Peale klassikaliste ergutite on viimastel aastatel turule tunginud veel üks eksootiline loodustoode – guaraana. Meil võib seda osta tablettidena, kapslitena, taimsete teesegudena või manustada teatud energiajookide koostises.

Guaraana on Lõuna-Ameerika vihmametsades kasvava liaantaime guaraana-pauliinia (Paullinia cupana) purustatud seemnetest valmistatud loodustoode. Kohalikele hõimudele on see taim tuntud juba mitu sajandit, tema päritolu kohta ringleb erisuguseid legende.

Ühe uskumuse kohaselt on guaraana-pauliinia seemned nii-öelda otsene kingitus jumalatelt vihmametsades elutsevatele indiaanlastele. Teise versiooni järgi tähendavad selle taime marjad jumalikke metsaelu jälgivaid “salasilmi”. Tõepoolest, marjade küpsemisel nende lihakas kest osaliselt rebeneb ja sellest välja paistev seemneosa meenutab kujult ja värvuselt imetaja silma: rebenenud viljakest on silmalaugude rollis, mustavalge seemnerüüga kaetud seeme meenutab silmamuna (vt. joonist). Kolmanda pärimuse põhjal hakkas liaantaim kasvama jumaliku lapse silmadest pärast seda, kui vihmametsas elav mürkmadu oli tema eluküünla kustutanud.

Indiaanlaste kohalikus dialektis kutsutakse seda taime uaranj, mis tõlkes tähendab silmataoline. Nüüdisajal teatakse guaraanat Lõuna-Ameerikas ka Brasiilia kakaona. Olgu pärimustega ja nimetustega kuidas on, guaraana botaaniline ristiisa on täpselt teada. Teaduslik perekonnanimetus paullinia tuleneb saksa botaaniku ja arsti C. F. Paullini nimest: ta avastas 18. sajandil nii kõnealuse liaantaime kui ka indiaani hõimu, kes seda mitmel otstarbel kasutas. Vihmametsade elanikele on guaraanaseemnete mõju olnud teada juba aastasadu, nad pruukisid seda taime ergutina, ravimina ja ka armuelu edendava vahendina. Indiaanlased kasutasid nii taime seemneid kui ka koort. Et toimet tugevdada, riiviti taimeosad peeneks ja segati siis pulberjas mass veega. Riiviks kasutati kohalikes vetes elava kala arapaima ehk pirakuku sarvhammastega kaetud kuivatatud keelt.

Liaan Amazonase vihmametsadest. Guaraana-pauliinia on üsna pika, looduses kuni kümne meetri kõrgusele väänleva varrega taim. Lehed ovaalsed, läikivad. Õied valkjad, lõhnavad, õisikutena, isas- ja emasõied ühel taimel koos. Teda tolmeldavad peamiselt eri liiki kiletiivalised. Tolmeldamisest viljade lõpliku valmimiseni kulub kuni kolm kuud.

Marjataolised kolmeosalised viljad on küpselt punased, kollased või oranžid. Suuruselt on need võrreldavad viinamarjaga. Iga viljaosa peidab üht värvilise seemnerüüga kaetud seemet. Taim paljunebki peamiselt seemnetega, kusjuures nende idanemiseks kulub kaks kuud kuni pool aastat. Seemneid levitavad vilju söövad linnud.

Guaraana-pauliinia kasvab looduslikult Amazonase vihmametsades, eriti Brasiilia ja Venezuela piirkonnas, kus jagub nii soojust kui ka niiskust: sobiv õhutemperatuur on 28–30 oC , aastane sademete hulk 2200–2500 mm. Suurenenud nõudluse tõttu kasvatatakse seda taime ka istandikes: keskmiselt kuni 500 taime hektaril, nende pikkus toesvõrestikel küünib kõigest kahe-kolme meetrini.

Mõjuaine valmistusviisid. Valminud marjad korjatakse käsitsi ja kuhjatakse hunnikutesse. Soojuse, marjadel elutsevate mikroorganismide ja viljakestas leiduvate süsivesikute toimel algab esmane käärimine, mis kestab kaks kuni kolm päeva. Kääritatud massist on lihtne seemneid eraldada. Seemned kuivatatakse kas välitingimustes või kunstlikus soojuses, seejärel röstitakse neid neli-viis tundi, kuni veesisaldus väheneb kümne protsendini. Nii saadakse esmane guaraana turustusvorm – röstitud seemned ehk guaraná em rama, mida paljud kohalikud kasvatajad ka müüvad.

Samm edasi on guaraanapulgad. Röstitud seemned jahvatatakse, pulber segatakse veega tainataoliseks massiks, millest voolitakse kindlate mõõtmetega pulgad (pikkus 6–12 tolli, läbimõõt 1,4–2 tolli). Neid kuivatatakse mõõdukas kuumuses kuni kõvastumiseni. Just pulkadena on guaraanat ammustest aegadest levitatud kohalike elanike seas. Kolmas kaubavorm on guaraanapulber, mida leiab tavaliselt jaemüügilt tervisepoodides. Tööstuslikult valmistatakse ka guaraanasiirupit, sellest omakorda mitmesuguseid jooke.

Toime põhineb alkaloididel ja tanniinidel. Alkaloidid on lämmastikku sisaldavad, aluselise reaktsiooniga taimsed ühendid – taimede biokeemilise ainevahetuse jäägid –, mis mõjutavad tugevalt loomorganismide elutegevust. Tänapäeval tuntakse umbes paari tuhandet alkaloidi.

Alkaloide sisaldavaid taimi on inimkond tarvitanud juba ammustest aegadest kas ravimi, erguti või mürgina. Guaraanaseemnetest valmistatud preparaat sisaldab erisuguseid alkaloide, kõige rohkem on guaraniini. Esimesena analüüsis Euroopas guaraana koostist 1836. aastal Th. Martius, kes ka guaraniini kristalsel kujul eraldas. Alles 14 aastat hiljem leidsid juba teised uurijad, et guaraniin on tegelikult kofeiini ja tanniini segu.

Guaraanat hakati suuremates kogustes Euroopasse sisse tooma 19. sajandi keskel. Näiteks 1852. aastal veeti seda Euroopasse ligikaudu 3000 kilo. Kofeiini on guaraana-pauliinia seemnetes tõesti palju: 3–5%. Tunduvalt vähem leidub teobromiini ja teofülliini – tuntud alkaloidid needki. Just alkaloidide rohkus tagab guaraanat sisaldavate toodete virgutava mõju. Indiaanlased, kes tarbivad guaraanat suurte annustena, tõrjuvad selle abil ka sooleparasiite.

Peale alkaloidide on guaraana seemnetest valmistatud pulbris veel rohkesti parkaineid, eeskätt tanniine. Parkainete rohkus võimaldas muistsetel indiaanlastel ravida guaraanaekstraktiga kõhulahtisust. Veel võib guaraanaseemnetest leida saponiine, õli ja ohtralt mitmesuguseid kiudaineid. Just kõigi eelnimetatud ainete koostoimest olenebki guaraanapulbri mitmekülgne mõju. Looduslikud lisandid tagavad alkaloidide järkjärgulise, pika viiteajaga toime, mis on seedekulglale ka säästvam, erinevalt näiteks ülikangest kohvist, mille mõju on organismile kiire ja lühiaegne.

Kellele jah? Guaraanapreparaadid stimuleerivad kesknärvisüsteemi. Need on mõeldud inimestele, kes peavad teatud ajahetkel ületama kas tugeva vaimse või kehalise väsimuse, säilitades seejuures keskendumisvõime. Tasub teada, et guaraana ise organismile märkimisväärselt energiat ei anna, vaid aitab temas leiduvate alkaloidide vahendusel paremini kasutada organismi energiavarusid. Loomulikult ei likvideeri guaraana väsimust, vaid aitab seda teatud ajani lihtsalt edasi lükata. Hiljem tuleb ennast aga ikkagi korralikult välja puhata. Guaraana koostisosad kiirendavad südametegevust, tõstavad vererõhku, soodustavad lihaste tegevust ja ergutavad neerude tööd. Viimase väite alusel saab guaraanat pidada organismist vett väljutavaks preparaadiks. Vee eemaldamine organismist on ka üks, kuid mitte ainus mõjur, millel põhineb guaraanapreparaatide kaalulangetav toime.

Kellele ei? Tugeva ergutina ei tohi guaraanat tarbida kergesti erutuva närvisüsteemiga inimesed ja need, kellel on probleeme südametalitluse, organismi verevarustushäirete või liialt kõrge vererõhuga. Arvestama peab sedagi, et guaraana mõju on individuaalne: ühesugusest annusest jätkub ühele inimesele terveks ööpäevaks, teisele aga vaid mõneks tunniks. Nagu kõikide alkaloidide puhul, nii kujuneb ka guaraanapreparaatide pideval kasutamisel välja teatud sõltuvus, mis avaldub soovis annust suurendada. Täiesti vastunäidustatud on guaraana väikelastele, rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele! Samuti peaks innukas preparaaditarbija jälgima seda, et ta päevast soovituslikku kogust ei ületaks. Ettevaatlikult peaks suhtuma ka kõnealuse erguti ja alkohoolsete jookide kooskasutamisse. Ja veel – kõikidest eksootilistest loodustoodetest, millest viimasel ajal on palju räägitud ja kirjutatud, loodetakse sageli imet organismi mõjutamisel. Guaraana ei ole mingi imerohi, mis ravib kõiki haigusi!

Millistest toodetest võib guaraanat leida? Eespool oli juba juttu apteekides müüdavatest guaraanatablettidest ja kapslitest. Guaraana kodumaal Brasiilias on valminud ka mitmesuguseid seda ergutit sisaldavaid tavatooteid. Neist kõige tuntumad on loomulikult energiajoogid. Ka meie müügivõrgus on energiajooke, mis

kannavad märget guaraanasisalduse kohta. Peale toniseeriva toimega jookide lisatakse guaraanat ka närimiskompvekkidele, teesegudele, närimiskummidele, šokolaadidele ja isegi siirupitele. Tuntud on veel guaraanalisandiga sigaretid, kuid need ei parandada kuigivõrd organismi seisundit.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.