talurahva vanem toit. 1: Tähtsamad toiduviljad, teraroad ja rüüped. Valgus, Tallinn.

11. Сельскохозяйственная энциклопедия. 1951. Изд. 3, перераб. Том 2. Госиздат сельскохозяйственной литературы. Москва.

12. Sillasoo, Ülle 1997. Eesti keskaegsete linnade ja nende lähiümbruse arheobotaanilisest uurimisest 1989.–1996. a. – Valk, Heiki (toim.) Arheoloogilisi uurimusi 1, Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti Toimetised 9: 109–119.

Ülle Sillasoo (1966) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina. Uurimusi arheo- ja etnobotaanikast.

Toomas Kukk (1971) on ajakirjanik ja botaanik, EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi teadur.