Hallhülge järjest suureneva arvukuse tõttu küsitakse seda üha sagedamini. Tuleb tunnistada, et Eestis ei ole seni tehtud süvauuringuid hüljeste toitumise kohta. Ja ega tegu saakski olla üheaastase projektiga. Pädevate teadlaste koolitamine võtaks aastaid ja neile tuleks siis tagada ka pidev töö. Kuna aga Eesti hülgeuurijate andmed näitavad, et hallhüljeste puhul on ränded meie randadest Soome ja Rootsi ning tagasi igapäevased, siis võime julgelt tsiteerida nende maade uuringuid ja sellest midagi enda jaoks kõrva taha panna.

Teine põhjus, miks Eestis hüljeste toitumist uurida ei saakski, on asjaolu, et vastupidi nimetatud naaberriikidele meil hülgeid ei jahita. Aga just kütitud hüljeste seedetrakte uurides saabki nende menüüst ülevaate. Tean Soome teadlast, kes jahitud hüljestest kalade seedumatuid jäänuseid – luid ja otoliite – taga ajades on enda arvutuste järgi sooltorusid läbi lõiganud üldpikkuses paarkümmend kilomeetrit. Niisuguste andmete põhjal võib tõepoolest kaalukaid järeldusi teha!

Eesti oludes saaks seevastu tegeleda üksnes juhuslikult mõrda uppunud hüljestega, kelle kõhust paistaks tõenäoliselt vastu vaid enne uppumist samast mõrrast sisse ahmitu. Samuti on teada, et mõrdades käivad loomad on sageli nõndanimetatud mõrratöö spetsialistid: seega ei pruugi nende toidusedel peegeldada endale ise loodusest saaki jahtivate liigikaaslaste valikuid.

Hallhüljeste toidulaud koosneb väga paljudest eri liiki kaladest. Rootsis analüüsitud sooltorudest on leitud kokku 24 liiki kalu, kellest tähtsuse järjekorras on olulisimad räim, siig ja kilu. Peale selle olid toidus üsna arvukad karplased, emakala, lest, lõhe ja meriforell. Üsna samasugused andmed on tulnud ka Soomest, ehk vaid selle vahega, et lõhilaste ja koha roll on seal suurem.
Kõige tänapäevasem meetod hüljeste toitumist uurida on rasvkoe analüüs. See tugineb asjaolule, et eri rühmadesse kuuluvate kalade lihas leiduvad eri rasvhapped. Kuigi iga püütud kala niisuguse meetodiga ei näe, on hüljeste rasva analüüsides seega võimalik järeldusi teha loomade põhitoidu kohta. Rasvkoe analüüse on rakendatud ka Läänemere hallhüljestel ning need on üldiselt kinnitanud juba varem toitumisuuringutest saadud teadmisi.

Kui palju näiteks Eesti hallhülged kala söövad? Seda küsimust võib esitada mitmel põhjusel. Vastust võib kasutada üleskutsena alustada loomadele klaperjahti, aga ka lihtsalt selleks, et hüljeste mõju kalavarudele objektiivselt ja rahulikult hinnata. Me teame ju, mida söövad näiteks meie metsades elavad põdrad ja sead, ja ka seda, mida söövad needsamad kalad, kes ise hülge hammaste vahel või kaluri võrkudes oma päevad lõpetavad. Hülge puhul aga tekitab samasugune kalkulatsioon tavaliselt nii palju kriitikat, et hinnangut anda on lausa julgustükk. Ehkki toidutonne kokku arvestades ei taha keegi väita, et hüljestel pole õigust merest kala süüa.
Hülgeuurijad on viimastel kevadetel loendanud Eesti alal umbes 3000–4000 hallhüljest. Nende hulka ei kuulu samal aastal sündinud noored, sest neid loendusega hinnata ei saa. Kuigi söövad ju nemadki, võiks nad siis pealegi praegu kõrvale jätta: kas või sellepärast, et nemad ongi peamised mõrdades uppujad, kelle arv seega juba esimesel elusuvel jõudsalt väheneb. Samas on võimalik, et ülejäänud ajal on meil hülgeid siiski vähem kui ülaltoodud ligikaudne arv, sest näiteks Lätis ei ole karvavahetuseks sobivaid saari. Kuid väljaspool loendusaega nähakse sealgi hallhülgeid sageli ja aasta-aastalt järjest enam.
Päeva keskmise toidukoguse üle on palju vaieldud, sest küllap suudab hallhüljes nagu iga teine suur kiskja mõnikord piiritult ahmida ja vajaduse korral ka pikemalt nälgida. Täiskasvanud isendi päevaseks toidukoguseks on eri hülgeuurijad pakkunud vahemikku 7–12 kilo. Eesti hülgeuurijate hinnangul oleks meie puhul ilmselt õigem arvestada siiski ainult 5–6 kiloga, sest noorte loomade osakaal on suur. Teiseks, hülged ei söö terve aasta vältel ühtlaselt: karvavahetuse ja sigimise ajal toitutakse vaid juhuslikult. Järelikult on toitumise aeg umbes 90% aastast.
Ülaltoodud tagasihoidlikke arve kokku seades võib oletada, et Eesti hallhülged söövad aastas ligikaudu 5000–6000 tonni kala. Kuna Eesti kutseliste kalurite kalasaagid Läänemerest olid 2008. aastal umbes 83 500 tonni, tuleb tõdeda, et hüljeste mõju on esmapilgul üsna tühine ja kalapopulatsioonide mõjutajana peaaegu olematu.
Paraku ei pruugi see olla päris lõplik tõde, sest inimene püüab peamiselt räime-kilu, kelle saak hõlmas eeltoodud arvust üle 96%. Niisiis jääb muude kalade osaks Eesti merekalurite ametlikus kalasaagis vaid umbes 3000 tonni. Soome ja Rootsi toitumisuuringute järgi oskavad nutikad hülged inimesest märksa tõhusamalt püüda suure rasvasusega väärtuslikke lõhilasi. Lõhe, meriforelli ja siia puhul on pakutud, et hülge saagid Botnia meres on võrreldavad kaluritega. Nõnda pole välistatud, et mõne liigi puhul võivad hülged ka Eestis mõjutada kalapopulatsioone samavõrra kui kalurid. Jällegi: siit ei järeldu tingimata, et see ei tohikski nii olla. Samas ei ole alust arvata, et looduslik suremus on kalapopulatsioonidele mingil moel „vähem kahjulik” kui kalanduslik suremus.

Viigerhülge toidu kohta Läänemeres on teada vähem. Aga senised andmed näitavad, et räim on selle loomaliigi toidus veelgi tähtsamal kohal kui suurema sugulase hallhülge puhul. Peale kala sööb see hülgeliik veel selgrootut merikilki, ehkki üsna vähesel määral. Kuna viigreid on palju vähem, nad on väiksemad ning seega väiksema toiduvajadusega ning pealegi toituvad eeskätt räimest, siis on viigri mõju Eesti kalavarule küll nii tühine – pole mõtet täpsemalt arvutama hakatagi. Kahjuks ei ole tõsikindlaid märke viigerhülge populatsiooni kosumise kohta – nii pole ka arvata, et nende mõju kalandusele lähiajal suureneks. Ja peale kõige: mõned Soomes uuritud viigrid olid söönud väga palju ogalikku. Selle kuulsa marjasööja hävitamine peaks küll kõigile kaluritele rõõmu valmistama.
Nii et hülged ei söögi Eesti kaluri kala ära? Juba see küsimus ise on natuke tendentslik, sest näiteks mina pole kalurite suust sellist kahtlustust eriti kuulnudki.

Ometi on kosta nurinat, et loomad ei lase enam kala püüda. See on tõepoolest märksa tõsisem probleem kui toidukonkurents. Ka teaduslikul eesmärgil kala püüdes puutuvad ihtüoloogid järjest sagedamini kokku sellega, et võrkudest vaatavad vastu vaid kalapead või siis on neist juskui vaalad läbi pugenud. Augud on sellised, et tavalise mehe käte siruulatusest jääb vahel väheks. Eks sa tee siis kalateadust.
Siin polegi midagi imestada: kui näiteks maitsvad siiad kenasti kõrvuti võrgus kinni on, ärgitab see ilmselt neid noppima. See on märksa lihtsam kui ise kala mööda merd taga otsida. Nii ajavadki hülged oma pead veest välja ja vaatavad, kus paistavad kalurite märgised. Et nad just nõnda toimivad, seda on näidanud uuringud Rootsis. Mida suuremad ja silmatorkavamad olid püüniste märgised, seda suurema tõenäosusega hülged sealt matti võtmas käisid. Aga soovitada kaluritel kasutada väikesi käbasid ka ei saa, sest võrgutähise miinimumkõrguse määrab eeskiri.

Millised on siis hülgekahjud otseselt kalapüügil? Kuigi seda teemat on natuke uuritud ka Eestis, tuleb usaldusväärsed arvandmed laenata taas meie naabritelt. Rootsis on lahenduse leidmiseks juba 1993. aastast saadik olnud käigus pidev teadusprojekt, kus täiskohaga töötab kolm-neli uurijat. Tulemused on avaldatud kõige kõrgema tasemega mereteaduslikes ajakirjades ja seega on kindel, et tegemist pole ilukirjanduse või statistikavaba ”umbluuga”. Hülgekahjude täpse suuruse kohta eri tüüpi püükides on väga palju andmeid ja tõsine huviline leiab need artiklid ka ise teaduskirjanduse andmebaasidest üles. Seetõttu on toodud vaid mõned napid faktid.
Näiteks 2005. aastal nimekas ajakirjas ICES Journal of Marine Science avaldatud artikli autor hindas hülgekahjudeks mõrdadega lõhepüügil Rootsis 61% võimalikust saagist [1]. Teisisõnu: hülged viisid püünistest või muutsid müügikõlbmatuks märksa rohkem kui poole kalasaagist. Mullu hinnati hüljeste söödud lõhede kogus Rootsis isegi kaks korda suuremaks kalurite saagist [2]. Järelikult oli hüljeste mõju lõhe populatsioonile kaks korda suurem kui kalurite oma. Hülgekahjusid on üritatud hinnata ka võrkudega tursapüügis, mis on teine olulisem rannapüük Rootsis. Jõuti järeldusele, et hülged viisid ära umbes kolmandiku saagist.
Nendes töödes ei ole arvestatud kahjusid püügivahenditele. Tegelikult on neidki hinnatud, aga siia lühikesse kirjutisse kõik andmed lihtsalt ei mahu.
Kokku võttes: nii Rootsi kui ka Soome uurijate näiteks HELCOM-ile (rahvusvaheline Läänemere kaitse komisjon – toim.) saadetud ametlikes hinnangutes on kirjas, et kui hülgeid poleks, oleks rannakalanduse tulud mõlemas riigis üle kahe korra suuremad. Mõistagi ei ole sellega tahetud öelda, et hülgeid ei peaks olema. Toonitatakse, et nende rahas väljendatav kahju kalandusele on väga arvestatav ja üha suureneb. Nii mõneski piirkonnas on kalurid seetõttu sunnitud kalandusest loobuma.

Mida teha? Võib aktsepteerida nende seisukohti, kes arvavad, et suurte hülgekahjudega tuleb leppida, sest inimene võib endale ka mujalt tegevust otsida, aga hüljes mitte. Aga pole mõtet silmi sulgeda ja lihtsalt Sammalhabeme kombel ohata, et „hoopis inimene on lõpmata ahne”. Meenub soomlaste jutt sellest, kuidas mõni aasta tagasi üritati ühel suurel hallhülge kaitsepiirkonnaks arvatud Soome lahe merealal hülgeid ja kalandust lepitama hakata. Küsimuse peale, mida annaks teha, et kalurid ja hülged saaksid rahulikult koos toimida, arvasid viimased sadamates konutavad kaluripapid üsna rahulikult, et teha pole enam midagi: enam pole ei kalandust ega kalureid – mis kalandus see paar meiesugust vana pensionäri ikka on. Nii et härrad lepitajad, ärge hakake endale tüli tegema!
Rikas ja arenenud Soome võib endale lubada kalanduse kehva olukorda – mitte ainult hüljeste pärast: hea palgaga kohti on lihtsalt mujalgi palju. Aga Eestis on lugu paraku teine. Meil on veel nii kalandust kui ka kalureid. Kindlasti on mõtet üritada püüki korraldada nõnda, et see ära tasuks ja ühtaegu hüljestele liiga ei teeks.
Kui võrgupüügil ei saa hülgekahjude vastu suurt midagi ette võtta, siis mõrrapüügil on lootused märksa suuremad. Mõrdasid annab nõnda ehitada, et hülged neist kala kätte ei saaks ja ka ise sinna ei upuks. Sedalaadi katseid on Eesti mereinstituudi juhatuse all ja kalurite lahke abiga tehtud juba aastast 2005. Tulemused näitavad, et lootust on. Nüüdseks on põllumajandusministeerium asja tõsiselt käsile võtnud: Euroopa kalandusfondi summadest saab taotleda rahalist abi mõrdade ümberehitamise jaoks. Plaanis on hakata tegelema ka hülgepeletitega, mis peaksid takistama loomi mõrra vahetus läheduses toimetamast. Need riistapuud tekitavad korrapäraselt säärase sagedusega heli, mis ei häiri kalu, küll aga peletab hülgeid.

Olles teinud juttu hüljeste kahjudest kalandusele, tuleks võtta vaatluse alla ka teine pool: millised on kalanduse kahjud hüljestele? Kuigi täpseid andmeid on kaluritelt üsna raske saada, võib öelda, et hinnanguliselt hukkub igal aastal Eesti kalurite mõrdades 200–300 hüljest. Neist õnneks umbes 90% protsenti on hallhülged ja valdavalt noorloomad. Õnneks seepärast, et hülgeuurijate arvutuste järgi suureneb „hallide” populatsioon kogu Läänemeres igal aastal 5–7%. Ühe suurimetaja populatsiooni kohta on seega kasv väga hea, hoolimata kalandusest, mis hukutab hülgeid ju kõikjal Läänemeres, mitte ainult Eestis.
Viigerhüljeste arvukusega on lood paraku märksa halvemad, aga selle populatsiooni kiratsemisel mängib ehk kalandusest märksa suuremat rolli keskkonnareostus: viigrid näivad olevat selle suhtes tundlikumad. Silmas tuleb pidada ka kliima soojenemisega kaasnevaid viletsaid ja sigimiseks sobimatuid jääolusid (vt. Eesti Looduse mullust detsembrinumbrit – toim.).
Tõenäoliselt on Eestis mõrdades juba kümmekond aastat hukkunud üsna samasugune hulk hülgeid. Põhjus: kuigi hülgeid tuleb üha juurde, väheneb kalurite huvi oma mõrdasid meres leotada. Kui võrgumehi näib meil senini veel olevat küllaldaselt, siis raske ja vähetasuv mõrrapüük käib allamäge. Erandiks on vaid mõni üksik kaluritele tulusam piirkond, näiteks Pärnu laht.

Ja lõpuks enim kirgi köitvast: kas Eestis võiks alustada piiratud jahti hallhüljestele? Minu teada vastavad sellele Eestis praegu jaatavalt kõik asjaosalised hülgeuurijatest võimalike jahimeesteni. Ja miks ka mitte, sest hallhülgeid on meil juba niisama palju kui hunte, karusid ja ilveseid kokku – neid ju kütitakse, ilma et see populatsioonidele kurja teeks.
Seni on hülgejahti takistanud lihtsalt keskkonnabürokraatia äärmine aeglus. Paraku tuleb enne kõvasti koosolekuid pidada ja väga paljud paberid „õigeks ajada”, nagu maamees ütleb. Nõnda ei julge siinkirjutaja pakkuda isegi kõige udusemat tähtaega, millal Eestis on piiratud hülgejahi alustamiseks näiteks Kihnu saare vetes kõik ametlikult „jonksus”. Siiski, optimistlikult lootes juba aastal 2010.
Hülgejahti on Soomes ja Rootsis nüüd peetud juba üle kümne aasta ja kvoodid on paisunud üsna suureks. Soomes on tänavu lubatud küttida näiteks 685 hallhüljest ja autonoomsel Ahvenamaal veel 450. Nii et kokku üle tuhande. Jahihooaeg kestab Soomes 16. aprillist 31. detsembrini. Ette rutates tuleb öelda, tõenäoliselt jäävad kvoodid täielikult kasutamata, nii on see olnud juba aastaid. Pole nii palju huvilisi; hülgejahti peetakse Soomes üldse kõige keerukamaks jahiks, mis saab korda minna vaid väga heade oskuste või väga suure „algajaõnne” korral.
Kuna ka nii suured kvoodid pole hülgekahjusid Soomes olematuks muutnud, pole kindlasti loota, et Kihnu saarele kuuldavasti plaanitud hallhülge kvoot – 10–20 looma – suudaks neid Eestis vähendada või ära hoida. Jahi mõte on hoopis anda kihnlastele tagasi üks nende tavasid. Olen ise näinud, kui tähtsaks peetakse hülgejahti Botnia lahe äärsetes kalurikülades ja kui palju tooteid alates lihast kuni nahani ja hülgeluust eheteni suudetakse pakkuda nii turistile kui ka oma inimestele. Ja millise uhkusega seda tehakse.
Meenutame nüüd veel, et meie hülgeuurijate hea töö tulemusena kogutud andmed näitavad hallhüljeste võimet läbida kiiresti ja täpse „kompassi” järgi väga pikki vahemaid. Sestap pole enam eriti häid argumente, miks kihnlased ei tohiks Läänemere ühisvarust osa saada. Mõnel võib küll tekkida kartus, et „siis hakkavad nad seal valimatult kõiki põmmutama ja surma saavad ka viigrid”. Aga niisama hästi võiks maamehi kahtlustada selles, et nad ei tee metsas põdral, hirvel ega metskitsel vahet. Oma merd ja mereelukaid hästi tundvatele kihnlastele tunduks selline jutt solvangu ja kiusuna.
Ja kõige lõpuks: kui kunagi peaks taas vajalikuks muutuma hülgejahti piirata, siis vähemalt kalanduses käib see nn. ajaloolise püügiõiguse järgi. Ehk teisisõnu: püügivõimalusi vähendatakse kõigil võrdses osakaalus endisest püügist. Kuna Eestil pole praegu ette näidata mingitki püügihulka, siis poleks Eestil ka edaspidi püügile asja. Nii et parim aeg ja võimalus kihnlastele jaht tagasi anda nõnda, et sellest mingit rahvusvahelist sekeldust ei tule, on siis, kui selle varu järele pole parasjagu kuigi suurt nõudlust ja varu endaga on kõik korras. See tähendab just praegu.

1. Fjälling, Arne 2005. The estimation of hidden seal-inflicted losses in the Baltic Sea set-trap salmon fisheries. – ICES Journal of Marine Science 1630–1635.
2. Socio-economic aspects of seal fishery interactions in the northern Baltic Sea:
http://meeting.helcom.fi/c/document_library/get_file?folderId=83236&name=DLFE-33418.pdf