Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Kiviaed, ühtaegu moodne ja argine

Nad võivad olla nii kodused kui ka omapärased, sammaldunud või päikesest pleekinud. Paljud on peitunud heinamaaveere põõsastikesse, kuid viimasel ajal on neid uhkuse ja hoolega üha enam laotud uuselurajoonides murulappide piireteks.

Enamasti on kiviaedade ehitamine omamoodi märk stabiilsusest ning pikaaegsest kultuuriloost: aiategu on võrdlemisi töömahukas, mistõttu ajutised ning ebakindlad kivipiirded polnud vaeva väärt. Eesti esimesed põllupiirded on teada juba kaugest muinasajast – nii balti kui ka kelti muinaspõllud olid ümbritsetud madalate põllupeenardega [1, 2]. Need sarnanesid üsnagi kuivmüürina laotud kiviaedadega, kuid olid rajatud peamiselt selleks, et ladestada kive. Praegusajaks on praktilistest lihtsa moega kiviaedadest saanud aga omalaadsed rahvusromantilise hõnguga kujunduselemendid, mis on üsna populaarsed: neid ehitatakse ning taastatakse agaralt igal pool Eestis.

Aegade jooksul on aedu laotud nii mördiga kui ka ilma, alljärgnevalt tuleb juttu traditsioonilistest, mördita tehtud kiviaedadest eeskätt Põhja-Pärnumaal Koonga vallas.


Aed olenes lähikonna kividest. Kiviaiategu kui tava ning kohalikesse oludesse sobivad aiatüübid ei tekkinud üleöö. Tugev seos on siin nii piirkonna vajaduste kui ka võimalustega.

Meie kiviaedade paikkondlikud erisused ei ole kuigi suured, kuid võrdlemisi väikesel alal, näiteks ühe talu või ka küla piires, võib näha väga eriilmelisi aedu. Paljudes Põhja-Eesti külades “pikendati” aedu suurte vertikaalsete paeplaatidega, et niiviisi hoida kokku tööjõukulu kive vedades ja ladudes. Nõnda toimiti näiteks Harjumaal Jõelähtme vallas asuvas Rootsi-Kallavere külas, kus talumaade kruntimise ajal võis aedade jaoks materjali saada mõisniku paemurrust. Paraku asus see külast eemal. Lahendust püüti leida, otsides murrust suuremõõtmelisi paetahvleid, mida siis aia sisse paika laduda. Pärast talude kruntimist oli piiriaiad vaja kiiresti valmis teha ning selle töö jaoks ei olnud võimalik paari aastaga üksnes põlde koristades kive leida. Samuti oli puit mainitud piirkonnas üsna nõutud ja hinnaline (andmed intervjuust Rootsi-Kallavere elaniku Raul Kurega).

Vastupidine näide pärineb aga Koonga külast: usutluses külaelaniku Vello Lootsmaniga selgus, et mõnikord kuhjati kive üsna suvaliselt ja laia vaaluna ühe joone peale. Niiviisi püüti iga-aastane juurdetulev kivihulk kuidagi aedade peale ära mahutada. Samasugune pilt avaneb paljudes kohtades Muhu- ja Hiiumaal, aga ka Virtsu kandis – need piirkonnad paistavad silma erilise kivirohkuse poolest, mistõttu olid aiadki võrdlemisi laia laoga.


Kiviaiad Koonga kandis. Pärnumaal Koonga lähistel asuva Pikavere küla elanikud on viimaste aastate jooksul ära teinud suure töö: tanumaäärseid kiviaedu on tublisti korrastatud, kõrgemaks laotud ja võsast puhastatud. Siinsed aiad on enamasti kuhikulaadsed; kivid on väikesed ja ümarad ning nende hulgas leidub nii pae- kui ka raudkive. Kive on põldudel palju ja mulda on teinekord vaid 25–30 cm. Naabruses asuva Koonga küla elanik Vello Lootsman meenutab: Siin oli ju nii, et põllust tuli iga kündmisega neid kive välja ja siis tuli nad ju kuidagi eest ära saada. Iga aasta korjati neid. Ja siis tekkis ju see olukord, et oli nad hea panna kohe põllu äärde piirdeks, sest ega siis kivi on ju raske. Ja loomade eest oli põldu vaja kaitsta. Neid kiviaedu oli vanasti ikka väga palju.

Koonga kandi vanimad kiviaiad pärinevad külaelanike endi hinnangul Rootsi ajast. Kindlasti võib siit leida ka palju vanemaid aedu, sest paikkonna üldine asustuslugu ulatub üle tuhande aasta taha. Küllaltki üksmeelselt mäletatakse, et viimane ulatuslikum aiategu oli 1920. aastail, mil tekkis hulgaliselt asundustalusid. Omajagu huvitav on talude maaüksuste piiride muutus, mis omakorda on tihedalt seotud külasisese aiavõrgu arenguga. Pikavere oli mõisaaegadel tüüpiline sumbküla, kus hooned olid koondunud küla südamesse. Põllulapid köögivilja tarvis jäid enamasti küla serva, viljapõllud asusid aga kaugemal, kasutati ka metsakarjamaid. See olukord muutus pärast asundustalude teket: hulk majapidamisi koliti vanast külasüdamest välja, mistõttu teisenes ka eri talude piire kajastav aedade-piirete võrgustik. Need talud, mis olid ühes tükis, kus heina- ja karjamaad koos paiknesid, olid ka teistest tunduvalt kallimad.


Säästlikult ja mitmel eesmärgil. Koonga külades on üldiselt kombeks, et ära kasutatakse kõik kivid, mis põllult välja tulevad – paremini müüridesse sobiv materjal läheb ehituseks ja ülejäänu aedadesse. Siinne paekivi on võrdlemisi hea kvaliteediga: 1984. aastal tehtud kivimiuuringud dolomiidikarjääri rajamiseks näitasid, et omajagu proove olid isegi kuulsast Kaarma dolomiidist paremad.

Vanemail aegadel tegeldi Koonga kandis agaralt ka lubjapõletusega, selleks rajati hulgaliselt paemurruauke. Lubjaahi oli Mihkel Juhkumi andmetel peaaegu igas lähikonna külas. Põletamiseks vähesobivam kivimaterjal rändas enamasti jällegi aedadesse. Huvitava tõigana võib lisada, et arheoloog Andres Tvauri sõnutsi kuivatati murrust võetud paekivi paar aastat õhu käes: nii püüti lubjapõletusel küttekulusid vähendada. Teinekord rajati kivide kuivatamiseks ajutisi kiviaedu (andmed Andres Tvauri ettekandest, mis peeti etnoloogide-arheoloogide ühisseminaril Taevaskojal tänavu 11. märtsil).

Peale kivide hoidmise ning ladustamise olid aiad olulised loomatõkked. Saaremaal, kus tarastamine on aastasadadepikkune traditsioon, olid 19. sajandiks aiad enamasti sedavõrd head, et karja võis rahumeeli omapäi jätta. Karjuseid polnud enam vaja ning see omakorda tähendas muutust talusiseses tööjaotuses. Korras ja hoolega rajatud aedu peeti igati loomulikuks – kui kari üle lagunenud tara pääses, pidi omanik tekkinud kulud kandma. Et vaidlusi ei tekiks, oli Saaremaal kehtestatud koguni normid aedade kõrguse kohta, näiteks põldu ümbritseva kiviaia puhul oli see kolm jalga [3].

Ka kasutuse poolest võis olla küllaltki omanäolisi aedu. Rebala küla elanik Matti Nairismägi rääkis loo kiviaiast, mis asus Koeralooga küla rahvamaja vastaskaldal talu juures Jägala jõe põhjas. Tegemist olevat vana lambapesemiskohaga ning kiviaed oli rajatud jõkke, et lambaid paremini kinni hoida. Kuigi tänapäevaks väga lagunenud, pidi see aed kuivemal suvel praegugi veel näha olema.

On teada seegi, et kiviaedadesse on segastel aegadel peidetud raha, relvi ja dokumente. Selliseid pärimuslugusid kuuleb peaaegu igast aiarohkest külast. Kihnus Linakülas oli üks mereäärne aiajupp aga lausa osa pelgupaigast – aia alla oli rajatud peidik, kuhu mahtus kaks meest kägarasse istuma. Hoolikalt maskeeritud sissepääs asus aiaäärse põõsa all. Peidiku abil pääses kaks meest 1941. aasta suvel venelaste tehtud haarangust mobilisatsioonist kõrvalehoidjate vastu (usutlusest Linaküla elaniku Salme Lillesega). Ajaga kaasaskäimist on märgata siingi. Kiviaed on üsna ootamatul moel nüüdki peidukohana kasutusel: geopeituse mängijate hulgas (www.geopeitus.ee).


Aialadumise kunst. Nagu Mandri-Eestis üldiselt, nii ei olnud kindlaid laius- ega kõrgusmõõte ka Koonga kandi aedadel. Külaelanike küsitluse järgi oli paras aia kõrgus 70–100 cm ja laius 50–75 cm. Kui materjali rohkem ja kivid väiksemad, sai aed pigem trapetsikujuline: alt laiem ja kõrguse poole tugevasti kitsenev.

Pinnast kooriti aia alt harva, seda on tehtud vaid uuematel aegadel, kui on olnud soov saada eriti ühtlast ja sirget aeda just paekividest. Raudkiviaed tehti otse maapinnale.

Aiad laoti taludes oma jõududega, eraldi mehi selle töö peale ei otsitud. Küsitletud on üsna üksmeelsed – ega seal mingit suuremat kunsti polnud, ainult mõned peamised nõksud, mida tuli järgida. Kvaliteetse aia ladumise ainuke tõsisem kriteerium oli aeg – on ilmne, et hästi laotud aed võib ilma igasuguse hoolduseta püsida aastasadu. Kuid aeg-ajalt tuli aiaparandus siiski ette võtta: kui külmakerke tõttu olid kivid varisenud või kui loomad neid maha olid ajanud.

Koonga lähedal asuva Võitra küla elanik Mihkel Juhkum, kes on ka noore mehena kiviaedasid ladunud, meenutab seda tööd eri kivisortide puhul järgmiselt: Neid tehti kahte moodi – alguses, õige vanasti, siis kui olid väikesed ja ümmargused kivid, siis tehti ka mitmekordseid aedu. Hiljem, kui suuremaid kive ära veeti ja mõned ka lõhki lasti, tehti ühekordseid aedu, kus all oli ainult üks rida õige suuri kive ja suuremate kivide tükke. Väiksemad tükid olid neil peal. Aga ümaratest tuligi aed mitmekordne teha: et ikka seisaks. Need laoti alt laiad ja pealt läks siis tublisti koomale.

Enne Teist maailmasõda kasutati Koonga kandis suuremate kivide kokkuvedamiseks erilisi tõstetavate platvormidega hobuvankreid. Sellise vankri põhja sai tagateljele keerduvate kettide abil madalale, peaaegu maapinnani lasta, ja niiviisi oli kive tunduvalt lihtsam peale veeretada. Et vankriga edasi liikuda, tõsteti põhi tagateljele kinnitatud erilise koogu abil ülespoole. Säärane vankritüüp hõlbustas ka aedade rajamist, sest kogenumad ehitajad said vankriga valmiva aia kõrvale sõita ja kivid sealt otse paika veeretada. Mõnel pool veeti talviti kive ka kännu kohalt kaheks kasvanud puust tehtud lohistisarnase kivikelguga, millele kivid tagantpoolt peale veeretati. Vajaduse korral ankurdati kive ettepuuritud aukudesse pistetud nagadega.

Mõni karjaaed oli segakonstruktsiooniga: aia sisse laoti puupostid ja neile seoti kuusejuurtega omakorda latid peale, et loomad üle ei pääseks. Probleem oli just lammastega, kes madalamatest aedadest kippusid üle ronima. Hilisemal ajal, alates kahekümnendatest, kasutati ka kiviaia vahel olevatele lattidele tõmmatud okastraati.

Aedade otstes paiknevad väravad löödi lattidest kokku või puuriti lattide otste jaoks püstpostidesse pesad. Väravad kinnitati võrudega aia otstes olevate postide vahele ning pöörduva posti alla otsiti paraja lohuga kannakivi. Majadest eemal kasutati väravate asemel ka mulgukohti: kahe posti vahelistele nagadele pandud, eest ära lükatavaid hirsi. Suurematel teedel, kus juba saksad sõitsid, väravaid ei olnud. Karjaaedadel olid läbipääsukohtades lihtsalt lükatavad või siis eest ära tõstetavad latid. Külasisestel teeradadel ja põlluaedadel olid aga aiast üleronimise kohad: trepina aia äärde tõstetud suuremad kivid, aia enda kõrgus jäi seejuures samaks.


Ilu polnud peamine. Koonga küla lähedal talumuuseumi pidava Mihkel Pärna andmetel oli Nedrema kandis juba 60–70 aastat tagasi taluõue piiravate suuremate aedade sees väikeste kiviaedadega eraldatud peenramaid. Neid võis siiski näha eelkõige seal, kus kive rohkem. Seesuguseid aedu võiks pidada ka paljude tänapäevaste, üksnes ilu pärast rajatud kiviaedade eelkäijateks, kuid säärast eesmärki neil tollal ei nähtud:

Ega tegelikult vanasti sellele, mis majade lähemas ümbruses toimus, ikka tähelepanu ei pööratud. Kas või viljapuude istutamine on ju üsna hilisest ajast pärit nähtus. Ilu oli ikka täitsa teisejärguline – mõni ei hoolinud tast üldse, majad olid lageda peal ja mõni põõsake ümber. Ega sellist teadlikku kujundamist ju polnud, et ma nüüd hakkan siin seda ja teist tegema – eks ta ikka stiihiliselt välja kujunes, kõik see taluõu ja ümbrus. See kaunistamine sõltus ju ikka inimesest endast, palju ta suutis ja tahtis ja palju tal aega oli. Eks see talutöö käis ju kõik algusest lõpuni käsitsi, ega sealt ei olnud kerge muudeks asjadeks aega leida. Sarnane suhtumine kandus muidugi omamoodi igale poole. Eks seepärast siis need vanad aiadki olid üsna vabalt jooksva joonega.

Tänapäeval levinud, tihtipeale isegi nööri ja loodi järgi tehtavat, sirget ja hoolikat aialadumist peavad vanemad inimesed üsna kummaliseks:

Aga kui ta ka kuskilt ära lagunes, siis tehti jälle üles, ega neid nii väga suure hoolega algusest peale keegi laduma ei hakanud. Muud tööd oli ju nii palju. Siin talude ümber ei tähendanud see midagi, et ta natuke mügarlik oli. Siis oldi ikka sellise praktilise meelega ja pandi teistele asjadele rõhku kui tänapäeval. Siin minu isa oli näiteks tahtnud lihtsalt niimoodi ilu ja varju pärast ühte puud istutada, aga vanaisa, see oli vastu, et ei istuta midagi: see jääb ju tuulamisele ette. Ikka töö oli esmajärguline ja need iluasjad käisid takkaotsa (Vello Lootsman Koonga külast).


Kadunud kiviaiad. Aiad paiknesid nii talupiiridel, põldude ja heinamaade ümber kui ka teede ääres. Mihkel Pärna peabki just piiriaedu kõige olulisemaks, talu territooriumil ei olnud aiad kuigi suured. Põldude ümber olid enamasti kiviaiad, kuid oli ka üksikuid lattaedu. Samuti ehitati kiviaedu metsakarjamaade äärde. Paraku on need karjamaad juba ammu kasutusest väljas, mistõttu asub osa säilinud kiviaedu nüüdseks juba võrdlemisi täiskasvanud metsades. Mõneti on selline saatus kiviaedu nii päästnud kui ka kahjustanud: kolhoosiaegne maaparandus ei jõudnud kõigi võssakasvanud metsatükkideni, kuid see-eest on paljusid metsades olevaid aedu kahjustanud uuemale ajale omased hoolimatud raietööd.

Maaparandajana töötanud Vello Lootsman meenutab kolhoosiajast, et äravedamisest õnnestus päästa vaid külale lähemal olnud aedu, mis piirasid talude aiamaid. Need, mis olid juba üle kilomeetri külast eemal, veeti kõik minema.

Noh, Pikaveres on nad enamasti säilinud. Aga siit ümbrusest [Koongast Mihkli poole] on nad kolhoosiajal kõik läinud. Üsna vähe on neid jäänud, enamus veeti teede alla nii 25–30 aastat tagasi. Ka Pikavere aiad on paljuski taastatud, nad jäid siin vene ajal ikka üsna madalaks. Kui need suured autod ja traktorid tulid ja seal sõitma hakkasid, siis tulid märjemal aastaajal sinna ikka üsna suured rööpad, nii et alla külasse ei saanudki muidu kui säärikuga. Ja eks neid kive läks ka aedade pealt sinna rööbastesse, et ikka liikuda saaks.

Eks see pilt oli ju eriti alguses üsna masendav, sest kiviaedade ümber kasvasid puud ja põõsad, mis maastikku ilmestasid ja varju andsid. Traktoriplaadiga veeti, teine lükkas kivid peale, esimene vedas ja nii ta läks. Ja peale lagedakslükkamist oli see pilt ikka kole küll. Maastik oli ikka täiesti teise ja võõra näoga. Aga mis parata, eks maaparanduskoondisel olid kõrgemalt poolt suured plaanid ette antud ja ikka palju aedasid läks hunnikutesse (Vello Lootsman Koonga külast).

Üks kivipurustamismasin seisis siinsamas lähedal kah üleval. Vast poolteist kilomeetrit siit. Ja eks need aiad sinna läksid. Ja sealt veeti siis linna ja igale poole mujale seda killustikku. --- Enne olid siin ikka kõigi majade ümber kiviaiad ja põldude ja karjateede ääres kah. Aga nüüd ei näe sa enam midagi, kõik nad on kadunud, ainult mõni üksik kivihunnik välja peal on veel alles (Mihkel Juhkum Võitra külast).


Osake pärandkultuurist. Koonga kandi aedade saatus on iseloomulik kogu Eesti rannikualal olnud või praegusajani säilinud kiviaedadele. Pikavere-sarnaseid külasid, kus enamik aedu on tänini alles, leiab siiski vähe.

Kiviaiad on rajatistena väga püsivad ning nende tähtsus meie pärandkultuuris on sootuks laiem, kui esmapilgul tundub. Nende hulgas võib teinekord olla nii oma funktsiooni, väliskuju kui ka ehitusiseärasuste tõttu omanäolisi, paikkondlikest normidest tunduvalt erinevaid eksemplare. Ei saa alahinnata endisaegse aiategija maitset ja tööstiili ega ka aeda puudutavaid praktilisi tõekspidamisi – need kõik loovad alati kindla terviku. Tavapärasest vähem või rohkem eristuvaid aedu tuleb ette igas külas, enamasti ei ole säärased aiad rajatud üksnes praktilistel kaalutlustel.

Kiviaedade otstarve võis iidsetel aegadel olla ka hoopis omalaadne ning nendega ümbritseti küllaltki kummalisi rajatisi. Nii pole arheoloog Mati Mandeli sõnutsi mitmel Lääne-Eestis asuval ringikujulise kivivalliga väikelinnusel avastatud mingeid sõjapidamisjälgi. See osutab üsna selgesti võimalusele, et need aiad võisid olla rajatud mingil sakraalsel või, miks mitte, ka staatuslikul eesmärgil. Viimane seisukoht on just tänapäeval arheoloogide seas levima hakanud: arvatakse, et paljud põhjendamatult suure mahuga rajatised tehti kas kogukonna enda või ka selle juhtide jõukuse näitamiseks (andmed intervjuust Mati Mandeliga).

Autor tänab Eesti Kultuurkapitali välitööde toetamise ning kõiki küsitletuid huvitavate vestluste eest.


1. Kriiska, Aivar 2004. Aegade alguses. Tallinn: 123–127, 185–187, 193.

2. Lang, Valter 1992. Muinaspõllud Saha-Lool. – Stilus 3: 50–60.

3. Saaremaa aedade seadus. Eesti Rahva Muuseum, KV 802-1: 529.



Madis Rennu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet