Aastate eest Lääne-Saaremaale elama asudes köitis mu tähelepanu vana talukompleksi sauna katus. Esmapilgul näis see tavalise, kuigi ainult ühekihilise lihtsa laudkatusena, mille laudade sentimeetrised vahed valgustasid koguni katusealust. Tõsisemalt hakkas see katus huvitama siis, kui ka tugeva vihmaga jäi katusealune kuivaks.

Kõnealune katus oli tollal umbes viiskümmend aastat vana, laudade seisukord silma järgi hinnates hea. Vihmavee ärajuhtimiseks oli laudade servadesse hööveldatud sooned. Tugeva vihmaga sajavad sellise katuse sentimeetrilaiustest pragudest läbi vaid mõned tilgad: vihm ei saja taevast kunagi otse, vaid katuse suhtes ikka mingisuguse kaldega. Tavapärased kahekihilised laudkatused pole kuigi püsivad, sest topeltlaudise vahele jäänud vesi paneb seened kasvama ja katus mädaneb seetõttu 15–20 aastaga. Lahus olevad lauad ei soodusta aga seeneniidistiku arengut, kuna pärast vihma kuivab puit kiiresti.

Et mul seisis ees lihtsate abihoonete – puukuuri, garaaži ja sauna katuse ehitamine, otsustasin vanaisade tarkusi proovida. Nüüdseks on kõik valud ja vitsad seljataga ning mõnigi viltulaskmine võiks uut huvilist vigadest eemal hoida. Selline laudkatus on tegelikult ürgne, pärineb laudade valmistamise algusest. Vajalikud olid muidugi ka höövlisarnased tööriistad. Tänapäeval olen sama laadi katuseid näinud nii saamidel kui ka Gotlandi rootslastel.

Kuidas sellist laudkatust ehitada? Katuse lauad peavad olema võimalikult kvaliteetsed ja vähemalt ühe tolli paksused. Kvaliteetsus tähendab oksavaba või kinniste okstega okaspuulauda. Mida laiem laud, seda parem, kuid siiski ei soovita üle 20 cm laiust, kuna ebaõige naelutamine võib laua keskelt lõhestada. Olulised on laudade sirged servad. Lauad võivad olla ka nelikanthöövli vahel kalibreeritud, eriti siis, kui lauda ei kavatseta immutada. Katuse hilisem viimistlus linaõli-tõrva seguga eeldab saekaatris saetud lauda.

Eriti oluline on puidu niiskusaste, kindlasti ei tohi kasutada otse kuivatist tulnud lauda. Aitab ka kuivatatud laudade jätmine virnastatult välisõhu kätte. Laud võib paisuda kõige rohkem kümme protsenti ehk siis 10 cm laual ühe sentimeetri. Liialt kuivad lauad hakkavad vihmadega üksteist roovituselt lahti lükkama.

Oluline on ka serva soone kaugus ja sügavus. Mida lähemale servale soon freesida, seda väiksem on läbitilkumise tõenäosus. Liialt madal soon ei suuda suuremat veehulka kiirelt ära juhtida. Soont on lihtne teha poolkumera freesiga, aga hea tulemuse võib saada ka tavalise ketassaega, kui juhtliistu 10–20º nurga alla asetada (tuntud võte eri raadiusega soonte saagimisel). See nõuab vaid veidi katsetamist.

Roovitus peaks olema ligikaudu 50-sentimeetrise vahega ja näiteks umbes tollistest laudadest. Lauad naelutatakse läbi roovituse ja väljaulatuvad naela otsad lüüakse kõveraks, et kõmmeldunud lauad ei tõmbaks naelu välja.

Katuse vettpidavus ja kestus oleneb katuse kaldest. Siin on reegel lihtne: mida järsem, seda parem. Veel peab arvestama, et suurte puude all kipub laud sammalduma juba paari aastaga, sammal aga ummistab vee äravoolu soontes. Sambla eemaldamine ja laudade tõrvamine nelja kuni viie aasta järel pikendavad katuse iga vähemalt inimpõlveni. Kuigi viimistlusmaterjalide valik on tänapäeval üpris suur, soovitaksin siiski isaisadeaegset naturaalset paadilaudade immutamise moodust kuuma linaõli ja orgaanilise tõrva seguga. Linaõli peaks segust olema 2/3 ja tõrva 1/3. Head katsetamist!

Vello Liiv (1940) on sisustusarhitekt ja harrastusmükoloog.