Tavaeestlase jaoks tähendab Irboska kant midagi üpris kauget. Vahest peaaegu niisama kauget kui ennesõjaaegne Eesti.

Lihtsam näib olevat põrutada Itaaliasse, kui mõelda end oma kodumaa kagunuka servast veel mõnevõrra edasi. Sinna kaotatud Petserimaa idapoolmikku. Sinna, kus inimesed ja maastikud elavad endiselt oma elu. Tõsi, tasapisi kadudes ja vääramatult muutudes. Ent veel pole hilja, et Petseri taha kaema minna. Loodus on pikatoimelisem kui inimene, mäletades ennast, mäletades ka inimesi, kes siit juba ammu kadunud.

Petserimaale mineku eel on hea läbi lugeda 1928. aastal Tartus ilmunud Eesti koguteose Setumaa osa. Emakeele vahendusel elustuvad sealsed maastikud, saades ootamatult lähedasiks. Kõik on järsku siinsamas ja olemas. On ka nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem. Tuleb vaid lunastada viisa ning lihtsalt minna. Just nii tegin ka mina tänavu suve hakul.

Kagunuka paepealsed. Petseri kandi männikute järel kergitab maantee end ühel hetkel kõrgemale ning vaade avardub. See on Irboska lavamaa, mis oma paealuspõhja poolest meenutab Põhja-Eestit. Ainult et läheduses pole merd. Aastatuhandete eest ulatus siiani heal juhul vaid üürikest aega Pihkva jääpaisjärv. Sestap Petseri tagant sisemaist pangaastangut loota ei tasu. Paekaljuveerud on, tõsi küll, täiesti olemas, ent paraku mattunud kujul. Vaid seal, kus muistsed liustikujõed endale teed murdsid, avalduvad varisenud pangad selgemalt, haruharva ka otseselt paljandudes. Irboskamaal (Petserimaa idaosas) väljenduvad säärased ürgorud iseäranis teravalt Kolomna ning Irboska juures. Too viimane on üks kagunuka kõige silmapaistvamaid loodusmälestisi.

Irboska-Mõla ürgorg kipub tänapäeval tasapisi kinni kasvama. Eriti metsaseks on rüütunud Mõla poolmik. Seetõttu nõuaks kaheksakümmend aastat tagasi kirjeldatud paljandite otsimine väga tõsist pealehakkamist. Võib-olla pole paljusid neist enam üldse olemaski.

Nõndasamuti on üsna metsastunud oru poolesaja meetri kõrgune lääneveer Brodi küla kohal. Siiski tabab silm taamalt lehtpuudelopsakuse keskel paljastuvaid helehalle orukülgi. Kohale jõudes selgub, et endisi suurepäraseid allikalubjakaljusid enam paraku eest ei leia. Vahepeal on seda ilusat urbset kivimit usinasti murtud, põhjalikult murtud. Alles on jäänud vaid sõmerad pehmed lubjaveerud, sekka lahtiselt vedelevaid tugevamaid kivitükke. Pealegi kipuvad needki kinni kasvama. Paaris kohas trehvab ometi ka allikalubjakaljusid. Kumera seljana, selge murtud panganukikesena.

Õnneks tekib allikalupja sealsamas kõrval kõigutamatu järjepidevusega aina juurde. Just nagu Rõuge Tindiorus, tormab Brodi küla kohalgi veerust alla pisikesi allikaojasid, helisedes ja sulisedes oma miniatuursetes koskedes, kasvatades neid settiva lubjaga tasapisi üha esileküündivamaks.

Irboska Linnajärve ümber on eestiaegset lagedust säilinud märksa enam. Tükati tundub, justkui polekski siin midagi muutunud. Linnajärvest lähtuv Smolka jõeke voolab endistviisi lagedal lammil, künklikud rohuveerud kerkivad idakaares silmapiiri Vastse küla majadeni. Siiski, Smolka ümbruse allikasoo tikub üha enam kaskedesse kasvama. Vanalt linnamäelt näeks üle kaselatvade ka siis, kui puud kolmekümne meetri kõrguseks peaksid sirguma. Aga siis ei oleks suurejooneline ürgorg enam see, mis ta veel praegu on.

Irboska vana linnamäe kohal lõikub ootamatult jõuliselt lavamaasse lühike Ðumilniku sälkorg, pisike ojanire põhjas. Oru suudmeosa püsib lagedana, ent pära on jõudnud jalakaid, sarapuid ning kontpuid täis kasvada. Seal päras asus Eesti ajal esinduslik looduslik paepaljand. Selle järgi nimetati terve lade Gorodiðtðe lademeks (vana linnamäe venekeelse nime järgi). Nüüd on too nimetatud Eestist väljapoole jäävate paljandite järgi Plavinase lademe Snetogori kihistuks.

Tõtt öelda jäi Ðumilniku sälkoru jalakastikus sedakorda ragistamata. Palju hõlpsam oli nautida samade kihtide paljandumist Linnajärve läänekaldal. Kes on käinud Mehkamaal Kalkahju alumise panga juures, sellele tulevad need õhukesekihilised, tükati kaunis rusused paeveerud üpris tuttavana ette. Ainult et siin tungivad kaljukihtide vahelt välja rohked allikad. Südasuveks kahanevad nood siiski üsna ahtakeseks, talve poole aga ... Võib vaid kujutleda kõiki neid sätendavaid skulptuure ja jäälosse, kus ka kõige pakaselisemal ajal ei lakka ealeski vaba vee vool. Irboska allikad on loodusime, millele võrdväärset Eestis ei leia. Mitte kusagil mujal ei pursku paekaljust korraga nii palju rikkalikke veesooni. Neil juunipäevil polnud nad küll nõnda veeküllased kui ostetud postkaardil, ent maapõue külma vee pidev sahin, solin ja pladin lummas siiski. Pannes unustama päikesekuumuse seal ülal, pisut juba kõrbema kippuvail lagedatel paepealsetel.

Otse Irboska allikatest ülespoole jääb kalmistu, mis tipneb eespool mainitud vana linnamäe neemikuga. Rahula ümbruse teeradadel tungib tugevam paas konarliku põrandana sageli välja. Selle kirdenukas aga ilmub kiviaia jalamil esile paar väheldast panganukki.

Plavinase lademe keskmisi ja nooremaid kihte näeb märksa paremini Irboska vanas karjääris, kõige hõlpsamini aga linnuse põhjamüüri jalamil. Enamasti on nood paari meetri kõrgused, kandilise Talavi torni pool ulatuvad tükati umbes kuue meetri kõrgusele. Eesti ajal tunti neid kihte meil Irboska lademena. Nüüd aga Plavinase lademe Pihkva ja Tðudovo kihtidena. Pihkva kihte näeb nüüdis-Eestiski, Tiirhanna astangu karjääris. Nii täiuslikku läbilõiget tasub siiski kindla peale just Irboska linnuse alla vaatama minna. Pealtnäha meenutavad need räästaina eenduvad tujukad kaljud pigem siluri panku meie läänesaartel. Jalamil tahab kujutlusvõime vägisi vee lihvimise jälgi tabada. Ometi tundub too väike põikorg pisut kahtlasena. Pigem näib, et see suurepärane panganukkidega järsak on nõnda esiletükkivaks saanud inimeste käte abil: mis oleks veel lihtsam, kui murda kive kantsi ehitamiseks otse selle servast, ühtlasi tekitades lisakaitset pakkuva kaljuseina? Vahepealsete aastasadade jooksul on loodusjõud aga inimkäte tehtut silunud, on varistanud üleliia esile küündinud pangaseid, murendanud rusukaldeid, tasapisi kõike seda taimestada üritades. Küllap see kõik umbes nõnda oligi.

Irboska geoloogiarikkustele paneb täpi peale Kipsiorg. Too on suure ürgoru alevikust lõunasse kulgev pisut tagasihoidlikum jätk. Vaateid muidu tasasevõitu lavamaa kohta igatahes jagub. Kipsiorg on Dubniki lademe kivimite pärusmaa. Kui Gorodiðtðe ja Irboska lade nüüd enam vastavanimelist tunnustust ei leia, siis juba 1920. aastatel Hendrik Bekkeri eraldatud devoni ajastu Dubniki lade kehtib tänini. Nime sai see Irboskast neli versta idas Vene piiri lähedal asunud Dubniki küla kivimurru järgi. Samasuguseid kivimurde, millest peaasjalikult just haruldast kipsi ammutati, jagus ka Kipsiorgu.

Nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, vanad läbilõigete kirjeldused näpus, näib üsna kahtlane olnut otsima minna. Ja tõsi, üldiselt tundub, et Kipsioru hiilgepäevad on möödas. Orundi poole laskuvad rohumaad on küll tükati ohtralt auke täis, nagu oleks siinset paika tabanud tihe meteoriidikildude sadu. Paraku on need augud kõik viimseni taimestunud, oru põhja pool ka vett täis valgunud. Tekkinud on rookallastega tiigid-järvesilmad, endine lage org kipub aga mändide ja kaskedega täituma.

Davõdova küla all, ühe tiigi kaldal, siiski leidsin klibuvalli, kus tavaliste paeliistakute keskelt ilmus esile iseäralikke lubjanõeltest koosnevaid, käes kergelt murduvaid kivimitükke. Sääraseid polnud ma devoni paealadel liikudes veel varem leidnud (hiljem kodus neid puruks hõõrudes, segu veega niisutades ning pärast kivistunud tükke saades polnud enam tibakestki kahtlust: kips, mis kips!).

Mõnevõrra lõuna pool olevat ka päris korralikke kipsipaljandeid veel alles. Nii vähemalt väitis seal üks isetehtud traktoripõkatsiga peatunud meesterahvas. Seda juttu kontrollima paraku ei jõudnudki: ta kamandas mu tolle tehnikaime otsa ja kihutas kõige täiega Irboska poole tagasi, et enda kodus külalislahkelt keset kuuma varasuvist juunipäeva külma okroðkat pakkuda. Aga peaasi, et Dubniki lademe kipskivid seljakotis truult kaasa loksusid.

Lubjalembene taimeriik. Eesti ajal oli Irboskamaa peaaegu täiesti metsatu kant. Vaid nelja protsenti peeti metsakõlblikuks. Ülejäänud põldude ja niitude kõrval hõlmasid eraldi valdkonna nn. röövvõsastikud, iselaadne Vahemere maade makjate põhjamaine vaste.

Enne sõda oli Irboska vald ka Eesti tihedaima rahvastikuga paikkond. Seetõttu võeti kasutusse ka järsud nõlvad. Heinateo hõlbustamiseks on mäekülgede pinnasesse aetud rõhtsaid radu. Hästi jälgitavad on nood vana linnamäe idanõlval, kus järsak kerkib astmeina kui amfiteatris. Eriti suure nurga all kukkuvad mäeküljed jäid sobimatuina üle võsastikele. Tänapäevaks on neist saanud lopsakad lehtmetsad, okaspuid näeb harva. Vaheldust toovad männitukad vaid ürgoru idaservas Brodi küla kohal.

Omaaegsete võsastike näited pole siiski lõplikult minevikku kadunud. Mingisugust aimu saab allikate kohal järsakule klammerduvat halli lepa-türnpuu tihnikut silmitsedes. Päris ehe ning rikkalik vaade avaneb aga Linnajärve idakaldal. Tulnud Brodi poolt, pakkusid lagedatele veerudele esmast vaheldust hõredad kadastikud. Ning üks väga üksildane poolkuiv türnpuu, nagu oleks eksinud siia kusagilt kaugelt merelaiult. Taas tulid kadakad, mis veelgi järsemal veerul asendusid rässaka, kuni nelja meetri kõrguse sarapikuga. Too sarapik kätkes endas hulgana põõsaliike (tuhk-, paaks-, türn-, lodja-, kusla-, kont-, õunapuu jm.), mis nõnda läbisegi üheskoos seostuvad pigem Lääne-Eesti lubjaklibualadega. Üle selle rikkalikkuse kerkis mõni tamm. Veidi edasi taandus sarapik kaasiku alusmetsaks.

Ilus kooslus valitseb ka juba eespool nimetatud Ðumilniku sälkorus, kus veeru ülaserva ilmestab jalakastik, allpool laiutavad sarapuud ning mõned verevad kontpuud.

Nõndasamuti lubjase moega on ka Irboska niidud. Üle kõige ja kõikjalt jäid meelde angerpistide õisikupilved, mis iseäranis laialdaselt heledatäpiliseks kirjasid niitusid Brodi ja Vastse pool.

Iseäranis lummavad olid niidud aga vana linnamäe jalamilt Motðevo oja poole minnes. Veel paari nädala eest olid neid rohumaid valitsenud sajad ja tuhanded nurmenukud. Nüüd oli kord angerpistide käes. Aga kõike ja muud jagus seal tookord küllaga. Nagu näiteks õitsvaid koldrohtusid, kassikäppi, nõiahambaid, seaherneid, küpsevaid metsmaasikaid, väriheinu ... Ühesõnaga kõike seda, mis teeb juunikuu niidust õige juunikuu niidu. Kuid pealekauba paistis mulluseid keelikurohuvarsi ning lubjakruusasel rusul mõne piibelehe seltsis viimaseid suuri metsülaseõisi.

Teisel pool Motðevo oja surus võsastik ja mets juba tugevamalt peale, mistõttu niidud kahanesid ahtamaks, ei olnud enam nii hooldatud moega ja madallillelised. Sealt kõrgemast lopsakusest, mis levis katkendlikult Mõla järveni välja, torkasid enim silma kilpjalad ning põldmarjaväädid, erksate värvilaikudena rajaservas kahkjaspunased sõrmkäpad.

Toredaks leiuks osutus ka sõmerate allikalubjarusude jalam, mida katsid ohtrad pääsusilmad.

Kui aga Irboska kõige erilisemat taimekooslust otsida, siis kindlasti tuleb seda teha linnuse varjulise põhjamüüri jalamilt. Eriline on see sisemaa mõistes. Jälle tuleb appi tuua võrdlus Lääne-Eestiga: nõnda sarnased näivad nood samblikest tükati säravhalliks värvunud eenduvad dolomiitpangad. Taas tuleb meelde Muhumaa. Ka Irboskas ripub pangapragudest pahmakaina alla hapraid põisjalgu. Iseenesest pole see sõnajalg Irboskamaalt Kuramaani kulgeval Plavinase lademe pankadevööndil üldsegi enneolematu. Haruldane on aga talvehaljas müür-raunjalg, kes Irboska kaljudel paiguti suisa litrilise muruna vohab. Ning kui veel lisada õitsvad haisvad kurerehad, ülalt kaarduvad tuhkpuuväädid, taevasse sihtiv sammaldunud tüvega kadakapõõsas, siis tundub tõepoolest, et samas kusagil läheduses peaks kuulda olema mere kohinat.

Irboska ürgorg Linnajärve ümber on justkui klantspilt. Tegelikult on Irboskamaa maastikud kiiresti muutumas, st. kinni kasvamas, nagu on tavaline mujalgi Eestis. Kipsioru pool tungivad avaratele rohumaadele peale pajustikud. Ent see pole veel kõige hullem. Pajud on lõppude lõpuks ikkagi omad. Seda ei saa öelda aga sosnovski karuputkede kohta. Jalutades Kipsioru poole, avastasin järsku, et kõik kohad on nende koldeid täis. Küll väiksevõitu laikudena veel. Veel ... Ning tagasi Petseri poole sõites silmasin logiseva bussi aknast karuputki ka selle tee pervi täitmas. Tulles olin liialt elevil olnud ning imetlenud pigem taamal sinetavaid lupiinivälju. Hulgalehine lupiin on Lõuna-Eestis üsna hästi kodunenud ja Petseri kandi pajudega kattuvatele niitudele annavad nad iselaadset lõunamaist erksust.

Kuid nood putked? Kas tõesti mõnekümne aasta pärast katavad Petserimaad ähvardava ilmega sosnovski karuputkeväljad?

Unustamatud leiud. Aga et mitte nii pessimistlikult lõpetada, tähendan üles mõne killu, mis jäid ilusast Irboska kandist iseäranis südamesse.

Esiteks nood päikesetõusud. Sealt vana linnamäe paeselt servalt, üle udukahludes vaikiva Linnajärve ning Smolka lammi, üle kaheksakümmend aastat peaaegu muutumatult lagedaina püsinud veeruniitude, üle tibatillukeste Vastse küla majade silmapiiril. Iga punerdav päikesetõus ennustas taas järjekordset kuuma ja suviselt helget päeva.

Mõla järve lähedal, allikalubjaveeru jalamil, juhatas viit kellegi püha Anastassia allikale. Too allikas ei langenud joana kaljuräästalt nagu Irboska omad. Ei, ta oli harjumuspärasem lohuallikas. Ent ometi seninägematu. Keegi oli puhastanud ta heleda sõmera allikalubjaaseme, ladunud serva lubjatufist ääriskivid. Ning tänulik allikas kaarduvate kuslapuude all üha pulbitses ja kees. Hääletult, paigale naelutavalt. Korrastatud oli teisigi, väheldasemaid allikaid. Ning juhitud kristallselged veenired ühte ojja kokku, mis eemal sanglepalodus hääleka Smolka jõega kohtus.

Kes tahab näha aga Irboska-Mõla ürgoru kõige üllatavamat vaadet, see mingu kindlasti Muulukamäele. Tee sinna on lihtne. Ikka Brodi külast mööda oru idaveeru pidi edasi, läbi kitsa, sügavalt maasse lõikuva Külmoru ning kohe puna-punasest roopapaarist juhindudes üles. Sinna, kus värelevas keskpäevaõhus kerkib üksik küpress-kadakas. Kadakaid jagub mäel teisigi. Aga veel kirjeldamatult rohkem muulukaid. Terve suur „mägiheinamaa“ on täidetud muulukatega, kes muidu pigem ainult Lääne-Eestis ette satuvad. Nõnda suur ja rikkalik muulukavälu oleks rõõmustav leid isegi merelises lubjarikkas läänes. Arusaadav loomulikult, et tolle paiga Muulukamäeks nimetasin.

Kahjuks olid muulukad alles viimseni toored. Ent selle tühiasja korvas vapustav vaade. Taamal oru põhjas siugles kitsas Mõla järv. Kahel pool kerkisid seitsmekümnemeetrised veerud, tükati ülevalt alla välja metsatuna, maalides oru vägevuse silme ette eriti terava selgusega. Edasi tulid jälle metsased veerud, vaadet sulgedes, järvekeelt oma nõgususe ja kumeruse taha neelates. Iseenesest kargas pähe: siin ta on, Setumaa Fjordland!

Eriline hetk oli ka kohtumine ussikuningaga. Juhtusin ühel hommikul Irboska allikatele küllalt vara, et ennetada turistidehorde. Pesin end Linnajärves. Ning siis istusin ja vaatasin hommikupäikesest üle valatud allikajugasid, kuulasin langeva vee erisuguste häälte mitmekesist kooskõla. Oleksin seal täielikus eneseunustuses istunud teab kui kaua, aga juba tuldi. Üks perekond, kaasas veekanistrid. Pereisa sättis nood jugade alla. Pereema õngitses kotist kaks valget riideriba ja sidus need joa kõrvale ripnevatele puujuurtele ning lõi risti ette. Ka perepoeg sidus oma lindi. Sääraseid paelu on allikate ümber palju, ent alati eri kohtades, kunagi hulgaliselt kuhjumata. Põhjus selgus kohe.

Pere oli viivuks järve äärde läinud, kui tuli väga pahura moega kojamees ning vilunud liigutustega kõik lindid puruks rapsis ja prügikotti toppis. Vaatepildi jõhkrus lõhkus allikate lummuse üsna pikaks ajaks ning ma tundsin, et viibin siiski Venemaal. Liigsete, vanemate lintide koristamist saaks ju pisut teisiti korraldada! Muide, ka üks pärnapuu linnuse põhjamüüri naabruses on inimeste lemmik. Ta on mingil viisil suisa ladvani välja suudetud linte täis köita ning vene keelt kõnelevad daamid teda embamas on tavaline vaatepilt.

Hüva, aga too ussikuningas. Just siis, pärast morni kojameest, märkasin joa kõrval kaljul üht iseäralikku madu. Kuklalaigud reetsid, et tegemist on nastikuga. Ent tavapärasest heledam värvus ning valkjatäpilisus muutis ta eriliseks. Veel erilisemaks aga kummaliselt suur pea, nagu sarved või kroon seda ehtimas. Kas tõesti ussikuningas ise!? Asiselt seletades: tegelikult neelas nastik parajasti konna. Konna, kes seal koivad laiali hingeldades, ise pooleldi juba neelatult, vastu vaatas. Pärast äsjast lintide rebimist polnud too pilt kuigi kosutav.

Kui samal pärastlõunal Irboska poes tuntava eesti aktsendiga kaupa nõutasin, läks müüjanna aga ootamatult eesti keelele üle. Üllatunud küsimusele, et kust ta seda oskab, kosteti kui kõige loomulikumat asja: „Ma sündisin ja elasin Tallinnas.“

Armas emakeel kõlas üle selle hallivõitu toidupoe ning ma tundsin, et Irboska on siiski veel ikka natukese Eesti.