Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

UUDISED
Kõige põletavam probleem

Energia on tänapäeva kõige põletavam probleem – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Eesti Maaülikoolis kaitstud Liia Kuke doktoritöö pakub välja metoodika, kuidas hinnata maa sobivust energiakultuuride kasvatamiseks.

Eesti taasiseseisvumisest alates on arutletud, kuidas tagada Eesti riigi energiaga varustatus, kuidas teha seda keskkonnasõbralikult ja tõhusalt. Euroopa Liidu direktiivi (2009/28/EC) järgi peab liikmesriikides juba seitsme aasta pärast, 2020. aastaks viiendik kogu energiast tulema taastuvatest allikatest.

Eestis toodetakse enamik taastuvenergiat biomassist, peamiselt puidust. Bioenergia tootmist kavandades ei tohi unustada, et riigile peab jääma alles piisavalt põllumaad, et end toiduga varustada. Seega tuleks võimalusi energiakultuuride kasvatamiseks esmajärjekorras hinnata põllumajanduslikust kasutusest väljajäänud aladel. Just söötis põllumajandusmaid on aga Eestis viimastel aastakümnetel tekkinud üsna palju.

Et energiatootmine end ära tasuks, ei sobi paraku suvaline maa. Tähtis ülesanne on välja töötada metoodika, millega mõõta mingi maatüki sobivust ja võimalusi energiakultuuride kasvatamiseks.

TARTUMAA BIOENERGIA POTENTSIAAL
Kui senistes energiakultuuride uuringutes on kasvukeskkonna mõju käsitletud vähe, siis Liia Kuke doktoritööst järeldub, et võimalik bioenergia toodang sõltub oluliselt mulla omadustest. Tartu maakonnas oli 2007. aastal täielikult kasutamata põllumajandusmaid üle 20 000 hektari, eelkõige Tartu linna ümbruses ning Emajõe ja Peipsi järve kaldal. Kasutamata põllumajandusmaad olid kasutuses oleva maaga võrreldes üldiselt väiksema viljakusega ning piiratumate kasutusvõimalustega. Näiteks peaaegu täielikult olid põllumajanduslikust kasutusest väljas lammialad. Põllumajandusmaadega olid hõlvatud pigem glei-, leostunud ja leetjad mullad.

Arvutused näitasid, et üksnes päideroogu kasvatades saaks Tartumaa söötis põllumajandusmaadel toota 823 GWh energiat aastas, muude energiakultuuride puhul oleks see number järgmine: hall lepp 687, ida-kitsehernes 610, hübriidhaab 538 ja paju 368 GWh. Seega on viiest uuritud energiakultuurist Tartumaa muldadel kokkuvõttes suurim bioenergia potentsiaal päiderool ja hallil lepal.

Erinevate omadustega muldadel on siiski optimaalne kasvatada eri energiakultuure. Uuringud näitasid, et mulla omaduste poolest sobib Tartumaa kasutamata põllumajandusmaast 14 708 ha eelkõige paju kasvatamiseks, 20 790 ha halli lepa, 17 351 ha hübriidhaava, 22 315 ha päideroo ja 18 897 ha ida-kitseherne kasvatamiseks.

Tartumaa tarbeks koostati ka kombineeritud maakasutuse strateegia, arvestades, et energiakultuure saab kasvatada vaid 70% kasutamata põllumajandusmaadest, ülejäänud jääb looduslikuks rohumaaks. Strateegia hõlmas paju, halli lepa, hübriidhaava, päideroo ja ida-kitseherne kasvatamist energiakultuuridena ning energia tootmist ka looduslike rohumaade niitmisel saadavast biomassist. Seda strateegiat järgides saaks Tartumaal aastas toota 667 GWh energiat, mis kataks veerandi maakonna aastasest energiatarbest.

PÄIDEROO KASVATAMISE TASUVUS
Päideroog, kui potentsiaalne energiakultuur Põhja-Euroopa tingimustes, võeti täiendava uurimise alla. Varasematele katseandmetele tuginedes hinnati, kuidas sõltub päideroo saagikus mulla lämmastikusisaldusest. Koostati päideroo saagikuse mudel, mis rakendati Eesti suuremõõtkavalisel mullastikukaardil. Nii saadi ülevaade päideroo saagipotentsiaalist Tartu maakonna põllumajandusmaadel.

Selgus, et väetisi kasutamata ei oleks päideroo kasvatamise tõhusus kiita: 81% maakonna põllumajandusmaadest tagaks saagikuse vähem kui 4 t/ha, 41% aga isegi alla kolme tonni hektarilt. Mulla väiksema lämmastikusisalduse tõttu on päideroo saagipotentsiaal väiksem Tartu maakonna lõunaosas. Arvutused näitasid, et madala lämmastikusisaldusega muldadel ei tasuks päideroo kasvatamine end ära: tootmise omahind oleks 2-3 korda suurem kokkuostuhinnast. Doktoritöö näitab ilmekalt, et enne mingile alale külvama asumist tuleb hoolikalt hinnata ala mullastiku sobivust plaanitud kultuuri jaoks ning analüüsida tootmise majanduslikku tasuvust.

Doktoritöös välja pakutud meetodid ei võimalda hinnata mitte ainult energia-, vaid ka teiste kultuurtaimede saagipotentsiaali ja jätkusuutlikkust.

Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: https://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/207/Kukk2012_ThesisFinal.pdf?sequence=6
Tööd juhendasid Eesti Maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja dots. Alar Astover ja dr. Merrit Shanskiy. Töörühmas osalesid veel emer. prof. Hugo Roostalu, Elsa Suuster ja Helis Rossner.
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet