Eesti looduse üks põhilisi rikkusi – väga vahelduv maastik – on kujunenud nii maastike enda arengu kui ka sajandeid kestnud inimtegevuse koosmõjul. Ulatuslike sooalade ja künklike moreenmaastike kõrval äratavad tähelepanu meie rannikumaastikud, kus areng toimub maa ja mere piiril.

Rannikumaa piir merega on küllaltki selge. Kuhu tõmmata aga rannikumaastiku maismaapoolne piir? Kas sinna, kuhu kostab veel merekohin või sinna, kus näeme nüüdisrannast kõige kaugemat rannamoodustist? Või määratleda seda hoopis asustuspiirkonnana, mille elanikele on meri teine tööpõld? Selget sisemaist piiri rannikumaastikul polegi, see on kokkuleppeline – enamasti kuni paari kilomeetri laiune rannikuala, mis tihti ulatub suurema, piki mereranda kulgeva teeni.

Rannikumaastikes eristub kõige selgemini kiiresti muutuv ja tähelepanu köitev kitsas, harva kuni 500 meetrini küündiv nüüdisrand, mis allub tänapäevalgi merevee mõjule. Laugetel rannikulõikudel või sügavalt maismaasse tunginud lahesoppide ääres, kus aktiivsed rannaprotsessid on hääbunud, ongi nüüdisrand laiem ja enamasti kamardunud. Neid alasid käsitlevad geoloogid surnud randadena. Tuulte ja tormide räsida olevates avatud rannalõikudes, nn. aktiivsetes randades, võivad aga muutused olla vägagi kiired. Üks tõsine kõrgvee aegu vallandunud sügistorm võib kujundada varasematest kõrgema rannavalli või viia ära mitu meetrit maad, pikendades teisal merre tungivaid maasääri.

Nüüdisrandade maastikulist erisust peegeldavad hästi Eesti tuntud rannageoloogi Kaarel Orviku [2] eristatud rannatüübid (vt. kaarti ja fotosid).

Meie tähelepanuväärseim rannatüüp on pankrand, kus lained ulatuvad lõhkuma merepiirini ulatuvaid aluspõhjakivimeid. Püstloodis pangal, mille kihtides avaneb meie maa kaugem ajalugu, või varikaldel on suutnud elupaiga leida üksik soontaim ja pesa teinud mõni lindki. Kohati kasvab aga rikkalikumalt samblaid, millest mõnigi kuulub Eesti harulduste hulka. Nii kasvavad Suur-Pakri klindil suurte kogumikena nöör-hiirsammal ja läikiv lapiksammal [1].

Tormilaine varjus kujuneb möllirand, kus paguveealal kasvab roostik. Laialt levinud lauget moreenranda iseloomustab rändrahnude rohkus. Omapärase veereþiimi ja suure soolasisaldusega rannamuldadel kujunevad soolalembese taimestikuga vaheldusrikkad rannaniidud. Siin tunnevad end koduselt eelkõige soolalembesed taimed, nagu rand soodahein, harilik soolarohi jt. Ulatuslikumaid rannaniite näeb Lääne-Eestis.

Tüüpilistes kuhjerandades – liivarannal ning kruusa-veeristikurannal – lisandub pidevalt uut settematerjali, mis ühtsoodu ümber paigutub. Kruusa-veeristikurand erineb piirkonniti. Põhja-Eestis koosnevad rannavallid kristalsetest veeristest, Lääne- ja Loode-Eestis vahetult aluspõhjaliste paljandite lähedal aga paeklibust. Mulda neil randadel polegi. Enamasti eristuvad merevee mõjutuse astmest ja kasvukohast tingituna paralleelsed taimkattevööndid, mis teevad mikroreljeefi iseärasused hästi nähtavaks (vt. fotot). Rannavööndi merepoolsemas osas kasvab hõredalt enamasti üheaastasi taimi, kelle kasvukoht on seotud rannale heidetud adruga: eelkõige merikapsas ja merisinep. Liivaranna kõrgemas osas, kuhu laine jõuab vaid kõrgveega, näeb sageli lausalise vööndina merihumuri ja liiv-vareskaera kooslusi, läänepoolsematel rannalõikudel ka luidekaera. See kasvukoht sobib ka kaitsealusele rand-ogaputkele. Sageli liigestavad siinset pinnamoodi madalad eelluited.

Küllaltki piiratud ulatuses on meil tehnoranda muulide, kaide, kaitseseinade jm. inimese rajatuga, mis ulatub sageli ka paguveeranna merepoolsest piirist palju kaugemale merre. Looduslik rand on neis paigus hävinud ja setete liikumine häiritud. Ulatuslikum tehnorand kulgeb Tallinnas Kadriorust Pirita jõesuudmeni. See pärineb 1980. aastast, mil Moskva olümpiamängude regatiks valmistudes laiendati oluliselt Pirita teed. Linn võitis mitukümmend meetrit merelt juurde. Tormidega põrkuvad lained suure jõuga vastu kindlustusi ja veesammas võib tõusta kõrgele: külmal talveilmal saavad teekindlustusest ja lähimatest põõsastest-puudest nauditavad ja isegi rohttaimedest jääskulptuurid (vt. fotot).

Vanad rannad.

Nüüdisrannaga piirnevad vanad rannaalad, mis on jäänud meie kerkivatel rannikutel tänapäeva rannajoonest kuni kümnete kilomeetrite kaugusele ja kus mere hõngu enam ei tajugi. Loodus on jõudnud siin aegade jooksul juba stabiliseeruda ja suurem osa muutustest tuleneb inimtegevusest.

Kunagist seost merega tõendavad eri kõrgustel ja kaugustel Läänemere arenguetappe tähistavad vanad rannamoodustised ja rändrahnude kogumikud. Sageli on mets haaranud nad oma sülelusse, mistõttu iga looduses uitaja ei pruugi neid märgatagi. Seevastu teadjale räägivad vanad rannamoodustised rannajoone muutustest pärast mandrijääst vabanemist. Praegusajal kerkib maa kõige kiiremini Loode-Eestis – 2,8 millimeetrit aastas. Mere alt vabanesid ennekõike vana pinnamoe kõrgemad osad (aluspõhja kõrgendikud) ja mandrijäätumisajast pärinevad pinnavormid (oosid, moreenkünkad, voored jm.). Lainetuse tsooni sattudes allusid nad põhjalikule ümberkujundusele. Siin piiritletud rannikualad on kerkinud üle merepinna enamasti Limneamere staadiumis või Litoriinamere regressiivsetel faasidel ligi 5000 aasta jooksul. Need nn. vanad rannaalad hõivavad mitukümmend korda suurema pinna kui nüüdisrand.

Vanade rannaalade ja nüüdisaegse rannatüübi sarnasust saab seletada küllaltki ühesuguste loodustingimustega viimastel aastatuhandetel. Liivarand läheb ikka üle luitemaastikuks, kamardunud rannale järgneb moreen- või mereliivatasandik. Teravaid piire näeme pankrannikul, kus panga pervel asuvad alad on nüüdisaegsetest randadest mitu, vahel isegi mitukümmend meetrit kõrgemal, kus maismaalised protsessid on hakanud toimima tunduvalt varem. Pinnakate on neil aladel enamasti väga õhuke või koosnebki vaid paekiviklibust. Olenevalt pinnakattest on siin arenenud eri tüüpi lood.

Inimene ja maastik.

Rannikumaastikud on moodustunud inimese ja looduse pikaajalisel koostoimel ning ka siinsete väärtuste püsimine eeldab looduse ja inimese harmoonilist tasakaalu. Randlaste elu on olnud alati seotud merega. Kitsale rannaribale rajati sadamad, paadi- ja võrgukuurid. Rannajoonest veidike kaugemale ja kõrgemale jäid eluasemed.

Aastatuhandeid on asustus Eesti rannikumaastikel “astunud” taganevale merele järele, uued maismaalapid satuvad inimmõju alla juba “sünnimomendist”. Nii oli see näiteks Vohilaiul, kus elati juba siis, kui praeguse saare kohal oli veel mitu kuivamaalappi, ning madalad taimestuvad rannaalad, mida merevesi sageli üle ujutas, said karjamaaks veel enne, kui nad maismaana kirja pandi [3].

Maakasutuse eri viisid rannikualadel määrab loodus ise, eelkõige maa viljakuse kaudu. Maastikuliselt mitmekesisemaid rannikualasid näeb seal, kus viljakam muld on soodustanud põllunduse arengut: metsatukad vahelduvad niitude, põllulappide ja põõsastikega, peamiselt kadastikega. Kindel koht on rannikumaastikus küladel omanäolise ehituslaadiga elumajade, aitade, saunade ja piirdeaedadega. Just põllumajandus on hoidnud maastiku avatuna, selleks vähem sobivaid alasid katab mets. Asend riigipiiril on põhjustanud ranniku kasutust militaarsetel eesmärkidel: piirivalve, kaitsesüsteemid.

Inimtegevusest tingitud muutused maastikes avalduvad peamiselt taimkattes. Harvem on inimene muutnud pinnamoodi ja sellega seotud looduslike protsesside kulgu: näiteks setete liikumist rannavööndis, ehitades sadamamuule ja kaisid, või niiskusreþiimi. Inimtegevuse kaudsed mõjud “saabuvad kohale” merevee ja õhuga.

Muutused maastikus.

Rannikualad muutuvad nii maastike enda arenedes kui ka inimtegevuse tulemusena. Maastikumuutusi näitab selgesti eri aegadest pärinevate maakattekaartide võrdlus (vt. Mahu ranna tulpdiagrammi ja maakatte kaarte). Nende alusel võib öelda, et rannamaastikud olid mitmekesisemad aegadel, mil neid mõõdukalt kasutati. Maastikuliselt erisuguseid rannikulõike iseloomustavad kindlad arengutendentsid. Kõige rohkem on muutunud põllumajandusliku kasutusega rannikualad, “järgides” sotsiaal-majanduslikke muutusi. Tavapärase inimtegevuse – põlluharimise, niitmise, loomade karjatamise – hääbudes avatud maastikud kas roostuvad, kasvavad võssa või metsastuvad. Vähem on muutunud need rannikualad, mida paljud põlvkonnad mäletavad metsamaana: väheviljakate liivmuldadega luitelised alad või koreserohkete muldadega veeristikurannad.

Möödunud sajandi keskpaigast aset leidnud sotsiaal-majanduslikud muutused – suurmajandite loomine, range kord piiritsoonis, elanikkonna osaline ümberasustamine – on pannud ohtu aga rannikumaastikud, mida hindame kui väärtuslikke ja traditsioonilisi. Kui majandamine lakkab, muutuvad ja kaovad ka erisugused kasvukohad ja elupaigad, selle tagajärjel ühtlustub maastikumuster ja kaovad paljud liigid. Tavakohaste tegevuste lakkamise järel on rannikumaastikud vaesunud nii ökoloogiliselt kui ka vaateliselt. Reguleerib seda protsessi inimene, “määrates” avatud ja suletud maastike osakaalu.

Aeg muudab vajadusi ja loob uued väärtushinnangud.

Viimasel aastakümnel on rõhuasetus rannikute kasutuses märgatavalt nihkunud puhkemajanduse ja looduskaitse poole. Kaitset vajavad eelkõige siinsed mitmekesiste elupaikadega märgalad ja tallamisõrnad luitemaastikud.

Puhkaja hindab kõige enam viljatuid liivaalasid, kus asuvad ka parimad supelrannad. Selliste piirkondade kasutatavust suurendab rannaga piirnev luitemännik, kus leiab mõnusat tuulevarju, saab jalutada või metsaande korjata. Vaheldust maastikku lisab metsa taga vonklev jõgi, mis liivade liikumise tõttu oma sängi muudab ning soote maha jätab. Puhkemajandus on laienenud rannikumerele: randa on ilmunud jetide laenutuspunktid, sadamatesse jahid.

Ulatuslikke rannamaid võtavad enda alla suvilad, eriti linnade lähistel. Neil aladel on tugevasti muudetud nii niiskusreþiimi kui ka muldade omadusi, harvem pinnamoodi. Suvilate ümbrust on rikastatud ilutaimedega, ei puudu ka viljapuud ja marjapõõsad. Sedalaadi asumid mitmekesistavad ja muudavad tervislikumaks tuhandete linlaste, eriti nende laste elu. Kindlasti on aga suvilate lähikonnas kadunud mõnigi vääriselupaik.

Aastatega on oluliselt vähenenud ja elulaadi muutnud rannikute püsielanikkond, kes teadis ja tundis “kunsti”, kuidas elada loodusega käsikäes. Kõik uusasukad seda ei oska, kuigi võib-olla isegi tahaksid. Rannikualal põrkuvad erinevad huvid: ühest küljest vajadus säilitada iseloomulikke ning looduskaitse seisukohast väärtuslikke poollooduslikke kooslusi, teisest küljest soov arendada rannikut puhkepiirkonnana. Järjest enam tekitab probleeme kontrollimatu puhkemajandus, eelkõige mootorsõidukite kasutus. Maastike esteetilist ja puhkemajanduslikku väärtust kahandavad nii ebasobivad (või ebasobivalt paigutatud) ehitised kui ka purustatud sambla-samblikuvaip luitemetsades.

Minevikus toimunu on kujundanud tänapäeva maastiku, meie valikutest sõltub omakorda, millisena pärandame rannikumaastiku oma järeltulijaile. Kuidas säilitada ainulaadsed, kuid samas meie alale tüüpilised maastikud? Ainuüksi kasutuspiirangutel põhinev looduskaitse seda ei taga. See on võimalik vaid maaelu ennast edendades.

1. Kannukene, Leiti 1998. Samblafloora. – Miidel, Avo (toim.). Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Tallinn: 38–41.

2. Orviku, Kaarel 1993. Nüüdisrandla. – Lutt, Jaan; Raukas, Anto (toim.). Eesti ðelfi geoloogia. Tallinn: 29–39.

3. Ratas, Urve et al 1996. Long-term changes in insular landscapes on the example of Vohilaid, West Estonia. – Punning, Jaan-Mati (ed.) Estonia. Geographical studies. Estonian Academy Publishers, Tallinn: 90-106.

4. Ratas, Urve jt. 1997. Rannikumaastike seirest Eestis. – Frey, Toomas (toim.). Kaasaegse ökoloogia probleeme. Eesti VII Ökoloogiakonverentsi lühiartiklid. Tartu: 191–196.

Urve Ratas (1940) on geograaf, Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent.

Helle Puurmann (1957) on geograaf, töötab Silma looduskaitsealal Vormsil Rumpo teabekeskuses
peaspetsialistina.
Reimo Rivis (1974) on geoökoloog ja ranniku-uurija, töötab TPÜ ökoloogia instituudis teadurina.