Eesti Looduse fotovõistlus
1/2010



artiklid
Veerand sajandit geenireservimetsi Eestis

Geenireservimetsi hakati Eestis rajama 1985. aastal. Milline on nende minevik, olevik ja tulevik?

Geenireservaadid on valitud väärtuslike puistute hoiuks algsel kasvukohal
Inimtegevuse mõju on metsas aegade jooksul suurenenud: majanduslikult tähtsamate puuliikide raie on intensiivistunud. Samas ei saa me olla kindlad, et raiutud aladele tekiks kas loodusliku uuenemise teel või kultiveerides niisama väärtuslik puistu, kui seal oli. Halvemal juhul võib mõni puuliik mõnelt alalt üldse kaduda.

Ajaloost on teada, et juba 1782. aastal koostas Balthasar von Campenhausen Eestis juhendi, mille järgi pidi väärtusliku okaspuu-uuenduse saamiseks jätma raiesmikele sirged ja tuulekindlad seemnepuud. Seda juhendit võib käsitleda esimese teadaoleva geenireservi tagamist nõudva dokumendina.
Praegusel ajal mõistetakse geenireservimetsi kui valikseemnepuistuid, mille eesmärk on geneetiliste ressursside hoiu kõrval varuda ka puistust väärtuslikku algmaterjali, mida majandades on põhinõue uuendada alasid samadest puistutest pärineva algmaterjaliga. Seda moodust nimetatakse in situ meetodiks, mis tähendab geneetilise ressursi hoidu selle algsel kasvukohal. Metsaselektsioonis tarvilikke klooniarhiive ja kollektsioonkultuure on käsitletud ex situ meetodina – väärtuslikku ressurssi ei säilitata puude algsel kasvukohal.

Geenireservaadid valiti Eestis välja veerand sajandit tagasi
Geenifondi (varasem mõiste oli genofond) reservaadid valis ja eelhindamise tegi tolleaegne metsateadust kureeriv Eesti Metsainstituut ning valiku kinnitas metsamajanduse ja looduskaitse minister oma käskkirjaga 1985. aastal. Rajati kümme geenifondi reservaati (viis hariliku kuuse, neli hariliku männi ja üks arukase tarvis) üldpinnaga 3540 hektarit. Geenifondi reservaatide majandamise eeskirjades rõhutati, et need valitakse üldjuhul riigimetsas ning aladel, kus ei tehta lageraiet. Samas peeti oluliseks, et valitud aladel oleks mets loodustekkeline või kultuurpuistute korral oleks tõendatud kultiveerimismaterjali kohalik päritolu.
Eestis enim levinud puuliikide puhul seati sihiks geenifondi reservaatide valik nii ranniku- kui ka mandrivööndist. Nendes reservaatides keelati igasugune geenifondi ohustav majandustegevus. Lubatud oli tegevus, mis ei kahjusta puistute elujõudu ega geenifondi, näiteks hooldusraied, metsamajandusrajatiste remont, jahindus jms. Geenifondi reservaadi minimaalsuurus pidi okaspuude puhul olema 200 ja lehtpuude puhul 100 hektarit ning need alad valiti küpsetes või eelküpsetes metsades. Peale geenifondi reservaatide korraldati eelnimetatud käskkirja järgi ka geneetiliselt väärtuslike üksikpuude, puistute, kollektsioonkultuuride ja klooniarhiivide valikut, majandamist ning hoidu.

Põhjalikum geenireservaatide inventuur tehti 1993–1995
Riikliku metsaameti metsaselektsiooniobjektide ülevaatuse komisjon vaatas aastatel 1993–1995 geenifondi reservaadid üle ja oli sunnitud tõdema, et reservaatide majandamiseeskirjad ei võimalda sama päritolu puuliiki konkreetses kasvukohas kestvalt alal hoida. Seetõttu ei saanud enam rääkida geenifondi reservaadist, vaid geenireservimetsa majandamisest.
Probleemseteks osutusid üleküpsenud kuusikud viljakates kasvukohtades. Hõrenenud kuusikutes tekkis loodetud kuuse eeluuenduse asemele tihe alusmets eri puu- ja põõsaliikidest. Ühtlasi avaldas vanade kuuskede kiirele hukule mõju see, et nii juuremädanikust kui ka üraskitest nõrgestatud puud muutusid väga tormihellaks. Samaliigilise uue metsapõlve saamist raskendas asjaolu, et puistutest polnud kogutud seemet, millest kasvatatud taimed oleksid olnud uue metsa algeks. Seemneid polnud kogutud seetõttu, et majanduseeskirjadega olid lubatud vaid hooldus- ja sanitaarraied, seega eelkõige vaid kuivanud puude raie, mis teatavasti ei võimalda seemet varuda. Kasvavatelt puudelt polnud käbisid kogutud protsessi keerukuse tõttu. Asjatundjad pidasid vajalikuks rakendada kuusikutes mitmesuguseid abinõusid uue metsapõlve saamiseks, sh. väikesepinnalisi lageraieid või häilraieid, ent see ei andnud soovitud tulemust.
Kuna reservaatide valimise aegadel kehtestatud majandamiseeskirjad tegelikult ei toiminud, tekkis vajadus uute majandamisjuhiste järele, arvestades iga konkreetse geenireservimetsa eripära. Esimesena kinnitas Riigimetsa Majandamise Keskuse peadirektor 1999. aastal Purdi kuuse geenireservimetsa majandamiseeskirja, järgnevatel aastatel kinnitati Kabala, Rimmu ja Mõniste kuuse geenireservimetsade ning Vanaveski ja Kiidjärve männi geenireservimetsade majandamiseeskirjad.
Geenireservimetsade majandamise peamine erinevus võrreldes tavalise tulundusmetsaga seisnebki metsade uuendamises samast puistust pärineva algmaterjaliga. Kohati nõuab see tegevus metsamajandajalt aega, vaeva ja ka lisakulutusi. Oluline on geenireservimetsas täpne raiete ajastus (seemneaasta) ning taimede ettekasvatamine raiesmike uuenduseks, kui need ei uuene looduslikult. Seetõttu on geenireservimetsade majandamine olnud edukas seal, kus kohaliku metskonna töötajad on pühendunult eeskirju täitnud. Üldjoontes pole geenireservimetsi majandatud vajalikul määral.

Kus asuvad meie geenireservimetsad? Kuidas on neid majandatud?
Urissaare kase geenireservimets asub Nigula looduskaitseala sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus on keelatud. Seetõttu ei saa seal luua soodsaid tingimusi arukase kasvuks ja arenguks. Vihula kuuse geenireservimets paikneb Lahemaa rahvuspargis Mustaoja piiranguvööndis, Vardi männi geenireservimets Vardi looduskaitsealal ning Aakre geenireservimets osaliselt Soontaga looduskaitsealal. Vanaveski geenireservimets kuulub Leppoja looduskaitseala koosseisu. Geenireservimetsa majandamise võtete elluviimisel on enim tehtud tööd Purdi kuuse geenireservimetsas, kus töid alustati tolleaegse Purdi metsaülema Heiki Ripsi eestvõttel. Uuendusraietest kasutati esmalt häilraiet. Kuid looduslikult ei tekkinud häiludesse uuendust, seepärast otsustati küpses metsas teha järgmisele metsapõlvele ruumi lageraietega. Raiuti vaid käbiaastatel, et luua seemnetagavara. Parimaid tulemusi saadi kitsaste raielankide metsastamisel samast geenireservimetsast varutud seemnest kasvatatud taimedega.
Tulemuslik on olnud looduslike häilude täiendamine kohalikku päritolu seemnest taimlas kasvatatud taimedega; kõige jõudsamalt on seejuures kasvanud kultiveeritud nelja-aastased kuuseistikud. Väga usinalt on hooldatud noort metsa.
Seemneid on varutud ka Kabala kuuse geenireservimetsast, kuid taimede kasvatamiseni ja istutamiseni pole veel jõutud. Uuendusraieid on tehtud Rimmu, Mõniste ja Kiidjärve geenireservimetsas, ent seemneid pole seal veel varutud. 2008. aastal tehti väikeste lankidena (0,6–1,8 ha) lageraiet ka Aakre geenireservaadis, aga raietööde käigus ei varutud käbisid ja seetõttu pole ka seemnetagavara.

Geenireservimetsi käsitlevad õigusaktid
Pärast Eesti taasiseseisvumist muutusid nii riigimetsanduse tegevussuunad kui ka geenireservimetsi puudutavad õigusaktid. Riigikogus heaks kiidetud Eesti metsapoliitikas on märgitud, et geenireservimetsad võimaldavad saada geneetiliselt väärtuslikku algmaterjali metsade uuendamiseks. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 on ette nähtud inventeerida tarvilikke geenireservimetsi, jättes täpsustamata vajamineva koguse või selle määramise korra. Keskkonnaministeeriumi arengukavas aastani 2013 on kirjas vajadus hinnata geeniressursi kaitseobjektide seisundit ning teha nende majandamise kohta ettepanekuid, samuti tuleb tõhustada geeniressursside kaitset ja täiendada klooniarhiive.
Kahjuks ei ole ei arengukavades ega ka geenireservimetsa majandaja kehtestatud eeskirjades kindlaks määratut suudetud alati ellu viia. Veelgi enam: reformide ja metsaseaduse muutmiste keerises ei ole ühelegi asutusele pandud kohustust selle valdkonnaga tegeleda. Varem koordineeris seda tegevust Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus, kuid nüüd, kui Keskkonnaamet metsauuendusega seotud tegevused üle võttis, ei kuulu geenireservmetsadega seonduv ta kohustuste hulka.

Metsageneetiliste ressursside kaitsest rahvusvahelise pilgu läbi
Nõukogude Liidus hakati 1980. aastate alguses pöörama tähelepanu metsade seisundile ja väärtusele, muu hulgas asuti välja töötama kriteeriume, mille järgi valida metsageneetiliste ressursside kaitseks reservaate. Samamoodi kerkisid metsade seisund ja kasutamisega seotud küsimused päevakorda ka Euroopas. Ajendatuna tolleaegsetest metsanduse põhiprobleemidest (ennekõike happevihmade toime), korraldati 1990. aastal Strasbourg’is esimene Pan-Euroopa ministrite metsakaitsekonverents, mille neljale resolutsioonile on alla kirjutanud ka Eesti keskkonnaminister. Resolutsioon S2, „Metsa geneetiliste ressursside kaitse”, pani aluse üleeuroopalisele koostööle selles valdkonnas. Et aidata seda resolutsiooni ellu viia, loodi 1994. aastal Rahvusvahelise Taimegeneetiliste Ressursside Instituudi (IPGRI) juurde Euroopa Metsageneetiliste Ressursside Programm (EUFORGEN). IPGRI, mis tänapäeval kannab nimetust Bioversity International, teeb tihedat koostööd ÜRO maailma põllumajandus- ja toiduorganisatsiooniga (FAO), koordineerib metsageneetiliste ressursside kaitse kõrval üksiti põllumajandustaimede geneetiliste ressursside hoiuga seotud võrgustikke ja programme.
EUFORGEN-i ülesanne on välja töötada teaduslikud ja Euroopa riikides üldaktsepteeritavad põhjendused ja kriteeriumid metsageneetiliste ressursside kaitse kohta, et riigid saaksid nende põhjal korraldada asjaomast tööd. EUFORGEN-i töökord lähtub Euroopa ministrite viimase metsakaitsekonverentsi (nn. Pan-Euroopa metsade kaitse protsessi, MCPFE) resolutsioonidest. Lisaks „Metsa geneetiliste ressursside kaitse” ehk S2-le on vastu võetud järgmised resolutsioonid: H2 (metsade taksonite geneetiliste ressursside kaitse, nii majanduslikel eesmärkidel kui ka S2 järgi sekundaarsete või haruldaste taksonite kaitse; Helsingi,1993;), L2 (eluslooduse mitmekesisus tulundusmetsades, metsa geenifondi hoiu ja kasutamise otstarbel majandatavate puistute osakaalu muutused; Lissabon, 1998); V4, V5 (Viin 2003; Euroopa metsade elurikkuse alalhoid ja selle rikastamine ning kliimamuutused ja säästev metsamajandus Euroopas); 2007. aasta Varssavi resolutsioon (metsade elurikkuse, kaasa arvatud nende geneetiliste ressursside kaitse, säilitamine ja parandamine säästva metsamajanduse kaudu).
Mõistagi on neid konverentside otsuseid mõjutanud ka Rio de Janeiro ülemaailmne elurikkuse kaitse konventsioon. Kõigi nende resolutsioonide ja konventsioonidega on ühinenud ka Eesti, andes sellega mõista, et me jagame neid väärtusi, milles on kokku lepitud.

Kuidas edasi?
Eelkõige on tarvis läbi mõelda, mille poolest on geenireservimetsad Eestis vajalikud. Tuleks pidada silmas, et pooldaval seisukohal oldi juba Campenhauseni ajal, nende tähtsust mõisteti nõukogude ajal ja praegu on see aktuaalne kogu maailmas. Võttes aluseks nii valdkonna senise ajaloo kui ka näiteks põllumajandustaimede geneetiliste ressursside kaitse arengu nüüdisajal, tuleks luua Eesti geeniressursside kaitse ja hoiu rahvuslik strateegia, mis suudetaks ka täide viia.
Väärtuslike metsageneetiliste ressursside hoiu põhisiht on säilitada looduses parimad puistud kultiveerimismaterjali algmaterjali kogumise tarbeks. Sellest eesmärgist lähtudes tuleks geenireservimetsi ka majandada. Nii mõnigi kord on avaldatud arvamust, et meil on kõikvõimalikke kaitstavaid alasid ja objekte liiga palju. Metsageneetiliste ressursside kaitse ei ole kaitse pelgalt nime poolest, vaid sihipärane varude alalhoid, millest tõuseks tulu nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele.
Praegustele geenireservimetsadele tuleks anda hinnang sellest aspektist, kas nad täidavad oma otstarvet või oleks mõistlik arvata need geenireservimetsade koosseisust välja, kuna kaitsealuse puuliigi geenifond on sealt kadunud või on seda liiga vähe, et edaspidigi saavutada geenireservimetsa eesmärke. Viimase 25 aasta kogemuste najal tuleks koostada sihipärase majandamise eeskirjad või ajakohastada seniseid eeskirju.
Lähiriikide kogemuste põhjal peaks rohkem tähelepanu pöörama geenikaitseühikute arvule ja eesmärgile, mitte pindalale. Näiteks on Leedus geenireservaatide pindala niisama suur kui Eestis, kuid arvuliselt on neid 150–200. See arv on ei ole veel täpne, sest praegu tehakse Leedus geenireservaatide inventuuri: mil määral need on oma otstarvet täitnud. Kindlasti peaks meil olema eri puuliikide geenireservimetsi; ennekõike tuleks keskenduda Lääne-Eestile ja saartele, kus neid praegu pole. Kaitsealadel, kus leidub geenireservimetsaks sobivaid puistuid, tuleb otsida võimalusi kaitseeeskirjade muutmiseks, et tagada ka nendel aladel väärtusliku geneetilise ressursi säilimine.
Geenireservimetsade eesmärk on hoida puuliikide väärtuslikumat osa, et tagada tulevaste metsapõlvede jaoks väärt algmaterjal. Kui me selle olulise teemaga ei tegele, ilmutame hoolimatust loodusvarade majandamisel.

Toimetuselt: autori nõudel on asutusenimetuste puhul kasutatud ametlikkussuurtähti.



Eda Tetlov, Keskkonnaameti metsauuenduse peaspetsialist

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet